Elasin lapsena Mustamäel ja seal oli palju venelasi ja palju eestlasi ja selle maja taga, kus mina elasin, algas mets ja metsas oli sõjaaegne dzott ja eesti ja vene poisid pidasid dzoti ümber vibude ja mõõkadega tõsiseid lahinguid ja miilits käis neid laiali ajamas, sest see oli peaaegu nagu sõda ja oli tõsiselt haavatuid ja selle koha peale ehitati hiljem Tiit Soku korvpallihall ja mina ei saanud aru, miks poisid omavahel kaklevad, sest mulle oli räägitud ainult sellest, et on olemas inimesed ja inimesed peavad olema head ja tublid ja ei olnud räägitud ajaloost ega sellest, et olla eestlane ja inimene on veidi teistmoodi, kui olla venelane ja inimene või sakslane ja inimene või hispaanlane ja inimene või juut ja inimene ja ma vaatasin televiisorist Nikolai Ozerovi kommentaaridega jäähokit ja jalgpalli ja nutsin vihast, kui ameeriklasest kohtunik ei näinud või ei tahtnud näha väravat, mille Mihhailov või Petrov või Harlamov kanadalaste väravasse viskas ja keerasin omatehtud tablool meeskonnale nimega NSV Liit ühe värava juurde ja hoidsin seda numbrit mitu päeva peale mängu ja mõtlesin, et see kohtunik ei olnud hea inimene.

See oli 1983. aasta kevadel, kui lugesin “Spordilehest“ artiklit, et Ubakivi hakkab oma meeskonnaga NSV Liidu II liigas jalgpalli mängima ja see tegi mind ärevaks, sest selleks ajaks olin mõistnud, et iga rahvas on teistmoodi ja igal neist on oma kultuur ja see on väärtus, mida tuleb hoida ja ma tahtsin näha eestlasi jalgpalli mängimas, sest ma olin käinud Ubakivi juures treeningutel ja teadsin, et sellised jalgpallurid on olemas ja et Ubakivi tahab arendada rahvuslikku jalgpalli ja et ta andis koos Eerik Kuuse, Taivo Uibo ja Allan Dorbekiga selle nimel vande ja nad õmblesid endale ühesugused mütsid, et vandeselts oleks täiuslik, aga Kuuse Erka hakkas jooma ja Uibo hakkas tegelema teistegi rahvuslike asjadega ja pandi vangi ja Dorbek hakkas korvpallitreeneriks, mis oli loogiline, sest tema kohta öeldi, et ta on ilu-eedi ja ta oli tõesti ilus mees ja tegi väljakul ilusaid liigutusi, aga kui vastase käest vastu jalgu sai, siis vandus ja kisas koledal kombel, nagu hiljemgi, kui ta korvpallureid juhendas ja Ubakivil ei jäänud muud üle, kui üksi vankrit edasi vedada.



Eemalt vaadates ei olnud sellel 1983. aasta meeskonnal häda midagi, sest seal oli enamik eesti poisse ja Ubakivil oli oma loogika ja ta püüdis võtta meeskonda neid venelasi, kes olid eesti või saksa nimedega nagu Lebret ja Kirsipuu ja Rauchwerger, sest nii paistis asi kaugelt vaadates ilusam ja see oli tähtis ja esimesel aastal olid tribüünid rahvast täis ja ma olen mitu korda mõelnud, et kas nad tõesti mängisid nii hästi ja kaunilt, kui mulle meelde on jäänud või oli see tunnete poolt võimendatud, aga küllap oli seal nii ühte kui ka teist ja rahvas läks tribüünidel pööraseks, kui Mõtsnik trahvikasti jooksis ja enne, kui väravavaht midagi aru sai, palli vasaku jala välisküljega tagumisse ülemisse nurka keerutas või kui Kõmper nurgalöögist või karistuslöögist sama tegi, aga paar aastat hiljem oli meeskond leedu ja vene ja kesk-aasia nimedega mängijaid täis ja ei huvitanud peaaegu mitte kedagi ja siis tuli iseseisev riik tagasi, aga Ubakivi oli selleks ajaks jalgpallist loobunud ja töötas Põllumajandusministeeriumis ja ma käisin seal mitu korda teda jalgpalli juurde tagasi meelitamas.


See oli kas 1990 või 1991, kui Eesti mängis praegusel Kalevi staadionil saamidega ja meeskonnas oli ainult üks eestlane ja see oli Urmas Kirs ja ma olin tribüünil ja seal oli peale minu veel umbes kakskümmend inimest ja ma mõtlesin, et kas mul on õigus hakata kasvõi poolvägisi arendama rahvuslikku jalgpalli või on see isegi kohustus, sest ainult sellisel moel saab rikastada seda spordiala ja kui ühe Eesti venekeelse klubi president enne 2002. aasta Eesti – Venemaa mängu ütles, et ta oleks Eesti poolt ainult siis, kui Eesti koondises mängiksid tema klubi mängijad ja selle klubi fännid rääkisid sama juttu, siis oli mul hea meel, et mitu põlvkonda eestlastest jalgpallureid on peale kasvanud ja et treeneritega on sama lugu ja pealtvaatajatega ja et neid kõiki tuleb üha juurde ja juurde ja seda jalgpalli ei ähvarda enam miski ja Dorbeki väide, et eestlane ei sobi jalgpalluriks, on niikuinii ammu ümber lükatud.


Ühelt poolt tundub, nagu oleks rahvusliku jalgpalliga kõik korras, sest eestlaste jalgpallikultuur on taastumas ja jalgpall areneb ja koondises räägitakse eesti või inglise keelt, erinevalt Läti koondisest ja sõltuvalt sellest, kes on treener või treenerid ja koondises mängivad Eesti Vabariigi parimad pojad ja koondise vene nimedega mängijad räägivad ilusat eesti keelt ja seda on hea kuulata ja Tarmo Rüütli juhendas 2004. aastal isegi Levadia meeskonda eesti keeles, kuigi 2005. aastal on ta vene keelele üle läinud, aga teiselt poolt ikkagi kriibib natukene, sest venekeelne publik toetab julgelt omasid, aga eestikeelse hulgas on selliseid, kes pilgutavad silma vasakule ja paremale ja nii tuleb meelde aeg viiskümmend või kuuskümmend aastat tagasi ja ma olen mitu korda endalt küsinud, et kes küll ja kuidas võiks meie rahvale tema patu andestada, et me julgeksime tõusta püsti ja hakata rahulikult edasi sammuma ja seda mitte ainult jalgpallis, kuigi see võib vabalt olla ainult süütunne.


