Kuningad ja töömehed. Naeratuse särades ja hambad ristis. Efektsus ja efektiivsus. Galacticos ja cojones. Real ja Atletico.

Kõrg- ja töölisklassi duelle leiab paljudest pealinnadest, selles osas pole Madrid mingi erand. Aga vähe on paiku, kus need kaks poolust, mis teineteise suunas justkui üheaegselt tõmbuksid ja teineteisest tõukuksid, suudavad olla sama edukad. Kas ühte poleks ilma teiseta? Seda just mitte, aga vastandite võitlus on alati soolost haaravam.

Igavest võitlust ei sureta isegi kiirelt lendav aeg. Kas tõesti mängiti eurotasandil viimati kuus ja pool aastat tagasi Tallinnas? Kas tõesti on kahest kurikuulsast Meistrite liiga finaalist, kus Real mõlemal puhul Atletico valusalt tühjade kätega jättis, möödas juba kümmekond aastat? Edukat euroasja ajavad ju mõlemad aastast aastasse, Real küll selgelt suurema eduga, aga Atletico kogu aeg nurga taga luuramas, et võimalusel torgata.

Või on selline sildistamine üleüldse rängalt ebaõiglane? Õhtu ilusaimat väravat ei löönud Santiago Bernabeul ju sugugi mitte Rodrygo ega ammugi Kylian Mbappe või Vinicius Junior, vaid posti kõlksuma pannud ja staadioni vaigistanud Julian Alvarez. Ning temasuguseid balletikingades artiste on Atleticos alati olnud, kandku ülejäänud seltskond kui tahes rohmakaid töömehesaapaid. Äsjane karikamäng Barcelonaga, kus lõpu eel kes teab mitmekümnendat korda august välja roniti, oli sinipunavalgete leib, allaandmatuse kvintessents. Seekord mindi Reali mõnevõrra ootamatult lööma nende oma relvaga ja jäädi kaotajaks – aga mitte lootusetult.

Ütled "Meistrite liiga", mõtled "Madridi Real"

Klubi ajaloo 500. Meistrite liiga mängu mänginud Realile "ja-siis-tulen-mina-üleni-valges" mantli õlgadele asetamine on ühtpidi kõige loogilisem käik. Eriti Meistrite liigas, mida on juba üle kümne aasta vääramatult valitsetud. Kui mais tõstab karikat keegi teine, tundub see olevat vaid juhus, ajutine vääratus. Väikesed miinused ei määra. Pole Jude Bellinghami? Brahim Diaz tassib. Saime äsja koduliigas Betisi käest tappa? Mis siis, tuulevaiksed teisipäevaõhtud Bernabeu moodsa katuse all on meie päralt.

Real Madrid are the first team in history to play 500 matches in the Champions League#UCL pic.twitter.com/6IIXMJklv4 — BBC Sport (@BBCSport) March 4, 2025

Täpselt sellise hoiakuga Real ka alustas ning kui Atletico lõpuks koolimajja jõudis, oli Rodrygo juba jõudnud vasakkaitsja Javi Galani kõigest kolme ja poole minutiga lootusetult sõlme keerata. Võinuks minna hulleminigi, kui Clement Turpin oleks samade meeste kaks minutit hilisemat sünkroonkukkumist penalti vääriliseks hinnanud – ja peab nentima, et kui prantslane oleks seda tõesti teinud, oleks nurisemiseks olnud tegelikult vähe alust.

Mbappe ja Viniciuse järel jääb Rodrygole avalikkuse silmis tavaliselt kolmanda viiuli tiitel. Asjata, sest nii tänavuse hooaja kui ka selle mängu lõikes on just tema olnud selgesti Reali vahedaim relv. Ent Atletico pole juba aastaid teadnud, mida allaandmine tähendab, ega hakanud seda loomuvastast teadmist otsima ka nüüd. Pooltunni täitumise ajaks valitses äkitselt olukord, kus Real pidi kahel korral tänama Federico Valverde valvsust, et värav puhtana püsis.

Kui Alvarez 32. minutil karistusala nurgas end löögile mängis, lendas Thibaut Courtois kaunilt, ent samavõrd tarbetult. Belglase katse Alvarezi keerutuseni ulatuda paistis iga järgmise telekordusega aina efektsem, aga reaalsuses puudusid maailma ühel – ja võib-olla on see täiendus isegi liiast – parimal väravavahil pallini küündimiseks igasugused šansid.

🔴⚪️🕷️ Julián Álvarez scores a golazo and it’s his second Bernabéu goal of the season!

22 goals in all competitions for Atléti, already 7 in Champions League. 🇦🇷 pic.twitter.com/m0pcskHDuy — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) March 4, 2025

Argentiinlase iluvärav tuletas taas meelde, et Atletico käitub küll suurema osa ajast nagu karvaste käsivartega sepp, kes parema meelega möllab alasi taga haamriga, kuid on siiski soovi korral võimeline maalima lõuendile sama peene pintsliga nagu see maailmakuulus valge salliga kunstnik, kelle töid igal aastal mitmekaupa Louvre’isse riputatakse. Ta enamasti lihtsalt ei taha.

Kuidas jääda iseendaks?

Seekord Atletico tahtis, ning umbkaitsesse tõmbumist ei märgistanud isegi ehtsimeonelik otsus tuua 1:2 kaotusseisus viimaseks paarikümneks minutiks väljakule täiendav keskkaitsja Robin Le Normand. Mis seal salata, talle ruumi teinud Antoine Griezmanni panus oligi seekord tagasihoidlik ning otsus varakult kordusmängule mõtlema hakata ühtaegu veidi riskantne, aga ka vähemalt samavõrd pragmaatiline. Ja lõppkokkuvõttes õige.

Ilmselt ei häirinud Simeonet niivõrd see, et Brahim Diazi 55. minuti värav Realile 2:1 edu ja lõpuks ka avavaatuse võidu tõi, vaid pigem viis, kuidas Maroko koondislane tabamuseni jõudis. Kui mängitakse üle üks kaitsja, nagu juhtus avavärava puhul, liigitub see tööõnnetuste alla ning "süüdistada" saab vastase osavust. Kui aga mitu Atletico kaitsjat karistusalas passiivseks jäävad ja seetõttu võrk sahiseb, katkeb klubi DNA-ahel juba liialt silmnähtavast kohast, et sellele läbi sõrmede vaadata.

Brahim Diaz celebrates with the Real Madrid fans after putting them ahead against Atletico 🤗#UCL pic.twitter.com/Qo9KkCi0NW — Match of the Day (@BBCMOTD) March 4, 2025

Kas kiire avavärav sundis Atleticot algsest plaanist ülemäära hälbima? Üritama Realile nende enda mängus vastu saada, mis on tihtipeale eos hukule määratud katse? Võimalik. Elu on näidanud, et kaks korda järjest Simeone meeskond sama reha otsa koperdama ei kipu. Kõige atleticolikum tulemus ehk 1:0 viiks nädala pärast peetavas kordusmängus siiski vaid lisaajale, mis tähendab, et natuke riskida on vaja. Et sepanahas kunstnik seda ülemäära palju teeks, oleks siiski küllap liig loota.

Aga et ka nädala pärast vähemalt korraks vasara asemel pintsel haaratakse? Teisiti ilmselt Reali vastu samuti ei saa.