Tulime Kasepere Juksiga Saaremaalt ja see oli juba uue dotatsiooni ajal ja Juks ütles, et nüüd on hoopis teistmoodi tunne laevaga sõita ja väljas oli pime ja ma mõtlesin korraks, et kui seal sõitnuks filipiinlased oma odava lodjaga, siis ma oleks parem ööseks Muhusse jäänud, kasvõi Sooääre juurde ja me sõime ja mina mõtlesin niisama, aga Juks luges uudiseid ja seal oli igasuguseid asju spordi kohta ja Nool ütles, et riik ei toeta tippsporti ja mingi korvpallitreener ütles sedasama ja Juks naeris ja küsis, et mille kuradi pärast ma selle jalgpalliga üldse tegelen.

Ma ei saanud kohe aru, mida ta silmas peab, sest ma olin paari päeva eest näinud filmi ühest vene kirjanikust ja mul oli temast kahju ja ma mõtlesin, et ma ise olin mõni aasta tagasi samasugune ja minu üksindustunne ja kurbus olid nii suured, et selle tagant ei paistnud midagi muud välja, aga kui Juks ei jätnud jonni ja küsis kolmandat korda sedasama, siis pidin vastu tahtmist jalgpalli peale mõtlema hakkama.

Muidugi ei hakanud ma Juksile ütlema, et hakkasin jalgpalliga tegelema üksindusest ja rääkisin, nagu ikka, et asi sai alguse sellest, kui ma koos Lõvidega trenni tegin ja nägin, et neil ei olnud midagi peale jalgpalli ja ma tahtsin neid aidata ja luua nende jaoks võimaluse jalgpalliga elus läbi lüüa ja lõpuks sai jõutud staadioniehituseni välja, millega oli igavene jama, aga sinna mahub palju inimesi ja nüüd ma lihtsalt ei saanud enam jalgpallitegevust pooleli jätta, kuigi Lõvidest enam õigupoolest keegi peale Poomi ja Reimi tõsiselt asjaga ei tegelenud, aga tase oli tõusnud ja ma pidin täitma lolli peaga antud lubadust koondisega MM-finaalturniirile jõuda. Juks torkis orgiga hambaid ja ütles, et ta ei pidanud päris seda silmas ja mõtles hoopis, et miks ma selle jalgpalliga tegelen, kui riiki tippsport ei huvita ja riik seda väärtustada ei oska, nagu Nool ja korvpallitreener ütlevad ja jalgpallis on kindlasti samamoodi ja tippsport võtab kõige rohkem raha ja nii edasi ja nii edasi.

Nüüd ma sain aru, mida Juks tahab ja muidugi olin ma selle peale mõelnud ja minu arvates ei olnud asjad päris nii ja sport on ikka üks ja sama sport ja lastesport on selleks, et lapsed saaksid oma vaba aega tervislikult täita sel ajal, kui ema ja isa tööl on ja see vaba aja täitmine peab olema mitmekülgne ja ei tohi olla lapse jaoks kurnav ja klubi võiks olla talle natukene nagu teine kodu ja treener peab olema natukene nagu isa ja tegema lapsele vahel pai ja lohutama teda. Juks hakkas selle koha peal naerma ja ütles, et kui ma seda juttu Noolele räägiksin, siis hakkaks ta mind teibaga taga ajama ja paitegemise ja lohutamisega ei ole võimalik tipp-sportlasi kasvatada, vaid neile tuleb hoopis kaigast anda, sest tippsport on võitlus ja halastamatu võitlus ja kui sa poksiringis hakkad vastaselt pai ja lohutust ootama, siis saadetakse sind kiiresti ööbikuid kuulama ja mis need teised spordialad teistmoodi on kui poks ja Juks tõi näiteks Jüri Jaansoni, kes ähkis veel pool tundi peale hõbemedali võitmist nagu vana auruvedur ja oli valmis kihla vedama, et Värnik ei võida kunagi olümpiakulda, sest ta nuttis peale võistlust nagu väike laps, ehkki enne seda oli pool aastat kõva mees ja ajas Bellanovaga ringi.

Mulle tuletasid ööbikud kevadet meelde ja seda, kuidas ma öösel jõe peal paadis magama ja Pääsukese vanamehe põhjaõnge külge kinni jäin ja paadi ära lõhkusin, aga ma ei olnud Juksi väidetega nõus ja vaidlesin talle vastu ja ütlesin, et Jaanson ähkis sellepärast, et ta on juba vana mees ja mul oli seda hirmus kuulata ja mina oleksin nõus talle määrama eluaegse toetuse, et ta rohkem enda vaevamisega ei tegeleks, sest see ei ole normaalne, kui peaaegu saja-aastane mees peab tõestama tervele riigile, et ta on tubli ja pärast veel neli aastat rabelema, et mitte kaotada talle olümpiamedalimehena ette nähtud stipendiumi ja see võib talle lõpuks saatuslikuks saada ja Värniku osas ei olnud ma samuti nõus, sest Bellanovat oli talle vaja mitte selleks, et kõva mees olla, vaid sellepärast, et Bellanova oskab hästi pai teha ja lohutada ja seda on Värniku-sugustele meestele alati vaja ja ma olin kindel, et Värnik tuleb veel olümpiavõitjaks ja maailmameistriks ja seda just sellepärast, et ta on selline, kes vajab pai ja lohutust ja teda ei ole lapsest peast tippsportlaseks sundimisega inimlikest tunnetest võõrutatud. Nüüd vajus Juks mõttesse, sest Tiit Sokk oli koos meiega laeva peal ja lonkas nii hullusti, et me ei julgenud tema poole vaadatagi ja Juks hakkas sosistama ja küsis, et mida ma soovitan ja ma ei teadnud midagi soovitada, sest Tiidul oli juba olümpiakuld käes ja igasugused muud asjad ka, aga Juks tuli mulle lähemale ja lisas vaikselt, et ta ei mõtelnud mitte Sokku, vaid riiklikku spordipoliitikat ja Noolt ja seda korvpallitreenerit, kellel tundus vähe raha olevat.

Ma ei osanud Juksi küsimuse peale mitte midagi ütleda, aga ma arvasin endiselt, et noortesport võiks olla selline, et kõik, kes tahaksid, saaksid osa võtta ja kus kõigil oleks tore ja seal peavad olema väga head õpetajad, kes oskaksid anda igale lapsele midagi ja just seda, mida laps vajab ja tunda ära selle lapse, kellel on annet saada elukutseliseks sportlaseks ja teha seda nii, et too laps ei peaks pärast lonkama nagu Tiit ja mul oli Tiidust tõesti kahju, kuigi mul oli temaga siiamaani kana kitkuda tema vanaema pärast, keda ma tegelikult sugugi ei tundnud, aga kelle kaitseks ma olin välja astunud, kui Tiit kreekas Giannakopoulos või tont teab kes oli. Juks vajus mõttesse ja mina vajusin ka, sest ma ei teadnud tegelikult, kas üldse on võimalik saada tippsportlaseks nii, et pärast ei lonkaks, ükskõik, kas siis põlvest või puusast või küünarnukist või peast, aga ma ajasin selle mõtte kõrvale, sest ainuüksi selline mõte oleks õigustuseks nendele treeneritele, kelle juures spordiplatsidel ja spordisaalides seotud põlvedega poisid ringi rassivad ja ma olin vahel mõne silmis pisaraid ka näinud, kuigi ma ei teadnud, kas see oli sellest, et tal jalg valutas või sellest, et treener tema peale karjus või sellest, et tema võistkond ei võitnud või hoopis sellest, et tema ema või isa ei olnud talle hommikul pai teinud ega lohutanud ja valutav jalg ja treeneri sõim ja kaotatud mäng tuletasid lihtsalt selle pai ja lohutuse puudumist meelde.