Rääkisin murest Kasepere Juksile ja Juks ei olnud paar aastat jalgpallis tegutsenud ja kratsis kukalt ja ütles, et see on raske küsimus, aga küllap on nii, et tõeline ja tõsine venelane, kes austab oma rahvast ja oma kultuuri, saab olla ka õige Eesti Vabariigi kodanik ja kui selline venelane on hea jalgpallur, siis laulab ta Eesti koondise mängu eel Eesti hümni ja kui ta mängukires vastasele eesti keeles halvasti ütleb - või ka vene keeles, kui mäng on Venemaaga - siis kurvastab ta peale mängu ja tal on oma teo pärast häbi ja ta tinistab kitarri ja ümiseb Võssotski laulukesi või otsib üles Dostojevski, sest muretseb oma kaduva inimlikkuse pärast ja ma olin Juksiga nõus ja sain aru, et kui meil on head jalgpallurid, kes on ka head ja tublid inimesed, siis ei ole tõepoolest vahet, mis rahvusest nad on, sest sellised inimesed räägivad eesti keelt ja on ustavad Eesti riigile ja austavad Eesti rahvast ja Eesti kultuuri ja on alati Eesti poolt, vähemalt siis, kui jalgpalli mängitakse, aga jäähokis võivad nad isegi Venemaa poolt olla ja Tšetšeenia sõjas tšetšeenide poolt. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisasElasin lapsena Mustamäel ja seal oli palju venelasi ja palju eestlasi ja selle maja taga, kus mina elasin, algas mets ja metsas oli sõjaaegne dzott ja eesti ja vene poisid pidasid dzoti ümber vibude ja mõõkadega tõsiseid lahinguid ja miilits käis neid laiali ajamas, sest see oli peaaegu nagu sõda ja oli tõsiselt haavatuid ja selle koha peale ehitati hiljem Tiit Soku korvpallihall ja mina ei saanud aru, miks poisid omavahel kaklevad, sest mulle oli räägitud ainult sellest, et on olemas inimesed ja inimesed peavad olema head ja tublid ja ei olnud räägitud ajaloost ega sellest, et olla eestlane ja inimene on veidi teistmoodi, kui olla venelane ja inimene või sakslane ja inimene või hispaanlane ja inimene või juut ja inimene ja ma vaatasin televiisorist Nikolai Ozerovi kommentaaridega jäähokit ja jalgpalli ja nutsin vihast, kui ameeriklasest kohtunik ei näinud või ei tahtnud näha väravat, mille Mihhailov või Petrov või Harlamov kanadalaste väravasse viskas ja keerasin omatehtud tablool meeskonnale nimega NSV Liit ühe värava juurde ja hoidsin seda numbrit mitu päeva peale mängu ja mõtlesin, et see kohtunik ei olnud hea inimene.

See oli 1983. aasta kevadel, kui lugesin “Spordilehest“ artiklit, et Ubakivi hakkab oma meeskonnaga NSV Liidu II liigas jalgpalli mängima ja see tegi mind ärevaks, sest selleks ajaks olin mõistnud, et iga rahvas on teistmoodi ja igal neist on oma kultuur ja see on väärtus, mida tuleb hoida ja ma tahtsin näha eestlasi jalgpalli mängimas, sest ma olin käinud Ubakivi juures treeningutel ja teadsin, et sellised jalgpallurid on olemas ja et Ubakivi tahab arendada rahvuslikku jalgpalli ja et ta andis koos Eerik Kuuse, Taivo Uibo ja Allan Dorbekiga selle nimel vande ja nad õmblesid endale ühesugused mütsid, et vandeselts oleks täiuslik, aga Kuuse Erka hakkas jooma ja Uibo hakkas tegelema teistegi rahvuslike asjadega ja pandi vangi ja Dorbek hakkas korvpallitreeneriks, mis oli loogiline, sest tema kohta öeldi, et ta on ilu-eedi ja ta oli tõesti ilus mees ja tegi väljakul ilusaid liigutusi, aga kui vastase käest vastu jalgu sai, siis vandus ja kisas koledal kombel, nagu hiljemgi, kui ta korvpallureid juhendas ja Ubakivil ei jäänud muud üle, kui üksi vankrit edasi vedada.



Eemalt vaadates ei olnud sellel 1983. aasta meeskonnal häda midagi, sest seal oli enamik eesti poisse ja Ubakivil oli oma loogika ja ta püüdis võtta meeskonda neid venelasi, kes olid eesti või saksa nimedega nagu Lebret ja Kirsipuu ja Rauchwerger, sest nii paistis asi kaugelt vaadates ilusam ja see oli tähtis ja esimesel aastal olid tribüünid rahvast täis ja ma olen mitu korda mõelnud, et kas nad tõesti mängisid nii hästi ja kaunilt, kui mulle meelde on jäänud või oli see tunnete poolt võimendatud, aga küllap oli seal nii ühte kui ka teist ja rahvas läks tribüünidel pööraseks, kui Mõtsnik trahvikasti jooksis ja enne, kui väravavaht midagi aru sai, palli vasaku jala välisküljega tagumisse ülemisse nurka keerutas või kui Kõmper nurgalöögist või karistuslöögist sama tegi, aga paar aastat hiljem oli meeskond leedu ja vene ja kesk-aasia nimedega mängijaid täis ja ei huvitanud peaaegu mitte kedagi ja siis tuli iseseisev riik tagasi, aga Ubakivi oli selleks ajaks jalgpallist loobunud ja töötas Põllumajandusministeeriumis ja ma käisin seal mitu korda teda jalgpalli juurde tagasi meelitamas.


