Tokyo suveolümpiamängude naiste jalgpalliturniiri finaalkohtumine sai 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel lahenduse penaltiseerias. Närvid ei pidanud seal vastu kummalgi, sest nii Rootsi kui ka Kanada eksisid kolme järjestikuse penaltiga. Kuue löögivooru järel võitis Kanada 3:2.

Nagu ülejäänud olümpiamängude võistlustel, polnud ka Yokohama Rahvusvahelisel Staadionil peetud finaalkohtumisel pealtvaatajaid. Õnneks olid siiski mõlema riigi olümpiadelegatsioonid andnud endast parima, et võimalikult palju omasid sisse nihverdada. Paarikümnest toetajast per naiskond oli ka abi, mäng ei toimunud vaikuses.

Rootsi oli soosik ja haaras kohe ka ohjad. 10. minutil proovis Magdalena Eriksson karistusala nurgast sooritatud pealelööki tagumisse ristnurka mahutada, aga ebaõnnestunult. 17. minutil serveeris Stina Blackstenius palli Fridolina Rolföle, kes lõi 20 meetrilt, aga Kanada väravavaht Stephanie Labbe püüdis kindlalt.

Tosin minutit hiljem Labbe enam püüda ei suutnud, aga tõrjuda küll. Ja vägevalt! Paremalt äärelt tulnud Rootsi tsenderdus leidis kenasti üles Blacksteniuse, kelle pealöök oli väga hea, aga Labbe pantrihüpe hoidis Rootsi eduseisu siiski ära. Aga Rootsi värav oli Yokohama Rahvusvahelisel Staadionil õhus ning jõudis õige pea ka kohale.

34. minutil sai Rootsi intensiivse keskväljapressi abil Kanadalt palli nende väljakupoolel enda valdusse. Kiire üleminek rünnakule õnnestus, kui paremalt äärelt vabanes Kosovare Asllani, kelle madal tsenderdus värava ette leidis üles Blacksteniuse. Madal pealelöök muutis kaitsja Vanessa Gillese jalast natuke suuda ning Labbe ei suutnud reageerida. Blacksteniuse jaoks oli tegu olümpiaturniiri viienda väravaga.

Kanada peatreener Bev Priestman tegi vaheajal kaks vahetust, tuues platsile poolkaitsja Julia Grosso ja ründaja Adriana Leoni. Asetust Kanada ei muutnud, aga mängu saadi avapoolajaga võrreldes paremini sisse. 51. minutil teeniti nurgalöök. Leoni tsenderdus valmistas Rootsi väravavahile Hedvig Lindahlile mõningaid raskusi ja lõpuks pääses Grosso kaugelt lööma, aga kõmmutas üle.

Siiski oli see episood Kanada jaoks lubav signaal, sest avapoolajal sarnaste olukordade tekitamine neil välja polnud tulnud. Mängu selgelt enda haardesse Kanada ei saanud, aga rünnakuid suudeti ellu viia küll. Ning sellest viigivärava saavutamiseks piisas, sest 64. minutil võttis kapten Christine Sinclair karistusalas omaks vasakult äärelt tulnud söödu ning Amanda Ilestedt jäi tema takistamisel hiljaks.

Sinclair kukkus, aga venelannast kohtunik Anastassia Pustovoitova lasi mängul jätkuda. Pall läks auti ning peagi kutsus videokohtunik – selleks oli legendaarne sakslanna Bibiana Steinhaus! – peakohtuniku monitori juurde. Pustovoitova vaatas olukorra üle ja nõustus, et viga oli. Penalti! Seda läks lööma vasakkaitsja Jessie Fleming, kes ei eksinud.

Paar minutit hiljem oli õhus ka Kanada juhtvärav, sest esmalt pidi Rootsi pärast Lindahli ebaõnnestunud sekkumist blokeerima Ashley Lawrence'i pealelöögi ning järgnenud korneri järel mängiti pall ette Flemingule, kes saatis selle 18 meetrilt napilt üle värava.

Niivõrd kindlalt Rootsi valduses olnud olümpiafinaal kulges järsku soodsamalt hoopis Kanada jaoks ning peatreener Peter Gerhardsson reageeris 75. minutil kolme vahetusega, tuues platsile Jonna Anderssoni, Hanna Bennisoni ja Lina Hurtigi. 79. minutil tekitasid ohtliku momendi siiski Asllani ja Rolfö, aga esimese söödu järel teise sooritatud pealelöök läks selgelt mööda.

86. minutil kutsus Priestmani pingile Sinclairi, keda asendas Jordyn Huitema. Võib-olla oli põhjuseks väike vigastus, aga pigem oli kogenud ründaja jaks lihtsalt otsas. See võis olla ka tema kuulsusrikka koondisekarjääri (303 A-maavõistlust, 187 väravat) viimane episood. Kas see päädib hõbedase või kuldse medaliga, pidid otsustama teised.

Normaalaja lõpus tekkis üks hea variant Rootsil, kui 89. minutil tabas Hurtigi pealöök Blacksteniuse kukalt ja põrkas sealt ette Asllanile, kes sai palli küll Labbest mööda udjatud, aga mitte väravajoont turvama liikunud Lawrence'ist. Neljandal üleminutil proovis kaugelt jällegi Fleming, aga lõi üle. Pustovoitova lõpuvile järel võeti pressitribüünil üles Lionel Richie laulu "All Night Long" refrään.

Lisaaeg algas ja kulges ettevaatlikult. Rootsi teenis mitu nurgalööki, mille kaitsmine tegi Kanada naiskonna ärevaks, aga millega nad hakkama said. Seda kuni 111. minutini, kui Asllani tsenderdus leidis üles Hurtigi, kes pääses vabalt peaga lööma, aga äsas mööda. Rootsi vahetuspink kiljus pettumusest nii valjult, et 80 000 istmega staadion kajas võimsalt.

Kaks minutit hiljem oli aga šanss ka Kanadal, kui Deanne Rose murdis end paremal äärel vabaks ja tsenderdas. Huitema pealöök lendas siiski selgelt mööda. 117. minutil näis Rootsi värav vältimatu, aga suures saginas pall võrku ei läinud. 119. minutil sai veel korra proovida Hurtig, aga ka see pealöök oli (väga) ebatäpne.

Võitja pidi otsustama penaltiseeria, mida Kanada oli olümpiaturniiril juba korra proovinud (veerandfinaalis alistati niimoodi Brasiilia). Loosimise võitis Rootsi kapten Caroline Seger, kes valis (otse loomulikult) esimesena löömise.

• Kosovare Asllani, paremasse posti – 0:0
• Jessie Fleming, alla vasakule, Lindahl teises suunas – 0:1
• Nathalie Björn, vasaku posti kõrvale, Labbe ei ulatu – 1:1
• Ashley Lawrence, vasakule, aga mitte posti kõrvale, Lindahl tõrjub – 1:1
• Olivia Schough, alla vasakule, Labbe teises suunas – 2:1
• Vanessa Gilles, sihib vasakut ristnurka, aga tabab latti – 2:1
• Anna Anvegard, vasakule, aga mugav kõrgus, Labbe tõrjub – 2:1
• Adriana Leon, alla vasakule, Lindahl tõrjub – 2:1
• Caroline Seger, keskelt üle – 2:1
• Deanne Rose, paremasse ristnurka – 2:2
• Jonna Andersson, alla paremale, Labbe tõrjub – 2:2
• Julia Grosso, alla vasakule, Lindahl saab käe vahele, aga pall lendab sealt värava katusesse altpoolt sisse – 2:3 ja olümpiavõit!

Penaltiseeria pole kunagi loterii, vaid tegu on spetsiifilise võistlusega, mis paneb proovile eelkõige jalgpallurite vaimujõu, sest tehniline oskus penalti realiseerimiseks on olümpiafinalistidel kahtlemata olemas. Tegu on imelise leiutisega, mis suudab pakkuda fantastilist spordidraamat. Nii ka tänases olümpiafinaalis.

Pole võimalik aimata, mida tunneb Rootsi kapten Seger, kel oli viienda lööjana võimalik tuua endale ja naiskonnale olümpiavõit. Labbe hüppas eest ära, aga Segeri närvid ei pidanud vastu ja ta saatis palli üle lati. Või mida mõtleb Lindahl, kes sai ju otsustavaks saanud Grosso penaltile käe vahele? Rootslanna nutsid lohutamatult. Kanada juubeldas. Aga nii see sport juba kord käib, et võitja selgumiseks ja rõõmuks on vaja ka kaotajat koos oma valu ja kurbusega.

Juba enne finaalkohtumist oli selge, et jalgpalliajalugu saab uue tippturniiri võitja, sest ei Rootsi ega Kanada polnud varem MM-ilt või OM-ilt kulda kätte saanud. Kanadal oli varasemast ette näidata kaks olümpiapronksi (2012 London ja 2016 Rio), Rootsil olümpiahõbe (Rio 2016) ja neli MM-medalit (hõbe 2003, pronksid 1991, 2011 ja 2019). Esimese tiitli pälvis lõpuks Kanada. Rootsil tuleb leppida ahastama paneva valuga, mida toob kaks järjestikust kaotatud olümpiafinaali.

Jah. Algselt pidi naiste finaalkohtumine toimuma kohaliku aja järgi täna hommikul kell 11 Tokyo olümpiastaadionil. Eile otsustasid korraldajad koostöös FIFA-ga, et mäng viiakse üle Yokohamasse ning tõstetakse 10 tundi hilisemaks. Põhjuseks toodi kuum ilm ja soov tagada finaalkohtumiseks võimalikult head tingimused.

Tegelikku põhjust välja öelda ei julgetud. Selleks oli tõik, et USA naiskonda finaalis polnud. Miks toimusid Tokyos ujumise finaalvõistlused ja ka osad kergejõustikufinaalid kohaliku aja järgi hommikul? Sest siis on nad USA jaoks magusal teleajal ning sealne ülekandeõiguste omanik NBC on kõige suurema summa maksja. Ning kes maksab, see tellib ka muusika.

Aga kuna USA oli poolfinaalis Kanadale kaotanud, siis kadus ära NBC vajadus naiste jalgpallifinaali – ning USA naiskond on kodumaal väga tähtis spordiüksus! – endale soodsal ajal näidata, mis võimaldas omakorda algusaega muuta. Tuli muuta ka mängupaika, sest olümpiastaadion oli õhtul kergejõustikuga hõivatud.

Samas vastas tõele ka asjaolu, et hommikul kell 11 valitsenud kuumuses me sama tempokat mängu poleks näinud. Jalgpallurite organismid poleks lihtsalt sellele valule vastu pidanud. Õhtulgi oli soe ja niiske, aga mõistlikul määral. Mängijad jaksasid pingutada lisaaja lõpuni, mis on olümpiafinaalile kohane. Hommikuse mängu puhul olnuks jalgpalli kvaliteet paratamatult kehvem.

Kohtumist teenindanud 40-aastane venelanna Anastassia Pustovoitova on Euroopa üks juhtivaid kohtunikke. 2003. aastal Venemaa naiskonna koosseisus MM-il mänginud endine kaitsja omab FIFA kategooriat alates 2009. aastast ning kaks aastat tagasi vilistas ta naiste Meistrite liiga finaali Lyoni Olympique'i ja FC Barcelona vahel.

Aga kui Pustovoitova ja tänase olümpiafinaali abikohtunik Jekaterina Kurotškina käimasoleva aasta 2. mail naiste Meistrite liiga poolfinaali korduskohtumist FC Barcelona – Pariis Saint-Germain teenindasid, oli brigaadi kolmandaks liikmeks Eesti abikohtunik Karolin Kaivoja.

4. Mängu parim – Stephanie Labbe

Kanada väravavahi tõrjed normaalajal ja penaltiseerias olid võtmetähtsusega.