Poisina vaatasin jalgpalli täpselt samamoodi nagu korvpalli ja nii tegid kõik või peaaegu kõik teised poisid ja kui kaks võistkonda mängisid, siis ma olin ühe poolt ja sageli oli raske seletada, miks see just nii oli, aga ma valisin alati vaid kahe mängiva meeskonna hulgast ja mul ei tekkinud lemmikuid, kelle pikemaajaliseks fänniks ma oleksin hakanud, ei mängijate ega klubide ega koondiste hulgas, aga ma unistasin Eesti koondisest ja mul oli oma unistuste klubi ja selle nimi oli Rannamõisa „Jõud“ ja selle klubi koduväljak oli umbes kakskümmend meetrit pikk ja rennikujuline, sest väljaku keskosa oli äärtest enam kui meetri võrra madalamal ja väljakul kasvasid mõned väikesed männid, aga väljaku laius ei olnud piiratud, kui sa üle otsajoone ei läinud ja klubi õhtused mängud lõppesid seisuga umbes 75:74 ühe võistkonna kasuks, mis näitab, et me viljelesime ründavat jalgpalli.

Ma tahtsin saada mängijaks, sest eestlastest jalgpallureid peaaegu polnud, aga kui ma paar hooaega suurel väljakul mänginud olin, siis sain aru, et treenereid on rohkem vaja kui mängijaid ja kui ma ühe hooaja treener olin olnud, siis sain aru, et rohkem kui treenereid on jalgpallile vaja eestvedajaid ja organisaatoreid ja kui ma paar aastat olin organisaator olnud, siis sain aru, et kõik tuleb otsast peale teha ja ma rõõmustasin, et seda jalgpalli nii vähe oli, sest siis polnud vaja lammutamisega aega raisata.

See oli üheksakümnendate algus ja Riho Soonik sõitis juba musta Mercedesega ja ta pidi mind ükskord peaaegu alla ajama, kui ma kino „Kosmose“ juures trammi peale jooksin, et Kadriorgu sõita ja ma olin näinud välismaal esimesi klubisid ja käinud koos Mart Poomiga siin ja seal, kui me talle klubi leida püüdsime ja ma nägin, milline konkurents jalgpallis valitses ja kui palju oli mängijaid, kes tahtsid kuskile jõuda ja ma nuputasin tükk aega, milline peaks olema eestlasest jalgpalluri eriline omadus, et ta läbi lüüa suudaks ja küllap tuli sellest, et Mart mul kogu aeg silme ees oli, mõte, et see jalgpallur peaks olema tavajalgpallurist tõsisem nii inimese kui ka sportlasena ja tal peaksid olema kindlad põhimõtted ja ta peaks olema lojaalsem oma klubile, kui tavaline mängija ja aus ja nii edasi, sest mulle tundus, et jalgpallis ja üldse spordis on palju selliseid inimesi, kes tahavad spordi kõrvalt hästi elada, aga ei taha kanda vastutust, mida sportlaseks olemine või spordijuhiks olemine endaga kaasa toob.

Meil oli Eestis olnud mitu enam-vähem tugevat jalgpallivõistkonda, sest 1968. – 1969. sündinud tartlased olid võitnud üleliidulise „Nahkpalli“ nimelise võistluse, kuigi mis võistlus see oli ja kes seal mängisid ja kuidas see võitmine käis, ei tea keegi, ja „Lõvid“ võitsid Helsinki CupŽi kaks korda, aga nendest tartlastest ei saanud kellestki isegi mitte Eesti tasemel korralikku mängijat ja „Lõvidest“ lõi rahvusvaheliselt läbi ainult Mart Poom ja kui ma Kehtnasse esimese FC Flora jalgpallikooli tegin, siis rääkisin treeneritele kõikidest nendest iseloomuomadustest, mida ma kujutasin jalgpalluri jaoks vaja olevat ja uurisin inimese arenemise loogikat ja jõudsin järeldusele, et kõige tähtsam eeldus heaks jalgpalluriks saamisel asub jalgpalluri enda sees ja see on tahtmine koos füüsiliste ja vaimsete eeldustega ja treeneri asi on seda tahtmist lapsepõlves mitte kuritarvitada ja õpetada poisile selliseid asju, mis aitavad tal hiljem oma tahtmist realiseerida ja need on tehnika ja mängust arusaamine ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine, sest keha on sportlase jaoks vahend, millega ta peab täiskasvanuna edu saavutama.

FC Flora esimene oma treeninggrupp oli 1981. – 1983. sündinud poisid Kehtnas ja neid oli umbes 20 ja nad alustasid jalgpalliga 10- kuni 12-aastaselt, mis on tavaarusaamise mõttes väga hilja ja sealt on tänaseks Eesti koondisse jõudnud Slava Zahovaiko ja Sass Saharov ja Enver Jääger ja Tarmo Neemelo ja teine treeningrupp oli 1984. sündinud poisid Kehtnas ja sealt on Eesti koondisesse jõudnud Alo Bärengrub ja Enar Jääger ja Ott Reinumäe ja umbes neljakümnest poisist seitsme jõudmine A-koondisse on väga palju ja ehkki selles vanuses oli jalgpallurite valik üle Eesti veel väike ja meil olid Kehtnas head treenerid ja me pöörasime nendele treeninggruppidele palju tähelepanu, tõestas see meile valitud tee õigsust ja seda, et treener peab poisse õpetama ja hoidma ja kasvatama, mitte ajama nendega mängust mängu võite taga ja me nägime, et hästi õpetatud ja hoitud ja kasvatatud poisid võidavad niikuinii.

Sport on ühelt poolt lihtne asi, sest sul pole vaja midagi muud, kui head tulemust ja sa oledki tehtud mees, sest mitte keegi ei küsi, kuidas sa selle tulemuseni oled jõudnud ja vähesed mõtlevad selle üle, miks see nii on ja mis on need põhjused või et miks üks ala areneb ja teine ala ei arene või mida sportlane või treener oma intervjuudes tegelikult räägivad või misasi see sport üldse ühiskonna jaoks on või kui aeglaselt on spordis tegelikult võimalik midagi muuta, aga veel aeglasemalt muutuvad arusaamised ja see, et korvpall oli kuuekümnendate lõpus kõval tasemel ja et ta kaheksakümnendate lõpul tuli laguneva liidu meistriks ja pisut hiljem Euroopa meistrivõistlustel viiendaks või kuuendaks on korvpalli kõige suurem häda, sest sellelt pinnalt muutub igaüks, kes midagi muuta tahab, automaatselt ketseriks ja ta tuleb tuleriidal põletada ja sellest on väga kahju.

Sellega seoses meenus mulle, et Ehitustööriistad tulid hiljuti Eesti meistriks korvpallis ja neil oli sageli väljakul võistkonnast kuuskümmend protsenti välismaalased ja Eesti jalgpalli karikavõistluste finaalis tuli algkoosseisus väljakule kolm eestlast ja viis leedukat, aga sellest polnud võimalik peaaegu mitte kellegagi rääkida, kuna ma sain alati vastuseks, et see ongi sport ja igal pool on nii, aga mina mõtlesin, et see pole ju õige, sest spordi peamine roll pole mitte sportlastele ja ametnikele palgamaksmine, vaid sportlike ja tervislike eluviiside näitamine ja võistluse mahapidamine ja võistlus on lahingu mudel ja kui meil võistlevad mõlemas armees vaid palgasõdurid, siis kuidas me oma lastele selgitame seda, et me oleme eestlased ja me vastutame selle eest, mis Eestimaast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis Euroopast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis maailmast saab ja kui me ei ole füüsiliselt võitlusvõimelised, siis me ei ole seda ka vaimselt ja see tegi mind kurvaks.

