Rahvuste liigas peeti täna maha eelmise aasta EM-i finaali korduskohtumine, kui Inglismaa võõrustas taas Itaalia kolleege. Võrreldes eelmise korraga olid aga tiimide koosseisud tunduvalt tagasihoidlikumad ning lõppkokkuvõttes ei suutnud keegi palli vastaste kollkiiprist mööda lükata.

Matš algas väga tormakalt, kuna paarikümne sekundiga tekkis mõlema värava all päris ohtlikud olukorrad. Esiteks mängis Gianluigi Donnarumma oma trahvikastis väga julgelt, kui ta otsustas Tammy Abrahamist mööda konkustada. Võõrsilfännide õnneks trikk õnnestus ning pall jõudis kärmelt väljaku teise otsa, kus Davide Frattesi sai hea söödumängu järel palli, kuid veeretas seejärel nahkkera napilt tagumisest postist mööda.

Tasapisi hakkasid inglased initsiatiivi endale haarama ja kõrge survega pandigi Donnarumma eksima. Pall jõudis valesöödust Abrahamini, kuid britt lõi mänguvahendi napilt raamidest mööda. Neli minutit hiljem tormasid võõrustajad taas vasturünnakule, kuid nüüd kõmmutas Mason Mount palli latti.

Paari hea võimaluse järel läks matš pisut rahulikumaks ning kummalgi ei tekkinud liialt häid võimalusi. Pigem valdas palli Inglismaa, ent vastastest ei saadud kuidagi mööda. 23. minutil oli hoopis Itaalia see, kes oli väga lähedal avaväravale: pall veeretati inglaste värava eest mööda ning Sandro Tonali suunas nahkkera kaunilt tagumise nurga poole, kuid ... Aaron Ramsdale tegi jalgadega supertõrje ja hoidis sellega seljataguse puhtana.

Teise poolaja alguses jätkati samamoodi, kui jällegi olid Inglased need, kes palli rohkem sööta said. Kärmelt tekkis ka suurepärane šanss, kui kaunis tsenderdus lendas itaallaste trahvikasti, kus oli ka Raheem Sterling. Kodufännide kahjuks põrkas aga pall välejalgse kapteni jaoks ebamugavalt maha ning mees kõmmutas nahkkera väravast üle.

Mängu edenedes sai üha selgemaks see, et tegelikult lepib Itaalia ka viigiga. Sinisärgid hakkasid oma rünnakuid aina rahulikumalt üles ehitama ning see tappis korralikult ka mängu tempot. Vahepeal proovisid nad kontrarünnakutest sutsata, ent asja sellest ei saanud. Samas kaitses püsiti lõpuni välja väga korralikult, kuna vastastel ei õnnestunud tagaliinist kuidagi mööda saada. Lõpuks tehtigi teisel poolajal ainult üks pealelöök raamidele. Kohtumine lõppes väravateta ning mõlemad kirjutasid tabelisse ühe punkti juurde. Soccernet.ee tähelepanekud mängust:

1. Inglismaa ei saa kuidagi itaallaste vastu

Kuna tegemist on kahe jalgpallimaailma hiiuga, siis ei üllata see tõenäoliselt kedagi, et tiimid on omavahel päris mitu korda kokku saanud. Koondiste esimene jõukatsumine leidis aset juba 1933. aastal, mil lepiti 1:1 viiki. Seejärel istus troonile Inglismaa, kes järgmise 40 aasta jooksul ei kaotanud ühtegi omavahelist duelli. Kaheksast matšist neljast väljuti võiduga ning neljas lõpetati viigiseisul. Inglaste elu oli ilus, aga mis sai edasi?

Esmalt tasub mainida, et esimene punktide peale mäng peeti alles 1976. aastal (varasemad duellid olid kõik sõprusmängud/turniirid). Seega vaatame matše, mis on reaalselt tähtsust omanud ehk tegemist oli kas MM-i, EM-i või Rahvuste liiga finaal- või valikturniiriga. Siin on kaalukausid vajunud pisut rohkem itaallaste kasuks: kümnest mängust on ainult üks (!) lõppenud itaallaste kaotusega.

Heidame seega pilgu ajalukku ning vaatame, kuidasmoodi on Itaalia koondis suutnud inglasi endast välja ajada. Siinkohal soovitame Inglismaa tulihingelistel fännidel järgnev lõik vahele jätta, kuna potentsiaalselt võib meenuda mõni matš, mis ei lõppenud just kõige kaunimalt.

Esimesena tuleb tõenäoliselt kõigil meelde eelmise aasta EM finaalturniir, kus Itaalia finaalis alles penaltiseeriaga konkurentidest jagu sai. Seejuures tehti seda Inglismaa oma grandioossel Wembley areenil. Umbes-täpselt kümme aastat tagasi leidis aset enam-vähem sarnane süžee: jällegi kohtusid tiimid Euroopa meistrivõistluste veerandfinaalis ning nii normaal- kui ka lisaaeg lõppes viigiseisus. Järgnes penaltiseeria, kus Inglismaa kaotas 2:4.

Kaks korda on inglased kaotanud ka suurturniiri alagrupis: 1980. aastal jäädi 0:1 kaotuse tõttu EM-i grupis kolmandaks ning 2014. aastal, mil mõlemad põrusid täielikult, tegi Andrea Pirlo imekauni pette ja aitas omadel võtta 2:1 võit. 32 aastat tagasi kaotasid mõlemad maailmameistrivõistluste poolfinaalis ning seega tuli otsustada, kes saab omale pronksmedalid. Inglismaa lõi ühe ära, kuid ... Itaalia vastas kahega.

2. Vähekogenud koosseisud

Kuigi see on juba teada, et suurtel tiimidel on Rahvuste liigast suures plaanis ükskõik, siis ikkagi on päris huvitav vaadata, millised mehed mängudes platsile saavad. Täna oli olemas ka selge võrdluskoht, kuna üksteist kuud tagasi kohtusid ju tiimid ühe turniiri raames. Kui nüüd pannagi koosseisud kõrvuti, siis paistab silma, et algrivistusse pääses mõlemas duellis ainult seitse (!) pallurit: Harry Maguire, Kieran Trippier, Declan Rice, Mason Mount, Raheem Sterling, Giovanni Di Lorenzo ja Gianluigi Donnarumma.

Selgelt rohkem muudatusi tegi itaallaste peatreener Roberto Mancini, kes saatis peale Finalissima't puhkama viis põhimeest. Kui üle-eelmises matšis Saksamaa vastu tegi oma debüüdi kuus mängijat, siis täna pääses esmakordselt platsile Federico Gatti. Seejuures algkoosseisu keskmine vanus oli 25 aastat ja 126 päeva ehk ainult ühes mängus (eelmine matš Ungari vastu) on Roberto Mancini saatnud väljakule noorema rivistuse.

Gareth Southgate ei teinud nii palju vangerdusi, kuid temagi jättis pingile näiteks Jordan Pickfordi, Kyle Walkeri, John Stonesi ning kapten Harry Kane'i. Koondiste vähest kokkumängivust oli näha ka väljakul, kuna ootamatult palju tuli mõlemal söödupraaki. Teisalt tuleb tõdeda, et mõlemad olid kaitsetööga siiski vägagi südid ja korralikud, kuna kumbki ei suutnud ju lüüa ühtegi väravat.

3. Polnud suure mängu tunnet

Teatavasti võõrustab Inglismaa peamiselt oma kodumänge suurel ja uhkel Wembley staadionil. Täna oldi aga hoopis Wolverhampton Wandersi koduplatsil, kuhu mahub pisut rohkem kui 32 tuhat inimest. Põhjus lihtne - inglased pidid mängima suletud uste taga ehk tribüünidele lubati ainult lapsi ning nende saatjaid.

Vahepeal tegid noored küll endalegi üllatavalt kõva lärmi - eriti mängu alguses, mil itaallased mõne vea tegid - kuid suur osa matšist toimus vaikuses. Teisalt kuivõrd ainult aasta aega tagasi möllas maailmas koroonakriis, siis pole tühjad tribüünid ja vaiksed mängud telekavaatajatele midagi uut, kuid veidi imelik siiski.

Italian players greeted with shrieks of “who are you?” by some of the 3,000 English schoolkids at Molineux. #ENGITA pic.twitter.com/y10fO7RDn4 — Henry Winter (@henrywinter) June 11, 2022

Wolverhamptonis elavatel fännidel ei tasu aga nukrutseda. Juba ülehomme võõrustab Inglismaa Ungari koondist ning siis võivad tribüünid punavalgeid toetajaid täis olla.

4. Mancini ei jäägi töökohast ilma?

Itaalia eelmine aasta oli vapustav - tuldi ju ikkagi Euroopa meistriteks! Terve Saapamaa armastas Roberto Mancinit, kes oli peale viitteist aastat Itaaliale taas suure tiitli toonud. Hakati juba ootama Kataris toimuvat MM-i, kust 57-aastase peatreener võiks ju veel ühe karika koju tuua!

Kuid ... me kõik teame, mis juhtus märtsis. Üks väike Põhja-Makedoonia pani sellele unistusele punkti ning seega jääb Itaalia teist MM-i järjest pealtvaatajaks. Suve algul peeti Lõuna-Ameerika tšempioni Argentinaga maha ka suur Finalissima, kuid sealgi saadi häbiväärne 0:3 kaotus. Mancini nimi polnud enam nii popp ning hakkas tunduma, et peagi istub treeneritooli mõni uus nimi.

Kolm mängu hiljem on aga asi taas veidikene paremaks läinud. Kuigi mees kasutab väga palju noori ning kogemusteta pallureid, siis on sellegipoolest suudetud viigipunkt võtta nii Saksamaalt kui ka Inglismaalt. Hetkel pole sugugi välistatud, et koondis võiks ka kolme vooru pärast oma alagrupi esimene olla ja seega Rahvuste liiga karikat jahtima asuda. Kuid jah, ei tasu liiga vara veel hõigata. Rohkem järeldusi saab teha juba teisipäeval, mil itaallased külastavad Saksamaad.

Inglismaa - Itaalia 0:0