Kümneaastasena Burundist Inglismaale põgenenud Saido Berahino otsustas eelmisel aastal koondistetasemel oma sünnimaad esindama hakata ning otsus tõi nädalavahetusel esimesed viljad.

Kui Berahino oli nelja-aastane, tapeti Burundi kodusõja käigus tema isa. Kümneaastasena põgenes ta sõja eest üksinda Inglismaale, et liituda seal juba ees olnud perekonnaga.

Inglismaal kerkis ta selle kümnendi keskpaigas West Bromwichis pallides liiga talendikaimate ründajate sekka. Viimastel hooaegadel on mehe karjäär siiski pigem allakäigutrepil olnud - kui hooajal 2014-15 lõi ta 20 väravat, siis järgneva nelja hooajaga on lisandunud vaid 12 tabamust. Viimased kaks aastat on tema koduklubiks olnud Stoke.

Omal ajal jõudis Berahino esindada Inglismaa U21 koondist ning teenida korra ka kutse Inglismaa rahvuskoondisesse. Tõsi, seal ta mängu kirja lõpuks siiski ei saanud. Eelmisel aastal, kui unistus Inglismaa A-koondisest oli sisuliselt kadunud, lubas FIFA Berahinol hakata esindama Burundi koondist. Seal on ta Hibernianis palliva Gaël Bigirimana kõrval ainus Euroopas arvestataval tasemel klubijalgpalli mängiv mängija (ülejäänud kahe "eurooplase" koduklubid mängivad Portugali ja Belgia amatöörliigades). 

Tänavuseks turniiriks suurendati Aafrika Rahvaste Karikal osalevate meeskondade arvu 24 peale ning Berahinoga saadud hädavajalikud rahvusvahelised kogemused andsid Mali, Gaboni ja Lõuna-Sudaaniga ühte alagruppi sattunud Burundile lootust pääseda esmakordselt rahvusvahelisele suurturniirile.

Otsustavas kohtumises pidid Burundi ja Gabon selgitama, kes nopib Mali järel teise edasipääsu tagava koha. Kahepunktilist edu omanud Burundi sai kätte neile igati sobinud 1:1 viigi ning nõnda jäeti Pierre-Emerick Aubameyang ja Gabon finaalturniiri ukse taha.

Aubameyangi tagasi ei taheta

Kui Burundi koondis ning Berahino on hetkel kodumaal rahvuskangelaste staatuses, siis Aubameyangi saatus on veidi erinev. Arsenali superstaar on langenud Gabonis kriitikatule alla ja fännid on soovitanud tal koondisekarjäärile lihtsalt punkt panna. Põhjused on igati mõistetavad: eelmisteks mängudeks Lõuna-Sudaani ja Maliga ei ilmunud Aubameyang lihtsalt kohale ning viimase vooru mängus Burundi vastu piirdus tema "panus" kollase kaardi ning äpardunud karistuslöögiga kohtumise viimastel sekunditel.

Gabon have about 20 seconds left to score or they will fail to qualify for AFCON. They get a free kick in a dangerous position with everyone in the box for it.

Aubameyang does this... pic.twitter.com/Gpbhb7nfz0 — Slewkey (@LukeAtYourHead) March 23, 2019

25-aastane Berahino panustas Burundi edusse väravaga Gaboni ning Burundi esimeses omavahelises mängus, mis oli ühtlasi mehe koondisedebüüdiks. "Ma saan tänada vaid jumalat. Olen alati tahtnud esindada koondist suurturniiril ning saan seda teha oma kodumaaga. See on perfektne, mu unistus täitus," muljetas Berahino.

Burundi kõrval debüteerivad turniiril veel Madagaskar ja Mauritania. Märkimisväärseimate meeskondadena põrusid valiksarjas vaid 2012. aasta Aafrika meister Sambia ja 2013. aasta finalist Burkina Faso.

21. juunist kuni 19. juulini toimuvat turniiri pidi esialgu korraldama tiitlikaitsja Kamerun, kuid suutmatus infrastruktuuriga õigel ajal valmis saada, terroriorganisatsiooni Boko Harami aktiivsusepuhang ning Lõuna-Kamerunis aset leidev konflikt võtsid neilt mullu novembris korraldusõiguse. Nii anti viiendat korda turniiri korraldusõigus Egiptusele.

Kõik turniirile kvalifitseerunud meeskonnad:

1. tugevusgrupp: Egiptus, Kamerun, Ghana, Elevandiluurannik, Tuneesia, Senegal
2. tugevusgrupp: Maroko, Nigeeria, Alžeeria, Guinea, Mali, Kongo DV
3. tugevusgrupp: Uganda, Lõuna-Aafrika, Guinea-Bissau, Zimbabwe, Angola, Burundi
4. tugevusgrupp: Mauritaania, Namiibia, Benin, Keenia, Madagaskar, Tansaania