Iga nelja aasta tagant toimuv MM aitab seada uut märki - kes on kuhu jõudnud? Eriti tähtis on see naiste jalgpallis, sest veel 2015. aastal alagrupis lootusetult viimaseks jäänud Hispaania krooniti kaks turniiri hiljem maailmameistriks. MM, millele ennustati osalist kollapsi, avaldas muljet.

Mistahes jalgpallimängu kasuks räägib tõik, et tegemist on ennustamatu tegevusliini ning igal juhul kordumatu sündmusega. Kaks tiimi võivad kasvõi kümme korda järjest 1:1 viiki mängida, skoorijaks olgu või samad tüübid, ent need matšid on alati erinevad. See mõttekäik kinnitab, et jalgpall on meelelahutus. See, kas andmine saab tegelikult paeluv olema, selgub jooksvalt. Ent eeldus, et hakkab juhtuma midagi sellist, mida varem pole nähtud, on igal juhul täidetud.

Muidugi saab teatavate sündmuste puhul öelda, et midagi sellist nähti tulemas. Kui vastamisi lähevad võistkonnad, kellest üks on iga jumala kord vähemalt viie väravaga võitnud, siis näib loogiline uskuda selle jada jätkumisse. Aga see, kuidas kogu trall lahti rullub, jääb endiselt eriliseks.

Need leierdused viivad naiste MM-ini, mis tõi tänavu uue meistri - Hispaania. Sealjuures oli juba poolfinaalist alates teada, et karika tõstab keegi, kelle auhinnakapis koondisejalgpalli ihaldatuimat trofeed veel pole. Peab mõistma, et see on hea märk ning tõstnuks hispaanlannade asemel karika Inglismaa, Rootsi või Austraalia - üleüldisele vutiskeenele sobinuks kõik.

See, et tekkinud on kindlad jadad, mille mustrit iga uue mänguga sügavamaks vajutatakse, on naiste jalgpallis olnud tavapärane. Võitis ju USA kaks eelmist MM-i, kõrges mängus on pea alati olnud sees ka sakslased ja rootslased - tegemist on FIFA edetabeli esimesed kolm kohta ära täitnud koondistega. Austraalias ja Uus-Meremaal peetud suurturniiril aga lõhuti jadasid ja rikuti mustreid, ehitati midagi sootuks teistsugust.

See on ühest küljest ääretult kutsuv. Kihas ju terve maailm, kuidas neljakordne meister kukutati juba kaheksandikfinaalis - harukordselt vara! Selline asjade käik, koos ka Brasiilia ja Saksamaa langemisega, tegi MM-ile hiiglasliku teene. Ühest küljest oli draamat – see "tasuta reklaam" läheb rahvale peale iga kell. Nii voolas turniir erinevate arvamuste keskel oma ootamatu lõpuni.

Teisalt kasvas meelelahutuslikkuse kraad, sest kui juba grupifaasis nüsiti hulk muidu tugevaid jadasid tükkideks, oli teada, et need ei jää ainsateks kordadeks. Ja samal ajal ei kannatanud ju turniiri kvaliteet, sest kui suurfavoriidiks peetud Saksamaa ei suuda enda paremust paberil selgelt nõrgemate vutikoondiste vastu maksma panna, siis kohta 16 parema seas ei tohigi saada. See on kindel. Ja see on põnev!

Näksin meelsasti oma sõnu

Kuna tegemist oli esimese naiste MM-iga, millest võttis osa 32 koondist, siis valitses enne turniiri tugev skeptilisus - on meile nii suurt ampsu vaja? Tasub see end ära? Neid mõtteid mõlgutasin valjult nii mina kui välismaised ajakirjanikud, hirm oli arusaadav, ent tagantjärele mõeldes vaid osaliselt põhjendatud.

2019. aastal võttis MM-ist osa 24 koondist. Neist vaieldamatult nõrgima vormiga oli Tai, kes sai avamängus USA-lt koguni 0:13 lüüa. Toona jõudis suurele vutipeole vaid üks koondis, kes paiknes FIFA tabeli esisaja teises pooles (kusjuures, see polnud Tai, vaid Jamaica), tänavu oli selliseid osalejaid viis. Nende numbrite najal näis, et praegusel ajal "talverõõme" nautivad Austraalia ja Uus-Meremaa saavad kosutust arvukatest saunadest.

Läks nii ja naa. Turniiri suurimaks võiduks kujunes Hollandi 7:0 purustustöö Vietnami vastu, järgnesid 6:0 võidud, millega said maha Saksamaa (vs. Maroko) ja Norra (vs. Filipiinid). Viieväravalised vahed käristati sisse neljas mängus. Kui lüüa need numbrid niimoodi lauale, on seis ebaausalt inetu. Tuleb võtta muud juurde.