Laev jõudis Virtsu ja mul oli hea meel, et ma ei olnud pidanud ööseks Sooääre juurde jääma ja me istusime autos ja ootasime teise auto taga väljasõitu ja lõpuks jõudis Sokk trepist alla ja me saime laevast minema ja mina juhtisin ja Juks istus minu kõrval ja oli vait ja Kullamaa kiriku tuled hakkasid paistma, kui Juks äkki ütles, et ma peaksin riikliku spordipoliitika kohta sõna võtma. Valisin autotelefoni nimekirjast juba Suklese Siimu numbri ja mõtlesin talle naljapärast helistada, aga mul ei olnud tegelikult naljatuju ja ma ei vajutanud rohelise telefonitoru pildiga klahvile, aga kui me Ristilt Tallinna poole keerasime, sõitis Sukles meie eest läbi Haapsalu poole ja Juks ütles, et nüüd oleks talle paras aeg järele minna ja riiklikust spordipoliitikast rääkida. Ma ei tahtnud kihutada, aga mul oli number ees ja ma helistasin Siimule ja ütlesin, et tal on õige pikad tööpäevad ja Siim ütles, et tal oli koos-olek seoses riikliku spordipoliitikaga ja mul oli telefon valjuhääldaja peal ja Juks ütles vahele, et me oleme tegelenud terve päeva sama asjaga ja itsitas ise pihku nagu põrguline.

Me sõitsime edasi Tallinna poole ja ma otsustasin, et riikliku spordipoliitika osas on tõesti vaja sõna võtta ja tegin selle sõnavõtu sealsamas autos ära ja rääkisin Juksile, et kui ma jalgpalliga alustasin, siis ei toetatud isegi mitte noortesporti ja ma uskusin juba siis, et küllap jõutakse kord sinnamaani ja see aeg on nüüd käes ja need, kes seda tööd hästi teevad, peavad vastu ka nii kaua, kuni ühiskond jaksab suuremat raha nõudvaid võistkonnaspordialasid toetada ja praegu tuleb leppida sellega, mis on ja iga asi olgu omal ajal, sest tänu sellele, et korvpalli-Kalev sai siis, kui Vilbal veel hokikiivrit, keppi ja uiske ei olnud, hasartmängufondist palju raha, ei saa klubi nüüd ilma selleta hakkama ja see jättis tegelikult jälje kogu korvpallile. Selle koha peal katkestas Juks minu sõnavõtu ja ütles, et ma hakkan jälle korvpalli maha tegema, aga tegelikult ma ei teinud, sest see oli ainult riiklik spordipoliitika, millest ma rääkisin ja jälle oli selline olukord, kus minust saadi valesti aru. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisasTulime Kasepere Juksiga Saaremaalt ja see oli juba uue dotatsiooni ajal ja Juks ütles, et nüüd on hoopis teistmoodi tunne laevaga sõita ja väljas oli pime ja ma mõtlesin korraks, et kui seal sõitnuks filipiinlased oma odava lodjaga, siis ma oleks parem ööseks Muhusse jäänud, kasvõi Sooääre juurde ja me sõime ja mina mõtlesin niisama, aga Juks luges uudiseid ja seal oli igasuguseid asju spordi kohta ja Nool ütles, et riik ei toeta tippsporti ja mingi korvpallitreener ütles sedasama ja Juks naeris ja küsis, et mille kuradi pärast ma selle jalgpalliga üldse tegelen.

Ma ei saanud kohe aru, mida ta silmas peab, sest ma olin paari päeva eest näinud filmi ühest vene kirjanikust ja mul oli temast kahju ja ma mõtlesin, et ma ise olin mõni aasta tagasi samasugune ja minu üksindustunne ja kurbus olid nii suured, et selle tagant ei paistnud midagi muud välja, aga kui Juks ei jätnud jonni ja küsis kolmandat korda sedasama, siis pidin vastu tahtmist jalgpalli peale mõtlema hakkama.

Muidugi ei hakanud ma Juksile ütlema, et hakkasin jalgpalliga tegelema üksindusest ja rääkisin, nagu ikka, et asi sai alguse sellest, kui ma koos Lõvidega trenni tegin ja nägin, et neil ei olnud midagi peale jalgpalli ja ma tahtsin neid aidata ja luua nende jaoks võimaluse jalgpalliga elus läbi lüüa ja lõpuks sai jõutud staadioniehituseni välja, millega oli igavene jama, aga sinna mahub palju inimesi ja nüüd ma lihtsalt ei saanud enam jalgpallitegevust pooleli jätta, kuigi Lõvidest enam õigupoolest keegi peale Poomi ja Reimi tõsiselt asjaga ei tegelenud, aga tase oli tõusnud ja ma pidin täitma lolli peaga antud lubadust koondisega MM-finaalturniirile jõuda. Juks torkis orgiga hambaid ja ütles, et ta ei pidanud päris seda silmas ja mõtles hoopis, et miks ma selle jalgpalliga tegelen, kui riiki tippsport ei huvita ja riik seda väärtustada ei oska, nagu Nool ja korvpallitreener ütlevad ja jalgpallis on kindlasti samamoodi ja tippsport võtab kõige rohkem raha ja nii edasi ja nii edasi.

Nüüd ma sain aru, mida Juks tahab ja muidugi olin ma selle peale mõelnud ja minu arvates ei olnud asjad päris nii ja sport on ikka üks ja sama sport ja lastesport on selleks, et lapsed saaksid oma vaba aega tervislikult täita sel ajal, kui ema ja isa tööl on ja see vaba aja täitmine peab olema mitmekülgne ja ei tohi olla lapse jaoks kurnav ja klubi võiks olla talle natukene nagu teine kodu ja treener peab olema natukene nagu isa ja tegema lapsele vahel pai ja lohutama teda. Juks hakkas selle koha peal naerma ja ütles, et kui ma seda juttu Noolele räägiksin, siis hakkaks ta mind teibaga taga ajama ja paitegemise ja lohutamisega ei ole võimalik tipp-sportlasi kasvatada, vaid neile tuleb hoopis kaigast anda, sest tippsport on võitlus ja halastamatu võitlus ja kui sa poksiringis hakkad vastaselt pai ja lohutust ootama, siis saadetakse sind kiiresti ööbikuid kuulama ja mis need teised spordialad teistmoodi on kui poks ja Juks tõi näiteks Jüri Jaansoni, kes ähkis veel pool tundi peale hõbemedali võitmist nagu vana auruvedur ja oli valmis kihla vedama, et Värnik ei võida kunagi olümpiakulda, sest ta nuttis peale võistlust nagu väike laps, ehkki enne seda oli pool aastat kõva mees ja ajas Bellanovaga ringi.

Mulle tuletasid ööbikud kevadet meelde ja seda, kuidas ma öösel jõe peal paadis magama ja Pääsukese vanamehe põhjaõnge külge kinni jäin ja paadi ära lõhkusin, aga ma ei olnud Juksi väidetega nõus ja vaidlesin talle vastu ja ütlesin, et Jaanson ähkis sellepärast, et ta on juba vana mees ja mul oli seda hirmus kuulata ja mina oleksin nõus talle määrama eluaegse toetuse, et ta rohkem enda vaevamisega ei tegeleks, sest see ei ole normaalne, kui peaaegu saja-aastane mees peab tõestama tervele riigile, et ta on tubli ja pärast veel neli aastat rabelema, et mitte kaotada talle olümpiamedalimehena ette nähtud stipendiumi ja see võib talle lõpuks saatuslikuks saada ja Värniku osas ei olnud ma samuti nõus, sest Bellanovat oli talle vaja mitte selleks, et kõva mees olla, vaid sellepärast, et Bellanova oskab hästi pai teha ja lohutada ja seda on Värniku-sugustele meestele alati vaja ja ma olin kindel, et Värnik tuleb veel olümpiavõitjaks ja maailmameistriks ja seda just sellepärast, et ta on selline, kes vajab pai ja lohutust ja teda ei ole lapsest peast tippsportlaseks sundimisega inimlikest tunnetest võõrutatud. Nüüd vajus Juks mõttesse, sest Tiit Sokk oli koos meiega laeva peal ja lonkas nii hullusti, et me ei julgenud tema poole vaadatagi ja Juks hakkas sosistama ja küsis, et mida ma soovitan ja ma ei teadnud midagi soovitada, sest Tiidul oli juba olümpiakuld käes ja igasugused muud asjad ka, aga Juks tuli mulle lähemale ja lisas vaikselt, et ta ei mõtelnud mitte Sokku, vaid riiklikku spordipoliitikat ja Noolt ja seda korvpallitreenerit, kellel tundus vähe raha olevat.

