Olime Kasepere Juksiga alles alustanud jalgpalliga tegelemist ja tegime paberi peale plaani ja kõige lõppu joonistas Juks staadioni ja treeningväljakud ja kui me selle kokku võtsime siis muutusime kurvaks, sest mitte midagi ei olnud ja isegi mängijaid ei olnud ja kõige hullem oli see, et raha ei olnud ja keegi ei tahtnud raha anda, sest kõik teadsid, et jalgpallurid olid sel ajal joodikud ja meil ei olnud teistsuguseid kuskilt võtta.

Hakkasime ikkagi pihta ja unistasime staadionist ja palkasime arhitekti ja saatsime ta Stockholmi ja Oslosse ja Amsterdami ja ta käis ja uuris ja hakkas tasapisi joonestama ja sai esimesed pildid valmis ja see pidi tulema Lastestaadioni kohale ja seal oli kuusteist tuhat istekohta ja kaks korrust parklaid väljaku all ja see nägi välja nagu suur büroohoone ja Siim Kallas oli rahandusminister ja ma käisin tema juures ja me vaatasime koos tema kabineti aknast väljakule ja tal olid Raul Meele pildid toaseinal ja need tegid mind veel kurvemaks kui see, et Siim ei saanud aru, et staadionit on vaja ja Lastestaadionil käis kõva vaidlus maade tagastamise üle ja Liina Tõnissonil oli seal tükk maad ja mingi ususekt oli ostnud teise tüki ja sellest staadioni asjast ei tulnud midagi välja.

Me ei teadnud mida teha ja meeskond treenis Männiku staadionil ja Männiku Enn oli olnud enne taksojuht ja sõitnud kõik urkad läbi ja me käisime temaga vaatamas ühte maatükki väljaspool linna ja ta ütles mulle, et Lillekülas on suur tükk tühja maad, aga see on märg ja ma ei jõudnud sel päeval sinna vaatama minna, aga järgmisel päeval lendasin lennukiga Stockholmi ja lennuk läks üle Kristiine heinamaa ja ma sain aru, et see on hea koht ja me hakkasime tegutsema.

Arhitekt tegi staadioni kavandi ja Juks kirjutas avalduse linnavalitsusele ja kui vastust ei tulnud siis teise veel ja kolmanda ja UEFA ja FIFA ametnikud käisid vaatamas ja ütlesid, et see on hea koht ja nemad toetavad ja siis sai Mõisa Jüri linnapeaks ja Liisa Pakosta leidis oma toast Juksi avaldused ja Linnavalitsuse Spordiosakond pani Kadrioru staadioni remonti ja võttis muru üles ja meil olid üheksa kuu pärast valikmängud Hollandi ja Iirimaaga ja ma ehmatasin ära kui selle remondi kohta teada sain ja Liisa ehmatas koos minuga, aga Jüri ei ehmatanud ja oli rahulik ja natukese aja pärast helistas Liisa ja ütles, et hakake pinnatöödega pihta, sest muidu ei jõua kuidagi ja meil oli muru Vändra kandis valmis kasvatatud ja Teet Ilves pani seda maha terve detsembrikuu ja kogu aeg olid plusskraadid ja me Juksiga rõõmustasime, kui roheline plats jõuluks valmis sai ja seda oli ilus vaadata.

FIFA ja UEFA pidasid oma lubadustest kinni ja Margus Allikmaa oli Signe Kivi kantsler ja tema pidas ka, kuigi Henn Vallimäe oli jätnud UEFA-ga kokkulepitud rahaeraldised eelarvesse planeerimata ja ma käisin päevast päeva Jüri ja Liisa juures ja seal oli jama ja mind saadeti Toompeale Reformierakonna koosolekule ja seal ma nägin esimest korda Maret Maripuud ja ta oli kuri ja energiline ja see koosolek toimus nende puhketoas ja Jürgen Ligi ja Meelis Atonen tahtsid televiisorist suusatamist vaadata ja olid vihased, et neid segati ja ma mõtlesin, et see on nagu perekonnatüli kuskil Kopli lobudikus ja Vilba kasutas olukorra ära ja tegi alguses plaani maha ja seejärel sättis asja nii, et raha eraldati mitte staadioni ehitamiseks, vaid teede ja tänavate tegemiseks sinna ümber, sest see oli Vilba haldusala ja ma jõudsin Atoneni ja Ligiga tülli minna ja istusin pärast Selveri parklas ja kurvastasin maailma üle kui Atonen helistas ja me leppisime ära.