Üllatuslikult toimus MM-i üks põnevaimaid rabelemisi grupis, kus näisid asjad olevat ilmselged - Saksamaa jalutab edasi, sabas sörkimas tõenäoliselt Kolumbia. Sakslased alustasid suure võiduga, ent jäid siis lõunaameeriklastele 1:2 alla ning leppisid otsustavas matšis Lõuna-Koreaga 1:1 viiki. Kuna samal ajal peetud mängus võttis Maroko (kes kaotas Saksamaale ju 0:6) Kolumbia üle 1:0 võidu, siis jäi Saksamaa piletist sootuks ilma, edasi läksid kuus punkti teeninud Kolumbia ja Maroko.

Teine 0:6 sündis Filipiinide ja Norra kohtumises, mis oli A-alagrupi viimane. Kuigi võiks ju öelda, et tundes nende koondiste ajalugu, oli selline seis eeldatav, siis läks see siiski vastu turniiri kulgu. Filipiinid olid enne seda teeninud 1:0 võidu Uus-Meremaa üle, kes oli sama tulemusega üle olnud Norrast. Pall on ikka endiselt ümmargune.

Selliste "anomaaliate" kõrval jäid punktide osas nullile neli koondist - seda pole esimest korda 32 koondise osalusel peetaval turniiril õige pidada katastroofiks, vaid hoopis osaks protsessist. Samas jääb see hapuks õunakeseks, millele suhkrukatteks olgu peale niristatud, et vaid kaks koondist ei suutnud väravaarvet avada. Kokkuvõtlikult: kibedat maiku ei peaks mitte mingil juhul jääma.

Me saame rääkida naiste jalgpalli tõsiseltvõetavusest

Kuigi sõnadel võib olla suur jõud, siis teod räägivad hoopis teises keeles. Nii oli turniiril näiteks teravat kokkupuudet just seoses USA koondisega, kes läks enesekindlalt tiitlit kaitsma, kuid murenes kergelt tükkideks. "Kui kuulsin, et nad kukkusid välja, mõtlesin kohe, et jess, head aega! Nad rääkisid finaalist suure suuga turniiri alguset peale. Enne selliseid sõnu tuleb ikka tegudeni jõuda," toonitas Hollandi ründaja Lineth Beerensteyn play-off’ide ajal.

Ent seejärel, veerandfinaalis, sai ka hollandlaste tee otsa. "Oleme õppinud, et suu tuleb avada alles siis, kui oled poodiumil, kuldmedal kaelas, sest nüüd ... head aega teilegi!" kõlas ameeriklanna Syndey Leroux' krõbe vastulause.

Säärane kokkupõrge aitab lõppenud MM-i ja naiste jalgpalli tegelikult päris hästi iseloomustada. On ju proovitud igasugu kandikutel ette kanda, et näe, ka see jalka on söödav (ehk sõnad vs. ...), ent kõige veenvamaks tõestuseks on mäng ise (... teod). Kui ka nii alagruppides oli põnevaid vastasseise, siis veel pingelisemaks kiskusid play-off'id - oli ju näiteks kolmes kohtumises vaja penaltiseeriat, närvikava tõsiseimat proovilepanekut pakkus Hispaania oma kahe 2:1 võiduga.

Ja asi polnud vaid võrdsetes joontes, vaid mängude kvaliteedis, mis teeb põhimõtteliselt iga päev sammukese edasi. Võib jääda leierdamagi, kui võrratu tehnika on Lauren Jamesil või kui elegantselt suudab palliga toimetada Aitana Bonmati, kui uskumatutel kiirustel suudab Salma Paralluelo teha mängu muutvaid puuteid või kuidas vajab Sam Kerr mängu raputamiseks vaid ühtainsat 25 meetrilt teele pandud palli. Ent selline meeleheitlik promotöö ei suuda ealeski avaldada sellist mõju, kui mängu oma silmaga nägemine. Toonitan, et see võimalus oli igal internetiühendust ja arvutit-nutiseadet omaval inimesel olemas.

On elu nõnda lihtne ka järgmisel MM-il? FIFA-t ootab ees raske otsus, sest mängude tasuta näitamisega on vaatajaskond kahtlemata suurem, kuid ühel hetkel on vaja mõelda ka kopikate peale. Usutavasti tahaks naiste jalgpall kindlalt oma jalgadele tõusta - olla ka rahakoti osas tõsiseltvõetavam. Enne seekordse turniiri algust käis ju läbi, et praegune FIFA rahapaja jaotus väidab, et naiste maailmameister pole pooltki nii kõva kui Kataris viimaseks jäänud koondis - 8,1 vs. 3,9 miljonit eurot.

Ehk siis ...

Leian, et lõppenud MM kinnitas, et naiste jalgpall on tiheda konkurentsiga tõsiseltvõetav ala, mis lahutab meelt ja pakub silmailu. Usun, et tormiline kasv jätkub, eriti just ka näiliselt nõrgemates vutiriikides, tänu kellele oli tänavune turniir eriti meeldejääv. Loodan, et selle tulemusel on nelja aasta pärast laual vaid magusaimad õunad ning mitte ühtki barankat.