See juhtus siis, kui Teitur veel meie juures treeneriks oli ja meid loositi šotlastega ühte MM-valikgruppi ja me mängisime Kadriorus ja seal ei olnud valgustust ja me pidime MTV Jorma Helsinkist oma lampidega Tallinnasse kutsuma, et õhtusel ajal mängida saaks, sest selle eest maksid briti televaatajad raha. Jorma pani lambid üles ja need kõlisesid ilusasti nagu tuulekellad ja kõik oli kombes ja Jorma laskis Pekkaniska tõstukid koos lampidega ööseks alla ja me läksime laiali ja kõik oli rahulik ja lambid kõlisesid natukene ka siis, kui nad all olid ja see tekitas tunde, nagu oleksid jõulud.

Olin õhtul kaua üleval ja magasin alles, kui Kasepere Juks mulle hommikul staadionilt helistas ja ütles, et see tüüp, kes esimest korda elus mänguinspektoriks oli saadetud, istus koos šotlastega öösel baaris ja oli kell kaks varahommikul peale tont teab mitmendat viskit otsustanud mängu algusaja kella seitsmelt õhtul kella kolmele päeval tuua. Ma mõtlesin, et Juks teeb lihtsalt nalja või on ise õhtul šotlastega viskit joonud, aga ma olin unine ja ütlesin Juksile, et see on hea nali küll, aga selleks ei olnud vaja mind hommikul kell kaheksa üles äratada ja et me võime seda nalja kahe tunni pärast edasi naljatada, aga Juks kinnitas, et see ei ole nali ja ma jäin teda uskuma ja sõitsin kiiresti Kadriorgu.

Kadriorus oli vaikne, sest hommikune koosolek oli lõppenud ja Juks käis mööda staadioni ringi ja oli korraga nii lõbusa kui ka kurva näoga ja ta oli öelnud inspektorile, et tema mängu kell kolm päeval korraldada ei saa, aga inspektor ütles, et peab ja et Jorma lambid ei kõlba kuhugile ja väljak on pime ja šotlased ei näe mängida ja lisaks paistavad lambid nende väravavahile silma. Juks oli vaielnud ja ütelnud, et kui Jorma oma lambid üles tõstis ja põlema pani, siis oli isegi sadamas valge ja šotlased ei julgenud selle valguse käes isegi mitte suud lahti teha ja et seda, kas Jorma lambid on valgustamiseks piisavad või mitte, oleks saanud riistadega mõõta, aga inspektor ei kuulanud teda ja ütles, et mäng toimub kell kolm ja kogu lugu. Läksime hotelli ja katsusime veel šotlastega rääkida, aga nende pealikuks oli sel ajal üks ülbe olemisega mees, kes pärast pealikuametist lahti sai, kuna ta oli suli mis suli ja Juks oli minust kaksteist aastat noorem ja päris poisike ja mina olin ka nagu poisike ja see šotlane ei pidanud meid üldse mitte kellekski ja ei hakanud meiega rääkimagi. Leidsin šotlaste peatreeneri ka baarinurgast üles ja ma tundsin teda ammu ja temaga ma sain rääkida ja tal oli nii kurb nägu ja ta kahetses, et mäng kell kolm toimub ja ta rääkis mulle, kui ebaõiglane see on ja mul hakkas korraks isegi temast veel rohkem kahju, kui Juksist ja minust endast, aga ma olin siis juba natukene maailmas ringi käinud ja mitte enam nii lihtsameelne ja kuigi minu süda tundis peatreenerile kaasa, andis minu mõistus teise käsu ja me läksime Juksiga hotellist minema, sest selle kambaga ei olnud mõtet asja ajada.

