Ja ongi selle naiste jalgpalliga selleks korraks kõik. Mis elu võiks ta hakata edasi elama?

• Tegemist on kuuenda ja ühtlasi viimase osaga Soccernet.ee lugude seeriast seoses valukohtadega tüdrukute ja naiste jalgpallis. Asjaosalistena räägivad kaasa Eesti Jalgpalli Liit, mitmed (tipp)klubid ja ka mängijad ise.
• Esimene osa: EJL lubas naiste jalgpalli pärast minna hooaja 2024 punktide kallale. Reaalsuses läks naiskonna puudumine maksma 250 eurot
• Teine osa: 0:20 pakkidest FC Tallinna ja Valga Warriori ühendnaiskonnani - klubid näevad EJL-i paindumatus nõudes (naiste) jalgpalli kahjustavaid elemente
• Kolmas osa: Kes siis Alisha Lehmanni peput ei teaks?! Naiste jalgpalli iseloomustab kesine maine ja pea kõige puudus, aga ka julgus
• Neljas osa: Tulbad ja jooned väidavad, et Eesti naiste jalgpall tammub kas paigal või läheb aina kehvemaks
• Viies osa: "Maksad Eesti suurimale klubile 80 eurot ja ikka pead enne mängu ise lund ajama" ehk Eesti naismängijad kirjutasid 31 kirja

Eesti ja naiste jalgpall ei käi täna ühte jalga. See, et ülejäänud maailm rõkkab iga kahe aasta tagant toimuva suurvõistluse peale, et huvilisi on jälle rohkem ja raha ka, ei loe siin väga mitte midagi. Jah, väikseid tüdrukuid võib vuti juurde aina enam jõuda, aga kui meie tipp pole päriselt terav, siis ei lõikagi me kellestki läbi. Me näeme seda täna.

Neljandas osas sai võrreldud, kuidas nii Eesti koondis kui klubid (noh, täna vaid Tallinna FC Flora*) on raskustes rahvusvahelise konkurentsi pakkumisega. Muidugi, igal aastal tuleb kuskilt mingeid õnnestumisi ja need on tõesti toredad, aga üldpildi saamiseks tuleb segusse lisada ka kõik teised tulemused – siis saab kört lahja.

Aastast 2018 meistritiitleid tõstnud Flora sai eelmises lõigus tärni, sest käis eelmisel hooajal (koos Saku Sportinguga) Balti liigat mängimas ja tegi silmad ette nii Läti kui Leedu paremikule. See tärn tähendas ühtlasi ka seda, et ülejäänud Euroopat käib Flora vallutamas üksinda, sest Meistrite liigat pääseb mängima vaid Eesti meister. Vaadates, kui pika puuga Flora koduse liiga üldiselt lukku paneb, aga samas jääb Euroopas kohe toppama, ei olegi teistel sinna väga asja – see on reaalsus.

Jah, see on reaalsus. Selliseid tõdemusi on saanud teha iga loo juures, mõneti isoleeritult. On selline reaalsus, mille kohaselt õitseb Eesti jalgpall – sest tüdrukute punte on meistrivõistlustel ühes vanuseklassis kümme või lausa 15. On selline reaalsus, mille kohaselt pole tüdrukuid trennidesse kuskilt võtta. On selline reaalsus, mis väidab, et naiste Meistriliiga läheb aina tugevamaks ja võrdsemaks. On selline reaalsus, et mängitud on alles seitse mängu ja liider Flora on juba kaheksapunktises eduseisus.

Selle lugude sarjade peamiseks küsimuseks on fookus – mida me tahame Eesti naiste jalgpallilt? Ja seejärel – mida ollakse selle saavutamise nimel valmis tegema?

Meie naiste jalgpall ei ole apetiitne?!

Kõige paremat reklaami teeb edu. Mäletan seda enda pealt, kui märkasin aastaid-aastaid-aastaid tagasi Eesti meeste võrkpallikoondist hästi mängimas ja tahtsin ka olla osa sellest. See oli natuke selline FOMO-hetk – sest ega ma võrkpalli pole kunagi mängida osanud ja seetõttu tahtnudki, aga ma tahtsin siis vähemalt vaadata, kuidas osavad tüübid seda teevad. Saada seda õnnestumise emotsiooni, sest Eesti koondis on ju ka minu koondis, meie koondis.

Kas see on miski, mis käib Eesti naiste jalgpalliga kaasas? Esiteks pole arvestatav osa populatsioonist vist tuttavgi, et koondise all võidakse mõelda ka naiste A-koondist. Nagu sõna "esindus" on reserveeritud vaid klubi kõrgeima astme meeskonnale ja naised on ... noh, naiskond. Jaa-jaa, ühed võivad olla täitsa profipallurid ja teised harrastajad ning seeläbi on üks justkui tähtsam, aga tehniliselt ei tohiks võtta ühtki tükki ära mõlema esindusvõistkonna selge tunnustamine. Päeva lõpuks on see lihtsalt üks nimetus, mis – nimesid nimetamata – kinnitab sellele ühele esindusele, et neil on teatud väärtus. Lihtsalt, põrgata seda ideed, anna sellele võimalus.

"Kõik ei ole ka nii hull. Mõned asjad on läinud aastatega paremaks – teadlikkus kasvab ja ka julgus enda eest seista. Aga siiralt on maruväsitav lisaks täiskohaga tööle, olukorras, kus puhkused on turniiride ja laagrite jaoks, pidevalt käia ja nõuda, et meisse suhtutakse ka kui inimestesse või üldse mäletataks, et me oleme ka olemas. Kurb reaalsus, kuhu ma enda last ei tahaks suunata."

Aga! Kui üldiseltki on Eesti jalgpallis selle ühtsustundega nii nagu on, siis veel vähem jõuab seda naiste jalgpalli. Miks? Kui rääkida lihtsustatult, siis seda on raske maha müüa. Eesti naiste koondis paikneb FIFA ranking'u järgi UEFA liikmesriikide võrdluses 41. kohal 54 riigist. Tahapoole jäävad esiteks Leedu, Läti ning neljas kadunud Balti riik Fääri saared, aga ka muidugi Luksemburgid-Andorrad-Gibraltarid. See on reaalsus, mis peegeldabki seda, et meie naiste jalgpall on alles oma pikal teel.

Aga kuivõrd see tee näeb täna ette rohkem kaotusi kui võite, siis ega keegi kõrvalistest naljalt pöialt püsti ei viska ja küüti ei palu. Need, kes tulevad ja elavad naiste jalgpallile kaasa, on fanatid – selle sõna parimas võimalikus tähenduses. Ja need fanatid võtavadki laupäeval-pühapäeval kell 12.30 selle aja, et minna mõnele liigamängule. Ja selle asemel, et näha valesööte ja muud tehnilist praaki – mida ilmselgelt tuleb naiste jalgpallis ette, sest mängijateks on tublid asjaarmastajad – märkavad nemad parem iga edasiminekut. N-ö täitsa suvaline tüüp tänavalt näeb ikka neid oksakohti.

Ehk mida sellest Eesti naiste jalgpallis ikka vaadata, kui tulemused ei tule ja pall põrkab teinekord päris sihitult platsil ringi?

Meie tipp on terav, aga valel ajal, vales kohas!

Naiste Meistriliiga koosneb viimastel aastatel seitsmest võistkonnast ja meister Tallinna FC Florast. Viimasel seitsmel hooajal võidutsenud florakad on teinud seda korduvalt nii, et lähim jälitaja jääb 24-26-matšilise hooaja lõpuks ligi 20 punkti kaugusele. Mullu oli selleks vaheks lausa 32 punkti! Näiteks kui teisel-kolmandal kohal lõpetanud Saku Sporting ja JK Tabasalu liitnuks oma punktid, oleks nad Florale pähe teinud vaid kaheksaga. Jah.

Võib vaid ette kujutada, kui "igav" on Floral enamustes mängudes. Näiteks hooajal 2022 löödi mängu peale keskmiselt 6,42 väravat, mullu "vaid" 4,12 ning tänavune senine näitaja on esimese mänguringi (ehk kõikidega on korra madistatud) järel 5,43. Sellest edasi võib proovida ette kujutada, kui hästi valmistavad seesugused kohtumised ette Florat euromängudeks või kui sujuv on üleminek koondislaste jaoks.

Et Flora ja Eesti koondis, mis peamiselt koosneb siinsetest mängijatest, jäävad rahvusvahelistes heitlustes kiirustega hätta, tuleneb selgelt n-ö kodusest kasvatusest. Mängijad on korduvalt tunnistanud, et igasugused sammud seoses välismaaga on suured. Samas on hulgaliselt ju neid, kes on leidnud piiri tagant uue koha ja on saanud korraliku sisseelamisperioodiga jalad täitsa alla.

See ju taandubki siis sellele, et meie kodune kasvatus jääb nõrgaks. Olen täiesti veendunud, et on hulk florakaid, kellele ei paku enam meistriliiga erilist pinget, kuid jalgpall mänguna on endiselt tore ja sõbrannadki ju sealt. Samas on neidki näiteid, kus nädal aega Türgi päikese all peesitanud mängija tuleb otse mängule ja põhikoosseisugi! Olgu põhjuseks koosseisuprobleemid või lihtsalt see, et keegi teine pole lähedalgi tema tasemele, aga fakt on see, et nii saab. Muidugi tahaks loota, et enamus mängijaid on ikka pea igas trennis kohal kui kümme kopikat – kui kooli ja töö kõrvalt ikka jõuab.

Kas me päriselt tahame, et need näited kirjeldaksid reaalsust?

Või kas kõik peavad tahtma jõuda samasugusesse tippu?

Tegelikult ei pea mängima naiste Meistriliigas, vaid olemas on ka Esiliiga ja Teine liiga, sekka ka rahvaliiga kaks tasandit. Kokku on tänavu täiskasvanute võistlustules 38 võistkonda (8 + 6 + 8 + 16). Sealjuures on enim tiime – 11 – rahvaliiga B-tasandil, mis on oma olemuselt kõige vähem nõudev variant. Mida sellest välja lugeda?

Põhjuseid, miks minnakse rahvaliigasse mängima, on otseloomulikult mitmeid, kuid peamiselt võiks paeluda võimalus end värskes õhus sõbrannadega liigutada ning teha seda ka siis, kui noorteklassidest pole tehnikatunde ja redelil kekslemisi all. Ehk jalgpall on Eesti naiste südames küll ning loodetavasti see sealt ei kao, aga tegelikult on ju nukker, et ambitsiooni kõrgematel tasanditel napib. Oli aastaid, kus naiste Teist liigat ei pandud väljagi, sest huvilisi polnud.

Ka Esiliigas pole teab mis tunglemist, vaid viimastel aastatel on seal peamisi koore riisunud Lasnamäe FC Ajax (mullu Nõmme Kalju FC nime all), kes pole kõrgseltskonda naasmisest karvavõrdki huvitatud. Aasta-aastalt lehvitavad nad üleminekuturniiri eel valget lippu ja nii tekibki olukord, kus Tallinna FC Ararat võetakse väljaspool arvestust mängima või tagasi anutakse klubi, kes langes muidu kolinal. Minu isiklik lemmiknäide pärineb aastast 2019, kus Kalju teenis Esiliigas alles seitsmenda (eelviimase) koha, olles viimasena lõpetanud FC Elvast kogunud vaid kaks punkti enam, kuid mingil põhjusel tervitas neid järgmisel hooajal kõrgliiga! Seal jäädi ühe võidu ja ühe viigiga muidugi viimaseks.

"Presidendivalimistega seoses on hingele jäänud üks vastust ootav küsimus – mis on üldse naiste jalgpalli eesmärk Eestis? Troonil oleva presidendi ütlusest meenub sellega seoses vaid pidev "harrastajate arvu tõstmine". Lühike mõttekäik viib meid tõesti sinna, et mida suurem on selektsioon, seda suurem on konkurents ja seega seda tugevam on liiga ja koondis. Ent praegused mängijad ju ei lõpeta varakult ära või jätavad kõrgemad ambitsioonid seadmata, sest pole kaasharrastajaid, vaid sellepärast, et kogu sisse pandud vaev ei taga seda, et kulutused saaksid kaetud. Me kõik sooviks, et kiidusõnade ja õlalepatsutusega saaks poes maksta, ent nii see pole. Vaja pole mitte rohkem harrastajaid, vaid rohkem väljundit, mis inspireeriks jalgpalli valima ka siis, kui on olemas teised alternatiivid."

Ma ei taha pidada ühtki naiste jalgpalli püramiidi kihti teisest vähetähtsamaks – jalgpall pole mingisugune piiratud ressurss, mida jagub vaid kiirematele või ilusamatele. Ent kui me räägime jalgpallist saavutusspordi võtmes, siis on illusoorne plaksutada lihtsalt iga jalapaari peale.

See viibki meid sinna punkti – et kuhu me tahame Eesti naiste jalgpalliga jõuda?

Noored tulevad ja teevad – kui kaua?

Kõik saab alguse toormaterjalist – hästi inetu sõna tublide väikeste tüdrukute kohta, aga tahtsin lihtsalt kunstlikult liialdada. Seda materjali tuleb aga kasvatada ehk teha aastatepikkust järjepidevat tööd. Julgeks öelda, et sellega on üldiselt okeilt. Aga siis, isegi kui kõik on justkui hästi, võib midagi kuskil rikki minna ja võistkond vajub laiali. Natuke nagu loomulik kadu tegelikult.

Vaadeldes seda, mis on toimunud Eesti tüdrukute liigades viimaste kümne hooajaga, siis on pilt päris segane. Võistkondade arvud varieeruvad kohati isegi kümne kaupa ning kõrgeimaks tüdrukute vanuseklassiks (U17 või U16) kipub asi sageli laiali hajuma. Ühest küljest on see aeg, mil neiud liituvad vaikselt naiskondadega, samas on see ka aeg, mil üldine elu hakkab tõsisemaid mõõtmeid võtma – põhikool saab läbi ja ees ootab gümnaasium. Uue hoobi paneb seejärel 12. klassi lõpp.

Kindlasti pole see murekohaks vaid tüdrukute jalgpallis, vaid ka poiste puhul on oma teatud murdepunktid. Küll aga tuleb siin mängu see, et kui meeste jalgpalliga on võimalik Eestis ära elada ning otseloomulikult on justkui alati valla uks välismaale, siis naiste puhul see nii ei ole. Eestis pole täna ühtki profimängijat – aastate eest saime uhkeldada Lisette Tammikuga – ning välismaa on täna kohati liialt tundmatu, et pea ees sisse hüpata. Oleme kuulnud mitmeid õudusjutte, aga õnneks on tuuled vist ikka pöördumas. Sellele vaatamata pole jalgpall täna elukutse, vaid lihtsalt üks hobi.

"Mina kui noormängija tahaks küll mõelda, et lähen mängin välismaal, aga sisimas on ikka hirm – kas ma elaks ära, kui kaua ma saaks sellele keskenduda? Praeguses vaates tundub ülikool nii palju kindlam valik ja kui nii arvavad ka kõik teised, siis kuidas peaks meie tase tõusma, kui kõik gümnaasiumi lõpetanud valivad ülikooli üle jalgpalluri karjääri."

Kuna naiste Meistriliiga on aina noorem – täitsa tavaline on mängida keskmiselt 20 aastase või noorema koosseisuga – siis seda uut ajastut on näha ja tundagi. See on ühest küljest toonud kaasa mängulise edasimineku, sest paljud on jõudnud jalgpalli juurde maast madalast. Samal ajal muudab see võistkonnad ja naiste Meistriliiga üldse hapramaks – need 19-aastased on alles kooli lõpetamas ja vaatamas, mida elul oleks veel pakkuda.

Küsimus taandub kokkuvõttes sellele, kuidas paigutada väravad nii, et kõigil oleks jõudu-jaksu palli sinna sisse toksida ja sellest lõpuni rõõmu tunda?

Kes peab lõpuks enim ohverdama?

"Naiste jalgpall on miinusprojekt" on öeldud kordi ja kordi, siin ja seal. Ja ega ta ongi, sest kui alles välismaa rõkkab üleminekusummade üle, siis me oleme asjast kui valgusaastate kaugusel. Hästi, meil on ka need kuni 900 euro suurused üleminekusummad, aga nagu me teame viiendast osast, siis – mängijad on ise löönud rahasid kokku, et uus tiimikaaslane saaks mängima asuda! Päris nii keegi seda asja vist ette ei kujutanud?! Ka see, et naiste Meistriliiga mängija tasub igakuiselt treeningtasu, on täitsa tavaline.

Jah, see pole profisport, vaid on harrastussport, millega kaasnevadki igasugused kulud. Ei ole nii, et putsapaar tuleb ühelt toetajalt, soe kõhutäis teiselt ning kogu aeg makstakse palga näol kinni. Ikka ise maksad. Ja see on reaalsus, millest osale veel nii pea vastu hakata pole võimalik.

"Paljud inimesed ütlevad, et naiste jalgpalli tuleks toetada siis, kui see toob tulemust. Kas sa ostad oma lapsele putsad alles siis, kui ta on A-koondises, või lood talle võimalused enne seda?"

Siinkohal tahaks vaadata esmalt otsa neile klubidele, kes ei ole leidnud võimalust vabastada naiste Meistriliigas võistleva esindusnaiskonna mängijad treeningtasust. Klubi, kellel on tugev noortesüsteem, esinduslik toetajate võrgustik ja soov olla Eesti jalgpallimaastikul tunnustatud, ei tohi saata igakuiselt arveid laiali kõrgliigamängijatele, kes on teinud klubile läbi tugevate tulemustele head nime ning toonud medaleidki. Kui klubi laiutab selle peale käsi, väites, et raha pole, siis on jätnud keegi tarkadest peadest oma töö tegemata. Punkt.

Vaatan hämmeldunult otsa ka sellele klubile, kes on andnud esindusnaiskonnale autonoomsuse ning justkui vaba voli teha oma nimega kõike, mida hing ihkab. Ma ei taha kedagi veel seda jaburat teed valima innustada, aga kurb reaalsus on see, et selline autonoomne naiskond toimib kindlasti mõneti edukamalt kui klubi "kukil olev". Olen veendunud, et need naised on innukamad leidma endale sponsoreid ja tõelist tuge, samal ajal kui ühe katuse all paiknevad klubid kipuvad neil teemadel rääkides jahuma midagi ühisest rahakotist ja võrdsusest, sel ajal kui esindusmeeskond ...

Kõige õudsem reaalsus siinkohal on see, kuidas mängijad võtavad koondiselaagrite ja –turniiride pärast välja palgata puhkust või jätavad koondisesse sootuks minemata, sest see hammustab tööasjadest talumatult suure tüki. Kas sisulise või rahalise poole pealt – ega pole suurt vahetki, kumb. Pole ka ime, et mängijad varakult ära lõpetavad, sest neil pole kõige selle keskel võimalik – jällegi, kas raha või aja nappuse tõttu – võimalik palmi alla sõitagi.

Jah, sport nõuab ohverdusi, tulgu need mistahes kujul. Aga vist iga uks ei pea ka kümnekordselt lukus olema?

Mida me siis peale hakkame?

Leian, et täna on Eesti naiste jalgpalli suurimaks probleemiks olemasolevate kõrgliigamängijate puudulik väärtustamine. Need on need mängijad, kes on tänases hetkes need esindusnäod. Need on need, kes määravad, kuidas meid defineeritakse nii Eesti-siseselt kui eurosarjas ja koondisetasandil. Või käib see nii ainult meeste vutis ja naiste puhul aina harrastame-harrastame?

Valisin välja (koostöös 31 ankeediga, mille neli nopet rikastasid ka eelnenud teksti) mõned võimalikud esialgsed fookuskohad ning seadsin neile toetudes kui eesmärgid, et meie naiste jalgpall leiaks selgema tee tõusule. Noh, äkki midagigi ...

Esiteks - naiste Meistriliigast peab saama ihaldusväärne sihtkoht. See ei tohi olla liiga, kus osalevad klubid, kes pole seda sportlikult välja teeninud. Jah, Ararat on tänavu teises kategoorias ning pakub tugevat konkurentsi, kuid mida annavad liigale ja ka mängijatele mingid null-seitsmed?

Teiseks – naiste Meistriliiga kui produkt peab olema veenev. Liiga peab saama endale kindla identiteedi, tuleb teha jõupingutusi nimesponsori leidmiseks ning proovida leida võimalus kanda üle rohkem kui ühte matši vooru peale (olgu täpsustatud viienda osa väite peale, et Esiliiga B-st ei toodeta otsepilte!). Nii kasvaks naiste Meistriliiga tõsiseltvõetavus ning see lisaks liigale vajaminevat prestiiži.

Kolmandaks – austus naismängijate aja vastu peab kasvama. 12.30 ei ole adekvaatne mänguaeg ja eriti siis, kui sõita tuleb veel 200 kilomeetri taha. Ka tuleb väga hoolikalt läbi mõelda igasugused nädalasisesed mängud – me teame, et mängijad tulevad koolist-töölt ja peavad sinna homme jälle minema.

Neljandaks – mitte ükski naiste Meistriliiga mängija ei tohi maksta treeningmaksu. Selle asemel tuleb leida (koostöös alaliiduga) võimalus stipendiumiteks. Näiteks mulle teadaolevalt ei ole keelatud nimetada EJL-i stipendiaatideks naisi – miks pole klubidel olnud oidu seda varianti kasutada?

Viiendaks – naiste ja tüdrukute jalgpall ei tohi olla sund. See, kui vastu tahtmist avatakse tüdrukute gruppe ja sellega kaasneb mingisugune pidev ving, ei ole tervislik mitte kellelegi. Iga klubi peaks ise võtma selle aja, et mõista enda rolli ja väljavaateid Eesti jalgpalli maastikul ning tulenevalt sellest tegema valikuid. Selline vastutus aga eeldab klubidelt täit ausust ja austust nii enda kui konkurentide vastu.

Kuuendaks – naised, olge ise targemad! Ei ole nii, et keegi kuskil üksi on süüdi, vaid tekkinud murekoht on igast nurgast atakeeritav. Julgustan naismängijaid uhkusega jagama, kui tore on jalgpalli mängida ning mida see teie jaoks tähendab. Sotsiaalmeedia on võimas abiline, kui te tal lubate abiks olla. See, et naiste jalgpall näeks äge ja professionaalne välja, jääb lõpuks ka teie kätesse-jalgadesse. Sellega seoses– visake kord see "vastasnaiskonnale-tervist" üle parda!