See oli kas 1990 või 1991, kui Eesti mängis praegusel Kalevi staadionil saamidega ja meeskonnas oli ainult üks eestlane ja see oli Urmas Kirs ja ma olin tribüünil ja seal oli peale minu veel umbes kakskümmend inimest ja ma mõtlesin, et kas mul on õigus hakata kasvõi poolvägisi arendama rahvuslikku jalgpalli või on see isegi kohustus, sest ainult sellisel moel saab rikastada seda spordiala ja kui ühe Eesti venekeelse klubi president enne 2002. aasta Eesti – Venemaa mängu ütles, et ta oleks Eesti poolt ainult siis, kui Eesti koondises mängiksid tema klubi mängijad ja selle klubi fännid rääkisid sama juttu, siis oli mul hea meel, et mitu põlvkonda eestlastest jalgpallureid on peale kasvanud ja et treeneritega on sama lugu ja pealtvaatajatega ja et neid kõiki tuleb üha juurde ja juurde ja seda jalgpalli ei ähvarda enam miski ja Dorbeki väide, et eestlane ei sobi jalgpalluriks, on niikuinii ammu ümber lükatud.


Ühelt poolt tundub, nagu oleks rahvusliku jalgpalliga kõik korras, sest eestlaste jalgpallikultuur on taastumas ja jalgpall areneb ja koondises räägitakse eesti või inglise keelt, erinevalt Läti koondisest ja sõltuvalt sellest, kes on treener või treenerid ja koondises mängivad Eesti Vabariigi parimad pojad ja koondise vene nimedega mängijad räägivad ilusat eesti keelt ja seda on hea kuulata ja Tarmo Rüütli juhendas 2004. aastal isegi Levadia meeskonda eesti keeles, kuigi 2005. aastal on ta vene keelele üle läinud, aga teiselt poolt ikkagi kriibib natukene, sest venekeelne publik toetab julgelt omasid, aga eestikeelse hulgas on selliseid, kes pilgutavad silma vasakule ja paremale ja nii tuleb meelde aeg viiskümmend või kuuskümmend aastat tagasi ja ma olen mitu korda endalt küsinud, et kes küll ja kuidas võiks meie rahvale tema patu andestada, et me julgeksime tõusta püsti ja hakata rahulikult edasi sammuma ja seda mitte ainult jalgpallis, kuigi see võib vabalt olla ainult süütunne.


Rääkisin murest Kasepere Juksile ja Juks ei olnud paar aastat jalgpallis tegutsenud ja kratsis kukalt ja ütles, et see on raske küsimus, aga küllap on nii, et tõeline ja tõsine venelane, kes austab oma rahvast ja oma kultuuri, saab olla ka õige Eesti Vabariigi kodanik ja kui selline venelane on hea jalgpallur, siis laulab ta Eesti koondise mängu eel Eesti hümni ja kui ta mängukires vastasele eesti keeles halvasti ütleb - või ka vene keeles, kui mäng on Venemaaga - siis kurvastab ta peale mängu ja tal on oma teo pärast häbi ja ta tinistab kitarri ja ümiseb Võssotski laulukesi või otsib üles Dostojevski, sest muretseb oma kaduva inimlikkuse pärast ja ma olin Juksiga nõus ja sain aru, et kui meil on head jalgpallurid, kes on ka head ja tublid inimesed, siis ei ole tõepoolest vahet, mis rahvusest nad on, sest sellised inimesed räägivad eesti keelt ja on ustavad Eesti riigile ja austavad Eesti rahvast ja Eesti kultuuri ja on alati Eesti poolt, vähemalt siis, kui jalgpalli mängitakse, aga jäähokis võivad nad isegi Venemaa poolt olla ja Tšetšeenia sõjas tšetšeenide poolt. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisas