EM-i teises poolfinaalis jäi Inglismaa Taani vastu 30. minutil kaotusseisu, aga tuli sealt kiiresti välja ja pääses lõpuks finaali lisaajal teenitud väga pehme penalti abil, kusjuures Harry Kane'i löögi Kasper Schmeichel tõrjus, aga tagasipõrkunud palli äsas Inglismaa kapten ikkagi võrku.

• Hjulmand: kaotus on üks asi, aga sellisel moel välja langeda on väga kibe
• Sterling penaltist: läksin kasti ja vastane sirutas jala välja. Kui pall on võrgus, pole muu tähtis

102. minutil Inglismaa kasuks määratud penalti oli kohtumise võtmesündmus. Hollandi kohtuniku Danny Makkelie otsus oli vastuoluline, aga kordused näitasid, et Mathias Jensen müksas puusaga Raheem Sterlingi külge, mis tähendas, et täiesti tühjast kohast 11 meetri karistuslööki ei määratud.

Videokohtunik (VAR) on läbi terve EM-i hoidnud kinni põhimõttest, et kui väljakul langetatud otsust on võimalik toetada, siis seda ka tehakse. Senise 49 mängu jooksul polnud kordagi kutsutud kohtunikku olukorda igaks juhuks üle vaatama, vaid VAR oli sekkunud ainult siis, kui kohtuniku otsus on olnud selgelt vale. Sama joont hoiti ka 50. mängus ning Makkelie antud penalti jäi kehtima.

Kas see penalti oli pehme? Ei olnud. See oli väga pehme. Eriti EM-i poolfinaali lisaaja kontekstis. Aga kontakt oli ja selle põhjal võis tollest olukorrast penalti määrata. Emotsionaalselt tundus VAR-i (videobrigaadi ninameheks oli hollandlane Pol van Boekel) hoiak arusaamatu, isegi õel, aga igas õigussüsteemis, ka jalgpalliväljakul kehtivas, on kõige tähtsam kokkulepitud reeglitest kinnipidamine.

Muidu valitseks anarhia ning ühes olukorras tähte närides hävitataks süsteem, mis 99% kordadest toimub laitmatult. Tuletagem meelde, et senise 49 mängu jooksul pole VAR-iga olnud ainsatki suuremat probleemi või murekohta. Süsteem on toiminud väga hästi ja pälvinud ohtralt kiitust spetsialistidelt ning ka erinevate riikide jalgpalliajakirjanikelt.

Süsteem toimis ka Inglismaa – Taani mängu 102. minuti penalti puhul. VAR uuris olukorda veidi alla minuti ja andis siis Makkelile teada, et põhjust monitori juurde siirdumiseks pole. Samas ilmselgelt poleks Makkeliet kutsutud monitori juurde ka siis, kui ta poleks penaltit määranud. Argumente leidis mõlema otsuse kasuks. Penalti kasuks vähem ja nõrgemaid, aga need olid olemas. Ning sel juhul jääb kehtima kohtuniku poolt väljakul tehtud otsus.

Jenseni puusamüks oli. Sterling oli küll juba tasakaalu kaotamas (mitte sukeldumas, sest vastaste vahel slalomeerides võibki tasakaal kaduda ja see pole kindlasti kuritegu), aga see Jenseni puude võimendas ta kukkumist. 80% kohtunikest sealt penaltit ei määraks, aga Makkelie nende sekka ei kuulunud. Harry Kane sai asuda lööma.

Hiilgavalt mänginud Kasper Schmeichel tõrjus madala ja kehva löögi, aga pall põrkas tagasi Kane'ile, kes äsas selle võrku ja viis Inglismaa 2:1 juhtima. Taani tegi lisaaja teise poolaja eel ühe ründava vahetuse ja proovis mängu päästa, aga jaksu polnud. Martin Braithwaite proovis korra kaugelt ja teeniti kaks nurgalööki, aga viigišanssi tekitada ei suudetud ja Inglismaa jõudis finaali.

See on Inglismaa koondise ajaloo teine tiitlivõistluste finaal. Esimene mängiti 1966. aastal Lääne-Saksamaa vastu (4:2 võit) Wembleyl ehk samas kohas, kus minnakse pühapäeval vastamisi Itaaliaga ja kus alistati täna Taani.

Tänane kaotaja lahkub EM-ilt kindlasti pettunult, aga terve jalgpallimaailma ovatsioonide ja austusavalduste saatel. Viis, kuidas taanlased suutsid Christian Erikseni tabanud kohutava õnnetuse järel meeskondlikkusega end raskest seisust välja vinnata ning poolfinaali jõuda, väärib kestvat tunnustust. 1992. aasta muinasjuttu nad siiski korrata ei suutnud.

Kohtumine algas intensiivselt. Juba esimese 120 sekundiga olid mõlemad meeskonnad teinud vastasele korraliku vea, mis andis selge signaali, et vastasel tasub end valmis panna karmimat sorti õhtupoolikuks.

13. minutil mängis end karistusalast löögile Raheem Sterling, aga pall veeres Kasper Schmeichelile sülle. Kaks minutit hiljem kõmmutas Harry Kane pöördelt, aga selgelt üle. Seejärel oli kord Taani käes. Pierre-Emile Höjbjergi soorituse püüdis Jordan Pickford ja Mikkel Damsgaard lõi selgelt üle.

30. minutil teenis Taani karistuslöögi 25 meetri kauguselt Inglismaa väravast, kui eelmise karistuslöögi ajal hoidis Luke Shaw kinni Andreas Christenseni. Palli taha asus Damsgaard, kelle pommlöök oli hiilgav. Inglismaa müür küll hüppas, aga pall lendas üle selle ja lati alla. Pickford pidanuks tõrjuma, aga arvestas asju veidi valesti ning Damsgaardi löök raksatas võrku.

See oli esimene sel finaalturniiril Inglismaale löödud värav, millele võõrustajad reageerisid hästi. Nad said mängu kiiresti enda kontrolli alla. 36. minutil teeniti karistuslöök sarnasest kohast, kus Taani oli tabanud. Sterlingu sooritus tabas müürilatva. 38. minutil tegi Schmeichel hiilgava tõrje, kui blokeeris paremalt äärelt läbi murdnud Kane'ilt värava ette söödu saanud Sterlingu lähilöögi.

Aga minut hiljem oli seis viigis. Jälle nõelas Inglismaa paremalt, Joakim Maehle ja Jannik Vestergaardi vahelt. Seekord mängiti sealt läbi Bukayo Saka, kes pani palli värava ette Sterlingu suunas. Keskkaitsja Simon Kjaer pidi proovima sekkuda ja tegi seda, aga omavärava hinnaga. Samas kui Kjaer poleks riskinud, olnuks värav kindel, sest Sterling ootas ta selja taga.

Vaheaja järel püsis mäng rohkem Inglismaa kontrolli all, aga omad eredad hetked olid ka Taanil. 49. minutil vastase karistusalas õhuvõitluse olukorras Kjaerile antud obaduse eest kollase kaardi teeninud Harry Maguire oli 55. minutil lähedal 2:1 väravale, kuid tema pealöögi suutis Schmeichel posti kõrvalt välja koukida. Kaugemalt lõid peale Kasper Dolberg ja Mason Mount, aga väravavahid püüdsid kindlalt.

Taani peatreener Kasper Hjulmand otsustas 67. minutil teha kolmikvahetuse, et lisada platsile värsket verd. Edurivist kutsuti ära Damsgaard ja Kasper Dolberg, aga ainsa ründajana tuli platsile Youssif Poulsen. Ilmselgelt leidis Hjulmand, et kontroll keskvälja üle hakkas kaduma ja nii lisas ta tsementi.

Gareth Southgate vastas ühe vahetusega, tuues platsile loova ja mängu ehitava Jack Grealishi, kes suutiski inglaste esitust veidi elavdada. Taani tõmbus üha enam kookonisse ja Inglismaa surve suurenes, ent kuigi see Taani kookon muutus üha tillukesemaks, oli selle väliskest tugev ja korraliku läbistavat torget ei suutnud tarnida ei Grealish ega keegi teine.

Schmeichel pidi tõrjetööd tegema vaid 90+5. minutil, kui püüdis Maguire pealöögi. Veel seitsmendal lisaminutil pani Inglismaa vastase karistusalas püsti korraliku vurri, aga pealelöögini ei jõutud. Mõlemat koondist ootas ees nende esimene lisaaeg sel EM-finaalturniiril. See kulges esmalt Inglismaa totaalse surve all.

94. minutil pääses Kane karistusalas pärast Kyle Walkeri head söötu terava nurga alt löögile, aga Schmeichel tõrjus. 98. minutil tulistas Grealish ja Taani väravavaht tõrjus taas ning kohe seejärel kõmmutas Sterling üle värava. 102. minutil saabus kohtumise enim kõneainet pakkunud hetk, kui Sterling sisenes paremalt karistusalasse ja Makkelie määras penalti. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

1. Kui penalti polnud täiesti vale, siis miks sellega ikkagi ei lepita?

Sest see oli väga pehme ja enamasti poleks seda vilistatud ning ta otsustas EM-i poolfinaali saatuse. Tõsi, Taani oli juba enne seda penaltit väga lössi vajunud ja Inglismaa rünnakute pidurdamisega suurtes raskustes, aga meelde jääb ikkagi see männiokas, mis murdis kaameli selgroo. Tegu oli EM-finaalturniiri ühe kaalukaima otsusega ning kuna see oli vastuoluline moel, kus argumente teistpidiseks otsuseks oli rohkem, siis ongi kired kõrgel.

Tähtis on siinkohal meenutada, et alates VAR-i saabumisest tippjalgpalli on selle suhtes olnud kolm suurt kriitikat: 1) VAR tegeleb tähenärimisega, 2) võtab otsuste langetamisel liiga kaua aega, 3) lõhub liiga sagedaste sekkumistega mängutempot, millega annab füüsiliselt nõrgematele võistkondadele põhjendamatuid puhkepause (loe: eelise).

Sel EM-finaalturniiril on UEFA tegelenud otsustavalt kõigi kolme punktiga. VAR pole kordagi tegelenud tähenärimisega, vaid sekkunud ainult siis, kui kohtuniku eksimus on ilmne. VAR on olnud kiire (ainuke pikk viivitus oli seotud Matthijs de Ligti punase kaardiga). Ning VAR on sekkunud harva ehk püsinud tagaplaanil.

Kui seni on säärane lähenemine pälvinud kiitust, siis nüüd kriitikat, sest kannatajaks oli autsaider ja rahva lemmik. Ning kasusaajaks oli Inglismaa, kes on juba aastakümneid tugevalt polariseeriv koondis. Kui säärane otsus oleks tehtud emma-kumma kasuks teisipäevases Itaalia – Hispaania mängus, olnuks järgnenud poleemika ilmselt väiksem.

Muuseas, Makkelie ja VAR-brigaadi esitust hinnates on aus meeles pidada ka 74. minuti intsidenti, kui Harry Kane mängis vastase karistusalas õrnalt palli, mille järel Christian Norgaard ta kukutas. Kohtunik Makkelie vilistas vea Taani kasuks.

Kordused näitasid, et Kane kindlasti viga ei teinud ja ainest penalti määramiseks oli rohkem kui Sterlingu intsidendis. Aga kuna oli ka argumente selle kasuks, et penaltit mitte määrata, siis VAR Makkeliet monitori juurde ei kutsunud ja mäng jätkus seisul 1:1 ja ilma penaltita, mida Harry Maguire vägagi häälekalt nõudis. VAR hoidis ühtlasti joont läbi terve mängu ja see tuli Taanile nii kasuks kui ka kahjuks.

2. Taani tõestas, et on tšempion!

Mida teeb võistkond, kelle unistus EM-finaalist on äsja purustatud väga pehme penalti tõttu? Staadionil, mis kubiseb vastase fännidest? Õnnitlevad võitnud vastaseid, löövad omadega patsu, tänavad neid staadionil toetanud publikut ning ei käi kohtunikega asja arutamas. Tõelise tšempioni tunneb ära selle järgi, kuidas ta oskab kaotada. Taani näitas selles vallas kõige kõrgemat klassi. Sügav kummardus ja aplaus!

Inglismaa peatreeneri Gareth Southgate'i usk oma meeskonda on lõputu ja nood vastavad talle samaga. Southgate ei sattunud kordagi paanikasse ega teinud vahetusi põhjusel, et mängu on vaja muuta, vaid vahetas ainult siis, kui tal oli väga selge visioon, mida ta selle vahetusega taotles. Taani tegi 67. minutil kolmikvahetuse, mis mõjusid kaitsestruktuurile kehvasti.

Inglismaa tegi normaalajal vaid ühe vahetuse, sest mäng toimis. Vahetusteks vahetuste pärast Southgate põhjust ei näinud ning lisaajal lõppedes tabloolt vastu vaadanud 2:1 võit viseeris tema järjekordse triumfi. Ta on esimene Inglismaa peatreener pärast Alf Ramseyt 1966. aastal, kes juhtinud koondise tiitlivõistlusel finaali.

Meeskonna usk sellesse, et Southgate teab, mida teeb, väljendus väga hästi Grealishi reaktsioonis lisaaja teise poolaja eel tehtud vahetusse. Southgate kutsus 69. minutil Saka asemel platsile tulnud ründava poolkaitsja pingile ja asendas ta äärekaitsja Kieran Trippieriga, et minna üle viiemehelisele kaitseliinile.

Esimesest minutist rüganud Raheem Sterling jäi platsile, aga Grealish võeti ära. Miks? Sest Sterlingu kiirust oli inglastel 2:1 eduseisu kaitstes vaja rohkem kui Grealishi osavust. Tema oli oma töö juba ära teinud, elavdanud Inglismaa mängu ja aidanud kaudselt kaasa penalti teenimisele.

Ometi on briti jalgpallikultuuris väga sügavalt juurdunud mantra, et vahetusmängija väljavahetamine on viimase jaoks alandav, mida peatreenerid teevad kas ebaprofessionaalsusest või mängija karistamiseks. Grealishile olnuks keeruline solvumist ette heita. Aga sellest polnud lõhnagi – Grealish hõõgus hoopis rahulolust, et oli oma töö hästi ära teinud.

Southgate'i autoriteet tugevnes selle võiduga veelgi. Ta on peatreener, kes tunneb oma meeskonda väga põhjalikult ja oskav seda erinevates olukordades juhtida. EM-finaalturniir on inglaste jaoks juba praegun suur õnnestumine. Kui neil õnnetuks võita oma ajaloo esimene EM-tiitel, kasvaks vaimustus veelgi. Staatus sir Gareth Southgate ei oleks siis kaugel.

4. Seitsmes lisaaeg tõestab Euroopa jalgpalli kõrget kvaliteeti

EM-i alagrupiturniiril nägi ainult kahte kohtumist, kus üks võistkond suutis teisele lüüa neli või enam väravat ja võidumarginaal suurem kui kaks (Taani - Venemaa 4:1 ja Hispaania - Slovakkia 5:0). Ning neistki sai selgelt ühepoolseks lugeda vaid teise. Enamik mänge olid tasavägised või väga tasavägised ning ansamblist välja ei langenud ükski 24-st osalejast, ka mitte Rahvuste liiga D-divisjoni kaudu kvalifitseerunud Põhja-Makedoonia.

Sõelmängud on kulgenud veelgi tasavägisemas võtmes. Tänase seisuga on neist koguni pooled ehk seitse läinud lisaajale. Normaalajaga piirdunud mängudest ainult kahes oli ühe võistkonna võidumarginaal suurem kui kaks väravat. Jällegi, tasavägisust jagub rohkesti. Samuti pole lisaajad olnud sündmustevaesed, mida neile sageli ette heidetakse. Penaltid on seitsmest lisaajast järgnenud ainult kolmele.

Esimest korda sel EM-il valin mängu parimaks kaotajameeskonna esindaja, aga Peteri poeg oli peamine põhjus, miks Taani nii kaua mängus püsis. Schmeicheli arvele kogunes lõpuks üheksa tõrjet ehk tema taha ei jäänud midagi. Taani ründemäng oli aga esimese pooltunni järel pea olematu ja niimoodi on EM-i poolfinaali võitmine keeruline.

Protokoll:

Inglismaa - Taani 2:1 (1:1, 1:1, 2:1)
39. ov. Simon Kjaer, 104. Harry Kane - 30. Mikkel Damsgaard

Hoiatused: 49. Harry Maguire - 72. Daniel Wass
Realiseerimata penalti: 104. Harry Kane
Peakohtunik: Danny Makkelie (Holland)

Inglismaa: Pickford, Walker, Stones, Maguire, Shaw, Phillips, Rice (95. Henderson), Saka (69. Grealish, 106. Trippier), Mount (95. Foden), Sterling, Kane.
Varus: Ramsdale, Johnstone, Trippier, Mings, Coady, James, Henderson, Bellingham, Grealish, Foden, Sancho, Rashford.

Taani: Schmeichel, Christensen (79. Andersen), Kjaer, Vestergaard (105. Wind), Stryger Larsen (67. Wass), Höjbjerg, Delaney (88. Jensen), Maehle, Braithwaite, Damsgaard (67. Poulsen), Dolberg (67. Nörgaard).
Varus: Lössl, Rönnow, Andersen, Skov, Skov Olsen, Jörgensen, Nörgaard, Wass, Wind, Cornelius, Poulsen, Jensen.