Kümmekond aastat tagasi valitses mitte pelgalt Euroopa, vaid kogu maailma jalgpalli Hispaania. Tänavuse MM-finaalturniiri eel ei räägita neist kui suurimatest favoriitidest, sest omaaegne kuulsus ja sära on tuhmunud.

• Sakslaste aiast kostub klähvimist küll - on see näljane lambakoer või lihtsalt mängutujus taksike?
• Taas maailmameistritega madistav Costa Rica proovib oma legendid väärikalt pensionile saata
• Neljakordne Aasia meister Jaapan sihib seeria murdmist, aga takistusrada on karm

Hispaania on 2010. aasta maailmameister. Kuivõrd 2008. ja ka 2012. aastal võideti EM, oli toonane Vicente del Bosque võistkond vuti teenäitajaks ja eeskujuks. Hispaanlaste pallivaldav mängustiil, mille keskmes olid söödukombinatsioonid ühes targa liikumisega, mõjus sedavõrd inspireerivalt, et seda prooviti juurutada üle maailma eri satsides.

2014. aastal jäi Hispaania Brasiilias toimunud MM-finaalturniiril tiitlikaitsjana aga alagruppi pidama. Kaks aastat hiljem EM-il piirduti kaheksandikfinaaliga. Vaja oli muutust. Del Bosque taandus ning tema töö võttis üle Julen Lopetegui.

Lopetegui viis koondise 2018. aasta MM-ile ühe soosikuna. Tema saldo oli 20 mängust 14 võitu ja 6 viiki. Hispaania oli juba Venemaal kohal, kui Real Madrid teatas, et turniiri järel saab Lopeteguist nende peatreener. See vallandas skandaali, mis maksis Lopeteguile töö juba järgmisel päeval. MM-il juhendas võistkonda hädaolukorras Fernando Hierro. Alagrupp küll võideti, ent seda tänu 1:0 paremusele Iraani üle ja 3:3 ning 2:2 viikidele vastavalt Portugali ja Marokoga. Kaheksandikfinaalis kaotati Lužniki staadionil penaltiseerias võõrustajatele.

Aastaid kestnud tugeva Madridi taustaga treenerite perioodi järel võttis nüüd koondise üle Põhja-Hispaaniast Gijonist pärit, pallurina nii Realis kui Barcelonas mänginud, ent värskelt FC Barcelonaga kõikvõimalikud tiitlid võitnud Luis Enrique.

Üha enam koondises põlvkondade vahetusele mõelnud Enrique tähelepanu läks kiirelt töö pealt perekonnale, sest ta tütar Xana võitles luuvähiga. 2019. aasta augustis lahkus Xana kõigest üheksa-aastaselt siit ilmast.

Sama aasta novembris naasis Enrique tööle. Teda vahepeal asendanud Robert Moreno, kelle käe all koondis ei kaotanud mängugi, läks Enriquega tülli, kuivõrd Moreno oli Enrique hinnangul mittelojaalne ja liialt ambitsioonikas, kuna oleks soovinud Hispaaniat juhendada 2020. aasta EM-il.

Selle suurvõistluse lükkas koroonapandeemia edasi ning uue, noorema näoga Hispaania jõudis raskelt alanud turniiril mullu suvel välja poolfinaali, kus vannuti penaltiseerias alla hilisemale Euroopa meistrile Itaaliale. Enrique näitas, et Hispaania on tagasi teel tippu!

Prestiižitu seltskond

Ülesminekut kinnitavad ka Rahvuste liigas 2021. aastal teenitud hõbemedalid. See võiks Hispaania ju peagi algava MM-i üheks suurimaks soosikuks muuta, ent vutiüldsuses peetakse favoriitideks praegu peamiselt lõuna-ameeriklasi. Kas Argentinat või Brasiiliat.

Selle üheks põhjuseks on Hispaania teatav näotus. Kui 2010. aastal maailmameistriks tulles kubises Hispaania koondis sõna otseses mõttes maailma tippmängijatest ja staaridest, siis täna neil selliseid mehi ei ole.

Iker Casillas, Carles Puyol, Andres Iniesta, Xavi, Xabi Alonso, Sergio Ramos ja nii edasi. Tegu oli omal positsioonil maailma paremikku kuuluvate, lausa ikooniliste palluritega. Tänases Hispaania koondises selliseid mehi sisuliselt ei ole.

Jah, muidugi on palju väga andekaid ja tehniliselt võimekaid jalgpallureid. Koondis tugineb suuresti Barcelonale, kus rahaliste raskuste tõttu viidi läbi jõulisem noorenduskuur, mis tõstis esile uut verd. Kuid need mehed ei ole täna vutimaailma koorekiht.

Hispaaniaga MM-ile sõitvast lõplikust seltskonnast mängib uuel kevadel klubijalgpalli lipulaeva Meistrite liiga otsustavas faasis ca viis kuni kaheksa meest, kellest oma leivaisade võtmemängijad on mõned üksikud. Hispaania suguse gigandi jaoks on see masendav näitaja. Kuidas olla suurim ja vägevaim, kui mängijad ei osale isegi Meistrite liiga sõelmängudes? See röövib prestiiži!

Hispaania koondises on palju häid mängijaid, aga mitte staare nagu Karim Benzema, Lionel Messi, Robert Lewandowski või Erling Haaland. Esindusnäo puudumine võimaldab aga esile seada grupi, mis võistkonnaspordis võib hea sünergiaga luua meeskonna, mis lajatab konkurentidele oma ühtsusega. Samas on spordis ka teada, kui suure lisakäigu võivad anda liidrid, kellele raskel hetkel toetuda.

Alagrupis Saksamaa, Jaapani ja Costa Ricaga peaks juhtuma ime, kui Hispaania edasi ei saa. Võistkonnas peitub just tänu noorusele tegelikult väga suur potentsiaal. Ja kui õnnestub see välja mängida, on muidugi võimalik tõusta tagasi troonile. Selle õnnestumisel tekiksid ja kujuneksid välja uue põlvkonna staarid, uued Iniestad ja Xavid, keda tulevikus saaks ilmselt näha ka Meistrite liiga otsustavates mängudes.

Meeskonna staar – (tõenäoliselt kodus istuv) Sergio Ramos

Eelkirjutatu annab selgelt mõista, et Hispaania koondises ei ole praegu selget staari. Jah, hetke kapten, kogenud Sergio Busquets on võitnud kõikvõimalikud tiitlid, mängib suures klubis, ent oma olemuselt ta ei ole staar ja isegi mitte Barcelona fännide lemmikmängija. Kõikuv vorm on toonud tänavuste eurosarja esituste pealt talle ka üksjagu kriitikat.

Päriselt staariks kvalifitseeruks 36-aastane Hispaania rekordinternatsionaal Sergio Ramos. Viimase kümne aasta silmapaistvam keskkaitsja, naturaalne võitja ja särav kaptenikuju. Real Madridiga võidetud Meistrite liiga karikad ning hilised võiduväravad on Ramosest kujundanud justkui müütilise olendi.

2021. aastal vigastuste küüsi langenud Ramos ei ole aga poolteist aastat koondist esindanud. Traumadega Realist lahkunud kaitsja ei saanudki mullu PSG-s jalgu alla. Käimasoleval hooajal on ta aga olnud terve, mänginud ja tõusnud tagasi heasse vormi. Seetõttu on Hispaania koondise üks suurimaid turniirieelseid küsimusi just see, kas Ramos naaseb Enrique võistkonda või mitte.

"Eelmine aasta oli keeruline, sest mul oli väga palju probleeme. Lisaks pidin kohanema uue klubiga, pärast seda kui olin sisuliselt terve elu olnud Real Madridis. Tunnen end taas hästi," rääkis Ramos möödunud nädalal.

"Kõik teavad, mida nende värvide esindamine minu jaoks tähendab. Olen valmis, kuid see ei sõltu minust, vaid Luis Enriquest, keda ma austan väga. Põlen soovist naasta ja mängida sel MM-il. Loodan, et saan olla Kataris," lisas 180 korda Hispaaniat esindanud kaitsja. Nii Ramosest kui kogenud Iago Aspasest kõneledes sõnas Enrique hiljuti: "Need mängijad on olnud rahvuskoondises ja võivad koosseisu naasta igal hetkel. Siin ei ole kahtlust."

Enrique teatab oma lõpliku nimekirja selle nädala reedel. Tõenäolisemaks peetakse, et ta jätab Ramose koju. Ent PSG mehe tagasitoomine võiks anda noorele koondisele liidri ja võidukogemuse, millest seni uue põlvkonna Hispaania on puudust tundnud.

Silm peale – Gavi

Segu Iniestast ja Xavist. Kõigest 18-aastane Barcelona keskpoolkaitsja debüteeris Hispaania koondises juba aasta tagasi ning on kiirelt tõusnud olulisse rolli, olles tänaseks kirja saanud juba 12 matši ja väravagi.

Tark, suurepärase tehnika, söödu, tempomuutuse ja väljakunägemisega Gavi hüppas mullu Barcelona akadeemiast otse esinduse põhimeheks, mängides nende eest kõikide sarjade peale 47 mängu. Tänavu liigub ta samas rütmis.

Koos oma Barcelona ametivendade, noore Pedri ja kogenud Busquetsiga moodustatakse kokkumänginud keskväljatrio, kelle jaoks ei ole probleem vurr käima lükata. Oma elu esimesel suurturniiril on Gavil võimalus end kohe tõestada tipptegija ja tulevase suurnimena.

Suurim mure – kust tulevad väravad?

Sel sajandil on Hispaania rünnakut vedanud teiste seas sellised nimed nagu Fernando Morientes, Raul, Fernando Torres ja David Villa. Täna on koondise esiründajaks Alvaro Morata, kes on löönud elus mitmeid tähtsaid väravaid, ent klubilisest kuuluvusest hoolimata alati ka nuuti saanud võimaluste raiskamise eest.

Tänaseks 30-aastase Morata karjääri parim hooaeg oli 2016-2017, kui ta lõi Real Madridi eest liigas 15 väravat. Enamat pole ta kunagi suutnud. Selliste numbritega on ta küll korralik ründaja, aga mitte Kylian Mbappe, kes võib ainuisikuliselt mänge muuta. Tänavu on Morata Atletico Madridi särgis liigas löönud 13 matšiga viis väravat.

Muidugi on Hispaanial särtsakaid ja teravaid ääreründajaid, ent nende mänguplaan nõuab ka seda, et kui vastane kasti surutakse, siis keegi on võimeline seal kitsastes oludes pallid võrku sutsama. Et Hispaania palli suudab vallata ja rünnata, ei kahtle keegi. Ent just väravate löömise võimekus määrab edu MM-il.

Viimase aasta jooksul on vaid korra kaotatud, Šveitsile, kuid võidud on kippunud olema minimaalsed ja mängudes seetõttu ebavajalikku pinget. Seega on Hispaania suurim küsimus just see, kuidas kohtumisi enda kasuks ära otsustada.

Treener – Luis Enrique

I-le täpi lisamine on oluline, kuna Hispaania 52-aastane peatreener Luis Enrique on ründefanatt. "Treenerina on mu kõige tähtsam idee eelkõige rünnata. Kui valime koosseisu, vaatame kõigepealt, mida suudavad mängijad rünnakul pakkuda," on ta oma filosoofiat kirjeldanud.

Enrique harrastab kõrget ja intensiivset pressingut. Palli kaotades tuleb see kärmelt tagasi võita. Talle meeldib vastaseid lämmatada. Oma olemuselt on Enrique nõudlik, detailidele keskenduv, tulevikku-vaatav, aga ka väga vastuoluline. Ta on keev katel, mis suudab üle ajada, tekitada poleemikat ja furoori.

Enriquet ei saa kindlasti kirjeldada kui malbet kuju, vaid pigem maniakaalset ja julget meest, kes ei lase oma autoriteeti õõnestada. Poolkaitsja Thiago Alcantara on teda kirjeldanud järgmiselt: "Tal on Pep Guardiola analüütiline lähenemine ja Jürgen Kloppi agressiivsus." Enrique suureks trumbiks peetakse tema võimet oma ideed mängijateni viia.

Seetõttu on varem Romat, Celta Vigot ja Barcelonat juhendanud Enrique tõusnud nüüd kuumaks nimeks ka klubijalgpallis. Kuivõrd praeguse seisuga lõppeb tema leping Hispaania koondisega MM-finaalturniiri järel, on treenerit hakatud seostama klubivutti naasmisega. Oma olemuselt peetakse teda näiteks väga sobivaks järglaseks Diego Simeonele Atletico Madridis. Hispaaniaga lepingu pikendamise osas on õhus hetkel rohkem küsimusi kui vastuseid.

Kasper Elissaar: "Hispaania on selgelt tõusuteel olev koondis. Alagrupi probleemideta läbimine ja veerandfinaali jõudmine peaksid olema absoluutne miinimum. Näen neid poolfinaali-potentsiaaliga. Turniiri võit oleks aga pigem eneseületus."

Mängud:

K, 23. novembril kell 18.00 vs Costa Rica (Doha)
P, 27. novembril kell 21.00 vs Saksamaa (Al Khor)
N, 1. detsembril kell 21.00 vs Jaapan (Al Rayyan)

Kinnitatud koosseis:

Väravavahid: David Raya (Brentford), Robert Sanchez (Brighton), Unai Simon (Athletic Bilbao).

Kaitsjad: Jordi Alba (Barcelona), Cesar Azpilicueta (Chelsea), Dani Carvajal (Real Madrid), Alejandro Balde (Barcelona), Eric Garcia (Barcelona), Hugo Guillamon (Valencia), Aymeric Laporte (Manchester City), Pau Torres (Villarreal).

Poolkaitsjad: Sergio Busquets (Barcelona), Gavi (Barcelona), Koke (Atletico Madrid), Marcos Llorente (Atletico Madrid), Pedri (Barcelona), Rodri (Manchester City), Carlos Soler (PSG).

Ründajad: Dani Olmo (RB Leipzig), Marco Asensio (Real Madrid), Ansu Fati (Barcelona), Alvaro Morata (Atletico Madrid), Yeremi Pino (Villarreal), Pablo Sarabia (PSG), Ferran Torres (Barcelona), Nico Williams (Athletic Bilbao).