Aasta esimene FCI Levadia ja FC Flora duell tõi Lillekülla kokku üle tuhande pealtvaataja, kes said vahetult osa kõigest ägedast, mida Eesti tuliseim vastasseis pakkuda võib, ainult mitte väravatest.

• Vaata Katariina Peetsoni ja Liisi Troska pildigaleriisid artikli järelt!

Avavile ajaks oli Sportland Arena tribüün juba peaaegu täielikult inimestega täitunud ning atmosfäär kujunes igati derbivääriliseks. Mäng ise osutus võimalustevaeseks, kuid tulised emotsioonid ja kompromissitu võitlus hoidsid pinget pidevalt kõrgel.

Avapoolajal püsis initsiatiiv pigem Levadia käes, esimesena jõudis väravale lähedale aga hoopis Markus Poom, kelle 23. minuti löök trahvikasti vasakust nurgast maandus värava katusel. Poolaja ainus tõeliselt ohtlik olukord sündis aga Marco Lukka kingitusest, kui tema tagasisööt langes penaltipunkti juures Joao Pedro saagiks, aga Flora väravavaht Evert Grünvald reageeris välkkiirelt ja jõudis lööki blokeerima.

Teisel poolajal läks mäng lahtisemaks. Esmalt jõudis Levadia paari teravuseni, siis vastas samaga Flora. Murrangulised sündmused hargnesid tunni aja täitudes aga hoopis pallivälisest olukorrast, kui Lukka ja Michael-Schjönning-Larseni konflikti järel nägi florakas enda silme ees punast ja levadiakas kollast kaarti.

Levadia haistis verd ja surus Flora kaitsesse, ent poole tunni jooksul ei suudetud väga häid võimalusi tekitada. Edgar Turi tsenderdused andsid kaks lubavat löögikohta Richie Musabale ja Larseni sööt tekitas võimaluse Ahmad Gerole, aga võõrleegionäridest ründajad ei saanud palli postide vahele. Flora poolelt oli kord jooksu pääsemas Rauno Sappinen, aga temagi sihik vedas teda alt. Nii lõppes aasta esimene suur derbi väravaid nägemata. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. Üheksa kollast ja üks punane - kas jäi veel väheks?

Derbiõhustik süstis meeskondadesse särtsu juurde ja konfliktid olid väljakul kiired puhkema. Esimest korda Premium liiga suurimat vastasseisu ohjanud Kevin Kaivoja otsustas jätta väiksed pusklemised karistamata, kuid jagas juba avapoolajal kolm kaarti Levadia mängijatele Flora rünnakute mahavõtmise eest. Levadia leeri protestid muutusid üha ägedamaks ja poolaja lisaminutitel nägi ka Curro Torres kollast kaarti.

Teisel poolajal teenis Marco Lukka juba paarikümne sekundiga kaardi, aga seegi oli konkreetse vea eest. Keemistemperatuur ületati lõpuks 61. minutil, mil Lukka Levadia fännide ees Michael Scjönning-Larseniga pallivälises olukorras konflikti sattus. Lukka kukutas Larseni jõulise maadlusvõttega, mis oleks võinud talle tuua teise kollase kaardi, kuid Kaivoja taskust kerkis otse punane. Ligi kuus minutit hiljem saabus selgus ka otseülekandesse, kui kordus näitas, et maadluse järel lõi Flora poolkaitsja vastast seljatagant jalgadesse:

Larsen teenis sama olukorra eest kollase kaardi. Järgnes paarkümmend kaardivaba minutit, enne kui 85. minutil lõid kired uuesti lõkkele. Brent Lepistu näis takistavat Rauno Sappineni läbisöötu käega, võttes Sergei Zenjovilt võimaluse jooksu pääseda:

Kordused näitasid, et pall puutus Lepistu kätt, olgugi et see ei olnud tahtlik, vaid lihtsalt kohmakas tegutsemine. Kuna teine keskkaitsja Rasmus Peetson oli Zenjoviga samal maal, siis ei liigitunud see olukord aga ilmse väravavõimaluse rikkumiseks, nii et punane kaart ei olnud laual ja VAR ei saanud sekkuda. Lõpuks tõi see kaasa hoopis kollase kaardi ja seda Flora peatreenerile Konstantin Vassiljevile, kelle jaoks oli see treenerikarjääri esimene kaart.

Närvilised lõpuminutid tõid kaardid veel ka Evert Grünvaldile ajavenitamise eest ja Joao Pedrole ebasportliku käitumise eest. Ühtekokku niisiis mängijatele seitse kollast ja üks punane, lisaks kaardid mõlemale peatreenerile.

Viimati kujunes Tallinna derbi nii kaardirohkeks eelmise aasta aprillis, kui kohtuti karikavõistlustel ning peakohtunikuks oli samuti Kaivoja. Toona jagas ta mängijatele üheksa kollast kaarti (kuus Levadiale ja kolm Florale) ja ühe punase Levadiale.

2. Kas Flora on tiitlinõudleja?

Levadia hoidis ka enne punast kaarti enamuse ajast initsiatiivi enda käes, nad domineerisid territoriaalselt ja statistiliselt. Ometi on Floral mängulist esitust vaadates rahuloluks ehk isegi rohkem põhjust.

Levadia alustas ju hooaega ülivõimsa tiitlisoosikuna ja Florale ennustati noorenduskuuri ja kogenematu treeneriduo tõttu keerulist hooaega. Konstantin Vassiljevi juhendamisel on meeskond aga väga kiiresti küpsenud ja vahet kinni nõelunud. Nõmme Kalju vastu pöörati kaotusseis võiduks ja Levadia vastu hoiti kümnekesi punktist kinni.

Floral õnnestus Levadia ründeohtu sedavõrd ohjeldada, et ainus väga hea väravavõimalus ulatati neile ise kandikul ette. Levadia statistilise ülekaalu taga olid enamjaolt poolvõimalused või kauglöögid. Ka standardolukordades, millega Levadia sel hooajal vastaseid on murdnud, sai Flora kaitsmisega edukalt hakkama.

Flora vasturünnakud valmistasid Levadiale avapoolajal kõvasti peavalu ja teisel poolajal kuni punase kaardi olukorrani ei olnud Levadia ülekaal sugugi nii selge.

Meeskonnad vastasid suures derbis erinevatele küsimustele. Levadialt oodati selget üleolekut ja sellega jäid nad hätta. Floralt oodati väärilist vastupanu ja sellega said nad hakkama. Ei paista mingit põhjust, miks Flora ei võiks veel tiitliheitlusse sekkuda, sest vahe on kõigest viis punkti ja tasemevahe ei näi sugugi ületamatu.

3. Tuhat pead on derbis standard

Protokolli märgiti publikunumbriks 1184, kusjuures Sportland Arena mahutab jalgpalliliidu kodulehe andmetel vaid 1161 inimest ning pealegi võis tribüünil silmata omajagu tühje kohti. Ilmselt paisutasid numbrit noorteturniiri lapsed, keda jooksis staadionil karjakesi ringi.

Olgu täpne number milline tahes, vähemalt tuhat inimest viibisid Lillekülas igal juhul ning arvukalt mehitatud fännisektorid tegid oma kaasaelamisega derbist tõelise derbi.

See oli senise hooaja suurima publikuhulgaga mäng Premium liigas, kuid derbide kontekstis ei olnud see veel midagi erilist, sest Eesti klubijalgpalli suurim vastasseis on viimastel aastatel populaarsem kui kunagi varem. Viimasest kaheteistkümnest Tallinna derbist Premium liigas on üksteist meelitanud kohale vähemalt tuhat pealtvaatajat. Ainsaks erandiks oli novembrikuine vihmane heitlus A. Le Coq Arenal, kus loeti kokku 989 pealtvaatajat.

4.  Mängu parim - Evert Grünvald

Flora väravavahile kogunes lõpuks kuus tõrjet. Neist üks kvalifitseerus meeskonna ainuisikuliseks päästmiseks ning veel paar olukorda nõudsid temalt otsustavat sekkumist. Tasuks hooaja kolmas nullimäng.