Paari nädala pärast kutsus Vilba mind enda juurde ja hõõrus käsi vastamisi ja ütles, et nüüd peame kokkuleppele saama ja see võtab kindlasti mitu kuud ja vihjas siis, et mul kindlasti ei ole nii palju aega ja seepärast on olulised erikokkulepped, aga ma olin sellest jamast väsinud, sest mitte keegi peale Jüri ja Liisa ja Allikmaa ei saanud aru, et see peaks olema riigi ja linna probleem, kui Eesti koondisel ei ole Hollandi ja Iirimaaga kuskil mängida, mitte minu oma, aga nii nad kõik kogu aeg rääkisid ja ma läksin Vilba juurest minema, sest ma ei ole pätt ja Jüri ütles, et Vilba pattude nimekirjas on see alles patt number kuus ja nädal hiljem oli Vilba vaba mees.

Rahaga oli jama, sest seda kulus kõvasti ja Kristiine heinamaal oli all vesiliiv ja ainuüksi vundamendi tegemiseks tuli maa sisse taguda ja valada üle kuuesaja vaia ja linn oli leppinud FIFA-ga kokku, et kui FIFA paneb staadionisse raha, siis paneb linn ka, aga linna raha oli eelarves ikkagi teede ja tänavate rea peal ja ma pidin kirjutama alla lepingule, et meile antakse raha kätte ja ma kohustun selle summa eest ehitama pärast teid ja tänavaid ja see asi lubati hiljem korda ajada ja mul ei olnud valikuid, sest ehitusgraafik oli selline, et staadion pidi saama mängukõlbulikuks Hollandiga mängimise päeval kell 15:00 ja Roxor Ehitus tegi oma tööd isegi kiiremini, sest nad lõpetasid mängupäeval 14:55 ja Jüri aeti linnavalitsusest minema ja keegi teine ei tahtnud asjaga tegeleda ja raha oli ikka puudu ja Jüri kokkulepe FIFA-ga täitmata ja ta kutsus mind Olümpiasse ja ütles, et ei taha enam linnapea koha eest võidelda ja teab, et staadioniga läheb jamaks ja lubas, et paneb oma lahkumise tingimuseks viieteistkümne miljoni lisaraha eraldamise staadionile, aga sellest teede ja tänavate värgist pean ise välja rabelema.

Mul tulid Jüri jutu peale pisarad silma, sest ma sain aru, et ta muretses minu pärast ja sellist olukorda kohtab tänapäeval harva ja ma läksin WC-sse, et ennast koguda ja tõmbasin ukse äkiliselt lahti ja Lao Mell oli seal ja ehmatas minu tuleku peale korralikult, sest ta pidas mind kellekski teiseks ja mul on tema hirmule mõeldes tänaseni häbi. Koos staadioniga hakkas ka staadioni projekt valmis saama ja tasapisi sai selgemaks mis see kõik maksma läheb ja meil oli sellest ainult natukene üle poole, aga taganeda polnud kuskile ja Hollandi mängu piletid müüdi läbi viie tunniga ja Iirimaaga mängu piletid kahe päevaga ja mul oli Hollandiga mängu lõpus kuulmine kadunud, sest Mart Laar karjus minu kõrval kõvasti ja kogu ülejäänud rahvas ka ja see tegi tuju natukene paremaks, aga Hans H. Luik arvutas välja, et kolme päevaga oli staadioni käive viis miljonit krooni ja ta ei teadnud, et selle raha sai endale Jalgpalli Liit ja tema suu hakkas nii tugevasti vett jooksma, et terve Eesti Ekspressi tiraaži üks nurk oli märg.

Kogu sügise ja talve ja kevade ja suve ja sügise maadlesime staadioni ehitamise võlgadega ja ühed tüübid ilmusid välja ja olid viisakad ja ütlesid, et meil on linnaga probleem ja võib tulla maksuametiga ka ja ma pidin asja üle järele mõtlema ja ma mõtlesingi, aga õiget vastust ei teadnud ja ei saanudki teada, sest ma ei oska selliselt mõtelda ja siis tuli linnavalitsusest kiri, et nendel on meiega ja meie poolt ehitamata teede ja tänavatega probleem ja nädal hiljem oli maksuamet platsis ja maksuametnikud olid kurva olemisega ja väsinud ja kammisid meid risti põiki neli korda läbi ja isegi minu seletuste kirjapilt maksustati ära, sest ma vastasin jaatavalt küsimusele, kas võtsin mingeid rahasid vastu isklikult ja need rahad maksustati, sest sõna isiklikult tähendas 26% pluss 33% pluss viivis pluss viivise intress, hoolimata sellest, et kõik need isiklikult vastu võetud rahad olid raamatupidamisest korralikult läbi kantud ja kuludokumentidega kaetud ja selliselt tegelikult ka kulutatud.

Tasapisi hakkasime saama uuesti jalgu maha, aga oli selge, et staadionit me ise valmis ei ehita, aga kõik ütlesid, et see on minu mure ja ma pean ise hakkama saama ja siis sai Juhan peaministriks ja kutsus mind Toompeale ja vaatas pea viltu ja küsis miks staadion pooleli on. Ma rääkisin asja ära nii nagu see oli ja see oli kurb jutt ja Juhanil hakkas ka kurb ja tal hakkas pea valutama ja mul oli temast veel rohkem kahju kui endast ja ma püüdsin rohkem oma muredest mitte rääkida ja nii see kohtumine lõppeski. Käisin mitu korda Kultuuriministeeriumis ja sealt hakkas vaikselt välja imbuma, et midagi plaanitakse ja Sukles ütles ikka, et Taavilt ei ole midagi, kuni ühel hetkel kutsuti meid Juksiga rahandusministeeriumisse ja hakati küsima eelarveid ja muid asju ja ajalehed kirjutasid, et riik peab staadioni valmis ehitama ja ma olin käinud kolm-neli korda Vitsuti juures ja ta oli palju toredam mees kui siis kui ta minuga ajalehe kaudu õiendas ja mina vastu õiendasin ja Savisaare kohta pahasti ütlesin, aga nii ma tundsin, kuigi see tunne läks üle kui Savisaar sai infarkti ja Vitsut viis mind temaga kokku ja mul oli Savisaarest kahju, sest ta oli vana ja väsinud ja muresid täis ja me leppisime ära.

Staadioni asi jõudis valitsusse ja valitsus tegi positiivse otsuse, kuigi Levada oli jõudnud enne seda Juksile teatada, et Villu laseb asja põhja, aga Juks ei saanud kohe aru kellest ta räägib, sest Levada hääldas Villu nime pehme elliga ja pr-firmad said kõvasti tööd ja BNS tegi uudise ja Vedler Ekspressist loo ja Raidla Äripäevast ja Õhtuleht pani tööle mingi kuti, kellele see oli elu esimene artikkel ja kes ei jaganud asjast üldse midagi ja ma olin märganud, et need asjad juhtusid alati siis kui keegi avaliku arvamuse eest maksis ja ma olin sel päeval Hiiumaal ja Saaremaal ja ei saanud hetkegi rahu, sest isegi Kassari külapoe taga kalapüügihooaja lõppemise puhul konjakit joonud külamehed ütlesid mulle, et nad on minu poolt ja inimesed tahtsid muudkui minuga rääkida ja mind toetada ja nad olid enamasti purjus ja ma mõtlesin, et millest see tuleb ja mul oli jälle maailma pärast kurb.

Igatahes sain ma selle aja jooksul teada, kuidas asjad käivad ja see on tore, kuigi ega ma sellega midagi peale hakata ei oska, sest mind on kasvatatud nii, et iga inimene peab püüdma maailma paremaks muuta mitte kõike rahaks vahetada, aga ma tean nüüd vähemalt mis on poliitika ja tean, et ma pean rohkem mõtlema enda peale, kuigi sellest teadmisest pole kasu ja ma muretsen ikkagi, sest ma olen selliseks loodud. Juhani partei toetus on langenud allapoole igasugust piiri ja me oleme Kasepere Juksiga arutanud, et kas Eestis veel üldse on kedagi vähegi normaalset inimest, kes tahaks peale kõike seda olla peaminister või tuleb hakata arvestama, et selle koha peale satub Heimar Lenk ja Maarika Tuus ja me naersime selle jutu peale, aga kui ma õhtul rõdul magamiskoti sees lebasin ja tähti vaadates magama püüdsin jääda oli mul jälle nutt kurgus, aga sellest ma rohkem rääkida ei taha. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisasOlime Kasepere Juksiga alles alustanud jalgpalliga tegelemist ja tegime paberi peale plaani ja kõige lõppu joonistas Juks staadioni ja treeningväljakud ja kui me selle kokku võtsime siis muutusime kurvaks, sest mitte midagi ei olnud ja isegi mängijaid ei olnud ja kõige hullem oli see, et raha ei olnud ja keegi ei tahtnud raha anda, sest kõik teadsid, et jalgpallurid olid sel ajal joodikud ja meil ei olnud teistsuguseid kuskilt võtta.

Hakkasime ikkagi pihta ja unistasime staadionist ja palkasime arhitekti ja saatsime ta Stockholmi ja Oslosse ja Amsterdami ja ta käis ja uuris ja hakkas tasapisi joonestama ja sai esimesed pildid valmis ja see pidi tulema Lastestaadioni kohale ja seal oli kuusteist tuhat istekohta ja kaks korrust parklaid väljaku all ja see nägi välja nagu suur büroohoone ja Siim Kallas oli rahandusminister ja ma käisin tema juures ja me vaatasime koos tema kabineti aknast väljakule ja tal olid Raul Meele pildid toaseinal ja need tegid mind veel kurvemaks kui see, et Siim ei saanud aru, et staadionit on vaja ja Lastestaadionil käis kõva vaidlus maade tagastamise üle ja Liina Tõnissonil oli seal tükk maad ja mingi ususekt oli ostnud teise tüki ja sellest staadioni asjast ei tulnud midagi välja.

Me ei teadnud mida teha ja meeskond treenis Männiku staadionil ja Männiku Enn oli olnud enne taksojuht ja sõitnud kõik urkad läbi ja me käisime temaga vaatamas ühte maatükki väljaspool linna ja ta ütles mulle, et Lillekülas on suur tükk tühja maad, aga see on märg ja ma ei jõudnud sel päeval sinna vaatama minna, aga järgmisel päeval lendasin lennukiga Stockholmi ja lennuk läks üle Kristiine heinamaa ja ma sain aru, et see on hea koht ja me hakkasime tegutsema.

Arhitekt tegi staadioni kavandi ja Juks kirjutas avalduse linnavalitsusele ja kui vastust ei tulnud siis teise veel ja kolmanda ja UEFA ja FIFA ametnikud käisid vaatamas ja ütlesid, et see on hea koht ja nemad toetavad ja siis sai Mõisa Jüri linnapeaks ja Liisa Pakosta leidis oma toast Juksi avaldused ja Linnavalitsuse Spordiosakond pani Kadrioru staadioni remonti ja võttis muru üles ja meil olid üheksa kuu pärast valikmängud Hollandi ja Iirimaaga ja ma ehmatasin ära kui selle remondi kohta teada sain ja Liisa ehmatas koos minuga, aga Jüri ei ehmatanud ja oli rahulik ja natukese aja pärast helistas Liisa ja ütles, et hakake pinnatöödega pihta, sest muidu ei jõua kuidagi ja meil oli muru Vändra kandis valmis kasvatatud ja Teet Ilves pani seda maha terve detsembrikuu ja kogu aeg olid plusskraadid ja me Juksiga rõõmustasime, kui roheline plats jõuluks valmis sai ja seda oli ilus vaadata.

FIFA ja UEFA pidasid oma lubadustest kinni ja Margus Allikmaa oli Signe Kivi kantsler ja tema pidas ka, kuigi Henn Vallimäe oli jätnud UEFA-ga kokkulepitud rahaeraldised eelarvesse planeerimata ja ma käisin päevast päeva Jüri ja Liisa juures ja seal oli jama ja mind saadeti Toompeale Reformierakonna koosolekule ja seal ma nägin esimest korda Maret Maripuud ja ta oli kuri ja energiline ja see koosolek toimus nende puhketoas ja Jürgen Ligi ja Meelis Atonen tahtsid televiisorist suusatamist vaadata ja olid vihased, et neid segati ja ma mõtlesin, et see on nagu perekonnatüli kuskil Kopli lobudikus ja Vilba kasutas olukorra ära ja tegi alguses plaani maha ja seejärel sättis asja nii, et raha eraldati mitte staadioni ehitamiseks, vaid teede ja tänavate tegemiseks sinna ümber, sest see oli Vilba haldusala ja ma jõudsin Atoneni ja Ligiga tülli minna ja istusin pärast Selveri parklas ja kurvastasin maailma üle kui Atonen helistas ja me leppisime ära.

Paari nädala pärast kutsus Vilba mind enda juurde ja hõõrus käsi vastamisi ja ütles, et nüüd peame kokkuleppele saama ja see võtab kindlasti mitu kuud ja vihjas siis, et mul kindlasti ei ole nii palju aega ja seepärast on olulised erikokkulepped, aga ma olin sellest jamast väsinud, sest mitte keegi peale Jüri ja Liisa ja Allikmaa ei saanud aru, et see peaks olema riigi ja linna probleem, kui Eesti koondisel ei ole Hollandi ja Iirimaaga kuskil mängida, mitte minu oma, aga nii nad kõik kogu aeg rääkisid ja ma läksin Vilba juurest minema, sest ma ei ole pätt ja Jüri ütles, et Vilba pattude nimekirjas on see alles patt number kuus ja nädal hiljem oli Vilba vaba mees.

Rahaga oli jama, sest seda kulus kõvasti ja Kristiine heinamaal oli all vesiliiv ja ainuüksi vundamendi tegemiseks tuli maa sisse taguda ja valada üle kuuesaja vaia ja linn oli leppinud FIFA-ga kokku, et kui FIFA paneb staadionisse raha, siis paneb linn ka, aga linna raha oli eelarves ikkagi teede ja tänavate rea peal ja ma pidin kirjutama alla lepingule, et meile antakse raha kätte ja ma kohustun selle summa eest ehitama pärast teid ja tänavaid ja see asi lubati hiljem korda ajada ja mul ei olnud valikuid, sest ehitusgraafik oli selline, et staadion pidi saama mängukõlbulikuks Hollandiga mängimise päeval kell 15:00 ja Roxor Ehitus tegi oma tööd isegi kiiremini, sest nad lõpetasid mängupäeval 14:55 ja Jüri aeti linnavalitsusest minema ja keegi teine ei tahtnud asjaga tegeleda ja raha oli ikka puudu ja Jüri kokkulepe FIFA-ga täitmata ja ta kutsus mind Olümpiasse ja ütles, et ei taha enam linnapea koha eest võidelda ja teab, et staadioniga läheb jamaks ja lubas, et paneb oma lahkumise tingimuseks viieteistkümne miljoni lisaraha eraldamise staadionile, aga sellest teede ja tänavate värgist pean ise välja rabelema.

Mul tulid Jüri jutu peale pisarad silma, sest ma sain aru, et ta muretses minu pärast ja sellist olukorda kohtab tänapäeval harva ja ma läksin WC-sse, et ennast koguda ja tõmbasin ukse äkiliselt lahti ja Lao Mell oli seal ja ehmatas minu tuleku peale korralikult, sest ta pidas mind kellekski teiseks ja mul on tema hirmule mõeldes tänaseni häbi. Koos staadioniga hakkas ka staadioni projekt valmis saama ja tasapisi sai selgemaks mis see kõik maksma läheb ja meil oli sellest ainult natukene üle poole, aga taganeda polnud kuskile ja Hollandi mängu piletid müüdi läbi viie tunniga ja Iirimaaga mängu piletid kahe päevaga ja mul oli Hollandiga mängu lõpus kuulmine kadunud, sest Mart Laar karjus minu kõrval kõvasti ja kogu ülejäänud rahvas ka ja see tegi tuju natukene paremaks, aga Hans H. Luik arvutas välja, et kolme päevaga oli staadioni käive viis miljonit krooni ja ta ei teadnud, et selle raha sai endale Jalgpalli Liit ja tema suu hakkas nii tugevasti vett jooksma, et terve Eesti Ekspressi tiraaži üks nurk oli märg.

Kogu sügise ja talve ja kevade ja suve ja sügise maadlesime staadioni ehitamise võlgadega ja ühed tüübid ilmusid välja ja olid viisakad ja ütlesid, et meil on linnaga probleem ja võib tulla maksuametiga ka ja ma pidin asja üle järele mõtlema ja ma mõtlesingi, aga õiget vastust ei teadnud ja ei saanudki teada, sest ma ei oska selliselt mõtelda ja siis tuli linnavalitsusest kiri, et nendel on meiega ja meie poolt ehitamata teede ja tänavatega probleem ja nädal hiljem oli maksuamet platsis ja maksuametnikud olid kurva olemisega ja väsinud ja kammisid meid risti põiki neli korda läbi ja isegi minu seletuste kirjapilt maksustati ära, sest ma vastasin jaatavalt küsimusele, kas võtsin mingeid rahasid vastu isklikult ja need rahad maksustati, sest sõna isiklikult tähendas 26% pluss 33% pluss viivis pluss viivise intress, hoolimata sellest, et kõik need isiklikult vastu võetud rahad olid raamatupidamisest korralikult läbi kantud ja kuludokumentidega kaetud ja selliselt tegelikult ka kulutatud.

Tasapisi hakkasime saama uuesti jalgu maha, aga oli selge, et staadionit me ise valmis ei ehita, aga kõik ütlesid, et see on minu mure ja ma pean ise hakkama saama ja siis sai Juhan peaministriks ja kutsus mind Toompeale ja vaatas pea viltu ja küsis miks staadion pooleli on. Ma rääkisin asja ära nii nagu see oli ja see oli kurb jutt ja Juhanil hakkas ka kurb ja tal hakkas pea valutama ja mul oli temast veel rohkem kahju kui endast ja ma püüdsin rohkem oma muredest mitte rääkida ja nii see kohtumine lõppeski. Käisin mitu korda Kultuuriministeeriumis ja sealt hakkas vaikselt välja imbuma, et midagi plaanitakse ja Sukles ütles ikka, et Taavilt ei ole midagi, kuni ühel hetkel kutsuti meid Juksiga rahandusministeeriumisse ja hakati küsima eelarveid ja muid asju ja ajalehed kirjutasid, et riik peab staadioni valmis ehitama ja ma olin käinud kolm-neli korda Vitsuti juures ja ta oli palju toredam mees kui siis kui ta minuga ajalehe kaudu õiendas ja mina vastu õiendasin ja Savisaare kohta pahasti ütlesin, aga nii ma tundsin, kuigi see tunne läks üle kui Savisaar sai infarkti ja Vitsut viis mind temaga kokku ja mul oli Savisaarest kahju, sest ta oli vana ja väsinud ja muresid täis ja me leppisime ära.

Staadioni asi jõudis valitsusse ja valitsus tegi positiivse otsuse, kuigi Levada oli jõudnud enne seda Juksile teatada, et Villu laseb asja põhja, aga Juks ei saanud kohe aru kellest ta räägib, sest Levada hääldas Villu nime pehme elliga ja pr-firmad said kõvasti tööd ja BNS tegi uudise ja Vedler Ekspressist loo ja Raidla Äripäevast ja Õhtuleht pani tööle mingi kuti, kellele see oli elu esimene artikkel ja kes ei jaganud asjast üldse midagi ja ma olin märganud, et need asjad juhtusid alati siis kui keegi avaliku arvamuse eest maksis ja ma olin sel päeval Hiiumaal ja Saaremaal ja ei saanud hetkegi rahu, sest isegi Kassari külapoe taga kalapüügihooaja lõppemise puhul konjakit joonud külamehed ütlesid mulle, et nad on minu poolt ja inimesed tahtsid muudkui minuga rääkida ja mind toetada ja nad olid enamasti purjus ja ma mõtlesin, et millest see tuleb ja mul oli jälle maailma pärast kurb.

Igatahes sain ma selle aja jooksul teada, kuidas asjad käivad ja see on tore, kuigi ega ma sellega midagi peale hakata ei oska, sest mind on kasvatatud nii, et iga inimene peab püüdma maailma paremaks muuta mitte kõike rahaks vahetada, aga ma tean nüüd vähemalt mis on poliitika ja tean, et ma pean rohkem mõtlema enda peale, kuigi sellest teadmisest pole kasu ja ma muretsen ikkagi, sest ma olen selliseks loodud. Juhani partei toetus on langenud allapoole igasugust piiri ja me oleme Kasepere Juksiga arutanud, et kas Eestis veel üldse on kedagi vähegi normaalset inimest, kes tahaks peale kõike seda olla peaminister või tuleb hakata arvestama, et selle koha peale satub Heimar Lenk ja Maarika Tuus ja me naersime selle jutu peale, aga kui ma õhtul rõdul magamiskoti sees lebasin ja tähti vaadates magama püüdsin jääda oli mul jälle nutt kurgus, aga sellest ma rohkem rääkida ei taha. Vohh!

Tekst avaldatud ka Eesti Päevalehe jalgpallilisas