"Jah, muidugi!" vastas peatreener Thomas Häberli pärast 2:0 võitu Valgevene üle küsimusele, kas ta kasvõi natuke unistab veel valikgrupis teisele kohale jõudmisest, mis säilitakse võimaluse kvalifitseeruda järgmise aasta MM-finaalturniirile.

Häberli möönis, et see šanss on imepisike. "Aga me mõtleme alati võidust!" rõhutas ta. Eesti on viiest mängust teeninud küll ainult neli punkti, aga kuna Tšehhi ja Wales tegid täna omavahel 2:2 viigi, siis jääb teine koht Eestist hetkel nelja punkti kaugusele. Tšehhidega võrreldes on Eestil üks mäng varuks, Walesiga kohtutakse esmaspäeval kodus. Annab arvutada küll!

• Vaata Brit Maria Taela galeriid mängust siit või artikli alt!
• Vaata Oliver Tsupsmani galeriid mängust siit või artikli alt!

Muidugi on unistuse teostumine väga-väga ebatõenäoline, aga tegelikult mõjub vägagi turgutavalt teadmine, et ta on olemas, sest väga palju aega on möödas viimasest korrast, kui Eesti koondisele paistis tunneli lõpust ka valgust.

EM- või MM-valiksarjas või Rahvuste liigas (loe: punktide peale peetud mängus) võideti viimati 2018. aasta novembris. Toona langes Kreeka võõrsil 1:0 mängus, mis kummagi jaoks enam midagi ei otsustanud. Tõsise sportliku pinge all saavutatud võitu tuleb otsida 2017. aasta oktoobrist (6:0 võõrsil Gibraltari üle).

Need asjaolud muudavad Valgevene üle hea esitusega saavutatud võidu eriti tähtsaks ja armsaks. See on Balti turniiri võidu ja Walesiga tehtud 0:0 viigi järel järjekordne märk, et Häberli juhtimisel ollakse õigel teel. See on nii mõnus tunne, kui jalgpallikoondis võtab mängu enda kontrolli alla, pitsitab vastast ja kuigi viimane ei alistu, paneb ta lõpuks tahtejõuga selili. Täpselt seda Eesti Valgevenega ka tegi.

Hakatuseks numbritest. Nurgalöögid 12:2 ja pealelöögid 8:1. Säärast ühe võistkonna statistilist ülekaalu pole A. Le Coq Arenal Eesti meeste koondise mängudes nähtud pärast 2019. aasta sügist, kui külas käis Holland, kes Sinisärgid parterisse surus ja sealt viivukski välja ei lasknud. Aga kui Holland lõi statistilise ülekaalu pealt ka väravaid, siis Eesti seda esimesel poolajal Valgevene vastu ei suutnud.

• Vassiljev ootamatult tärganud edasipääsulootusest: me ei loo endale illusiooni, et Tallinnasse tuleb nõrk Wales
• Häberli pakatas rahulolust, et segametsas tehtud ümberkorraldused toimisid nagu kellavärk

Esimese poolaja kaheksast pealelöögist koguni seitse takerdusid Valgevene meeste blokki, mis oli tõesti tihe. Enamiku avapoolajast istusid külalised tihedalt ja madalalt kaitses, kasutades 5-4-1 asetust. Nurgalööke teenis Eesti ropult, aga nende tõrjumiseks laskus Valgevene 11 mehega enda karistusalasse, millest piisas.

Tõelise ohu suutis Eesti tekitada vaid 27. minutil kasutada olnud nurgalöögist number kolm, mis mängiti esmalt lühidalt lahti ja siis tagasi Konstantin Vassiljevile, kes murdis trahvikasti ja pani värava ette pehme tsenderduse, mida sai peaga lüüa Erik Sorga. Eesti õnnetuseks jäi pallile ette Sorga poole seljaga seisnud Ruslan Judenkov.

Järgnenud 18 minuti jooksul oli Eestil kasutada veel üheksa nurgalööki, mida kõiki toimetas Vassiljev. 135. koondisemängu pidanud vanameister varieeris küll, aga kaaslased nende pallideni ei küündinud. Esimese poolaja kõige teravam löök raamidesse sündis 43. minutil hoopis väljaku teises otsas, kui Vladislav Klimovitš andis tuld, aga Karl Jakob Hein tõrjus.

Fännitribüün tänas väravavahti lauluga "Hein on ees, kas näed sa?". Sorga momendi ja Klimovitši pealelöögi vahele mahtus lisaks paljudele nurgalöökidele mitmeid Vlasi Sinjavski – vasakäärelt väga hea mäng! – kauneid ja efektiivseid manöövreid, üks Karol Metsa võimas kauglöök ning üks olukord, kus Sorga peaaegu löögile sai, aga läbimurret ei tulnud. Mindi vaheajale.

• Valgevene ajutine peatreener: mehed võitlesid, aga muud positiivset polegi nagu öelda

Sealt naasmine polnud Eesti jaoks kõige parem, sest 52. minutil teenis Henri Anier keskväljal tehtud vea eest kollase kaardi ja võistluskeelu esmaspäevaseks mänguks Walesiga. Ning 54. minutil pidi Joonas Tamm karistusalas blokeerima Valgevene kapteni Jevgeni Jablonski pealelöögi. 57. minutil kukkus vastase trahvikastis Maksim Paskotši, ent Rootsi kohtunikku see ei huvitanud.

Aga mõnikümmend sekundit hiljem oli pall Valgevene väravas. Teise poolaja alguses mitme tema peale mängitud palli osas passiivselt tegutsenud Henri Anier näitas nüüd üles agressiivust ja trügis vastase kastis palli pealt ära Maksim Bordatšjovi. Sööt värava ette võttis rikošeti, aga Sorga suutis keha-asendit korrigeerida ja palli peaga võrku suunata.

Suurde ohtu Eesti eduseis edasise mängu jooksul ei sattunudki, sest Valgevene rünnak oli mannetu. Koroonaviirusesse nakatanud peatreenerit asendanud Oleg Raduško tegi ohtralt vahetusi, aga teravusi Eesti karistusalas need kaasa ei toonud. Tsenderdusi anti, paar standarolukorda teeniti samuti, aga tõsist Valgevene survet ei tekkinudki.

Eestil avanes kohtumise lõpusirgel eeldatult rohkem ruumi, mille toel püüti pingetest vabastavat 2:0 väravat. 78. minutil oli Märten Kuusk lähedal, et Vassiljevi nurgalöök peaga sihile koksata, aga natuke jäi puudu. 89. minutil tulistas Kostja ise kaugelt, aga natuke mööda. 90+3. minutil aga tehti asi ära, kui Taijo Teniste sööt kaitseliini taha leidis vabanenud Sergei Zenjovi, kes mängis end mööda Valgevene väravavahist Pavel Pavljutšenkost ja veeretas palli tühja puuri.

VAR kinnitas, et Zenjov polnud suluseisus, värav fikseeriti ära ja kohe kõlas ka lõpuvile. Lillekülas pandi makilindilt käima Eesti koondise võidulaul "See on võit!". Ees ootas ilus nädalavahetus! Soccernet.ee tähelepanekud:

Eesti koondise põhikoosseisus oli üks (väike) ootamatus – paremkaitsjana alustas Maksim Paskotši, kelle kohta peatreener Häberli veel septembris oli korduvalt öelnud, et näeb teda ikkagi ainult keskkaitsjana ja Tottenham Hotspuri U23 meeskonda kuuluva noormehe äärele liigutamise peale aktiivselt ei mõtle.

Kõik on uus oktoobrikuus. Eks asjaolud mängisid selle lahenduse Häberlile ka kätte, sest Sander Puri ja Michael Lilander olid vigastusega väljas ning Taijo Teniste vormi kohal kahtlused. Paskotši oli loogiline käik, aga näitas ühtlasi ära võimaliku lahenduse olukorraks, kus Eestil ainsatki kaitsemängijat vigastuse või võistluskeeluga puudu ei ole.

Variant, et näeme säärast kaitseliini ka tulevikus, on vägagi arvestatav. Keskkaitses nullimängu teinud kolmik Karol Mets – Joonas Tamm – Märten Kuusk toimib ning pole näha, et Häberli tahaks seda lõhkuda. Kui keegi neist kolmest eemal (ja Ragnar Klavan samuti puudu), siis nihkub Paskotši kohe sinna auku lappima.

Ning kui Vladislav Kreida ei saa mängida (nagu esmaspäeval Walesi vastu), siis omakorda siirdub Mets keskpoolikusse ja Paskotši taas keskkaitsesse. Aga kui kõik on olemas (nagu täna), siis pole Eestil hetkel ühtegi nii head spetsialiseerunud paremkaitsjat, et Paskotši pingile jätta. Jah, noormees tegi täna seal praaki ja sai Kostja Vassiljevi käest korralikult pragada.

Aga tänu täna platsil viibitud 87 minutil on ta edaspidi selleks rollis palju paremini valmis. Kuna Häberli mängib balansist väljas äärtega, siis muutub Paskotši paremkaitsesse panekuga just see tiib automaatselt kaitsvamaks ja muudab ründavamaks vasaku, mis on nii Vlasi Sinjavski kui ka Henrik Ojamaa naturaalne positsioon.

Paremal nii häid valikuid pole, sest Sergei Zenjovile 5-3-2 asetuses äärena tegutsemine sobima ei kipu. Nii septembris Põhja-Iirimaa vastu kui ka täna sekkus ta vahetusest hoopis edurivisse, mis kujunebki koondises ilmselt tema positsiooniks. Seega Paskotši paremkaitses mängitamine sobitub hästi kokku Eesti praeguse mängijavaliku ning taktikalise skeemiga. Esmaspäeval seda pigem ei näe, aga hiljem ilmselt küll.

2019. aastaga kerkisid FC Floras põhitegijateks ründaja Erik Sorga, ääreründaja Vlasi Sinjavski ja poolkaitsja Vladislav Kreida. Kui Sorga siirdus välismaale 2020. aasta alguses, siis Sinjavski ja Kreida möödunud talvel. Kellelgi neist kolmest pole asjad piiri taga sujunud ideaalselt, vaid taluda on tulnud erinevaid tagasilööke, peamiselt vähest mänguaega.

Lisaks FC Floras koondislaseks küpsemisele ühendab neid kolme asjaolu, et nooremana kuuluti Tallinna Legionisse, kelle mentor andis 2019. aastal enne mängu Saksamaaga lubaduse, et "olgu vastas ükskõik kes, aga Legioni poisid jalga ei värista". Olgu öeldud, et tolles 0:8 mängus keegi neist kolmest seda tõestada ei saanud.

Aga täna pidid nad seda tegema, sest kõik kolm kuulusid põhikoosseisu. Rootsi esiliigas mänguajast täitsa ilma jäänud Kreida käivitus raskustega, aga võitles end mängu sisse, kohanes tempoga ja tegi korraliku partii (kahjuks teenis ka kollase kaardi, mis ta Walesi-mängust kõrvale jätab). Sorga lõi värava, tegi tarku otsuseid ja hoidis Valgevene kaitsjaid kikivarvul.

Kolmiku säravaim liige oli täna aga Sinjavski, kelle esitus kaitsefaasis oli kohusetundlik ja rünnakul efektiine. Valgevene paremkaitsja Roman Begunov oli Sinjavskiga püstihädas ning kui ajalugu mäletab mänge, kus Sinjavski ei suutnud oma osavust kasulikuks jalgpalliks konverteerida, siis täna tõrkeid ei ilmnenud. Eesti hoidis Sinjavski kaudu Valgevenet surve all.

Kui kohtumise eel mängiti rahvushümne, võttis vähemalt üks Eesti koondise fänn välja Valgevene rahvusliikumise valge-puna-valge trikoloori koos vapiga ja hoidis seda üleval. Ning 77. minutil võttis Eesti fännisektor üles kuulsa jalgpallilaulu "Putin, huilo!" versiooni, kus Venemaa presidendi nimi oli asendatud Valgevene oma Aleksandr Lukašenko perenime kahe esimese silbiga.

Spordis läks täna nii, et Valgevene meeskond lahkus Tallinnast kaotusega. Aga äkki annavad need kaks žesti (eriti esimene) kasvõi tibakese jõudu juurde Svetlana Tihhanovskaja juhitud liikumisele, mille lõpp-eesmärk on Valgevene läbi aegade suurim võit?

Protokoll:

8. oktoobril kell 21.45 A. Le Coq Arenal

Eesti - Valgevene 2:0 (0:0)
58. Erik Sorga, 90+3. Sergei Zenjov

Hoiatused: 52. Henri Anier, 59. Maksim Paskotši, 73. Vladislav Kreida - 85. Ruslan Lisakovitš
Mänguolud: +11, muruväljak väga heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 3597
Peakohtunik: Mohammed Al-Hakim
Abikohtunikud: Mehmet Culum, Mahbod Beigi
Neljas kohtunik: Bojan Pandzic (kõik Rootsi)
VAR: Michael Fabbri
AVAR: Luca Mondin (mõlemad Itaalia)

Eesti: Karl Jakob Hein, Joonas Tamm, Märten Kuusk, Karol Mets, Maksim Paskotši (87. Ken Kallaste), Vladislav Kreida, Mattias Käit, Vlasi Sinjavski (81. Taijo Teniste), Konstantin Vassiljev, Erik Sorga (69. Sergei Zenjov), Henri Anier (81. Henrik Ojamaa).
Varus: Matvei Igonen, Karl Andre Vallner, Taijo Teniste, Ken Kallaste, Artur Pikk, Henrik Pürg, Marco Lukka, Markus Poom, Bogdan Vaštšuk, Sergei Zenjov, Henrik Ojamaa, Robert Kirss.

Valgevene: Pavel Pavljutšenko, Roman Begunov (81. Dmitri Antilevski), Ruslan Judenkov, Maksim Bardatšjov (66. Vadim Pobudei), Gleb Ševtšenko (66. Kirill Petšenin), Artjom Bõkov, Aleksandr Seljava, Jevgeni Jablonski (81. Ruslan Lisakovitš), Vladislav Klimovitš, Andrei Solovei (46. Pavel Sedko), Vitali Lisakovitš.
Varus: Jegor Hatkevitš, Vladislav Vassiljutšek, Kirill Petšenin, Danila Netšajev, Ivan Sadovnitšõ, Vadim Pobudei, Ruslan Lisakovitš, Jevgeni Krasnov, Pavel Sedko, Dmitri Podstrelov, Dmitri Antilevski.