Ma ei osanud Juksi küsimuse peale mitte midagi ütleda, aga ma arvasin endiselt, et noortesport võiks olla selline, et kõik, kes tahaksid, saaksid osa võtta ja kus kõigil oleks tore ja seal peavad olema väga head õpetajad, kes oskaksid anda igale lapsele midagi ja just seda, mida laps vajab ja tunda ära selle lapse, kellel on annet saada elukutseliseks sportlaseks ja teha seda nii, et too laps ei peaks pärast lonkama nagu Tiit ja mul oli Tiidust tõesti kahju, kuigi mul oli temaga siiamaani kana kitkuda tema vanaema pärast, keda ma tegelikult sugugi ei tundnud, aga kelle kaitseks ma olin välja astunud, kui Tiit kreekas Giannakopoulos või tont teab kes oli. Juks vajus mõttesse ja mina vajusin ka, sest ma ei teadnud tegelikult, kas üldse on võimalik saada tippsportlaseks nii, et pärast ei lonkaks, ükskõik, kas siis põlvest või puusast või küünarnukist või peast, aga ma ajasin selle mõtte kõrvale, sest ainuüksi selline mõte oleks õigustuseks nendele treeneritele, kelle juures spordiplatsidel ja spordisaalides seotud põlvedega poisid ringi rassivad ja ma olin vahel mõne silmis pisaraid ka näinud, kuigi ma ei teadnud, kas see oli sellest, et tal jalg valutas või sellest, et treener tema peale karjus või sellest, et tema võistkond ei võitnud või hoopis sellest, et tema ema või isa ei olnud talle hommikul pai teinud ega lohutanud ja valutav jalg ja treeneri sõim ja kaotatud mäng tuletasid lihtsalt selle pai ja lohutuse puudumist meelde.

Laev jõudis Virtsu ja mul oli hea meel, et ma ei olnud pidanud ööseks Sooääre juurde jääma ja me istusime autos ja ootasime teise auto taga väljasõitu ja lõpuks jõudis Sokk trepist alla ja me saime laevast minema ja mina juhtisin ja Juks istus minu kõrval ja oli vait ja Kullamaa kiriku tuled hakkasid paistma, kui Juks äkki ütles, et ma peaksin riikliku spordipoliitika kohta sõna võtma. Valisin autotelefoni nimekirjast juba Suklese Siimu numbri ja mõtlesin talle naljapärast helistada, aga mul ei olnud tegelikult naljatuju ja ma ei vajutanud rohelise telefonitoru pildiga klahvile, aga kui me Ristilt Tallinna poole keerasime, sõitis Sukles meie eest läbi Haapsalu poole ja Juks ütles, et nüüd oleks talle paras aeg järele minna ja riiklikust spordipoliitikast rääkida. Ma ei tahtnud kihutada, aga mul oli number ees ja ma helistasin Siimule ja ütlesin, et tal on õige pikad tööpäevad ja Siim ütles, et tal oli koos-olek seoses riikliku spordipoliitikaga ja mul oli telefon valjuhääldaja peal ja Juks ütles vahele, et me oleme tegelenud terve päeva sama asjaga ja itsitas ise pihku nagu põrguline.

Me sõitsime edasi Tallinna poole ja ma otsustasin, et riikliku spordipoliitika osas on tõesti vaja sõna võtta ja tegin selle sõnavõtu sealsamas autos ära ja rääkisin Juksile, et kui ma jalgpalliga alustasin, siis ei toetatud isegi mitte noortesporti ja ma uskusin juba siis, et küllap jõutakse kord sinnamaani ja see aeg on nüüd käes ja need, kes seda tööd hästi teevad, peavad vastu ka nii kaua, kuni ühiskond jaksab suuremat raha nõudvaid võistkonnaspordialasid toetada ja praegu tuleb leppida sellega, mis on ja iga asi olgu omal ajal, sest tänu sellele, et korvpalli-Kalev sai siis, kui Vilbal veel hokikiivrit, keppi ja uiske ei olnud, hasartmängufondist palju raha, ei saa klubi nüüd ilma selleta hakkama ja see jättis tegelikult jälje kogu korvpallile. Selle koha peal katkestas Juks minu sõnavõtu ja ütles, et ma hakkan jälle korvpalli maha tegema, aga tegelikult ma ei teinud, sest see oli ainult riiklik spordipoliitika, millest ma rääkisin ja jälle oli selline olukord, kus minust saadi valesti aru. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisas