Kui hooaja esimene Tallinna derbi oli kinnine ja lõppes 0:0 viigiga, siis teises löödi väravaid igale maitsele. Isegi otse nurgalöögist. Tiitlikaitsja FC Flora asus 28. minutiks 3:0 juhtima ja võttis lõpuks kindla 4:2 võidu.

Levadia säilitas küll koha Premium liiga tabeli tipus, aga neist neli mängu vähem pidanud Flora on nüüd juba ainult kaheksa punkti kaugusel. Soovitud ja loodetud faasinihet Levadia ellu viia ei suutnud. Pigem hoopis vastupidi – Flora staatus Eesti meeskonnana number üks sai tänasega uut kinnitust, sest Levadia teatud nõrkused kisti halastamatult alasti.

• Brent Lepistu: ei hakka vabandusi otsima, tuleb Florale au anda
• Olümpiavärava autor Poom: peame uueks kõvaks andmiseks valmis olema
• Marko Savic: analüüsi jaoks on kaotus alati parem materjal kui võit
• Henn kiitis omade kõrget pressi: see häiris Levadiat ja ajas nad närviliseks

Kuigi Levadia loožist, kust jälgis mängu klubi president Viktor Levada koos saatjaskonnaga, kostus kohtumise avaminutil innustunud "Le-va-di-a! Le-va-di-a! Le-va-di-a!", haaras ohjad Flora. 2. minutil teeniti nurgalöök ja 4. minutil murdis Rauno Sappinen paremalt äärelt läbi ja tsenderdas Konstantin Vassiljevile, kelle pealöögi Karl Andre Vallner tõrjus.

Järgmise šansi realiseeris Vassiljev aga kindlalt. 10. minutil mängis Flora paremkaitsja Michael Lilander end mööda Ernest Agyirist ja sokutas trahvikasti väga hea söödu, mille peale spurtinud Flora kapten võttis palli esimese puutega omaks ja saatis selle teisega vastu rutanud Vallneri jalge vahelt sisse. Olukorra peamine süüdlane oli Vassiljevi spurdi maha maganud Anton Tolordava.

Olukord läks Levadia jaoks peagi veel hullemaks, sest 14. minutil oli vigastusega sunnitud lahkuma meeskonna viimaste nädalate kõige ohtlikum mängija Bogdan Vaštšuk ning kaks minutit hiljem sai otsa ka vasakkaitsja Milijan Ilici mäng. Neid asendasid Igor Žurahhovski ja Rasmus Peetson. 18. minutil jõudis Levadia esimest korda karistusalasse, aga Robert Kirsi pealöök lendas väravast üle.

Flora vastus oli kiire ja tabav. 22. minutil mängis Henrik Ojamaa küljejoone juures üle Ilja Antonovi ja andis väga hea söödu kaitseliini taha, kuhu sööstis Tolordava katta olnud Sappinen, kes ühe puutega palli Vallneri alt sisse lükkas. Meisterlik värav nii söötjalt kui lööjalt viis Flora 2:0 juhtima ja 28. minutil oli seis juba 3:0, kui Ojamaa realiseeris kontrarünnaku lõpetuseks Vassiljevi väga hea söödu.

Kui esimene poolaeg oli Levadialt väga halb, siis teise poolaja eest tuleb neile au anda. Esitus oli võitluslik ning oluliselt hoolikam, täpsem ja kompaktsem. See sai parima võimaliku alguse, kui 47. minutil kasutati neid hooaja alguses mitmel puhul toitnud kombinatsiooni ehk Volodõmõr Bajenko diagonaalsöötu vasakpoolsesse taskusse.

Seekord oli seal Žurahhovski, kellega Markkus Seppik mingil põhjusel õhuvõitlusse ei läinud. Ukrainalsest mängujuht lükkas palli peaga kenasti ette Robert Kirsile, kes vähendas Levadia kaotusseisu 1:3 peale. Levadia elavnemist oli nii näha kui ka kuulda. Loožist kostus taas "Le-va-di-a! Le-va-di-a!" ning Frank Liivak murdis 51. minutil paremalt äärelt läbi ja tekitas teravuse, mille Flora kaitse raskustega klaaris.

54. minutil oli ärev moment Levadia värava all, aga Martin Miller ei suutnud Sappineni eeltööd realiseerida. 57. minutil murdis Agyiri mängu jooksul esimest korda karistusalasse (Lilanderist ei saanud ghanalane mööda kordagi, aga vahetusmehest Kristo Hussarist läks mööda esimesel katsel) ja tulistas värava ette madala palli, mille Matvei Igonen jalaga tõrjus.

Flora pidi välja vahetama vigastada saanud Sappineni ning Levadia jätkas surumist. 64. minutil takistas Lukka vea hinnaga Liivakut. Minut hiljem leidis Bajenko diagonaaliga taas üles Žurahhovski, kes pikendas seekord äärele Agyirile. Terav sööt värava ette tuli, aga Kirss ei suutnud palli sisse lükata.

Kaks minutit hiljem kukkus pall vahetusest sekkunud Mark Oliver Roosnupu puute järel Flora latile. Tõsi, lati niiöelda otsajoonepoolsemale küljele ehk sisulist ohtu polnud, sest trajektoor oli kaarjas ja Igonen kontrollis olukorda. Aga see oli järjekordne märk, et Levadias jagub tahet ja distsipliini mäng ümber pöörata. Vaja oli lihtsalt veel ühte õnnestumist ja 3:2 väravat, mis pannuks Flora tõsiselt närveerima ja andnuks Levadiale jõudu juurde.

Levadia lootus kustus 78. minutil, kui Markus Poom lõi värava otse nurgalöögist. Kas Rauno Alliku tegi selles olukorras Vallnerile vea, on küsimus, mille osas Flora ja Levadia toetajad kokkuleppele ei jõua. Neutraalne vaade ütleb, et sealt võinuks vea vilistada, aga seda ei pidanud tegema. 50-50 olukord, mis läheb kord nii, kord naa. Igatahes saanuks Vallner tegutseda konkreetsemalt.

4:1 eduseisus Flora mängu maha rahustada ei suutnud, vaid Levadia teenis standardolukordasid, kust tekitas veel kaks väga head momenti. Kui 86. minutil tõrjus Igonen hiilgavalt alumisse nurka teel olnud Brent Lepistu pealöögi, siis 90+2. minutil sündis 4:2, kui Žurahhovski lükkas nurgalöögi peaga värava ette, kuhu oli vabaks unustatud Bajenko. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

1. Levadia treenerid usaldasid Tolordavat ja eksisid jämedalt

Vaevalt toodi mullu Gruusia kõrgliigaklubis FC Telavi mänginud Anton Tolordava Levadiasse vahetusmeheks. Miks sõlmida kahe-aastane leping välismaalasega, kelles ei nähta selget põhikoosseisu liiget? Eriti klubil, kelle jaoks ETM-mängijate piirang (EJL-i mõistlik meede!) valmistab probleeme?

Samas oli kaheksa välismängija palkamisse, mida Levadia hooaja eel tegi, kurbmäng sisse programmeeritud. Kui Aamir Yunis Abdallah ja Luka Lukovic on kindlalt rotatsioonist väljas olnud, siis ülejäänud kuue seast oli hooaja alguses õnnetuks just Tolordava. Ta sai oma esimese võimaluse pärast Maksim Podholjuzini punast kaarti 0:4 mängus Paide Linnameeskonnaga.

Esitus Narva Transi vastu (Levadia võitis 3:2) polnud veenev ja Tolordava kukkus pingile tagasi. Järgmiseks mänguks Paidega teenis võistluskeeldu Volodõmõr Bajenko ja Tolordava alustas. Levadia küll võitis 2:1, aga Tolordava leidis end järgmises mängus sootuks tribüünilt, sest, noh, grusiini esitus ei tekitanud kindlust.

Aga Podholjuzin sai vigastada ning kahes viimases mängus on Tolordava taas põhikoosseisus olnud. Samas on selle keskkaitseruleti käigus ilmnenud, et sel positsioonil saab väga kenasti hakkama ka endine poolkaitsja ja viimasel ajal Levadias äärekaitsjana kasutust leidnud Rasmus Peetson. Seega tänase mängu eel oli Levadial keskkaitsepaari määrates valikus kolm meest. Pingile jäeti Peetson.

See oli vale otsus, sest Tolordava mängis väga halvasti. Ta oli (peamine) süüdlane kõigi kolme Flora esimese poolaja värava puhul. Grusiin eksis kaitses ja oli palliga tohutult krobeline. Iga tema pallipuude oli närviline ja söödud enamasti sihitud. Tema pealt kärises kogu aeg ning Flora tunnetas selle väga hästi ära ja penetreeris Levadiat sealt halastamatult.

1:0 tuli, kui Tolordava katta olnud Vassiljev kaitsja selja tagant kasti sööstis. 2:0 olukorras oli värava autor Sappinen just Tolordava katta. Ning 3:0 väravaga lõppenud Flora kolm-kaks kontrarünnak sai alguse Tolordava väga kehvast pallipuutest keskväljal. Levadia oli sunnitud esimesel poolajal vigastuste tõttu kaks vahetust ära tegema. Ilma nendeta kuulunuks Tolordava ilmselt vaheajal väljavahetamisele.

Grusiini põhikoosseisu määramine oli Levadia treeneritelt viga. Peetson on tehniliselt kindlam ja heas vormis. Ning Tolordava pakutav õhuvõimsus ei ole Flora vastu teab mis vajalik. Flora kasutab rünnakul kõrgeid palle vähe. Aga viga paistab olema ka Tolordavaga sõlmitud leping. Premium liiga tippmängudes, kus grusiin seni platsil käinud, on ta lati alt selgelt läbi jooksnud.

Et Bajenko sai 4:2 väravat lüües vigastada (Flora väravavaht Matvei Igonen lendas talle sisse ja tegi vea), võib Levadial laupäevast karikafinaali silmas pidades keskkaitses korralikum kriis tekkida. Peetsoni alustamine tundub praegu raudkindel. Aga kes on tema partner? Kui Bajenko on vigastatud, siis kas Tolordavale antakse tõesti uus võimalus? Või saadetakse lahingusse pühapäeval Esiliigas duubelmeeskonna ridades pika vigastuspausi järel esimesed 45 minutit teinud 19-aastane Lukovic?

Lisaks on huvitav, miks ei usalda Levadia treenerid oma eestlastest äärekaitsjaid Trevor Elhit ja Markus Jürgensoni. Paremkaitses alustas Ilja Antonov, kes on terve elu mänginud poolkaitses. Talle tehtud vea eest sai Henrik Ojamaa küll 5. minutil kollase kaardi, aga järgmised 85 minutit domineeris seda duelli floralane, kes andis resultatiivse söödu ja lõi värava.

Jürgenson vaatas seda kõike vahetuspingilt, Elhi tribüünilt. Nad mõlemad on ametilt äärekaitsjad, kes on pikkade aastate jooksul omandanud professioonile vastava vilumuse. Antonovi ründavad omadused on Levadia taktikalise skeemi jaoks muidugi vajalikud, aga kas neid ei annaks rakendada mujal?

Vaštšuki vigastus pakkus ju selleks varianti. Võinuks ju liigutada Antonovi paremkaitsest keskväljale Vaštšukist vabanenud kohale ja tuua äärekaitsesse, kus Ojamaa oli juba duelle võitnud, pingil istunud Jürgensoni? Vaštšukki asendanud Žurahhovskist oli lõpuks muidugi kasu, mis pole üllatav, sest tegu ongi hea jalgpalluriga, aga alles teisel poolajal. Resultatiivsed söödud andis ta olukordades, kus Levadia oli juba kolme väravaga kaotusseisus ehk siis, kui oli juba hilja.

Esimese kahe punkti kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et Levadia kaitse on endiselt korraldamata. Pärast seda, kui Tallinna Legion lõi neile kolm, Paide Linnameeskond neli ja Narva Trans kaks väravat, tehti Floraga 0:0 viik, mis viitas, et mured on lahendatud. Järgnes viiemänguline võiduseeria, mille käigus löödi Levadiale ainult kolm väravat.

Flora neli tabamust näitavad aga halastamatult, et Levadia kaitse pole piisavalt heal tasemel. 12 Premium liiga mänguga – see on kolmandik hooajast – on neile löödud 16 väravat, mis tähendab 48 sisselastud värava tempot. Sellega meistriks tulek oleks suur ime.

Levadia kaaspeatreener Marko Savic leidis pärast kohtumist, et avapoolaja probleemiks olid individuaalsed vead ja mängupilt polnud tegelikult nii halb. Levadia kapten Brent Lepistu nentis, et mängu ülesvõtmine, eriti vasakult äärelt, ei toiminud nii nagu vaja. Need individuaalsed eksimused ja suutmatus rünnakuid üles võtta olid Flora kvaliteetse kõrge pressingu tagajärg.

Esimene poolaeg oli tiitlikaitsjalt hiilgav ning sellega pidanuks mäng tehtud olema. Lõpuks võib öelda, et oligi. Aga kui Levadia suutnuks 1:3 seisul mõne teravuse – ja neid oli tõesti mitu – väravaks realiseerida, võinuks 112. Tallinna derbi võtta teistsuguse pöörde. Flora rütmi häiris sunnitud vahetus, kui Lilanderi asendas Hussar, keda Agyiri koheselt terroriseerima asus. Seejärel kaotati ka Sappinen.

Aga sääraste asjadega peab suutma keset mängu kohaneda. Teise poolaja esimesed 25 minutit ei olnud Flora poolt vaadatuna piisavalt korralikud ja on kindlasti perioodiks, millele Jürgen Henn koos abilistega tähelepanu pöörab. Õppetund, mis saadakse ilma punkte kaotamata, on eriti väärtuslik. Just sellise Flora teise poolaja alguses sai.

Flora neljaliikmeline edurivi ehk Sappinen ees, Vassiljev tema taga ning Zenjov ja Ojamaa äärtel, hakkab iga mänguga teineteist paremini tunnetama. Tasub meenutada, et Ojamaa ja Zenjov on ju meeskonna värsked täiendused, kellega Sappinen varasema karjääri vältel puutunud kokku väga vähe. See nelik läheb edaspidi ainult paremaks.

Esile võiks tõsta ka 2:0 väravale väga hea eeltöö teinud Ojamaad või 2:0 värava meisterlikult realiseerinud Sappineni, aga Vassiljevi avavärav võttis meeskonnalt pinged maha ning 3:0 värava puhul tuleb kiita vanameistri head platsinägemist, et ta Ojamaa perfektse sööduga üles leidis.

Protokoll:

19. mail kell 20 Tallinnas A. Le Coq Arenal

Tallinna FCI Levadia - Tallinna FC Flora 2:4 (0:3)
47. Robert Kirss, 90+2. Volodõmõr Bajenko - 10. Konstantin Vassiljev, 22. Rauno Sappinen, 28. Henrik Ojamaa, 78. Markus Poom

Väravasöödud: 47., 90+2. Igor Žurahhovski - 10. Michael Lilander, 22. Henrik Ojamaa, 28. Konstantin Vassiljev, 78. x
Hoiatused: 9. Ilja Antonov, 70. Ernest Agyiri, 73. Igor Žurahhovski, 74. Robert Kirss - 5. Henrik Ojamaa, 64. Marco Lukka, 85. Markus Poom, 90+3. Matvei Igonen
Mänguolud: +11, pilves vihmane ilm; muruväljak heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 0, pole lubatud
Peakohtunik: Joonas Jaanovits
Abikohtunikud: Silver Kõiv, Sander Saga
Neljas kohtunik: Juri Frischer

Levadia: Karl Andre Vallner, Milijan Ilic (16. Rasmus Peetson), Volodõmõr Bajenko, Anton Tolordava, Ilja Antonov, Brent Lepistu, Bogdan Vaštšuk (14. Igor Žurahhovski), Ernest Agyiri, Zakaria Beglarišvili, Frank Liivak (66. Mark Oliver Roosnupp), Robert Kirss.
Varus: Artur Kotenko, Rasmus Peetson, Mark Oliver Roosnupp, Markus Jürgenson, Hannes Anier, Igor Žurahhovski, Karl Rudolf Õigus. 

Flora: Matvei Igonen, Marco Lukka, Märten Kuusk, Markkus Seppik, Michael Lilander (54. Kristo Hussar), Markus Poom, Martin Miller, Henrik Ojamaa (85. Markus Soomets), Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov, Rauno Sappinen (63. Rauno Alliku).
Varus: Karl-Romet Nõmm, Sten Reinkort, Rauno Alliku, Rocco Robert Shein, Henrik Pürg, Kristo Hussar, Markus Soomets.

Tabeliseis: