Dmitri Kruglovi trump läbi tema pika ja vahva karjääri oli vasak jalg. See lennutas teele pommlööke, läkitas trahvikasti põrguliku vindiga täpseid tsenderdusi ja asetas võrku penalteid. Kõige selle eeldus pole aga looduse poolt antud anne, vaid sihikindlus, kohusetundlikkus ja töötahe, rõhutab Kruglov enne karjääri pidulikku lõpumängu.

Eesti meeste koondise traditsiooni, et vähemalt 100 A-koondise kohtumist kogunud jalgpallurid saadetakse erru A-maavõistluse raames, pole tihenenud rahvusvahelise kalendri tõttu enam võimalik järgida. Maavõistlusi mahub kalendrisse mõni üksik, neistki mitmed võõral väljakul.

Seetõttu nuputati välja teistsugune lahendus ning reedel tähistatakse Kruglovi, Enar Jäägeri ja Aleksandr Dmitrijevi 100+ mängu kestnud koondisekarjääri Legendide lahinguga, kus vastamisi Eesti ja Soome veteranid.

Kruglovi viimaseks koondisemänguks jääb 2019. aasta märtsis võõrsil Gibraltari üle saavutatud 1:0 võit. 115 A-maavõistlust ja neli väravat selja taga, istus vasakäär eelmisel nädalal Soccernet.ee-ga Kadrioru pargi Katharinenthali kohvikus nurgalauda maha, et meenutada juhtunut, mõtestada toimunut ja sõnastada sihte edaspidiseks, et Eesti jalgpallil läheks edaspidi paremini.

Eesti – Soome Legendide mäng algab reedel kell 19.30, kohtumist näitab otsepildis Soccernet.ee. A. le Coq Arena väravad avatakse juba kell 17.00 ning kell 18.00 eelneb šõumäng, kus osalevad Eesti avaliku elu tegelased.

Soccernet.ee pikemad usutlused Aleksandr Dmitrijevi ja Enar Jäägeriga avalduvad kolmapäeval ja neljapäeval. Nüüd aga Dmitri Kruglovi lõppsõna.

* * *

Õpetab noori jalgpalli nimel ohverdama

Mängijakarjäär on pärast mullu Maarduga tehtud Esiliiga-hooaega nüüd täiesti läbi. Kruglov töötab igapäevaselt FCI Levadia U17 meeskonnaga, mis on kokku pandud Infoneti ja Levadia jalgpalliklubide parimatest mängijatest. Ta ütleb ilmselge rahuloluga, et kolm-neli nende mängijat teevad trenni Levadia U21 rivistusega ning mõned mehed on saanud juba platsile ka põhimeeskonna mängudes.

Teatavasti on kombeks arvata, et kunagi oli muru rohelisem, taevas sinine ja kõik parem. Ning et Eesti noortejalgpallist rääkides on toon viimastel aegadel olnud päris murelik, tuleb Kruglovilt paratamatult uurida, et kas ta näeb igapäevaselt U17 vanuseklassiga töötades noortes poistes siirast soovi tippjalgpalluriks saada ja selle nimel ohverdada?

"Mõned ikka tahavad. Suhtlen nende noorte poistega nüüd juba rohkem kui pool aastat igapäevaselt. Kui võtan treeninggrupi korraga ette ja küsin, kes tahab saada tippjalgpalluriks, siis enamik tõstavad käe. Minu järgmine küsimus kõlab: kas teate, mida selle jaoks on vaja teha? Ning siis selgitan poistele, et ma võin teid aidata, aga te ei tohi seda, seda, seda ja seda.

Näiteks olete piisavalt täiskasvanud, et mitte käia vanematega suvel puhkusel. See on üks piltlik näide. Nad ei saa aru, et kaotavad koha põhikoosseisus ja seisundi taastamine võtab aega. Või putsade valik. Need ei ole tavalised kingad, mis peavad olema mugavad. Putsa peab esialgu olema kitsas ja siis muutub vaikselt jala järgi ning lõpuks on hea mängida. Muidu valivad nad number või poolteist suurema.

Noortetreenerid ei tegele ainult jalgpalliga, vaid õpetame erinevaid kaudselt tippjalgpalliga seotud asju. Kuidas tuleb käituda, kuidas ja millal tuleb puhata, mismoodi toituda. Kui seda kõike ei õpeta, siis jõuavad U21 ja esindusmeeskonda mängijad, kes ei tea, mida tippjalgpall tähendab. 70% edust määrab jalgpallis elu väljaspool staadioni.

Näiteks ei saa noored aru, et päev enne mängu ei tohi minna randa. Lihtsalt ei tohi, sest energia läheb kaduma ja järgmisel päeval olete nii uimased ega suuda 90 minutit mängida. Ahmite õhku ja oigate, et väsinud ja krambid. Tippjalgpalli pürgimine nõuab distsipliini ja planeerimist. Treenerina selgitan seda kõike, aga täitmist jälgida ei saa, sest viibin sportlastega koos kaks-kolm tundi päevas. Mis nad muu aja teevad, seda ma ju ei tea."

Kruglovi räägib oma treeneritööst kirglikult. Murekohtade väljatoomisel vangutab pead, ent toon pole mitte heitunud, vaid väga selgelt lootusrikas. Seega protsess pakub ikka naudingut? "Toob väga suurt rõõmu, kui näen, kuidas noored mind kuulavad ja proovivad seda infot realiseerida. See on väga soe tunne, kui tehtud töö samm-sammult tulemust toob."

* * *

Jalgpalluri eriala Eestis prestiižseks!

Eesti jalgpallis kehtib üldiselt reegel, et mida enam mänge on rääkijal kirjas Eesti koondise eest, seda enam ta Eesti jalgpalli tulevikust hoolib. Nagu näha, pole Kruglov erand, vaid mõtleb kaasa ja aitab kaasa. Paari aasta eest UEFA A-litsentsi koolitusega liitudes tegi Kruglov teadliku valiku, et soovibki edaspidi jalgpallitreenerina tööle asuda.

"Mul on üks väike unistus: et jalgpalluri eriala Eestis oleks sama prestiižne kui mujal maailmas. Serbia treenerid ütlesid, et see on peamine erinevus siinsete ja sealsete noorte vahel. Serbias pole vahet, kas lapse vanemad on rikkad või mitte, vaid prestiiž saavutatakse, kui noor mängija võitleb endale jalgpallielus välja positsiooni ja hoiab seda enda valduses.

Kahjuks Eestis see nii ei ole. Meil on isegi näiteid, kus mängijad jõuavad A-koondise tasemeni, aga kaovad siis paari aastaga tippjalgpallist. See teeb mind väga kurvaks. Kui sa küsiksid, et kelleks oleks Dmitri Kruglov saanud, kui temast poleks saanud jalgpallur, siis ma ei oskaks vastata. Mul oli ainult üks unistus: saada jalgpalluriks. Ja selle nimel tegime kõik.

Saime selgelt aru, et haridus on väga tähtis ja seda peab paralleelselt omandama, aga mingil hetkel tuli teha valik. Ma valisin jalgpalli. Ja see õnnestus. Praegu on noortel kogu aeg varuvariant, et mida teha siis, kui jalgpallis ei õnnestu. Mul oli ainult üks variant. Keskkooli alguses otsustasin, et see on minu siht ja asusin seda püüdma."

* * *

Koondise vasakul äärel ootas ees kõva konkurents

Kruglov debüteeris Eesti koondise eest 13. oktoobril 2004 Riias, kui MM-valikmängus tehti Lätiga 2:2 viik. Lõunanaabrid läksid 65. minutil Vitalijs Astafjevsi väravast juhtima, millele vastasid 72. ja 80. minutil vastavalt Andres Oper ja Ingemar Teever. Kui Jurijs Laizans seadis 82. minutil jalule 2:2 viigi, tegi esimest mängu Eesti peatreenerina tegutsenud Jelle Goes kaks vahetust, saates platsile Liivo Leetma ja debütandi Kruglovi, kelle abil mäng viigisadamasse tüüriti.

Ilma õnnetu vigastuseta juhtunuks debüüt ilmselt varem, sest esimene kutse A-koondisesse laekus Kruglovile juba 2004. aasta maikuus, kui peatreeneriks oli veel Arno Pijpers. Meeskonda ootasid mai lõpus ja juuni alguses ees maavõistlused Šotimaa, Taani, Tšehhi ja Makedooniaga, aga Kruglov sai 20. mail peetud Eesti karikafinaalis (Levadia alistas 3:0 FC TVMK) vigastada.

"Hüppeliiges oli sama suur kui jalgpall. Polnud varianti koondisesse minna. Sügisel, kui peatreeneriks oli juba Jelle, kes mind U21 koondisest hästi teadis, tuli uus kutse. Riias oli debüüt nii minul kui ka temal. Põhimeheks ma kohe ei tõusnud, sest konkurents vasakul äärel oli kõva – Sergei Terehhov, Urmas Rooba, Ragnar Klavan, Joel Lindpere. Viis meest, aga kaks kohta.

Mäletan, et olin valmis liikumas ülespoole ka väikeste sammude kaupa. Praegu loen mõnede noorte mängijate intervjuusid, kus nad ütlevad, et sinna ja sinna ma ei lähe. Tuletan meelde, kuhu läks Kostja Levadiast – Sloveeniasse. Oli see suur samm? No ei olnud, väike samm. Aga Lendava Naftast liikus ta tugevamasse Koperi Lukasse. Ning sealt Permi Amkari Venemaa kõrgliigas.

Praegu loen, et näiteks Soome ei taheta minna. Liikuda tulebki samm-sammult. Ei tasu arvata, et Premium liiga jalgpallur on kohe valmis näiteks Poola kõrgliigas mängimiseks. Poisid, te ei saa aru, mis tempo ja nõudmised teid seal ees ootavad. Ja kuidas tuleb vaimselt valmis olla sealseks konkurentsiks."

* * *

Karjääri parimad aastad

Karjääri parimat jalgpalli mängis Kruglov enda arvates hooajal 2011-12, kui oli just naasnud Venemaa kõrgliigasse, liitudes FK Rostoviga. Samal ajal oli käimas ka Eesti koondise suurepärane valiktsükkel, kus Kruglov oli üks põhitegijatest.

"Koondisekarjääriga jään kindlasti rahule, sest 100 mängu sain ju täis. Klubikarjäär liikus esmalt üles, siis vaikselt allapoole ja siis 2011-12 hooajal uuesti üles. Vahepealsed aastad mängisin Aserbaidžaanis, mille kõrgliiga polnud muidugi sama tugev kui Venemaa oma. Aga sinna kutsus mind toona Bakuu Neftšit juhendanud Anatoli Demjanenko.

See oli minu jaoks suur au, et nii nimekas treener mind oma meeskonda soovis. Tegu ju endise Nõukogude Liidu koondise kapteniga (lisaks tuli Demjanenko mängijana 1988 olümpiavõitjaks ja EM-hõbedale ning võitis Kiievi Dinamo ridades viis Nõukogude Liidu meistritiitlit – O. J.). Tema oli peamine põhjus, miks läksin Aserbaidžaani, aga seal mängides sain aru, et mingil hetkel soovin tagasi Venemaa kõrgliigasse minna ja veel korra seal proovida.

2011 suvel see võimalus avanes ja liitusin Rostoviga. Ilmselt võib tõesti öelda, et mängisin tol hooajal oma parimat jalgpalli. 2011 olin ma 27 aastat vana, mis on kuldne vanus – kogemust juba jagub, aga jõudu on veel samuti kõvasti, ent noorusest on ikka paar sammu juba edasi tehtud. See oli minu jaoks tõesti väga hea aeg."

Tõsi, Rostovis ei oodanud Kruglovi mingi lillepidu, vaid väga karm sisekonkurents, kus tuli end pidevalt tõestada. "Meil oli klubis 11 välismaalast, aga mängupäeva koosseisu tohtis neid nimetada maksimaalselt seitse. Igas trennis tuli platsile minna nagu mängule. Mentaalselt päris raske, aga pole midagi teha – tuleb võidelda koha eest ja kui ei sobi, siis palun, uks on lahti, võid minna."

* * *

Venemaa vastu ei pidanud Kruglov esmalt platsil olemagi, aga …

Kruglovi karjäär võttis selge suuna ülespoole 2005. aasta kevadel, kui ta sõlmis pikaaegse lepingu ei Venemaa tippklubi Moskva Lokomotiiviga. Selleni jõudmine oli komplekt meeletust tööst, kokku sobinud asjaoludest ja tibakesest õnnest. Õpetlik näide, kuidas jalgpallis tuleb alati olla valmis võimaluste akna ärakasutamiseks, sest kunagi ei tea, millal ta täpselt avaneb.

2004. aasta sügisel Eesti koondises debüteerinud Kruglov tõusis toona üpris kiiresti ka Eesti jalgpalli üheks aktuaalsemaks müügiartikliks. Teda seostati näiteks Levadia tolle aasta eurosarjavastase Bodö/Glimtiga, aga 2005. aasta alguses jõudis ta hoopis Inglismaa esiliigas mänginud Sunderlandi treeningutele.

"Mart Poom oli tolle testimisega tihedalt seotud, aitäh talle selle eest! Tegin Sunderlandis trenni ühe nädala jagu veebruaris. Peatreener Mick McCarthy selgitas, et klubil pole mõtet tol hetkel mind värvata, sest nad ei saaks enne suvist üleminekuakent mind registreerida. Jutt jäi, et jätkaku ma klubis ja koondises ning suvel tuleme küsimuse juurde tagasi.

Kui naasin Inglismaalt Eestisse, võttis mu koduklubi Levadiaga kohe ühendust Valeri Ovtšinnikov. Etteruttavalt olgu öeldud, et temast sai terveks edasiseks karjääriks minu agent. Aga see ei käinud niisama lihtsalt. Saime kokku ja ta uuris, kas ma tahaksin end Venemaal proovida? Vastasin, et kindlasti tahan. Sellest hetkest algas koostöö, mis tähendas muuhulgas, et mõned asjad – kuidas treenida, kuidas toituda – panime väga konkreetselt paika.

Mõnes mõttes just siis minu profikarjäär tema näpunäidete järgi algaski. Kahekordsed trennid, koormused suuremaks, sest pidin suutma oma äärel palju joosta ja võidelda, kuna minu trump ehk tsenderdused pääsesid maksvusele eeldusel, et ülejäänud töö alumisest nurgalipust ülemiseni on korralikult tehtud. Tegelikult lihtsad asjad, mida oli aga vaja teha kvaliteetselt. Ta ütleski: tee oma asjad ära ja siis vaatame, mis saab.

Märtsi lõpus mängis koondis MM-valiksarjas kodus Slovakkia ja Venemaaga. Olin Slovakkia vastu (Eesti läks Andres Operi väravast juhtima, aga kaotas 1:2 – O. J.) põhikoosseisus, aga esitus polnud kuigi edukas ja oli aru saada, et kolm päeva hiljem Venemaa vastu ma ei mängi, vaid olen pingil.

Mängupäeva hommikul koputas peatreener Jelle Goes mu hotellitoa uksele: Dima, ole valmis, sa mängid täna, Urmas Rooba jäi haigeks. Jalgpallielu ongi selline (Eesti tegi 1:1 viigi, kusjuures värav sündis nii, et Sergei Terehhov lükkas sisse väravavahist tagasi põrkunud Kruglovi võimsa karistuslöögi – O. J.). Päev pärast mängu Venemaaga oli Levadia kontoris faks Moskva Lokomotiivist: kutsume teie mängijat Kruglovi testimisele.

See juhtus märtsi lõpus ja Moskvasse läksin mai alguses. Vahepealset aprilli ei unusta ma mitte kunagi. See, kuidas ma treenisin … (tõmbab näpuga pea kohale kujuteldava joone kirjeldamaks meeletuid mahte – O. J.) Testimine läks edukalt ja kuuendal päeval helistas Lokomotiivi president Valeri Filatov, kes ütles, et klubi soovib mulle pakkuda lepingut ja tutvustas tingimusi. Ma olin üliõnnelik.

Mulle avanes võimalus ja kasutasin selle ära. See ongi tippsport. Tuleb teha kõik endast sõltuv ja siis vaadata, mis saab. Kui peeglit silmitsedes saad endale ausalt öelda, et midagi ei jäänud tegemata, tuleb leppida ja järgmine kord uuesti proovida. Minu jaoks toona õnneks piisas."

* * *

Jalgpalli kõrvalt vaadata pole lihtne, hing kisub platsile

Välismaalt naasis Kruglov 2014. aastal, kui sai Bakuu Ravani ridades tõsise õlavigastuse, millest paranemine võttis aega mitu kuud. Suvel liitus ta FC Levadiaga ja andis otsustava panuse, kui võideti teine järjestikune Eesti meistritiitel. Seejärel Kruglov enam välismaale ei siirdunud. 2015 esindas ta Levadiat, 2016 ja 2017 Infonetti ning seejärel kolm hooaega taas Levadiat.

2020. aasta järel aga Levadia talle enam lepingut ei pakkunud ja eelmise aasta esindas ta Esiliigas Maardu Linnameeskonda. "See oli ülemineku-aasta. Mul oli selge plaan saada treeneriks saada ja Maardu andis mulle selle võimaluse. Oma peas polnud veel valmis lõpetama ja tuli pehme üleminek mängijakarjäärist treeneriametisse. Olen Maardule väga tänulik."

Kruglov tunnistab, et mängude kõrvalt vaatamine pole talle lihtne. "Näen asju, mida teeksin mängijana teisiti. Kui mängu ajal läheb midagi valesti, ütleb mingi hääl minu sees: treener, lase mind platsile. Aga ma olen ju ise treener ega saa enam mängida! Seda emotsiooni, iseloomu ja suhtumist jalgpalli proovin noortele jalgpalluritele edasi anda.

Tahaks ikka platsil käia. Väga raske on jalgpallist loobuda. Olen teise liigasse Infoneti eest registreeritud, aga kahjuks tervis ei luba iganädalaselt trenne kaasa teha. Eelmise aasta lõpus tegin põlveoperatsiooni ja pole siiani lõpuni taastunud. Annab tunda.

Võin ju mängida, aga mis ma sellega saavutan? Ainult uued tervisemured. Pigem ikka ravin lõpuni ja siis jalgpallist saadavate emotsioonide nimel mängin kuskil või teen trenni. Praegu treenin jõusaalis, sõidan ratast ja ujun. Aga jalgpalli, kahjuks, nii nagu tahaksin, mängida ei saa."

Reedene lahkumismäng pole õnneks võistluskohtumine. Tempo ja hoiak on teised ning Kruglov loodab, et põlv lubab õhtut nautida. Võimalus A. Le Coq Arenal veel kord sinises särgis mängida nii, et sõber Konstantin Vassiljev ka platsil, on nii magus, et sellest tuleb kinni haarata!

* * *

Viktor Kassai vilepartii ei anna hingele rahu

Sarnaselt kõigi teiste imelisel 2011. aasta sügisel Eesti koondise tuumikusse kuulunud mängijatega, ei saa ka Krugloviga jätta meenutamata mänge Iirimaaga. Jõuti ju vastu ootusi EM-i play-off'i, kui edestati valikgrupis nii Serbiat, Sloveeniat kui ka Põhja-Iirimaad. Seal vedas loosiga, kui vastaseks tuli Iirimaa, mitte Portugal, Horvaatia või Tšehhi.

Aga avamäng A. Le Coq Arenal kaotati 0:4. Ungarlasest kohtunikult Viktor Kassailt said punased kaardid nii Andrei Stepanov kui ka Raio Piiroja. Kordusmäng Dublinis lõppes 1:1 viigiga, aga see oli väike lohutus, sest suur šanss jäi kasutamata.

"Olime EM-ile väga lähedal. Koondis oli oma tipus nii mängupildi kui ka tulemuste poolest. Aga suures jalgpallis jäävadki otsustavaks pisiasjad. Elu on seda korduvalt tõestanud. Tuleb meeles pidada, et kaks aastat enne meie mänge Iirimaaga kohtusid nad MM-i play-off'is Prantsusmaaga ja kaotasid, sest Thierry Henry mängis palli endale käega ette ja aitas Prantsusmaal lüüa võiduvärava.

Ma usun, et UEFA ja FIFA tundsid ennast seejärel Iirimaa ees võlgnikuna. Keda tahad rohkem finaalturniiril näha – kas Iirimaad või Prantsusmaad? Pigem ikka Prantsusmaad, eksju. Aga kui valikus on Eesti ja Iirimaa? Tolles esimeses mängus, mille 0:4 kaotasime, ei olnud kohtunikud objektiivsed. Meeskonna läbipõlemist minu meelest ei olnud.

2011 sügis oli aeg, kui rahvas käis koondist vaatamas ja nautimas. Selle eest tuleb eraldi kiita Tärit (peatreener Tarmo Rüütli – O. J.). Kas Eesti koondis on mõne mängu eel favoriit? Kui me just Andorraga ei mängi, siis pole. Isegi Lätiga kohtudes ei ole me favoriidid, vaid võrdsed vastased. Aga enne matše suurte meeskondadega rõhutas Tarmo ikka: poisid, rahvas tuli staadionile, et näha väravaid, mitte selleks, et vaadata, kuidas me bussi pargime ja 0:1 kaotame."

2011. aasta sügisele järgnes oluliselt kahvatum MM-valiksari, kus Eesti sai küll kirja kaks võitu Andorra üle, ent ülejäänud kaheksast mängust ainult ühe viigi (2:2 Hollandiga). Eesti Jalgpalli Liit otsustas Rüütli välja vahetada rootslase Magnus Pehrssoniga.

Kruglovi sõber ja võitluskaaslane Konstantin Vassiljev on korduvalt märkinud, et tema meelest oli see vale otsus ja Rüütlile pidanuks andma võimaluse ka järgmises valiksarjas (EM 2016), kus oli senise 15 asemel saadaval 23 finaalturniiripääset. "Ma olen Kostjaga nõus. Võistkonna tuumiku vanus oli veel hea. Olime 30 kandis, mis pole tänapäeva jalgpallis kaugeltki kriitiline. Võinuks anda Tarmole veel ühe võimaluse," sõnab Kruglov.

* * *

Kes on liider ja miks?

Kruglov oli pingeliste kohtumiste järel jalgpalliajakirjanike üks lemmikumaid intervjueeritavaid, sest ümber nurga juttu ta ei ajanud, vaid analüüsis täpselt. Kui oli põhjust, nautis aupaistet, aga teisalt ei põgenenud kunagi vastutusest. Jagas nii laitust kui ka kiitust.

"Ma polnud karjääri jooksul kunagi üheski meeskonnas kapten olnud, aga kui Aleksandar Rogic tuli Infoneti juhendama, siis oli ta väga üllatunud, et ma polnud kapten ja tegi vastava muudatuse. Kui koos Levadiasse liikusime, siis otsustas ta samamoodi.

Räägin praegu enda poolt juhendatavatele noortele: esialgu tuleb mängijal oma tegudega kasvada liidriks väljakul ja alles siis saab teist liider riietusruumis. Nii peabki olema. Kui väga palju riietusruumis jutustada, aga samal ajal pole platsil sinust kasu, siis sellist "liidrit" pole vaja ei treeneril ega meeskonnal."

* * *

Dmitri Kruglov

Sündinud: 24. mai 1984
Positsioon: vasakäär või vasakkaitsja
Klubikarjäär: 2003-2005 FC Levadia, 2005-08 Moskva Lokomotiiv, 2006 Krasnodari Kuban, 2007 Moskva Torpedo, 2008-2010 Bakuu Neftši, 2010-11 Bakuu Inter, 2011-13 FK Rostov, 2013-14 FC Levadia, 2014 Bakuu Ravan, 2014-15 FC Levadia, 2016-17 FC Infonet, 2018-2020 FCI Levadia, 2021 Maardu Linnameeskond
Koondisekarjäär: 115 A-maavõistlust ja 4 väravat, debüüt 13. oktoobril 2004 Riias Läti vastu (2:2 viik)
Saavutused: Eesti meister 2004, 2013, 2014, 2016, Eesti karikavõitja 2004, 2005, 2017, 2018