Värske uudis kinnitas seda, mis lekkis Argentina meedia kaudu avalikkuse ette juba veidi varem - Eesti koondis mängib 5. juunil Hispaanias Pamplona linnas kahekordse maailmameistri Argentinaga.

Eesti jaoks saab selle mänguga täis üks omalaadne ring - nimelt on nüüd mõõtu võetud kõigilt kaheksalt riigilt, kes kunagi saanud Kuldse Jumalanna pea kohale tõsta. Kokku on maailmameistritiitlit omavate koondiste vastu peetud 22 kohtumist, neist on võidetud üks, kui 2011. aastal alistati kevadiselt lumises Tallinnas 2:0 Uruguay. Ülejäänud 21 vastasseisu on aga kaotatud.

Ääremärkusena tuleb siiski mainida, et neist mängudest vaid 17 on peetud koondise vastu, kellel juba mängu toimumise hetkel MM-tiitel olemas. Saksamaaga mängiti alustuseks kolmel korral enne Teist maailmasõda, kui nad polnud veel MM-tiitlini küündinud. Hispaaniaga kohtus Eesti aga 2008. ja 2009. aastal samas MM-valiksarjas, mille võitmise järel nad Lõuna-Aafrikas lõpuks esmakordselt maailmameistriks krooniti.

22 mängust 15 on peetud EM- või MM-valikkohtumistena. Mõistagi pole Eestil olnud võimalust minna valikmängudes vastamisi Brasiilia ega Uruguayga, ent ka Prantsusmaaga on seni kavas olnud vaid üks maavõistlus. Samuti on Eesti pidanud ühe sõprusmängu Itaaliaga ning kaks Saksamaaga.

Argentina on maailmameistriks kroonitud 1978. ja 1986. aastal. MM-finaali jõuti pärast seda ka 1990. ja 2014. aastal, kuid seal jäädi mõlemal puhul alla sakslastele.

SAKSAMAA

• 15. septembril 1935 Stettinis 0:5 (3. Malecki, 33., 65. Simetsreiter, 46. Rasselnberg, 81. Damminger), maavõistlus
• 29. augustil 1937 Köningsbergis 1:4 (50., 65. Lehner, 53., 86. Gauchel- 34. Siimenson), MM-valikmäng
• 29. juunil 1939 Tallinnas 0:2 (34. Lehner, 60. Schaletzki), maavõistlus
• 11. juunil 2019 Mainzis 0:8 (10., 37. Reus, 17., 62. Gnabry, 20. Goretzka, 26. pen. Gündogan, 79. Werner, 88. Sane), EM-valikmäng
• 13. oktoobril 2019 Tallinnas 0:3 (51., 57. Gündogan, 71. Werner), EM-valikmäng

Sakslastega mängis Eesti esmakordselt 1935. aastal, kui toona Preisimaa koosseisu kuulunud Stettinis ehk praeguses Poola linnas Szczecinis tuli tunnistada võõrustajate 5:0 paremust. Esimest MM-tiitlit jäi sakslastel toona oodata veel ligi kakskümmend aastat. Kaks aastat hiljem oldi juba vastamisi Köningsbergis (nüüdses Kaliningradis) toimunud MM-valikmängus, kus Eesti avapoolaja ka Georg Siimensoni tabamusest võitis, ent teisel poolajal lõid sakslased neli vastuseta väravat ja võitsid 4:1.

Eestlastele oli muide tegu alles kõigi aegade neljanda MM-valikmänguga, kümmekond päeva varem oli Soome vastu saadud ajalooline 1:0 võit. Saksamaa pääses küll finaalturniirile, aga kaotas seal 16 parema seas Šveitsile, kes jäi mängu algul kiirelt 0:2 kaotusseisu ja mängis vahepeal ka vähemuses. Kaks aastat hiljem külastasid sakslased esmakordselt ise Tallinna ja lahkusid siit maavõistluse raames 2:0 võiduga.

Ajal, mil Eesti oli okupeeritud, jõudis Saksamaa tulla nii 1954. kui ka kui 1974. aastal maailmameistriks. Aastapäevad enne Eesti iseseisvuse ametlikku taastamist ehk 1990. aasta suvel võideti kolmaski tiitel. Neljandat (ja seni viimast) korda krooniti sakslased maailma parimateks 2014. aastal, kuid Eestiga mindi uuesti kokku alles 80-aastase pausi järel, 2019. aastal.

Paraku pole Eestil tollest Mainzis peetud mängust vähimatki head meenutada. Masendava 0:8 kaotuse järel andis Soccernet.ee koondisele kollektiivseks hindeks 1 ja seda sugugi mitte sakslaste hindamissüsteemi järgi. Ühtlasi läks saksa saun Eestile maksma peatreeneri, sest kuus päeva pärast piinlikku lüüasaamist pani Martin Reim koondise juhendaja ameti maha.

Neli kuud hiljem olid sakslased Tallinnas ja kui Emre Cani punane kaart külalised juba 14. minutil ootamatult kümnekesi jättis, tekkis tunne, et äkki nüüd ... Paraku pandi teisel poolajal oma paremus ikkagi kindlalt 3:0 maksma ning sestap on Eesti ja Saksamaa saldo tänaseni nukravõitu - viis mängu, viis kaotust väravate vahega 1:22.

ITAALIA

• 14. aprillil 1993 Triestes 0:2 (20. Baggio, 86. Signori), MM-valikmäng
• 22. septembril 1993 Tallinnas 0:3 (19. pen. Baggio, 59. Mancini, 74. Baggio), MM-valikmäng
• 8. septembril 1994 Tallinnas 0:2 (20. Panucci, 77. Casiraghi), EM-valikmäng
• 25. märtsil 1995 Salernos 1:4 (45. Zola, 58. Albertini, 65. Zola, 82. Ravanelli – 71. Reim), EM-valikmäng
• 3. septembril 2010 Tallinnas 1:2 (31. Zenjov – 60. Cassano, 63. Bonucci), EM-valikmäng
• 3. juunil 2011 Modenas 0:3 (21. Rossi, 39. Cassano, 68. Pazzini), EM-valikmäng
• 11. novembril 2020 Firenzes 0:4 (14., 75. pen. Grifo, 27. Bernardeschi, 86. pen. Orsolini), maavõistlus

Kui sakslastega õnnestus vähemalt kolmel korral mängida nii, et nad ei olnud veel ametlikult maailma parimad, siis Itaalia võõrustas Eestit 1993. aastal Triestes juba kolmekordse (1934, 1938, 1982) maailmameistrina. Kuna rahvusvahelistele väljakutele naasnud Eesti oli eelmisel suvel saanud kodus Šveitsilt 0:6 kolaka, kardeti, et itaallased teevad koduväljakul meie meestest hakkliha, ent nii ei läinud. Kaitses seisti südilt, väravas juhendas vägesid noor Mart Poom ja alles lõpu eel löödud teine värav lubas itaallastel rõõmustada. Sügisel tuldi juba Tallinnasse ja ehkki häbenemiseks polnud Eestil taas põhjust, näitas 3:0 võit siiski külaliste kindlat paremust.

Kohe järgmine valiktsükkel tõi Itaalia taas meie alagruppi, nüüd võidutsesid Arrigo Sacchi hoolealused Gianfranco Zola vedamisel Tallinnas 2:0 skooriga. Salernos peetud kohtumine kaotati küll 1:4, aga eestlasi rõõmustas Reim, kes tuli treeningmängus saadud põsesarnaluumurru tõttu mängule vaat et otse haiglast. Ometi õnnestus tal teise poolaja keskel üllatada kavala karistuslöögiga Angelo Peruzzit ning Eesti esimene värav EM-valikmängude ajaloos oligi sündinud.

Kui neli esimest omavahelist mängu peeti ära kahe aasta sees, siis järgmist tuli oodata 15 aastat. Itaalia jõudis vahepeal 2006. aastal neljandatki puhku maailmameistriks tulla, aga Tallinnas jäädi Eestiga esialgu püstihätta. Ilmselt on tegu mängupildi poolest läbi aegade parima partiiga, mille Eesti on mõne maailmameistri vastu esitanud, sest arvesse tuleb võtta sedagi, et tegu oli valikmänguga. Igatahes põrutas Sergei Zenjov Eesti 31. minutil 1:0 juhtima ja sellelt seisult mindi ka vaheajale.

Teisel poolajal maksis Eestile paraku kätte mõneminutiline periood, mille jooksul Itaalia suutis lüüa kaks väravat ja Tallinnast siiski raske 2:1 võiduga lahkuda. Täpselt üheksa kuud hiljem Modenas ei jäetud külalistele 3:0 võiduga enam suurt võimalust, kuigi ka Eesti tegi tolles kohtumises märkimisväärselt kahvatu partii. Tunamullu mängiti korra ka Firenzes, ent lõppskoor 4:0 võõrustajatele peegeldas peamiselt toona Eesti koondist vallanud mõõna.

Itaaliaga on niisiis kohtutud seitsmel korral ja kui viimatimainitud maavõistlus kõrvale jätta, on Eesti valikmängudes alati neile üsna südilt vastu saanud. Samas on seitsmest kohtumisest kirjas ikkagi seitse kaotust ja väravate vahe 2:20 näitab tegelikult samuti jõudude vahekorda üsna veenvalt.

INGLISMAA

• 6. juunil 2007 Tallinnas 0:3 (37. Cole, 54. Crouch, 62. Owen), EM-valikmäng
• 13. oktoobril 2007 Londonis 0:3 (11. Wright-Philips, 32. Rooney, 34. ov. Rähn), EM-valikmäng
• 12. oktoobril 2014 Tallinnas 0:1 (74. Rooney), EM-valikmäng
• 9. oktoobril 2015 Londonis 0:2 (45. Walcott, 85. Sterling), EM-valikmäng

Kohtumist jalgpalli sünnimaaga oodati Eestis kaua ja pikisilmi, ent tagantjärgi võib öelda, et mängude ümber käinud möll kujunes suuremaks kui mängud ise. 2007. aasta suvel tõid inglased, kelle ridades jooksid Lillekülas väljakule Steven Gerrardi, David Beckhami, Frank Lampardi, John Terry ja Michael Oweni masti superstaarid, tribüünidele üle 10 000 silmapaari, aga väljakul sai üsna kiirelt selgeks, kes on kes.

Eesti kaitsjad ei saanud "teisel korrusel" kuidagi hakkama pikakasvulise Peter Crouchiga, kelle söödust põrutas Joe Cole avapoolaja lõpus pöördelt esimese värava. Teise poolaja alguses kõksas Crouch pärast Beckhami supersöötu ise peaga palli võrku ja lõppseisu vormistas Beckhami pea identsest tsenderdusest Owen.

Midagi rõõmsamat ei oodanud eestlasi ka Wembelyl, kuhu sõitis üle tuhande fänni. Mäng tehti ära juba poole tunniga, kõike kroonis Taavi Rähni efektne, kuid õnnetu omavärav. Nagu keskkaitse tugitala Raio Piiroja aastaid hiljem tunnistas, mängis tema süstide pealt ega oleks tegelikult tohtinud selles kohtumises üldse platsile minna. Aga läksid nii Piiroja kui ka Poom, sest Andres Oper oli niigi vigastusega eemal ja võitlema ju pidi ...

Kui inglased pea päevapealt seitse aastat hiljem uuesti Tallinnas maabusid, polnud nende omaaegsest kuldsest põlvkonnast koondises enam kedagi. Uut lainet vedas Wayne Rooney, kes otsustas ka mängu saatuse - kohe teise poolaja alguses Ragnar Klavani eemaldamise järel vähemusse jäänud Eesti võitles südilt, kuid veerand tundi enne lõppu kruttis Rooney karistuslöögi nii täpselt ristnurka, et Sergei Pareikol polnud midagi peale hakata.

Aasta hiljem kohtuti jälle Wembleyl ja Inglismaa käis Eestist üle just parasjagu, et mängu enda jaoks mitte liiga põnevaks lasta. 1966. aasta maailmameistritel ei olnud ülemäära head ajad, sest suurturniiridel kiputi jätkuvalt põruma, kuid sestpeale on asjad läinud ülesmäge - viimasel MM-il jõuti juba poolfinaali, mullusuvisel EM-il suisa finaali.

HISPAANIA

• 11. oktoobril 2008 Tallinnas 0:3 (34. Gutiérrez, 38. pen. Villa, 69. Puyol), MM-valikmäng
• 9. septembril 2009 Meridas 0:3 (32. Fàbregas, 82. Cazorla, 90.+2 Mata), MM-valikmäng

Kas peaks ennast meelitama mõttega, et Hispaania teekond seni ainsa MM-tiitli suunas algas just Tallinnast, või pole selles Eesti vaatepunktist tegelikult midagi rõõmustavat, et meie juurest mindi 2008. aasta sügisel ära üsna kindla 3:0 võiduga? Maitse asi. Igatahes tulid hispaanlased esmakordselt Eestisse värskete Euroopa meistritena ning näitasid ligi 10 000 pealtvaataja ees ka vastavat mängu.

Aasta hiljem käidi Merida väikelinna väikesel staadionil lämmatavas palavuses eestlastest peaaegu sama veenvalt üle - ainsa meeldejääva hetkena meenub tollest mängust vaid staadioni diktori rõõmus hõise "Raio Piirohhha!", kui ta oli eestlaste seast viimaks ometi hääldamiseks ühe suupärase nime leidnud. Iker Casillas, Sergio Ramos, Carles Puyol, Xavi, Andres Iniesta, Xabi Alonso, Fernando Torres, David Villa ja sõbrad marssisid kahel korral kindlalt Eestit seljatades Lõuna-Aafrikasse, kus 2010. aasta juuliõhtul vuvuzela'de pinina saatel ka esmakordselt maailmameistriks tuldi.

BRASIILIA

• 12. augustil 2009 Tallinnas 0:1 (43. Fabiano), maavõistlus

Brasiillastelt sai Eesti koondis tegelikult mõõtu võtta juba 2000. aastal Tais peetud King's Cupil, ent ehkki tegelikult olid tol turniiril kohal ka ässad eesotsas Rivaldo ja Emersoniga, lasti Eestiga kahel korral madistada U17 koondisel. Esimene mäng võideti Dmitri Ustritski väravast 1:0, teine kaotati 0:1 ja ametlikku nimekirja need ei läinud, ent vähemalt sai turneel ajutiselt koondist juhendanud Aivar Lillevere tõdeda, et debüteeris peatreenerina brasiillaste vastu!

Aga "päris" brasiillased jõudsid Eestisse 2009. aastal, kui tähistati Eesti jalgpalli sajandat juubelit. "Sajandi Mänguks" tituleeritud kohtumine ise mänguliselt liiga suurt silmailu küll ei pakkunud, ent mälestusväärset ainest siiski - ehkki Sander Puri jääb jalgpallisõpradele lõppude lõpuks meelde ikkagi väga hea mängijana, põlistab talle ainulaadse koha kodumaises jalgpallifolklooris siiski see, kuidas ta päev varem Linnahalli taha ära eksinud Kakalt keskväljal palli näppas. Nagu irvhambad hiljem nentisid, algaski just sealt kunagise Ballon d'Ori võitja allakäik ...

Toona viiekordne maailmameister Brasiilia on siiamaani viiekordseks jäänudki, sest 1958., 1962., 1970., 1994. ja 2002. aasta tiitlitele ei ole lisa tahtnud kuidagi tulla. Saksamaa ja Itaalia on vahepeal jõudnud nelja peale - kas brassid ootavad ära, kuniks keegi nende kõrvale tõuseb, või tuleb tiitel 20-aastase pausi järel tänavu lõpuks jälle neile? Neljast viimasest MM-ist kolmel pole igatahes poolfinaaligi jõutud.

URUGUAY

• 25. märtsil 2011 Tallinnas 2:0 (61. Vassiljev, 65. Zahovaiko), maavõistlus
• 23. juunil 2011 Riveras 0:3 (12. Cáceres, 54. ov. Reintam, 71. Lodeiro), maavõistlus

Oli külm? Oli! Oli lumine? Oli! Võitsime? Võitsime!!! Ega muu tagantjärele kedagi huvitagi. Tallinnasse saabunud uruguaylased kirusid platsi pärast mängu küll tänavaks, küll liuväljaks, aga ega ta eestlaste jaoks vähem libe olnud. Konstantin Vassiljev põrutas esimese, Slava Zahovaiko lükkas teise ning Eesti oligi esmakordselt maailmameistermeeskonna selili pannud.

"Üks meeskond mängis mõistusega ja teine südamega," torkas sajanda koondisekohtumise kirja saanud Piiroja pärast mängu mõnuga ja ega ta eksinud. Kolm kuud hiljem võttis Diego Forlan endale märksa tuttavamates tingimustes appi ka Luis Suareze ja Edinson Cavani ning kodumaal saadi Eestist 3:0 jagu. Siinkohal tuleb omakorda märkida, et Lõuna-Ameerikasse ei sõitnud kaugeltki Eesti koondise tuumik, võimalus Lõuna-Ameerika ässadega rinda pista anti hoopis paljudele noortele debütantidele.

Uruguay ainsad MM-tiitlid võivad pärineda küll 1930. ja 1950. aastast, aga see ei tähenda kaugeltki, nagu oleks tegu minevikukuulsustega. Tänavu sõidetakse MM-ile neljandat korda järjest, lähiaegade parim saavutus on 2010. aastal poolfinaali jõudmine. Seda hinnatavam on aga Eesti võit, mis võeti vähem kui aastapäevad pärast toda finaalturniiri.

PRANTSUSMAA

• 5. juunil 2012 Le Mansis 0:4 (24. Ribery, 37., 47. Benzema, 90.+1 Ménez), maavõistlus

Kohtumine 1998. aasta maailmameistri Prantsusmaaga tõstis Eesti omalaadseks rekordiomanikuks, aga suurt rõõmu sellest tagantjärgi vaevalt tunti, kui prantslased Karim Benzema - jah, kümme aastat tagasi oli ta sama heas hoos nagu praegu - vedamisel meist üle sõitsid. Fakt on siiski fakt: Eestist sai selle mänguga ainus UEFA liikmesriik, kelle meeste koondis oli tol hetkel kohtunud kõigi teiste UEFA liikmesriikidega. Kuna vahepeal on UEFA perre võetud ka Kosovo, kellega Eestil seni mängimata, tuleb see iluviga taas parandada, aga vähemalt tollal oli seis selline.

EM-finaalturniiriks valmistunud prantslastel läks oma riigi kõrgeid lootusi arvestades aia taha nii see kui järgminegi suurturniir, aga siis jõuti jälle laineharjale, mida kroonis 2018. aastal riigi ajaloo teine MM-tiitel. Tänavugi sõidetakse Katari ühe suursoosikuna. Eestiga maadelnud meestest on peale igihalja Benzema endiselt rivis veel esiväravaht Hugo Lloris ning küllap pole oma viimast sõna öelnud ka värske Itaalia meister, kümne aasta eest Le Mansis vahetusest sekkunud Olivier Giroud, kes jahib koondises Thierry Henry kõigi aegade väravarekordit.