Veelgi kurvemaks muutusin ma siis, kui eelmisel laupäeval jäi Pärnus ära Esiliiga mäng Pärnu Tervise ja Tartu Merkuur-Juuniori vahel, sest staadioni direktor oli purjus ja polnud väljakut ettevalmistanud ja üks Pärnu inimene saatis mulle elektronkirja ja sõimas selles kirjas mind ja Pärnu Tervist ja irvitas selle üle, et Pärnu Tervis treenib ja elab Tallinnas ja et seal meeskonnas mängivad üksikud pärnakad ja teatas, et Pärnu jalgpallimeeskonnas peavad mängima ainult pärnakad ja nii edasi ja ma hakkasin talle vastust kirjutama ja seletasin selles vastuses rahulikult, et see pärnakatekeskse Pärnu jalgpalli jutt on müüt, mis loodi umbes viisteist aastat tagasi ja see oli ainult ettekääne ja tähendas jõuetust asja edasi viia, sest igaüks peaks nägema, mis on Pärnu jalgpallist saanud ja selles pole mitte süüdi Tervis ja et igal pool maailmas on nii ja et Müncheni „Bayernis“ ei ole ühtegi münchenlast... aga selle koha peal jäin mõttesse ja jätsin vastuse kirjutamise pooleli, sest mulle tuli meelde, et see, kui kuskil on kuidagi, siis see ei ole mingi põhjendus.

Ma ei teadnud, mida teha ja kuidas oleks õige toimida – õigemini teadsin küll, aga ma ei teadnud, kas seda tigedale pärnakale oli mõtet selgitada - et kõige tähtsam eeldus millegi tegemiseks asub inimese enda sees ja see on tahtmine koos võimetega ja kui neid tahtmiseid lapsepõlves mitte kuritarvitada ja harjutada selliseid asju, mis aitavad sul hiljem oma tahtmiseid realiseerida ja need on teadmised ja elust arusaamine ja usk ellu ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine - sest keha on meie kõigi jaoks vahend, mis on meile antud kasutada vaid üheks korraks - siis on kõik võimalik, nii eestlastega Eesti jalgpall kui ka eestlastega Eesti korvpall kui ka pärnakatega Pärnu jalgpall ja kui ma sellest Kasepere Juksile rääkisin, siis noogutas ta nõusoleku märgiks, kuigi luges samal ajal Dostojevski „Idooti“ ja seega ei või ma kindlalt väita, kas minu jutt jõudis talle kohale või mitte. Vohh!Poisina vaatasin jalgpalli täpselt samamoodi nagu korvpalli ja nii tegid kõik või peaaegu kõik teised poisid ja kui kaks võistkonda mängisid, siis ma olin ühe poolt ja sageli oli raske seletada, miks see just nii oli, aga ma valisin alati vaid kahe mängiva meeskonna hulgast ja mul ei tekkinud lemmikuid, kelle pikemaajaliseks fänniks ma oleksin hakanud, ei mängijate ega klubide ega koondiste hulgas, aga ma unistasin Eesti koondisest ja mul oli oma unistuste klubi ja selle nimi oli Rannamõisa „Jõud“ ja selle klubi koduväljak oli umbes kakskümmend meetrit pikk ja rennikujuline, sest väljaku keskosa oli äärtest enam kui meetri võrra madalamal ja väljakul kasvasid mõned väikesed männid, aga väljaku laius ei olnud piiratud, kui sa üle otsajoone ei läinud ja klubi õhtused mängud lõppesid seisuga umbes 75:74 ühe võistkonna kasuks, mis näitab, et me viljelesime ründavat jalgpalli.

Ma tahtsin saada mängijaks, sest eestlastest jalgpallureid peaaegu polnud, aga kui ma paar hooaega suurel väljakul mänginud olin, siis sain aru, et treenereid on rohkem vaja kui mängijaid ja kui ma ühe hooaja treener olin olnud, siis sain aru, et rohkem kui treenereid on jalgpallile vaja eestvedajaid ja organisaatoreid ja kui ma paar aastat olin organisaator olnud, siis sain aru, et kõik tuleb otsast peale teha ja ma rõõmustasin, et seda jalgpalli nii vähe oli, sest siis polnud vaja lammutamisega aega raisata.

See oli üheksakümnendate algus ja Riho Soonik sõitis juba musta Mercedesega ja ta pidi mind ükskord peaaegu alla ajama, kui ma kino „Kosmose“ juures trammi peale jooksin, et Kadriorgu sõita ja ma olin näinud välismaal esimesi klubisid ja käinud koos Mart Poomiga siin ja seal, kui me talle klubi leida püüdsime ja ma nägin, milline konkurents jalgpallis valitses ja kui palju oli mängijaid, kes tahtsid kuskile jõuda ja ma nuputasin tükk aega, milline peaks olema eestlasest jalgpalluri eriline omadus, et ta läbi lüüa suudaks ja küllap tuli sellest, et Mart mul kogu aeg silme ees oli, mõte, et see jalgpallur peaks olema tavajalgpallurist tõsisem nii inimese kui ka sportlasena ja tal peaksid olema kindlad põhimõtted ja ta peaks olema lojaalsem oma klubile, kui tavaline mängija ja aus ja nii edasi, sest mulle tundus, et jalgpallis ja üldse spordis on palju selliseid inimesi, kes tahavad spordi kõrvalt hästi elada, aga ei taha kanda vastutust, mida sportlaseks olemine või spordijuhiks olemine endaga kaasa toob.

Meil oli Eestis olnud mitu enam-vähem tugevat jalgpallivõistkonda, sest 1968. – 1969. sündinud tartlased olid võitnud üleliidulise „Nahkpalli“ nimelise võistluse, kuigi mis võistlus see oli ja kes seal mängisid ja kuidas see võitmine käis, ei tea keegi, ja „Lõvid“ võitsid Helsinki CupŽi kaks korda, aga nendest tartlastest ei saanud kellestki isegi mitte Eesti tasemel korralikku mängijat ja „Lõvidest“ lõi rahvusvaheliselt läbi ainult Mart Poom ja kui ma Kehtnasse esimese FC Flora jalgpallikooli tegin, siis rääkisin treeneritele kõikidest nendest iseloomuomadustest, mida ma kujutasin jalgpalluri jaoks vaja olevat ja uurisin inimese arenemise loogikat ja jõudsin järeldusele, et kõige tähtsam eeldus heaks jalgpalluriks saamisel asub jalgpalluri enda sees ja see on tahtmine koos füüsiliste ja vaimsete eeldustega ja treeneri asi on seda tahtmist lapsepõlves mitte kuritarvitada ja õpetada poisile selliseid asju, mis aitavad tal hiljem oma tahtmist realiseerida ja need on tehnika ja mängust arusaamine ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine, sest keha on sportlase jaoks vahend, millega ta peab täiskasvanuna edu saavutama.

FC Flora esimene oma treeninggrupp oli 1981. – 1983. sündinud poisid Kehtnas ja neid oli umbes 20 ja nad alustasid jalgpalliga 10- kuni 12-aastaselt, mis on tavaarusaamise mõttes väga hilja ja sealt on tänaseks Eesti koondisse jõudnud Slava Zahovaiko ja Sass Saharov ja Enver Jääger ja Tarmo Neemelo ja teine treeningrupp oli 1984. sündinud poisid Kehtnas ja sealt on Eesti koondisesse jõudnud Alo Bärengrub ja Enar Jääger ja Ott Reinumäe ja umbes neljakümnest poisist seitsme jõudmine A-koondisse on väga palju ja ehkki selles vanuses oli jalgpallurite valik üle Eesti veel väike ja meil olid Kehtnas head treenerid ja me pöörasime nendele treeninggruppidele palju tähelepanu, tõestas see meile valitud tee õigsust ja seda, et treener peab poisse õpetama ja hoidma ja kasvatama, mitte ajama nendega mängust mängu võite taga ja me nägime, et hästi õpetatud ja hoitud ja kasvatatud poisid võidavad niikuinii.

Sport on ühelt poolt lihtne asi, sest sul pole vaja midagi muud, kui head tulemust ja sa oledki tehtud mees, sest mitte keegi ei küsi, kuidas sa selle tulemuseni oled jõudnud ja vähesed mõtlevad selle üle, miks see nii on ja mis on need põhjused või et miks üks ala areneb ja teine ala ei arene või mida sportlane või treener oma intervjuudes tegelikult räägivad või misasi see sport üldse ühiskonna jaoks on või kui aeglaselt on spordis tegelikult võimalik midagi muuta, aga veel aeglasemalt muutuvad arusaamised ja see, et korvpall oli kuuekümnendate lõpus kõval tasemel ja et ta kaheksakümnendate lõpul tuli laguneva liidu meistriks ja pisut hiljem Euroopa meistrivõistlustel viiendaks või kuuendaks on korvpalli kõige suurem häda, sest sellelt pinnalt muutub igaüks, kes midagi muuta tahab, automaatselt ketseriks ja ta tuleb tuleriidal põletada ja sellest on väga kahju.

Sellega seoses meenus mulle, et Ehitustööriistad tulid hiljuti Eesti meistriks korvpallis ja neil oli sageli väljakul võistkonnast kuuskümmend protsenti välismaalased ja Eesti jalgpalli karikavõistluste finaalis tuli algkoosseisus väljakule kolm eestlast ja viis leedukat, aga sellest polnud võimalik peaaegu mitte kellegagi rääkida, kuna ma sain alati vastuseks, et see ongi sport ja igal pool on nii, aga mina mõtlesin, et see pole ju õige, sest spordi peamine roll pole mitte sportlastele ja ametnikele palgamaksmine, vaid sportlike ja tervislike eluviiside näitamine ja võistluse mahapidamine ja võistlus on lahingu mudel ja kui meil võistlevad mõlemas armees vaid palgasõdurid, siis kuidas me oma lastele selgitame seda, et me oleme eestlased ja me vastutame selle eest, mis Eestimaast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis Euroopast saab ja selle kaudu ka selle eest, mis maailmast saab ja kui me ei ole füüsiliselt võitlusvõimelised, siis me ei ole seda ka vaimselt ja see tegi mind kurvaks.

Veelgi kurvemaks muutusin ma siis, kui eelmisel laupäeval jäi Pärnus ära Esiliiga mäng Pärnu Tervise ja Tartu Merkuur-Juuniori vahel, sest staadioni direktor oli purjus ja polnud väljakut ettevalmistanud ja üks Pärnu inimene saatis mulle elektronkirja ja sõimas selles kirjas mind ja Pärnu Tervist ja irvitas selle üle, et Pärnu Tervis treenib ja elab Tallinnas ja et seal meeskonnas mängivad üksikud pärnakad ja teatas, et Pärnu jalgpallimeeskonnas peavad mängima ainult pärnakad ja nii edasi ja ma hakkasin talle vastust kirjutama ja seletasin selles vastuses rahulikult, et see pärnakatekeskse Pärnu jalgpalli jutt on müüt, mis loodi umbes viisteist aastat tagasi ja see oli ainult ettekääne ja tähendas jõuetust asja edasi viia, sest igaüks peaks nägema, mis on Pärnu jalgpallist saanud ja selles pole mitte süüdi Tervis ja et igal pool maailmas on nii ja et Müncheni „Bayernis“ ei ole ühtegi münchenlast... aga selle koha peal jäin mõttesse ja jätsin vastuse kirjutamise pooleli, sest mulle tuli meelde, et see, kui kuskil on kuidagi, siis see ei ole mingi põhjendus.

Ma ei teadnud, mida teha ja kuidas oleks õige toimida – õigemini teadsin küll, aga ma ei teadnud, kas seda tigedale pärnakale oli mõtet selgitada - et kõige tähtsam eeldus millegi tegemiseks asub inimese enda sees ja see on tahtmine koos võimetega ja kui neid tahtmiseid lapsepõlves mitte kuritarvitada ja harjutada selliseid asju, mis aitavad sul hiljem oma tahtmiseid realiseerida ja need on teadmised ja elust arusaamine ja usk ellu ja moraal ja eetika ja ellusuhtumine ja oma kehaga ümberkäimine - sest keha on meie kõigi jaoks vahend, mis on meile antud kasutada vaid üheks korraks - siis on kõik võimalik, nii eestlastega Eesti jalgpall kui ka eestlastega Eesti korvpall kui ka pärnakatega Pärnu jalgpall ja kui ma sellest Kasepere Juksile rääkisin, siis noogutas ta nõusoleku märgiks, kuigi luges samal ajal Dostojevski „Idooti“ ja seega ei või ma kindlalt väita, kas minu jutt jõudis talle kohale või mitte. Vohh!