See oli üheksakümnendate keskel, kui Daniel mulle ühel päeval helistas ja ütles, et Arthur otsib mind taga, sest mingi inglise klubi tahtvat ühte grusiinlasest jalgpallurit palgata ja ma teadsin, et Daniel ütleb iga asja peale, et tal on inimene, kes sellega hakkama saab ja nüüd olin mina selles rollis ja varsti helistaski Arthur ja ta ei olnud maailma kõige meeldivam inimene, aga ma võtsin asja ette, sest jalgpalli arendamiseks oli vaja raha teenida ja selliseid võimalusi ei pakutud iga päev.

Mul oli palju tegemist ja Arthur oli kärsitu, nagu kõik mehed, kes suurt raha teenivad ja Daniel oli ka ja nad helistasid mulle järgmisel ja ülejärgmisel päeval iga kümne minuti tagant ja ma sain kolmandal või neljandal päeval lõpuks grusiini telefoninumbri ja rääksin tema emaga ja isaga ja õega ja vanaemaga ja onuga ja tädiga ja vanaonuga ja naabriga ja lõpuks sain mängija enese ka kätte ja ta oli ükskõikne ja ei tahtnud sugugi Inglismaale mängima minna. Ma ei võinud seda Danielile ja Arthurile ütelda ja pidin valetama, et kõik sujub ja lõpuks juhtusin helistades mängija vanaisa peale ja tema õpetas mulle, kuidas poissi veenda ja kes peaks seda tegema ja mul läks veel paar päeva, et selle mehe telefoninumber hankida.

Daniel ja Arthur helistasid hommikust õhtuni, sest nad olid teinud Andrei Kantšelskise ülemineku Donetski Šahtjorist Manchester Unitedisse ja teadsid, et endisest Nõukogude Liidust pärit mängijatega saab teenida suurt raha, sest klubides valitseb segadus ja lihtne on saada kokkuleppeid ja ma korraldasin olulise grusiiniga Frankfurdis kohtumise ja Daniel ja Arthur sõitsid Frankfurti ja mina jäin Tallinnas lennukist maha, sest ma olin harjunud, et SAS ootab mind, aga Lufthansa ei oodanud ja pani lennukile registreerimise õigel ajal kinni ja seda ei õnnestunud mitte kuidagi lahti rääkida.

Helistasin Danielile ja kõnelesin loo ära ja tema sai aru, sest me olime palju asju teinud ja ikka siin-seal lennukitest maha jäänud, aga Arthur ei saanud ja ütles Danielile, et küllap ma jätsin asja korraldamata ja valetasin ja ta oli kindel, et ka grusiin kohtumisele ei tule. Mina olin natukene kurb, sest ma kartsin sedasama ja siis oleks häbi missugune ja ma ei osanud mõtelda, et kui see kohtumine ilma minuta toimub, siis tehakse kokkulepped ja jagatakse raha ilma minuta ja Eesti jalgpalli arendamine ei lähe kellelegi korda ja natukese aja pärast helistas grusiin ja ütles, et tal on silmad haiged ja ta ei saa täna tulla ja me leppisime uue kohtumise järgmiseks päevaks Genfi, kuhu ma pidin niikuinii minema. Helistasin Danielile ja ütlesin selle edasi ja ma kuulsin, kuidas Arthur sõimas ja sajatas, aga Daniel oli viisakas ja ei ütelnud midagi ja hoidis isegi kätt mikrofoni peal, et ma Arthuri kisa ei kuuleks.

Järgmisel päeval olin Genfis ja grusiin tuli ka, aga Arthurit ei olnud ja isegi Danieli ei olnud ja ma helistasin Danielile ja ta oli jäänud Zürichis lennukist maha, aga kui ta kuulis, et ma olen kohtumisel ja grusiin on ka, siis läks ta ärevaks ja ütles, et tuleb järgmise lennukiga ja minut hiljem helistas Arthur ja ma sain aru, et ta oli juba taksos ja teel lennujaama ja ta oli samuti ärevil ja lobises välja, kui palju ollakse nõus mängija ülemineku eest maksma ja ma imestasin, sest see summa oli kaks korda suurem, kui Daniel mulle oli ütelnud ja neli korda suurem, kui grusiinid olid unes näinud ja ma leppisin asjad kokku ja me rääkisime kõigest muust ka ja grusiinil oli nii hea meel, et ta pakkus ise eesti jalgpalli arendamiseks kena summat ja ma polnud nii palju kunagi varem korraga teeninud, sest Daniel ja Arthur ei andnud vabatahtlikult kuigi palju ja mul ei olnud endal kombeks küsida, kuigi ma nägin, et nad teenivad ise palju rohkem ja tegelikult oli ka see, mis nad üle kandsid, eesti jalgpalli jaoks suur raha.

Daniel ja Arthur jõudsid mõne tunni jooksul hingeldades kohale ja ma olin vahepeal leppinud grusiiniga kokku, et Danielile ja Arthurile jääb pool miljonit ja ma nägin, et Daniel läks näost valgeks, sest ta oli kujutanud ette vähemalt kolm korda nii suurt summat ja mul hakkas vaikselt see asi üle viskama, sest pool miljonit oli nende telefonikõnede ja lennukisõitude eest üle mõistuse suur summa, aga ma mängisin lolli ja kui grusiin korraks hotellituppa läks, tegin selgeks, et ma tegutsesin Arthuri juhtnööride järele ja Daniel oli ise öelnud, et ma seda teeksin ja Daniel katkus juukseid ja sõimas Arthurit ja Arthur sai lõpuks aru, kus ta vea tegi, sest ta oli veel ahnem kui Daniel, aga ta polnud taibanud Danieli plaane ja tegelikult tahtis Daniel talle lihtsalt külma teha, aga nüüd kukkus välja nii, et mina istusin seal süütu näoga ja tegin neile mõlemale külma, kuigi pooleldi tahtmatult ja mulle tuli meelde eelmise päeva lennukist maha jäämine ja ma sain aru, et ükskord pidi ka eesti jalgpall raha saama ja ma olin mingil moel rahul. Me olime Genfis Noga Hiltoni hotellis ja jäime ööseks sinna ja mul ei olnud raha hotellitoa eest maksmiseks, aga õnneks oli seal samal ajal mingi UEFA üritus ja Kasepere Juksil oli UEFA poolt makstud tuba ja ma sain magada tema toa põrandal ja mul ei tulnud und ja ma olin ärevil, sest ma olin ühe päevaga teeninud klubi aasteelarve jagu ja mind häiris see lugu, sest Daniel ja Arthur leppisid lõpuks oma poole miljoniga ja lubasid minu klubile kanda töö eest ühe viiekümnendiku sellest, mis ma neile teenisin.

Järgmisel päeval lendasime Inglismaale ja mängija tuli ka sinna ja me olime lepingud ära teinud ja istusime koos inglise klubi presidendiga ühes vanas ja ilusas hotellis ja seal lähedal oli Oasise kontsert ja nad elasid samas hotellis ja Liam ja Noel tulid ükshaaval meie juurde ja Liam oli ülbe või pilves, nagu ikka ja küllap isegi mõlemat korraga, aga Noel oli sõbralik ja küsis, et kas mul seal Eestis korralik staadion on, kus kontserti teha ja mul ei olnud ja tal oli sellest kahju ja ta ütles, et kui oleks, siis nad tuleksid ja teeksid seal tasuta kontserdi, sest nad olid selle klubi fännid ja rõõmustasid, et ma neile hea mängija tõin, kuigi ma selles ise väga kindel ei olnud.

Ma pidin paar korda rääkima Kantšelskisega, sest Arthur tahtis teda Arsenali sokutada, aga ta ise ei saanud rääkida, sest ei osanud vene keelt, aga Kantšelskis ütles mulle kohe, et ta ei lähe mingisse Arsenali, sest Arthur oli temalt rahad pihta pannud ja mõni nädal hiljem läks ta hoopis Evertoni, aga ma olin viisakas ja ei andnud Arthurile mitte kuidagi märku, et ma nende rahade kohta tean, kuigi mul oli üha raskem olla sõbralik ja naeratada ja olla kõikide asjadega nõus.

Mul tuli selle grusiinist mängija pärast palju kordi Inglismaal käia ja see oli väsitav, aga tal oli igav ja ta ei tahtnud Inglismaal olla ja mängis seepärast kehvasti ja ma helistasin tema vanaisale, kes soovitas mul viia mängija ema, vanaema ja õde Inglismaale ja ma tegin seda ja peale seda läks kõik korda ja grusiin tegi paar eriti head mängu ja kõik hakkasid teda armastama ja tema kurb olemine muutus ülemeelikuks ja ta istus tundide kaupa teleka ees ja vaatas video pealt oma mängude parimaid kohti ja neid oli tõesti ilus vaadata, kuigi väravat ei löönud ta peaagu kunagi ja ma teadsin, et ta oli Gruusias mängides hoidnud kihlveo peale kümme minutit vastase trahvikastis kaitsjate vahel triblades palli, aga ma sain ka aru, millega see asi lõpeb ja see tegi mind kurvaks.

Ta oli aasta otsa Inglismaal mänginud, kui ühel päeval mulle helistas ja ütles, et tal on juhtunud õnnetus ja ta sõitis kiirteel oma punase Ferrari sodiks ja ta oli veel kurvema häälega kui tavaliselt ja ütles, et tal on suur mure ja ma ehmatasin ja küsisin, et mis temaga juhtus ja kas tal on käed-jalad terved ja ta vastas, et on, aga mure on ikkagi, sest auto on sodi ja mina ütlesin, et see ei ole selle asja juures kuigi oluline, kui ta ise terve on ja ta oli nõus ja ütles, et ei ole jah, sest klubi president saatis talle kohe koju uue auto, mis oli juba siis ukse ees, kui ta haiglast läbivaatuselt koju jõudis. Ma ei saanud enam midagi aru, aga tema kinnitas, et tal on ikkagi suur mure ja ma sain lõpuks teada, et see uus Ferrari oli musta värvi, aga tema tahtis punast ja see oli minu jaoks üle mõistuse ja ma lõpetasin kõne ja mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda tööd teha ja selle aja jooksul lahendas üks taani päritolu tüüp tema mure ära ja Arthur sõimas mul näo täis, aga Daniel sai aru ja ei sõimanud, sest ta oli Arthuri raha pihta pannud ja vajas kedagi, kes teda mõistaks ja ta uskus, et mina olen tema sõber ja see oli tema jaoks ainus võimalus, sest ma ei vaielnud temaga kunagi rahade pärast ja ta teadis, et ma teenin raha eesti jalgpalli arendamiseks, mis oli tema jaoks üle mõistuse asi ja see tegi mind tema jaoks eriliseks.

Umbes kolm või neli aastat tagasi tulime koos Juksiga jaanilaupäeva öösel Genfist Stockholmi kaudu Tallinna ja see oli üks viimaseid kordi, kui ma lennukiga lendasin ja ma olin juba mitu aastat tagasi oma kõned Anne peale suunanud ja osa tööst Juksile üle andnud ja sinna hulka kuulus ka Danieliga suhtlemine ja me olime Stockholmis, kui Daniel helistas Juksile ja rääkis, et ta on St. TropezŽs ja on soe suveöö ja ta on nii üksi ja lubas siis magama minna, aga kui me üle jaanituledes Eestimaa lendasime ja Tallinnas maandusime, siis helises Juksi telefoni sisse lülitades kohe ja see oli jälle Daniel, kes polnud saanud und ja tahtis teada, kas me jõudsime Tallinna.

Ma olen Danieli peale tihti mõtelnud, sest me tegime omal ajal palju tööd ja ta pidas mind peaaegu oma sõbraks, aga ta ei saanud kunagi aru, mida ma tegelikult mõtlesin ja tundsin ja tema jaoks sai sõber olla ainult nii lihtsameelne, kui ma talle tundusin ja ma nägin teda viimati paar kuud tagasi, kui ta Tallinnas käis ja ta oli ikka sama rahutu ja kurb ja elas lennukites ja hotellides ja tegeles peaasjalikult hobustega, aga natukene jalgpalliga ka ja ma olin Rootsi lehtedes näinud mitut lugu temast ja seal oli kirjutatud, et ta on miljardär ja keegi Malin sõitis tema hobusega ja ma kujutasin hästi ette, kuidas see kõik oli, sest ma tundsin teda põhjalikult. Ta ei istunud juba varem kunagi kontoris ega vastanud faksidele, aga iga kord, enne kui ta lennukisse läks ja peale seda, kui lennukist tuli, helistas ta minule ja ma mõtlesin, et ta on nüüd rikas, aga endiselt kurb ja mõtlesin, et mina ei ole rikas, aga kurb olen ikka ja ma ei teadnud, mida see tähendab, aga võib vabalt olla, et maailm lihtsalt ongi selline. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisasSee oli üheksakümnendate keskel, kui Daniel mulle ühel päeval helistas ja ütles, et Arthur otsib mind taga, sest mingi inglise klubi tahtvat ühte grusiinlasest jalgpallurit palgata ja ma teadsin, et Daniel ütleb iga asja peale, et tal on inimene, kes sellega hakkama saab ja nüüd olin mina selles rollis ja varsti helistaski Arthur ja ta ei olnud maailma kõige meeldivam inimene, aga ma võtsin asja ette, sest jalgpalli arendamiseks oli vaja raha teenida ja selliseid võimalusi ei pakutud iga päev.

Mul oli palju tegemist ja Arthur oli kärsitu, nagu kõik mehed, kes suurt raha teenivad ja Daniel oli ka ja nad helistasid mulle järgmisel ja ülejärgmisel päeval iga kümne minuti tagant ja ma sain kolmandal või neljandal päeval lõpuks grusiini telefoninumbri ja rääksin tema emaga ja isaga ja õega ja vanaemaga ja onuga ja tädiga ja vanaonuga ja naabriga ja lõpuks sain mängija enese ka kätte ja ta oli ükskõikne ja ei tahtnud sugugi Inglismaale mängima minna. Ma ei võinud seda Danielile ja Arthurile ütelda ja pidin valetama, et kõik sujub ja lõpuks juhtusin helistades mängija vanaisa peale ja tema õpetas mulle, kuidas poissi veenda ja kes peaks seda tegema ja mul läks veel paar päeva, et selle mehe telefoninumber hankida.

Daniel ja Arthur helistasid hommikust õhtuni, sest nad olid teinud Andrei Kantšelskise ülemineku Donetski Šahtjorist Manchester Unitedisse ja teadsid, et endisest Nõukogude Liidust pärit mängijatega saab teenida suurt raha, sest klubides valitseb segadus ja lihtne on saada kokkuleppeid ja ma korraldasin olulise grusiiniga Frankfurdis kohtumise ja Daniel ja Arthur sõitsid Frankfurti ja mina jäin Tallinnas lennukist maha, sest ma olin harjunud, et SAS ootab mind, aga Lufthansa ei oodanud ja pani lennukile registreerimise õigel ajal kinni ja seda ei õnnestunud mitte kuidagi lahti rääkida.

Helistasin Danielile ja kõnelesin loo ära ja tema sai aru, sest me olime palju asju teinud ja ikka siin-seal lennukitest maha jäänud, aga Arthur ei saanud ja ütles Danielile, et küllap ma jätsin asja korraldamata ja valetasin ja ta oli kindel, et ka grusiin kohtumisele ei tule. Mina olin natukene kurb, sest ma kartsin sedasama ja siis oleks häbi missugune ja ma ei osanud mõtelda, et kui see kohtumine ilma minuta toimub, siis tehakse kokkulepped ja jagatakse raha ilma minuta ja Eesti jalgpalli arendamine ei lähe kellelegi korda ja natukese aja pärast helistas grusiin ja ütles, et tal on silmad haiged ja ta ei saa täna tulla ja me leppisime uue kohtumise järgmiseks päevaks Genfi, kuhu ma pidin niikuinii minema. Helistasin Danielile ja ütlesin selle edasi ja ma kuulsin, kuidas Arthur sõimas ja sajatas, aga Daniel oli viisakas ja ei ütelnud midagi ja hoidis isegi kätt mikrofoni peal, et ma Arthuri kisa ei kuuleks.

Järgmisel päeval olin Genfis ja grusiin tuli ka, aga Arthurit ei olnud ja isegi Danieli ei olnud ja ma helistasin Danielile ja ta oli jäänud Zürichis lennukist maha, aga kui ta kuulis, et ma olen kohtumisel ja grusiin on ka, siis läks ta ärevaks ja ütles, et tuleb järgmise lennukiga ja minut hiljem helistas Arthur ja ma sain aru, et ta oli juba taksos ja teel lennujaama ja ta oli samuti ärevil ja lobises välja, kui palju ollakse nõus mängija ülemineku eest maksma ja ma imestasin, sest see summa oli kaks korda suurem, kui Daniel mulle oli ütelnud ja neli korda suurem, kui grusiinid olid unes näinud ja ma leppisin asjad kokku ja me rääkisime kõigest muust ka ja grusiinil oli nii hea meel, et ta pakkus ise eesti jalgpalli arendamiseks kena summat ja ma polnud nii palju kunagi varem korraga teeninud, sest Daniel ja Arthur ei andnud vabatahtlikult kuigi palju ja mul ei olnud endal kombeks küsida, kuigi ma nägin, et nad teenivad ise palju rohkem ja tegelikult oli ka see, mis nad üle kandsid, eesti jalgpalli jaoks suur raha.

Daniel ja Arthur jõudsid mõne tunni jooksul hingeldades kohale ja ma olin vahepeal leppinud grusiiniga kokku, et Danielile ja Arthurile jääb pool miljonit ja ma nägin, et Daniel läks näost valgeks, sest ta oli kujutanud ette vähemalt kolm korda nii suurt summat ja mul hakkas vaikselt see asi üle viskama, sest pool miljonit oli nende telefonikõnede ja lennukisõitude eest üle mõistuse suur summa, aga ma mängisin lolli ja kui grusiin korraks hotellituppa läks, tegin selgeks, et ma tegutsesin Arthuri juhtnööride järele ja Daniel oli ise öelnud, et ma seda teeksin ja Daniel katkus juukseid ja sõimas Arthurit ja Arthur sai lõpuks aru, kus ta vea tegi, sest ta oli veel ahnem kui Daniel, aga ta polnud taibanud Danieli plaane ja tegelikult tahtis Daniel talle lihtsalt külma teha, aga nüüd kukkus välja nii, et mina istusin seal süütu näoga ja tegin neile mõlemale külma, kuigi pooleldi tahtmatult ja mulle tuli meelde eelmise päeva lennukist maha jäämine ja ma sain aru, et ükskord pidi ka eesti jalgpall raha saama ja ma olin mingil moel rahul. Me olime Genfis Noga Hiltoni hotellis ja jäime ööseks sinna ja mul ei olnud raha hotellitoa eest maksmiseks, aga õnneks oli seal samal ajal mingi UEFA üritus ja Kasepere Juksil oli UEFA poolt makstud tuba ja ma sain magada tema toa põrandal ja mul ei tulnud und ja ma olin ärevil, sest ma olin ühe päevaga teeninud klubi aasteelarve jagu ja mind häiris see lugu, sest Daniel ja Arthur leppisid lõpuks oma poole miljoniga ja lubasid minu klubile kanda töö eest ühe viiekümnendiku sellest, mis ma neile teenisin.

Järgmisel päeval lendasime Inglismaale ja mängija tuli ka sinna ja me olime lepingud ära teinud ja istusime koos inglise klubi presidendiga ühes vanas ja ilusas hotellis ja seal lähedal oli Oasise kontsert ja nad elasid samas hotellis ja Liam ja Noel tulid ükshaaval meie juurde ja Liam oli ülbe või pilves, nagu ikka ja küllap isegi mõlemat korraga, aga Noel oli sõbralik ja küsis, et kas mul seal Eestis korralik staadion on, kus kontserti teha ja mul ei olnud ja tal oli sellest kahju ja ta ütles, et kui oleks, siis nad tuleksid ja teeksid seal tasuta kontserdi, sest nad olid selle klubi fännid ja rõõmustasid, et ma neile hea mängija tõin, kuigi ma selles ise väga kindel ei olnud.

Ma pidin paar korda rääkima Kantšelskisega, sest Arthur tahtis teda Arsenali sokutada, aga ta ise ei saanud rääkida, sest ei osanud vene keelt, aga Kantšelskis ütles mulle kohe, et ta ei lähe mingisse Arsenali, sest Arthur oli temalt rahad pihta pannud ja mõni nädal hiljem läks ta hoopis Evertoni, aga ma olin viisakas ja ei andnud Arthurile mitte kuidagi märku, et ma nende rahade kohta tean, kuigi mul oli üha raskem olla sõbralik ja naeratada ja olla kõikide asjadega nõus.

Mul tuli selle grusiinist mängija pärast palju kordi Inglismaal käia ja see oli väsitav, aga tal oli igav ja ta ei tahtnud Inglismaal olla ja mängis seepärast kehvasti ja ma helistasin tema vanaisale, kes soovitas mul viia mängija ema, vanaema ja õde Inglismaale ja ma tegin seda ja peale seda läks kõik korda ja grusiin tegi paar eriti head mängu ja kõik hakkasid teda armastama ja tema kurb olemine muutus ülemeelikuks ja ta istus tundide kaupa teleka ees ja vaatas video pealt oma mängude parimaid kohti ja neid oli tõesti ilus vaadata, kuigi väravat ei löönud ta peaagu kunagi ja ma teadsin, et ta oli Gruusias mängides hoidnud kihlveo peale kümme minutit vastase trahvikastis kaitsjate vahel triblades palli, aga ma sain ka aru, millega see asi lõpeb ja see tegi mind kurvaks.

Ta oli aasta otsa Inglismaal mänginud, kui ühel päeval mulle helistas ja ütles, et tal on juhtunud õnnetus ja ta sõitis kiirteel oma punase Ferrari sodiks ja ta oli veel kurvema häälega kui tavaliselt ja ütles, et tal on suur mure ja ma ehmatasin ja küsisin, et mis temaga juhtus ja kas tal on käed-jalad terved ja ta vastas, et on, aga mure on ikkagi, sest auto on sodi ja mina ütlesin, et see ei ole selle asja juures kuigi oluline, kui ta ise terve on ja ta oli nõus ja ütles, et ei ole jah, sest klubi president saatis talle kohe koju uue auto, mis oli juba siis ukse ees, kui ta haiglast läbivaatuselt koju jõudis. Ma ei saanud enam midagi aru, aga tema kinnitas, et tal on ikkagi suur mure ja ma sain lõpuks teada, et see uus Ferrari oli musta värvi, aga tema tahtis punast ja see oli minu jaoks üle mõistuse ja ma lõpetasin kõne ja mõtlesin pikalt, kas ma tahan seda tööd teha ja selle aja jooksul lahendas üks taani päritolu tüüp tema mure ära ja Arthur sõimas mul näo täis, aga Daniel sai aru ja ei sõimanud, sest ta oli Arthuri raha pihta pannud ja vajas kedagi, kes teda mõistaks ja ta uskus, et mina olen tema sõber ja see oli tema jaoks ainus võimalus, sest ma ei vaielnud temaga kunagi rahade pärast ja ta teadis, et ma teenin raha eesti jalgpalli arendamiseks, mis oli tema jaoks üle mõistuse asi ja see tegi mind tema jaoks eriliseks.

Umbes kolm või neli aastat tagasi tulime koos Juksiga jaanilaupäeva öösel Genfist Stockholmi kaudu Tallinna ja see oli üks viimaseid kordi, kui ma lennukiga lendasin ja ma olin juba mitu aastat tagasi oma kõned Anne peale suunanud ja osa tööst Juksile üle andnud ja sinna hulka kuulus ka Danieliga suhtlemine ja me olime Stockholmis, kui Daniel helistas Juksile ja rääkis, et ta on St. TropezŽs ja on soe suveöö ja ta on nii üksi ja lubas siis magama minna, aga kui me üle jaanituledes Eestimaa lendasime ja Tallinnas maandusime, siis helises Juksi telefoni sisse lülitades kohe ja see oli jälle Daniel, kes polnud saanud und ja tahtis teada, kas me jõudsime Tallinna.

Ma olen Danieli peale tihti mõtelnud, sest me tegime omal ajal palju tööd ja ta pidas mind peaaegu oma sõbraks, aga ta ei saanud kunagi aru, mida ma tegelikult mõtlesin ja tundsin ja tema jaoks sai sõber olla ainult nii lihtsameelne, kui ma talle tundusin ja ma nägin teda viimati paar kuud tagasi, kui ta Tallinnas käis ja ta oli ikka sama rahutu ja kurb ja elas lennukites ja hotellides ja tegeles peaasjalikult hobustega, aga natukene jalgpalliga ka ja ma olin Rootsi lehtedes näinud mitut lugu temast ja seal oli kirjutatud, et ta on miljardär ja keegi Malin sõitis tema hobusega ja ma kujutasin hästi ette, kuidas see kõik oli, sest ma tundsin teda põhjalikult. Ta ei istunud juba varem kunagi kontoris ega vastanud faksidele, aga iga kord, enne kui ta lennukisse läks ja peale seda, kui lennukist tuli, helistas ta minule ja ma mõtlesin, et ta on nüüd rikas, aga endiselt kurb ja mõtlesin, et mina ei ole rikas, aga kurb olen ikka ja ma ei teadnud, mida see tähendab, aga võib vabalt olla, et maailm lihtsalt ongi selline. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisas