Brasiilia olümpiakoondis alustas olümpiavõidu kaitsmist ülekaaluka, aga konarliku – just täpselt selline jabur määratlus on kõige täpsem – 4:2 võiduga Saksamaa üle. Kummalise matši järel tuleb tõdeda, et niigi tohutult teenekal 38-aastasel Dani Alvesil tuleb taas kodumaa eest vastutus võtta, sest nooremad kolleegid seda vist teha ei suvatse.

Yokohama Rahvusvaheline Staadion on legendaarsete Brasiilia paremkaitsjate jaoks õnnelik paik. Just sel staadionil mängiti 2002. aasta MM-finaal, kus Ronaldo lõi Oliver Kahni võrku kaks palli ning Cafu tõstis Pierluigi Collina lõpuvile järel pea kohale karika, mis fikseeris Brasiilia viienda MM-tiitli. Sellest enamat pole siiani ette näidata mitte kellelgi.

Cafu oli Brasiilia kapteniks ka 2006. aasta MM-il, ent seal läks Brasiilial kehvasti. Legend astus kõrvale, et teha ruumi 23-aastasele Dani Alvesile. Aasta pärast lõi mantlipärija finaalmängus värava, kui Brasiilia alistas Copa America esikohamängus Argentina. Maiconi tõttu ei tõusnud Dani Alves küll Brasiilia põhimeheks, aga oli alati koondises, tegutsedes vajadusel
keskväljal.

Aga ta jõudis liidriks tõusmise ära oodata. 2019. aasta Copa Americal oli Alvesi passis vanuseks juba 36, kui ta nimetati Neymari puudumisel meeskonna kapteniks ning valiti hiilgavate esituste järel turniiri parimaks mängijaks.

Tänavune Copa America jäi Alvesil turniiri eel saadud kerge põlvevigastuse tõttu vahele. Võib-olla oli just tema kogemus see, millest Brasiilial Argentinale 0:1 kaotatud finaalis puudu jäi? Kuna Alvesi kannustavat soov tõmmata uhkele karjäärile joon alla 2022. aasta MM-il, haaras ta kohe kinni võimalusest olla Brasiilia olümpiakoondise üks kolmest vanusepiiri ületavast mängijast.

Ning kui Alves juba Jaapanisse saabus, on ta otse loomulikult meeskonna kapten. Ning ühtlasi ka meeste jalgpallivõistluste selgelt kõige tituleeritum osaleja. Koondisega kaks Copa Americat, kaks maailmajagude karikat, klubirindelt kolm Meistrite liiga võitu ja meistritiitlid Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal. Kokku 41 erinevat tiitlit. See kõik tekitab paratamatult suuri ootusi.

"Olümpiamängudel võistlemine tekitab erilise tunde. Kolmas kord läks õnneks. Proovisin kaks korda varem, aga ei õnnestunud, ent nüüd asjad sujusid ja siin ma olen. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad väga hästi, et vanus on mul juba päris korralik, aga hing jätkuvalt noor. Kuigi mul on muudelt võistlustelt tõesti rohkelt kogemusi, olen olümpial esimest korda ja see
paneb kõhus liblikad lendama. Loodan, et suudan ootused täita," sõnas Alves esimese kohtumise eel.

Richarlisoni kiire kaabutrikiga pidanuks olema kõik tehtud ...

Noore hingega igiliikuri kindlal juhtimisel vajutas Brasiilia gaasi kiirelt põhja. Maiustati põhjalikult ja mõnuga, kasutades ära Saksamaa olümpiakoondise silmnähtavat haprust (klubide vastuseisu tõttu ei saabunud sakslased Tokyosse isegi täiskoosseisuga, võistkond jätab täiega
kokkuklopsitud pundi mulje põhjusel, et ta just täpselt seda ongi).

Richarlison viis Brasiilia 7. minutil juhtima, lõi 22. minutil teise ning 30. minutil kolmanda värava. Šansse oli Brasiilial tolleks hetkeks olnud teisigi, aga mitu head võimalust lasti ka luhta. Kui mäng toimunuks publiku ees, võinuks brasside tähelepanu ja isukus olla kõrgemad, aga Yokohama staadionil toimunud matši ilmestas kõigest kõlaritest lastud heli, mis ei veennud mitte kedagi, isegi mitte helirežissööri ennast.

Kaasa sambameestele siiski elati. Selle eest hoolitsesid paarkümmend pressisektoris istunud Brasiilia ajakirjanikku, kes iga tabamust häälekalt tähistasid. Kui mängu alguses tehti häält iga võimaluse puhul, siis 2:0 seisu järel enam mitte. Selge üleolek vastasest ja turvaline edu olid ootusi tõstnud. Erandiks olukorrad, milles osaliseks Dani Alves.

Kui 38-aastane kapten andis 38. minutil madala ja targa tsenderduse karistusalas oodanud Richarlisoni jala peale, reageerisid tribüünil istunud brasiillased suure õhinaga. Ja kui ründaja oma neljandat lüüa ei suutnud, siis suure pettumusega. Ilmselgelt sooviti, et Alves saaks kirja võimalikult suured, nähtavad ja fikseeritavad õnnestumised. Vanameister on selle heatahtlikkuse aastatepikkuse truu teenistusega välja teeninud.

Kindlasti poleks keegi vaielnud vastu, kui Dani Alves otsustanuks, et 45+1. minutil teenitud penaltit peab lööma tema, mitte temast 16 aastat noorem ründaja Matheus Cunha. Alves kõndis küll penalti määramise järel oma paremkaitsja positsioonilt trahvikasti suunas, aga nähes Cunhat palliga seisvat, keeras tseremooniata otsa ringi ja vaatas veidi hiljem pealt, kuidas Florian Müller penalti tõrjus.

... aga brasiillaste lohakus jättis õhku mitu küsimärki

53. minutil serveeris vastase karistusala lähistele tõusnud Alves Cunhale võimaluse varasem eksimus korvata, aga ründaja jättis kapteni soodsa söödu realiseerimata. Müller tõrjus taas. Neli minutit hiljem saabus karistus, kui väravavaht Santos (üks kolmest üleealisest) pudistas käte vahelt võrku Nadiem Amiri kauglöögi.

Mängu ilmet sakslaste värav siiski ei muutnud, vaid 62. minutil teenis oma teise kollase kaardi Saksamaa kapten Maximilian Arnold. Viga oli õrn, suisa kaheldav. Aga kelle vastu Arnold väidetavalt määruseid rikkus? Eks ikka Alvesi.

Hämmastaval kombel ei piisanud ka punasest kaardist, et mäng ära otsustada, sest 83. minutil lubas Brasiilia lohakas kaitsemäng Ragnar Achel peaga sihile jõuda. Kaotusseis vähenes jahmataval kombel minimaalseks, avapoolajal joviaalselt hõisanud Brasiilia ajakirjanikud muutusid järsku hiirvaikseks.

Kui vahetusmees Paulinho 90+4. minutil lõppseisu vormistas, brasiillased küll rõõmustasid, aga mitte enam nii ülevoolavalt kui esimesel poolajal, sest viiekordne maailmameister võib küll olla lohakas, aga ta pole loll. Nad said väga hästi aru, et latt tuleb tõsta kõrgemale ja siis see kindlalt üle hüpata.

Saksamaa nõrkust arvestades oli Brasiilia olümpiakoondisel (ja ka Dani Alvesil) võimalus mõõta tagasi natuke 2014. aasta koduse MM-i poolfinaalis saadud 1:7 kaotuse häbist. Täielikult seda ajaloolist kollapsit muidugi ära klaarida võimalik ei ole, aga osakaupa mahendada ikka. Üks osa tasuti Rio de Janeiro olümpiafinaalis, kus penaltiseerias Saksamaa alistati.

Toona pakkus rahulolu kohtumise kaalukus, täna võinuks mõnutunde tekitajaks olla suur võidumarginaal, mis osutus aga mängupilti silmas pidades täiesti ootamatul kombel kõigest kaheväravaliseks. Miks? Sest Brasiilia ründajatel nappis tähelepanelikkust. Alves meeskonna kaptenina on üks vastutajatest, et edaspidi nii ei läheks.

Soovi tal selleks tööks tänase põhjal otsustades igatahes jagub, sest kui teised tegutsesid lohakalt, siis Brasiilia kapteni klass, tase, tahe ja kumasid läbi tema igast liigutusest. Oli näha, et päev enne mängu öeldu polnud tühi õhk, vaid 38-aastane olümpiadebütant tõesti hindab võimalust olümpiavõitu püüda.

Olümpiajalgpall on nimelt selline imelik loom, mis erinevalt enamikust Euroopast on Lõuna-Ameerikas väga kõrges hinnas. Argentina pingutas 2004. ja 2008. aasta olümpiakuldade nimel kõvasti, mille järel võttis sama sihi ka Brasiilia. 2012 läks untsu, kui finaalis jäädi üllatuslikult alla Mehhikole, 2016. saadi esimene olümpiakuld kätte ning Tokyos jahitakse teist.

Tänane matš näitas, et Brasiilial on selleks potentsiaali. Aga samuti valitseb oht see potentsiaal maha mängida. Et esimene asi maksvusele pääseks ja teine mitte, peab hingelt noor igiliikur Dani Alves korra majja lööma. Kui ülejäänud Brasiilia meeskond järgiks samu standardeid, mis 38-aastane Alves, olnuks tänane skoor tõesti vähemalt 7:1. 

Tulemus:

Brasiilia - Saksamaa 4:2 (3:0)
7., 22., 30. Richarlison, 90+4. Paulinho - 57. Nadiem Amiri, 83. Ragnar Ache

Realiseerimata penalti: 45+1. Matheus Cunha (Brasiilia)
Eemaldamine: 63. Maximilian Arnold (Saksamaa)