Juba enne kella kolme oli staadionil paras segadus, sest Juks ei olnud midagi teinud ja turvamehi ei olnud ja me mõtlesime vahepeal isegi staadioni direktori minema saata, aga ta oli hoolas mees ja kartis, et need kaks tuhat šotlast tassivad Kadrioru staadioni tribüüni kivi kivi haaval mälestuseks kaasa, kui teda kohal ei ole ja serblane Radoman oli kohtunik ning marssis kell kolm koos Šoti meeskonnaga väljakule ja lõi palli lahti ja nende pealik kõõritas mind ja Juksi nii ülbe näoga, kui vähegi võimalik. Staadioni direktor vaatas ettevaatlikult ukse vahelt ja tal oli õigus, sest vaevalt oli Radoman oma vile tasku pannud, kui kaks tuhat šotlast väljakule tormas ja seal jalgpalli mängima hakkas ja Juks ütles mulle, et see on kõige parem, mis juhtuda sai ja meil oli selge, et olime teinud Teituri ja tema meeskonna staadionile toomata jättes õige teo, sest ESS oli sel ajal veel nii väike firma, et ta ei oleks saanud lühikese etteteatamisega mitte kuidagi oma turvamehi ümber organiseerida ja kahe tuhande šotlase ees ilma turvameesteta mängida oleks olnud ohtlik. Varsti peale seda helistas Rein, kes meile autobusse andis, Juksile ja ütles, et ka temal ei oleks olnud vaba autobussi anda, et Teiturit ja tema meeskonda kella kolmeks staadionile tuua ja siis läks Juks hasarti ja selgitas välja, et ka piletimüüjad ei saanud kella kolmeks tulla ja pallipoisid, kes olid koolis ja need teised poisid, kes pidid kanderaamiga väljakule jooksma, ja Juks oli hirmus rahul, sest ta õppis sel ajal ülikoolis juurat ja teadis, et paberi peale pandud argumendid on need, mis maksavad.

Õhtuks oli Rein siiski saanud bussi organiseerida ja Teituri koos meeskonnaga Kehtnast pikuti lõhki aetud kotlettidega hamburgereid söömast ära tuua ja rahvast oli staadionil kõvasti ja Jormal hakkas eelmise päeva õhtusest pummeldamisest saadud peavalu üle minema ja tema mõtlemisvõime tuli tagasi ja autunne ka ja ta pani kokku rahvusvahelise komisjoni ja tõestas kiiresti, et Pekkaniskade otsas kõlisevad lambid annavad hulga rohkem valgust, kui vaja ja isegi BBC mehed kirjutasid sellele alla ja meil Juksiga oli tõeliselt hea meel. Skandaal oli muidugi korralik ja juba lõunast saadik näidati Juksi kõikides maailma telekanalites ja Maksimovi Valerka piilus staadioni nurga tagant ning kirjutas järgmisel päeval “Postimehes”, et me Juksiga oleme vastutustundetud pätid, kes rikkusid Eesti pääsemise NATO-sse ja Euroopa Liitu ja Juks tahtis minna ja anda talle vastu lõugu, aga minu vanaisa, kes küüdiga Siberis käis, oli mulle öelnud, et ärgu me Valerka juttu tõsiselt võtku, sest see organ, kus Valerka varem töötas, oli seoses Eesti Vabariigi tekkimisega likvideeritud ja tegelikult oleks Valerka jaoks isegi parem, kui Eesti NATO-sse ja Euroopa Liitu ei saaks ja ma rahustasin Juksi maha. Valerkale õnnestus Juksil siiski tagasi teha ja see oli ühel teisel mängul, kui Valerka oli pressitribüünil Ülle Karu nimega silt rinnas ja Juks märkas seda ja tuli minu käest küsima, et kumma ettekäändega ta Valerka staadionilt välja viskab, kas sellega, et too on transvestiit või sellega, et ta kasutab võõrast akrediteeringut, aga ma olen alati püüdnud seksuaalvähemuste suhtes tolerantne olla ja soovitasin seepärast teist varianti.

Šotlastega määrati uus mäng Monacosse, kuigi meile kirjutati alguses kaotus, aga Juks oli kõik paberid nii hoolsalt vormistanud ja tõestanud, et bussi ei saanud ja turvamehi ei saanud ja piletimüüjat ei saanud ja pallipoisse ei saanud ja Kehtnas polnud EMT antenni ja Radiolinja telefone meil sel ajal ei olnud ja seepärast ei saanud Teiturit õigel ajal hoiatada ja mängijatel olid pikuti lõhki aetud kotletiga hamburgerid alles seedimata ja šotlaste pealik oli nii vihane, et ei öelnud meile teregi ja šotlaste peatreener oli endiselt kurb ja mul hakkas temast jälle kahju, kuigi ma teadsin, et see on tema viis maailmaga suhelda, aga see läks ikkagi südamesse ja ma olin natukene aega koos temaga õnnetu. Mäng jäi null-null ja see tegi meile palju rõõmu ja Radoman puhus jälle vilet ja pilgutas mulle peale mängu silma ja Juks näitas šotlaste pealikule keskmist sõrme, aga minus oli see šotlaste peatreenerilt saadud kurbus endiselt sees ja ma kõndisin Monaco peal ringi ja tahtsin kellegagi rääkida ja üritasin isegi ühe tüdrukuga juttu ajada, mida ma polnud kunagi varem teinud ja šoti fännid käisid ringi, pisikeste lampidega tundlad peas ja olid samuti kurvad.

Kui meil paar kuud tagasi õnnestus šotlastega tänane mäng kokku leppida, siis helistas Juks mulle kohe ja pakkus, et mis oleks, kui kuulutaks mängupäeva hommikul šotlastele, et mäng toimub 15.00, mitte 21.30 ja kui nad staadionile jõuaksid, siis näitaks neile keelt või siis kustutaks teisel poolajal korraks tuled ära, aga ma ei olnud sellega nõus, sest ma tean, et elus tuleb leppida mõnede asjadega, nagu näiteks paratamatute kaotuste ja lahkumistega, aga ainult elus, mitte jalgpalliväljakul ja see on üks asi, milles jalgpall on teistmoodi kui elu ja jalgpalliväljakul saavutatud võit jääb võiduks igavesti ja jalgpalliväljakul saadud kaotust on võimalik teisel korral tagasi teha. Peale viiki Monacos saime järgmises mängus šotlastelt pähe, kuigi juhtisime kaks korda ja siis mängisime jälle null-null, mis tähendab, et meil on tegelikult selle lambijama eest siiamaani kätte tasumata, ehkki tolleaegset šotlaste pealikut ja kurva olemisega treenerit ei ole enam ametis ja mängijadki on enamuses uued, aga ma usun, et vähemalt fännide hulgas on paljud samad ja see on isegi tähtsam.

Nii ei jää meil muud üle, kui peame lootma, et Eesti mängib täna hästi ja võidab, sest siis on eestlane olla parem kui šotlane ja nad joovad kurvastusest linna peal ja tõstavad meie elatustaset, kuigi võidu korral nad jooksid rõõmust ja nii arutades oleks vist viik meie majandusele kõige halvem tulemus. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisasSee juhtus siis, kui Teitur veel meie juures treeneriks oli ja meid loositi šotlastega ühte MM-valikgruppi ja me mängisime Kadriorus ja seal ei olnud valgustust ja me pidime MTV Jorma Helsinkist oma lampidega Tallinnasse kutsuma, et õhtusel ajal mängida saaks, sest selle eest maksid briti televaatajad raha. Jorma pani lambid üles ja need kõlisesid ilusasti nagu tuulekellad ja kõik oli kombes ja Jorma laskis Pekkaniska tõstukid koos lampidega ööseks alla ja me läksime laiali ja kõik oli rahulik ja lambid kõlisesid natukene ka siis, kui nad all olid ja see tekitas tunde, nagu oleksid jõulud.

Olin õhtul kaua üleval ja magasin alles, kui Kasepere Juks mulle hommikul staadionilt helistas ja ütles, et see tüüp, kes esimest korda elus mänguinspektoriks oli saadetud, istus koos šotlastega öösel baaris ja oli kell kaks varahommikul peale tont teab mitmendat viskit otsustanud mängu algusaja kella seitsmelt õhtul kella kolmele päeval tuua. Ma mõtlesin, et Juks teeb lihtsalt nalja või on ise õhtul šotlastega viskit joonud, aga ma olin unine ja ütlesin Juksile, et see on hea nali küll, aga selleks ei olnud vaja mind hommikul kell kaheksa üles äratada ja et me võime seda nalja kahe tunni pärast edasi naljatada, aga Juks kinnitas, et see ei ole nali ja ma jäin teda uskuma ja sõitsin kiiresti Kadriorgu.

Kadriorus oli vaikne, sest hommikune koosolek oli lõppenud ja Juks käis mööda staadioni ringi ja oli korraga nii lõbusa kui ka kurva näoga ja ta oli öelnud inspektorile, et tema mängu kell kolm päeval korraldada ei saa, aga inspektor ütles, et peab ja et Jorma lambid ei kõlba kuhugile ja väljak on pime ja šotlased ei näe mängida ja lisaks paistavad lambid nende väravavahile silma. Juks oli vaielnud ja ütelnud, et kui Jorma oma lambid üles tõstis ja põlema pani, siis oli isegi sadamas valge ja šotlased ei julgenud selle valguse käes isegi mitte suud lahti teha ja et seda, kas Jorma lambid on valgustamiseks piisavad või mitte, oleks saanud riistadega mõõta, aga inspektor ei kuulanud teda ja ütles, et mäng toimub kell kolm ja kogu lugu. Läksime hotelli ja katsusime veel šotlastega rääkida, aga nende pealikuks oli sel ajal üks ülbe olemisega mees, kes pärast pealikuametist lahti sai, kuna ta oli suli mis suli ja Juks oli minust kaksteist aastat noorem ja päris poisike ja mina olin ka nagu poisike ja see šotlane ei pidanud meid üldse mitte kellekski ja ei hakanud meiega rääkimagi. Leidsin šotlaste peatreeneri ka baarinurgast üles ja ma tundsin teda ammu ja temaga ma sain rääkida ja tal oli nii kurb nägu ja ta kahetses, et mäng kell kolm toimub ja ta rääkis mulle, kui ebaõiglane see on ja mul hakkas korraks isegi temast veel rohkem kahju, kui Juksist ja minust endast, aga ma olin siis juba natukene maailmas ringi käinud ja mitte enam nii lihtsameelne ja kuigi minu süda tundis peatreenerile kaasa, andis minu mõistus teise käsu ja me läksime Juksiga hotellist minema, sest selle kambaga ei olnud mõtet asja ajada.

Juba enne kella kolme oli staadionil paras segadus, sest Juks ei olnud midagi teinud ja turvamehi ei olnud ja me mõtlesime vahepeal isegi staadioni direktori minema saata, aga ta oli hoolas mees ja kartis, et need kaks tuhat šotlast tassivad Kadrioru staadioni tribüüni kivi kivi haaval mälestuseks kaasa, kui teda kohal ei ole ja serblane Radoman oli kohtunik ning marssis kell kolm koos Šoti meeskonnaga väljakule ja lõi palli lahti ja nende pealik kõõritas mind ja Juksi nii ülbe näoga, kui vähegi võimalik. Staadioni direktor vaatas ettevaatlikult ukse vahelt ja tal oli õigus, sest vaevalt oli Radoman oma vile tasku pannud, kui kaks tuhat šotlast väljakule tormas ja seal jalgpalli mängima hakkas ja Juks ütles mulle, et see on kõige parem, mis juhtuda sai ja meil oli selge, et olime teinud Teituri ja tema meeskonna staadionile toomata jättes õige teo, sest ESS oli sel ajal veel nii väike firma, et ta ei oleks saanud lühikese etteteatamisega mitte kuidagi oma turvamehi ümber organiseerida ja kahe tuhande šotlase ees ilma turvameesteta mängida oleks olnud ohtlik. Varsti peale seda helistas Rein, kes meile autobusse andis, Juksile ja ütles, et ka temal ei oleks olnud vaba autobussi anda, et Teiturit ja tema meeskonda kella kolmeks staadionile tuua ja siis läks Juks hasarti ja selgitas välja, et ka piletimüüjad ei saanud kella kolmeks tulla ja pallipoisid, kes olid koolis ja need teised poisid, kes pidid kanderaamiga väljakule jooksma, ja Juks oli hirmus rahul, sest ta õppis sel ajal ülikoolis juurat ja teadis, et paberi peale pandud argumendid on need, mis maksavad.

Õhtuks oli Rein siiski saanud bussi organiseerida ja Teituri koos meeskonnaga Kehtnast pikuti lõhki aetud kotlettidega hamburgereid söömast ära tuua ja rahvast oli staadionil kõvasti ja Jormal hakkas eelmise päeva õhtusest pummeldamisest saadud peavalu üle minema ja tema mõtlemisvõime tuli tagasi ja autunne ka ja ta pani kokku rahvusvahelise komisjoni ja tõestas kiiresti, et Pekkaniskade otsas kõlisevad lambid annavad hulga rohkem valgust, kui vaja ja isegi BBC mehed kirjutasid sellele alla ja meil Juksiga oli tõeliselt hea meel. Skandaal oli muidugi korralik ja juba lõunast saadik näidati Juksi kõikides maailma telekanalites ja Maksimovi Valerka piilus staadioni nurga tagant ning kirjutas järgmisel päeval “Postimehes”, et me Juksiga oleme vastutustundetud pätid, kes rikkusid Eesti pääsemise NATO-sse ja Euroopa Liitu ja Juks tahtis minna ja anda talle vastu lõugu, aga minu vanaisa, kes küüdiga Siberis käis, oli mulle öelnud, et ärgu me Valerka juttu tõsiselt võtku, sest see organ, kus Valerka varem töötas, oli seoses Eesti Vabariigi tekkimisega likvideeritud ja tegelikult oleks Valerka jaoks isegi parem, kui Eesti NATO-sse ja Euroopa Liitu ei saaks ja ma rahustasin Juksi maha. Valerkale õnnestus Juksil siiski tagasi teha ja see oli ühel teisel mängul, kui Valerka oli pressitribüünil Ülle Karu nimega silt rinnas ja Juks märkas seda ja tuli minu käest küsima, et kumma ettekäändega ta Valerka staadionilt välja viskab, kas sellega, et too on transvestiit või sellega, et ta kasutab võõrast akrediteeringut, aga ma olen alati püüdnud seksuaalvähemuste suhtes tolerantne olla ja soovitasin seepärast teist varianti.

Šotlastega määrati uus mäng Monacosse, kuigi meile kirjutati alguses kaotus, aga Juks oli kõik paberid nii hoolsalt vormistanud ja tõestanud, et bussi ei saanud ja turvamehi ei saanud ja piletimüüjat ei saanud ja pallipoisse ei saanud ja Kehtnas polnud EMT antenni ja Radiolinja telefone meil sel ajal ei olnud ja seepärast ei saanud Teiturit õigel ajal hoiatada ja mängijatel olid pikuti lõhki aetud kotletiga hamburgerid alles seedimata ja šotlaste pealik oli nii vihane, et ei öelnud meile teregi ja šotlaste peatreener oli endiselt kurb ja mul hakkas temast jälle kahju, kuigi ma teadsin, et see on tema viis maailmaga suhelda, aga see läks ikkagi südamesse ja ma olin natukene aega koos temaga õnnetu. Mäng jäi null-null ja see tegi meile palju rõõmu ja Radoman puhus jälle vilet ja pilgutas mulle peale mängu silma ja Juks näitas šotlaste pealikule keskmist sõrme, aga minus oli see šotlaste peatreenerilt saadud kurbus endiselt sees ja ma kõndisin Monaco peal ringi ja tahtsin kellegagi rääkida ja üritasin isegi ühe tüdrukuga juttu ajada, mida ma polnud kunagi varem teinud ja šoti fännid käisid ringi, pisikeste lampidega tundlad peas ja olid samuti kurvad.

Kui meil paar kuud tagasi õnnestus šotlastega tänane mäng kokku leppida, siis helistas Juks mulle kohe ja pakkus, et mis oleks, kui kuulutaks mängupäeva hommikul šotlastele, et mäng toimub 15.00, mitte 21.30 ja kui nad staadionile jõuaksid, siis näitaks neile keelt või siis kustutaks teisel poolajal korraks tuled ära, aga ma ei olnud sellega nõus, sest ma tean, et elus tuleb leppida mõnede asjadega, nagu näiteks paratamatute kaotuste ja lahkumistega, aga ainult elus, mitte jalgpalliväljakul ja see on üks asi, milles jalgpall on teistmoodi kui elu ja jalgpalliväljakul saavutatud võit jääb võiduks igavesti ja jalgpalliväljakul saadud kaotust on võimalik teisel korral tagasi teha. Peale viiki Monacos saime järgmises mängus šotlastelt pähe, kuigi juhtisime kaks korda ja siis mängisime jälle null-null, mis tähendab, et meil on tegelikult selle lambijama eest siiamaani kätte tasumata, ehkki tolleaegset šotlaste pealikut ja kurva olemisega treenerit ei ole enam ametis ja mängijadki on enamuses uued, aga ma usun, et vähemalt fännide hulgas on paljud samad ja see on isegi tähtsam.

Nii ei jää meil muud üle, kui peame lootma, et Eesti mängib täna hästi ja võidab, sest siis on eestlane olla parem kui šotlane ja nad joovad kurvastusest linna peal ja tõstavad meie elatustaset, kuigi võidu korral nad jooksid rõõmust ja nii arutades oleks vist viik meie majandusele kõige halvem tulemus. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisas