Luup peale | Kui Paide plaaniga Lillekülla jõudis, oli Levadial kättemaks juba ellu viidud


Premium liiga tänavuse hooaja esimesed komistamised üle elatud, läks FCI Levadia Paide Linnameeskonnale mõne nädala taguse lüüasaamise eest innukalt kätte maksma. Kaks väravat löödi kärmelt ära ja neist lõpuks 2:1 võiduks piisaski, ehkki emotsionaalses mängus nähti ka punaseid kaarte.
- Vaata Liisi Troska ja Katariina Peetsoni galeriisid artikli alt!
Levadia alustas väga aktiivselt, teenis mitu nurgalööki ja juba mõneminutilise mängu järel pidi Ebrima Jarju lükkama üle põiklati Richie Musaba lähilöögi. Vähem kui viie minutiga oligi skoor avatud – Paide kaotas keskväljal palli ning Ernest Agyiri ja Musaba mängisid Jarjuga silmitsi Ahmad Gero, kes ei eksinud. 1:0!
Kulus veel viis minutit ja pall oli teist korda Paide võrgus. Milan Delevic tõusis keskkaitsest kõrgemale appi, ent pall mängiti tema selja taha Musabale. Nikita Baranov enam midagi päästa ei jõudnud ja Musaba sättis löögi tagumise posti kõrvale – 2:0!
Henrik Ojamaal oli kohe šanss vahet vähendada, aga Karl Andre Vallner hiilgas jalatõrjega. 15. minutil oleks Paide päev võinud isegi veel hullemaks minna, kui Baranov keskväljal kehva pallipuute järel Agyiri jalga tabas. Peakohtunik Karl Koppel mõtles tükk aega, kuid otsis taskust siiski kollase kaardi.
Levadia kaitsetöö ei olnud tegelikult samuti sugugi hea, sest 22. minutil lasti Robi Saarma karistuslöögil ohtlikult läbi oma karistusala veereda, kuniks selleni jõudis esimesena Milan Delevic. Taas pidi Vallner jalatõrjega päästjaks kehastuma.
Pool tundi oli mängitud, kui sündmused suisa pöördeliseks kiskusid. Vallner tormas väravast välja, et jõuda esimesena Mouhamed Gueyele mängitud läbisööduni. Selles, kas Levadia väravavaht seda suutis või mitte, läksid asjaosaliste arvamused hiljem lahku, kuid igatahes Paide äärekaitsja kukkus ja nüüd tõusis juba punane kaart. Varuväravavahi Oliver Ani asemel oli platsilt sunnitud lahkuma Agyiri.
Vähemuses võitles Levadia hästi ja pausile mindi ikkagi 2:0 seisult. Väljakule naastes keskenduti eeskätt kaitsetööle, mis andis küll pallivaldamise võimaluse Paidele, kellel nappis aga rünnakuteravust. Tunni möödudes kolistas Martin Miller posti, kuni Luqman Gilmore 70. minutil nurgalöögi järel viimaks siiski sihile jõudis – 2:1. Viigivõimalus püsis justkui õhus, sest Paide jätkas aktiivselt ründamist, aga samas ei püsinud ka, sest kui jätta kõrvale Ojamaa šanss, mille Rasmus Peetson viimasel hetkel jalasirutusega nurjas, jäi neil pidevalt lõppviimistlusest puudu.
88. minutil sai rumalusega hakkama värava autor Gilmore, kes nügis peaga Mark Oliver Roosnuppu ja põhjustas sellega suurema tõuklemise. Koppel näitas Paide poolkaitsjale esmalt kollast kaarti, aga VAR kutsus ta ekraani juurde ja sealt naastes kerkis punane – Paide samuti kümnekesi.Lõpuminutite osas see enam midagi sisuliselt ei muutnud, sest Paide jätkas viigi jahtimist, aga püüdmata see neil jäigi. Lõpuvile märkis Levadia 2:1 võitu ning magusat revanši kaks ja pool nädalat tagasi Paides saadud kaotuse eest.
Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:
1. Paide uinus jälle
"Soovime korrata seda, mida tegime meistrite vastu Paides kolm nädalat tagasi, kuid peame mõistma, et see on võimalik ainult siis, kui oleme kogu 90 minuti vältel täielikult keskendunud. Meie organiseeritus, distsipliin ja keskendumine peavad olema kõrgeimal võimalikul tasemel."
Sellised laused ütles Ivan Stojkovic mängueelses kommentaaris. Meeskonnale jäi sama jutt kas sootuks rääkimata või ei jõudnud see meestele lihtsalt kohale, sest Paide alustas risti vastupidi. Levadia hoogne start tuli neile justkui justkui üllatusena, ise oldi lohakad ja eksiti palju ning 11. minutiks oldi 0:2 kaotusseisus.
Küsimus, miks nii läks, on vajalik vaid sisekaemuse jaoks, sest selge on see, et kuniks Paide lubab endale suurtes mängudes selliseid äralangemisperioode – näiteks Flora vastu kestis samasugune letargia terve esimese poolaja –, pole neil kõrgeimasse tippu lihtsalt asja.
Mullu kaotas Levadia esimese liigamängu mais, teise augustis ja kolmanda viimases voorus ehk novembris. Nüüd saadi kolme viimase mänguga kaks kaotust, aga see ei löönud meeskonda rivist välja. Esmalt alustati Paide vastu suurepäraselt ja teiseks suudeti vaim tugevana hoida ka pärast vähemusse jäämist. Tõeline sisu tuleb spordis sageli esile kõige raskematel hetkedel ja ühiselt võidelnud Levadia demonstreeris seda ilmekalt.
Esimene mängumuutev otsus võinuks sündida 15. minutil. Nikita Baranovi kehv pallipuude, järgnenud päästmiskatse ja jalasirutus lõppesid Ernest Agyiri valukarjatuse ja peakohtuniku karl Koppeli vilega. Punane või kollane? Koppel vaagis peas olukorda mitu sekundit ja tõstis siis kollase. Kordusi vaadates ei olnud see vale otsus, sest kontakt näis napp ja Baranovi tald kerkis kõrgele alles siis, kui tema jalg oli juba Agyiri omast möödunud – ning igal juhul ei olnud VAR-il piisavalt alust olukorra ümberpööramiseks, kui Koppel oli väljakul juba hoiatuse kasuks otsustanud.
Teine ja veel suurem vaidluskoht sündis 31. minutil. Paide äärekaitsjale Mouhamed Gueyele anti kaitseliini taha sööt, mida tõttas vahelt lõikama Karl Andre Vallner. Koppeli hinnang oli meeste kokkupõrke järel selge – Gueye jõudis pallini esimesena, tema jalga tabanud ja vastase kukutanud Vallner röövis seeläbi Paidelt ilmselge väravavõimaluse ning punane kaart oli seetõttu ainuvõimalik lahendus.
Levadia leer oli teist meelt – Vallneri ja Gueye kontakt näis telekordustegi põhjal väga napp. Hoopis segasem oli lugu väravavõimalusega, sest pall põrkas Gueyest otse väljaku telje suunas ja Michael Schjönning-Larseni jalale. Kui Gueye oleks ka püsti jäänud ja palli suutnud endale jätta, oleks ülima tõenäosusega teda peatama jõudnud veel Rasmus Peetsongi.
VAR-i vaatamise, Gueye tohterdamise, Vallneri platsilt lahkumise, teise väravavahi Oliver Ani sissevahetamise ja karistuslöögi mängupaneku peale kulus nii palju aega, et mäng seisis ligi seitse minutit. Küll aga võis takkajärgi targana jälle nentida, et kui Koppel oleks väljakul näidanud Vallnerile kollast kaarti, oleks seegi otsus ilmselt jõusse jäänud. Punase kaardi ja eemaldamise ümberpööramiseks aga piisavalt suurt alust polnud.
Ekraani juures käimata Koppelil lõpuks siiski ei jäänud. Väiksemat nägelemist ja tõuklemist oli siin-seal juba ennegi olnud ja need olukorrad suutis peakohtunik kenasti maha rahustada. 88. minutil läksid aga tülli Paide keskväljamees Luqman Gilmore ja Levadia poolkaitsja Mark Oliver Roosnupp. Viimane ütles ilmselt Gilmore’ile midagi, millele Paide mees reageeris peakõksuga. Esialgu rahustas Koppel nägelemise kollaste kaartidega maha, ent VAR kutsus ta kordusi vaatama ja nende põhjal oli Gilmore’i pealööki hästi näha – see ei olnud küll ülemäära tugev, aga siiski piisav, et seda eemaldamisega karistada.
Kui Nikita Baranov mullu talvel Paidesse saabus, eeldati, et temast saab meeskonna üks liidreid. Ehkki kogenud kaitsja kogus end hooaja käigus, tuli tal mullu sisse hulgaliselt kesiseid mänge ja suisa praaki. Tänavune hooaeg pole olnud parem. Tallinna Kalevi vastu põhjustas Baranov naiivse penalti, eelmises voorus Kuressaarega röövis tema "uinumine" ja suluseisu jäämine Paidelt lisaminutitel võiduvärava ning Levadia vastu oli ta lihtsalt äärmiselt rabe.
Enda kohta erakordselt kehva partii tegi ka Baranovi kaitsepartner Milan Delevic, kes paistis silma arusaamatute lahenduste, valesöötude ja kohati lihtsalt tujutsemisega. Talvel hangitud Dražen Dubackicil pole vigastused lubanud algkoosseisus kanda kinnitada, Premium liiga mõistes väga kogenud Gerdo Juhkam on sel hooajal platsile saanud vaid kahes mängus ja korjab minuteid Esiliiga B-s duubelmeeskonda esindades. Aga kuniks Paide kaitsjate rabedus ülejäänud meeskonnale edasi kandub, on järgmist sammu raske teha.
Midagi läks Paide spikrites ikkagi ka valesti, sest kuigi keskväljale lisati tugevduseks teinegi kaitsvas rollis poolkaitsja – alustasid nii Oskar Hõim kui ka Luqman Gilmore – näis see hoopis Paide enda mängu pidurdavat. Väravavaht Ebrima Jarju tõusis kahe keskkaitsja vahele söödujagajaks, aga miskipärast ei liikunud ülejäänud liinid selle võrra kõrgemale, mis tähendas, et Paide mänguehitamine koondus väga väikesele maa-alale.
Levadia kõrge pressing toetub tänavu sellele, et kõrges rünnakufaasis võivad osaleda suisa kuni kuus-seitse mängijat – tipuründaja, kaks ääreründajat, mõlemad äärekaitsjad ja kaks keskpoolkaitsjat. Vastased peavad seega valvama, et oma poolel palli kaotades Levadial arvulist ülekaalu ei tekiks ning sellest oli tingitud ka Stojkovici valik.
Michael Schjönning-Larsenit ja Edgar Turi kasutas Levadia seekord rünnakul enda kohta isegi võrdlemisi vähe, kuid seda enam suudeti sööduga läbi mängida keskelt, kus pidanuks teoreetiliselt olema Paide tugevaim koht. Just nii sündis avavärav, mille algatas Paide pallikaotus oma poolel, ja teise tabamuse puhul tekkis vaba tsoon äärele, kust Richie Musaba läbi murdis.
Lisaks kordus eriti just avapoolaja lõpus, kui Levadia oli juba vähemuses, sarnane muster, mis ei võimaldanud Paidel kuidagi rünnakuid algatada. Kui nende ääredki keskele liikusid, selle asemel et mängu küljejoonte suunas laiemaks tõmmata, oli Levadial isegi kümnekesi kaitsetööd seda kergem teha. Niipea kui Paide palli ja ühes sellega ka Levadia kaitsebloki liikuma sai, tekkisid neilgi šansid, aga seda suudeti väga harva. Ühtpidi annab see kinnitust Paide hambutusest, aga teisalt kindlasti ka Levadia väga tugevast distsipliinist.
Avaväravale söödu andnud ja teise ise löönud Musaba ei saanud pärast Vallneri eemaldamist mõistagi enam nii palju rünnakule panustada nagu seni. Kuid tema võime väljakul mõlemas suunas suure raadiusega tööd teha on Levadiale väärtuslik relv.
SEOTUD PILDIGALERIID
Fotograaf: Katariina Peetson
Fotograaf: Liisi Troska
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta