Lõpuks ometi tuli see ära, mida oodata võis. Eks eestlaste kvalifikatsiooniturniiril ole ikka see üks meeldejääv mäng ning üks häving. Kui eelmine kord võib esile tõsta 0:0 viiki Sotimaaga ning 1:4 kaotust Bosniale, siis seekord oli mõlema mängu põhitegijateks Eesti ja Holland ning samuti need toredad noormehed seal väljakul, kes ei pidanud publiku tervitamist ka mitte millekski.

Pärast Holland - Eesti mängu bussis istudes esitas üks Eesti koondise toetajatest küsimuse: "Nimetage kolm asja, mis meile selle mängu juures Eesti poole pealt meeldis." Ise loetles ta järgmised: 1) fänne näidati telekast, 2) pall löödi fännide sektorisse, 3) Operi pealelöök esimese poolaja alguses. No tee mis tahad, kuid eks need kolm olid tõesti praktiliselt ainukesed hetked, mis südant soendasid. Ise suutsin välja mõelda veel kaks - Urmas Rooba läbimurre teisel poolajal ning Raio Piiroja kaitsetöö, kui mees ise pikali maas oli (tõrjus Kluiverti löögi ülestõstetud jalaga). Midagi rohkemat küll ei tasu esile tõsta. Eesti koondis näitas selle valiksarja kõige saamatumat mängu.

Seega loetleks mõned punktid, mis Hollandi - Eesti mängu käigus pähe tükkisid:

1) Kaalma pingile ja Pareiko koondisse - pole midagi teha. Martin Kaalma on küll esinenud väga korralikult, kuid kahjuks on loodus olnud tema vastu, sest Eesti koondise praegune esimene väravavaht on tipptasemel mängimiseks lihtsalt liiga lühike. Oleks Kaalma nii kümme sentimeetrit pikem, siis saadaks ka koheselt ning ilma kõhkluseta koondise eest väravasse, kuid nüüd on iga kord hirm, et vastase mängija suudab lüüa nii, et Kaalma pallini ei ulatu. Arno Pijpers on juba vähemalt kahel korral (mõlemal puhul SLÕhtulehe küsimusele vastates) lubanud Sergei Pareikot vaatama minna - nüüd oleks viimane aeg. Lubadus on tore ja ilus asi, kuid kahjuks ei leia minu silmis lubadusi mitte täitev peatreener erilist usaldust.

2) Poom koondisest välja - mõtlesin selle peale päris pikalt ning kahtlesin, kas seda välja öelda või mitte. Mart Poom on vaieldamatult Eesti koondise parim mängija. Tugitala, kuid samas peab ka tema aru saama, et koht Eesti koondises pole enam nii kindel kui mõned aastad tagasi. Viimati esines Poom Eesti eest Soome vastu. Seda veel mäletame, kuid kuna mängis ta kodumaa värvides enne seda kohtumist? Selle peale tasuks tõesti natuke mõelda. Mees, kes saab klubi eest esineda, kuid koondisekutset saades on vigastatud, peab arvestama ka sellega, et ühel päeval seda kutset enam ei tule. Hollandi puhul oli vigastus vist tõesti suhteliselt korralik, sest ei mänginud Poom ju laupäeval ka Inglismaa liigas, kuid olles staadionil ning nähes Eesti hävingut - ausalt öeldes ei huvitanud tollel hetkel enam mitte ükski vabandus. Vaadetes paari mängu lihtsalt kõrvalt, võibolla hakkab ka tema teisiti mõtlema.

3) Suhtumine fännidesse - pärast mängu helistati päris mitmest kohast ning igas kõned mainiti fakti, et vähemalt koondis tuli meid pärast tervitama. Kahjuks pidin helistajate arvamust ümber lükkama, sest seesama koondis, mis ei mänginud jalgpalli 90. minuti jooksul ei pidanud tarvilikuks tulla toetajaid (kes pidid seda jõledust jälgima) tänama. Selle asemel otsustati kohe lahkuda ning ainult tänu Arno Pijperi pöörastele ponnistustele pöördus koondis väljakule tagasi ning tuldi jalgu järele vedades fänne tänama. Koondisele: täname, et viitsisite siis lõpuks plaksutada neile, kes seda mängu südamega võtsid. See pingutus kurnas neid kindlasti. Ääremärkus: ainukesena tänas publikut pärast lõpuvilet korraks Martin Kaalma (pärast naasis ka tema).

4) Suhtumine koondisse - loodan südamest, et nüüdseks on läbi aeg, kui pärast 2:5 kaotusmänge tervitatake koondist lauluga "Eesti - maailmameister". Tunnistan, et Hollandi mängu lõppedes oli endal küll plaan minna busside juurde seda laulu laulma, et lihtsalt näha, mida nad selle peale teevad. Tean, et paljud vaidlevad mulle vastu ja väidavad, et koondist tuleks 100% toetada, kuid usun, et ka fännid ei peaks andestama nõmedusi, millega sinisärklased platsil hakkama saavad - kui tulemust ei ole (ok, kui isegi MÄNGU ei ole) , siis peaks ka suhtumine vastav olema. Ei ole küll kindel, kas näiteks telerist oli kuulda kuidas Hollandi publik võttis vastu igat Jimmy Hasselbainki pallipuudutust. Staadionil kõlas igatahes ainult vile! Põhjus: mehe esinemine Iiri-Holland mängu ajal. Mängijate tutvustamisel vilistati välja veel mõned isikud, kuid Jimmy'le osaks saanud kohtlemine oli küll õpetlik. Kui ikka mees või meeskond ei pinguta ja korralikult ei mängi, siis peaksid toetajad seda neile ka teada andma.

5) Taktikaline paindlikkus ja unelmad - Hollandi vastu rünnakule tormamine on küll lahe, kuid tulemust just tavaliselt ei too. Arno Pijpers peaks nagu olema teadlik Hollandi võimetest ning sellest, mida see mäng neile tähendas. Selles mängus polnud küsimus isegi mitte 4-4-2 kasutamises, vaid isegi 4-5-1 proovimises, sest mäng toimus ikkagi maailma tippkoondise kodustaadionil. Kuid see selleks. Tegelikult panid nördima jutud Eesti koondise imelisest teisest poolajast, mil mäng tasakaalustus (tänu 4-4-2 süsteemi kasutamisele) ning Eesti saavutas siis isegi 0:0 viigi. Seda nimetatakse ilusate sõnadega lolliks jutuks. Ei saa rääkida võrdsest mängust, kui üks koondisi jalutab väljakul, kuid ikkagi on oma vastasest niivõrd selgelt üle, et hirm hakkab. Teisel poolajal ei suutnud Eesti koondis endiselt sööta, rünnakuid alustada, kaitses paanikat vältida, Hollandile survet avaldada jne... Samas Holland mängis umbes kolm korda nõrgemini, kuid seda lihtsalt seetõttu, et isegi nemad ei viitsinud enam väravaid lüüa - liiga igav oli lihtsalt.

6) Paremkaitsja - Teet Allas on paremkaitsja kohal täielik loodusõnnetus (valiti eelmise hooaja parimaks paremkaitsjaks!) - tema koht peaks ikkagi olema keskväljal nagu ta kunagi Tulevikus ka mängis. Saviauk on samuti pigem vasakkaitsja, seega paremale ei tohiks temal asja olla. Jääb Meelis Rooba, kes on paremal praegu võibolla parim valik, kuid loodan, et tulevastes sõprusmängudes proovitakse seal kohal Raio Piirojat. Piiroja on tohutu töövõime ja võitlusvaimuga mängija ning peaks sellel kohal suutma hakkama saada küll või ega enam hullemaks minna ei saa.

7) Vasak keskväli/ründaja - Kristen Viikmäe pole kindlasti selle positsiooni mees, ei midagi jubedat, kuid see ei sobi talle, vähemalt veel ei sobi. Tõuseb küsimus - kes sobiks. Vastus: Aleksander Tarassenkov. Tegemist võib olla küll huupi tulistamisega, kuid juba on hakanud ringlema jutud, et Tarassenkov hakkab varsti Eesti kodanikuks. See kuulujutt ei tule mitte kuidagi üllatusena, sest eks sellist mees läheb ju koondisel vaja, kuigi siis võib taas hakata vaidlema teemadel, miks Eesti koondise eest mängivad umbkeelsed pallurid. Eks aeg näitab.

8) Midagi head - ega enam hullemaks minna ei saa. Lisaks sellele võib ju loota, et Portugal ei küta meile suuremat sauna, kui Holland alistab Küprose, sest Eestil on siiski grupis kõrgema koha saamine ülitähtis. Sihivad ju jalgpallijuhid juba pikemat aega paremat asetust uute gruppide loosimiseks ning sellel korral tundub, et unistused võivad ka teoks saada. Mida see tähendaks? Esmalt loomulikult seda, et Eesti saaks kindlasti kaks vastast, kellega oleks ülimalt meeldiv kohtuda ning loodetvasti veab ka loosiga ning satutakse jälle kuuesesse alagruppi, mis oleks fännidele parim variant. Kuna lõppema hakkab ka Eesti meistriliiga hooaeg, siis loodan näha ka mitmeid müümisi - ning seda eriti FC Flora mängijate hulgas, kuigi ka teised klubid võiksid mängijaid mujale müüa. Konkurents tiheneks ning uued mehed saaksid ka võimaluse esile tõusta.Lõpuks ometi tuli see ära, mida oodata võis. Eks eestlaste kvalifikatsiooniturniiril ole ikka see üks meeldejääv mäng ning üks häving. Kui eelmine kord võib esile tõsta 0:0 viiki Sotimaaga ning 1:4 kaotust Bosniale, siis seekord oli mõlema mängu põhitegijateks Eesti ja Holland ning samuti need toredad noormehed seal väljakul, kes ei pidanud publiku tervitamist ka mitte millekski.

Pärast Holland - Eesti mängu bussis istudes esitas üks Eesti koondise toetajatest küsimuse: "Nimetage kolm asja, mis meile selle mängu juures Eesti poole pealt meeldis." Ise loetles ta järgmised: 1) fänne näidati telekast, 2) pall löödi fännide sektorisse, 3) Operi pealelöök esimese poolaja alguses. No tee mis tahad, kuid eks need kolm olid tõesti praktiliselt ainukesed hetked, mis südant soendasid. Ise suutsin välja mõelda veel kaks - Urmas Rooba läbimurre teisel poolajal ning Raio Piiroja kaitsetöö, kui mees ise pikali maas oli (tõrjus Kluiverti löögi ülestõstetud jalaga). Midagi rohkemat küll ei tasu esile tõsta. Eesti koondis näitas selle valiksarja kõige saamatumat mängu.

Seega loetleks mõned punktid, mis Hollandi - Eesti mängu käigus pähe tükkisid:

1) Kaalma pingile ja Pareiko koondisse - pole midagi teha. Martin Kaalma on küll esinenud väga korralikult, kuid kahjuks on loodus olnud tema vastu, sest Eesti koondise praegune esimene väravavaht on tipptasemel mängimiseks lihtsalt liiga lühike. Oleks Kaalma nii kümme sentimeetrit pikem, siis saadaks ka koheselt ning ilma kõhkluseta koondise eest väravasse, kuid nüüd on iga kord hirm, et vastase mängija suudab lüüa nii, et Kaalma pallini ei ulatu. Arno Pijpers on juba vähemalt kahel korral (mõlemal puhul SLÕhtulehe küsimusele vastates) lubanud Sergei Pareikot vaatama minna - nüüd oleks viimane aeg. Lubadus on tore ja ilus asi, kuid kahjuks ei leia minu silmis lubadusi mitte täitev peatreener erilist usaldust.

2) Poom koondisest välja - mõtlesin selle peale päris pikalt ning kahtlesin, kas seda välja öelda või mitte. Mart Poom on vaieldamatult Eesti koondise parim mängija. Tugitala, kuid samas peab ka tema aru saama, et koht Eesti koondises pole enam nii kindel kui mõned aastad tagasi. Viimati esines Poom Eesti eest Soome vastu. Seda veel mäletame, kuid kuna mängis ta kodumaa värvides enne seda kohtumist? Selle peale tasuks tõesti natuke mõelda. Mees, kes saab klubi eest esineda, kuid koondisekutset saades on vigastatud, peab arvestama ka sellega, et ühel päeval seda kutset enam ei tule. Hollandi puhul oli vigastus vist tõesti suhteliselt korralik, sest ei mänginud Poom ju laupäeval ka Inglismaa liigas, kuid olles staadionil ning nähes Eesti hävingut - ausalt öeldes ei huvitanud tollel hetkel enam mitte ükski vabandus. Vaadetes paari mängu lihtsalt kõrvalt, võibolla hakkab ka tema teisiti mõtlema.

3) Suhtumine fännidesse - pärast mängu helistati päris mitmest kohast ning igas kõned mainiti fakti, et vähemalt koondis tuli meid pärast tervitama. Kahjuks pidin helistajate arvamust ümber lükkama, sest seesama koondis, mis ei mänginud jalgpalli 90. minuti jooksul ei pidanud tarvilikuks tulla toetajaid (kes pidid seda jõledust jälgima) tänama. Selle asemel otsustati kohe lahkuda ning ainult tänu Arno Pijperi pöörastele ponnistustele pöördus koondis väljakule tagasi ning tuldi jalgu järele vedades fänne tänama. Koondisele: täname, et viitsisite siis lõpuks plaksutada neile, kes seda mängu südamega võtsid. See pingutus kurnas neid kindlasti. Ääremärkus: ainukesena tänas publikut pärast lõpuvilet korraks Martin Kaalma (pärast naasis ka tema).

4) Suhtumine koondisse - loodan südamest, et nüüdseks on läbi aeg, kui pärast 2:5 kaotusmänge tervitatake koondist lauluga "Eesti - maailmameister". Tunnistan, et Hollandi mängu lõppedes oli endal küll plaan minna busside juurde seda laulu laulma, et lihtsalt näha, mida nad selle peale teevad. Tean, et paljud vaidlevad mulle vastu ja väidavad, et koondist tuleks 100% toetada, kuid usun, et ka fännid ei peaks andestama nõmedusi, millega sinisärklased platsil hakkama saavad - kui tulemust ei ole (ok, kui isegi MÄNGU ei ole) , siis peaks ka suhtumine vastav olema. Ei ole küll kindel, kas näiteks telerist oli kuulda kuidas Hollandi publik võttis vastu igat Jimmy Hasselbainki pallipuudutust. Staadionil kõlas igatahes ainult vile! Põhjus: mehe esinemine Iiri-Holland mängu ajal. Mängijate tutvustamisel vilistati välja veel mõned isikud, kuid Jimmy'le osaks saanud kohtlemine oli küll õpetlik. Kui ikka mees või meeskond ei pinguta ja korralikult ei mängi, siis peaksid toetajad seda neile ka teada andma.

5) Taktikaline paindlikkus ja unelmad - Hollandi vastu rünnakule tormamine on küll lahe, kuid tulemust just tavaliselt ei too. Arno Pijpers peaks nagu olema teadlik Hollandi võimetest ning sellest, mida see mäng neile tähendas. Selles mängus polnud küsimus isegi mitte 4-4-2 kasutamises, vaid isegi 4-5-1 proovimises, sest mäng toimus ikkagi maailma tippkoondise kodustaadionil. Kuid see selleks. Tegelikult panid nördima jutud Eesti koondise imelisest teisest poolajast, mil mäng tasakaalustus (tänu 4-4-2 süsteemi kasutamisele) ning Eesti saavutas siis isegi 0:0 viigi. Seda nimetatakse ilusate sõnadega lolliks jutuks. Ei saa rääkida võrdsest mängust, kui üks koondisi jalutab väljakul, kuid ikkagi on oma vastasest niivõrd selgelt üle, et hirm hakkab. Teisel poolajal ei suutnud Eesti koondis endiselt sööta, rünnakuid alustada, kaitses paanikat vältida, Hollandile survet avaldada jne... Samas Holland mängis umbes kolm korda nõrgemini, kuid seda lihtsalt seetõttu, et isegi nemad ei viitsinud enam väravaid lüüa - liiga igav oli lihtsalt.

6) Paremkaitsja - Teet Allas on paremkaitsja kohal täielik loodusõnnetus (valiti eelmise hooaja parimaks paremkaitsjaks!) - tema koht peaks ikkagi olema keskväljal nagu ta kunagi Tulevikus ka mängis. Saviauk on samuti pigem vasakkaitsja, seega paremale ei tohiks temal asja olla. Jääb Meelis Rooba, kes on paremal praegu võibolla parim valik, kuid loodan, et tulevastes sõprusmängudes proovitakse seal kohal Raio Piirojat. Piiroja on tohutu töövõime ja võitlusvaimuga mängija ning peaks sellel kohal suutma hakkama saada küll või ega enam hullemaks minna ei saa.

7) Vasak keskväli/ründaja - Kristen Viikmäe pole kindlasti selle positsiooni mees, ei midagi jubedat, kuid see ei sobi talle, vähemalt veel ei sobi. Tõuseb küsimus - kes sobiks. Vastus: Aleksander Tarassenkov. Tegemist võib olla küll huupi tulistamisega, kuid juba on hakanud ringlema jutud, et Tarassenkov hakkab varsti Eesti kodanikuks. See kuulujutt ei tule mitte kuidagi üllatusena, sest eks sellist mees läheb ju koondisel vaja, kuigi siis võib taas hakata vaidlema teemadel, miks Eesti koondise eest mängivad umbkeelsed pallurid. Eks aeg näitab.

8) Midagi head - ega enam hullemaks minna ei saa. Lisaks sellele võib ju loota, et Portugal ei küta meile suuremat sauna, kui Holland alistab Küprose, sest Eestil on siiski grupis kõrgema koha saamine ülitähtis. Sihivad ju jalgpallijuhid juba pikemat aega paremat asetust uute gruppide loosimiseks ning sellel korral tundub, et unistused võivad ka teoks saada. Mida see tähendaks? Esmalt loomulikult seda, et Eesti saaks kindlasti kaks vastast, kellega oleks ülimalt meeldiv kohtuda ning loodetvasti veab ka loosiga ning satutakse jälle kuuesesse alagruppi, mis oleks fännidele parim variant. Kuna lõppema hakkab ka Eesti meistriliiga hooaeg, siis loodan näha ka mitmeid müümisi - ning seda eriti FC Flora mängijate hulgas, kuigi ka teised klubid võiksid mängijaid mujale müüa. Konkurents tiheneks ning uued mehed saaksid ka võimaluse esile tõusta.