Jah, ikka veel see naiste jalgpall. See, mille üle oled ehk isegi naernud, et mis nad sõgedad vudivad, kui pihtagi ei saa. Või kui sa ise pole nii mõelnud, siis oled kuskilt ikka midagi sellist lugenud.

• Tegemist on viienda osaga Soccernet.ee lugude seeriast seoses valukohtadega tüdrukute ja naiste jalgpallis. Asjaosalistena räägivad kaasa Eesti Jalgpalli Liit, mitmed (tipp)klubid ja ka mängijad ise.
• Esimene osa: EJL lubas naiste jalgpalli pärast minna hooaja 2024 punktide kallale. Reaalsuses läks naiskonna puudumine maksma 250 eurot
• Teine osa: 0:20 pakkidest FC Tallinna ja Valga Warriori ühendnaiskonnani - klubid näevad EJL-i paindumatus nõudes (naiste) jalgpalli kahjustavaid elemente
• Kolmas osa: Kes siis Alisha Lehmanni peput ei teaks?! Naiste jalgpalli iseloomustab kesine maine ja pea kõige puudus, aga ka julgus
• Neljas osa: Tulbad ja jooned väidavad, et Eesti naiste jalgpall tammub kas paigal või läheb aina kehvemaks

Lugude sari sai alguse sellest, et Eesti Jalgpalli Liit on seadnud naiste jalgpalli arendamise oma strateegiliseks eesmärgiks ning teeb oma nõuetega seoses Eesti meeste tippklubidega silmad ette pea kõigile Euroopas. Klubid samal ajal mõistavad, et jalgpalli võiksid saada kõik võrdselt taguda, kuid asi pole niisama lihtne – kui meeste jalgpallis on raha puudu, siis naistel napib justkui kõigest. Üheks suuremaks murekohaks on ajast ja arust pärinevad ühiskondlikud hoiakud.

Kui lähtuda arvulistest väärtustest, siis pole Eesti naiste jalgpall teab mis heas seisus. Naiste ja tüdrukute liigades osalejate arv kõigub, ka klubidel ja koondistel ei lähe välisretkedel inspireerivalt. Graafikutest jääb mulje, nagu kohati läheksid asjad vaid halvemaks.

Kõige paremini mõistavad neid murekohti – ja kindlasti ka rõõme! – mängijad ise. Soccernet.ee saatis märtsikuu lõpus ringile küsitluse, paludes mängijatel jagada oma mõtteid. Viie küsimusega käidi läbi peamised jutupunktid: ühiskondlikud hoiakud, klubi suhtumine ja rahaline seis. Rohkem kui kümnepäevase vastamisperioodiga tuli kokku 31 anonüümset ankeeti (mängijad võisid vastata omapäi või mitmekesi) peamiselt naiste Meistriliigaga ehk Eesti naiste kõrgliigaga seotud mängijatelt.

Need polnud lihtsalt 31 kirjutist, vaid kogemused, üks positiivsem kui teine, samal ajal kolmas šokeerivam kui neljas. Soccernet.ee avaldab kolme peamise küsimuse vastused täies mahus (ülejäänud kahe küsimuse vastused näevad ilmavalgust hiljem). Vajaduse korral on vastused läbinud kerge keelelise toimetamise, ka on asendatud emotikonid märgetega nagu "naerab" või "muigab".

Arvestades heas mõttes tekstimassiivi, olen loo autorina võtnud endale õiguse joonida alla ja seega rõhutada teatud mõtteid – olgu need head või halvad. Samal ajal loodan jätta igasuguste tõlgenduste ja järelduste tegemise lugejaile endile. See peaks olema üsna korralik läbilõige Eesti naiste jalgpallist – kuidas tundub?

Naisjalgpallur Eesti ühiskonnas - mis tunne on?

Peetakse toredaks hobiks, aga ei mõisteta, kui palju ressurssi ja aega tegelikult selle alla läheb. Kuulen tihti küsimusi, et kuidas sa viitsid, miks sa lähed sinna, kas sa ei saaks ühte mängu vahele jätta? Hakka jälle selgitama ... Koolis pigem tolereeritakse ja tullakse vastu, kui varakult teada anda.

*

Mina isiklikult tunnen, et kui pere on mul jalgpalli osas väga toetav, siis on väljapoolt tulev energia ja jutt enamasti negatiivne. Alati leitakse põhjuseid, kuidas asjad on negatiivsed, ja positiivset ei leita üldse. Samas tunnen kooli osas, et enamasti ollakse toetavad. On üksikud õpetajad, kes ei taha aru saada või leppida sellega, et näiteks koondises olles polegi võimalik mul koolis käia ja vajan rohkem aega tööde esitamisega

*

Ma ütleks, et suhtumine on pigem ikka positiivne, aga seda ka seetõttu, et olen niivõrd jalgpallilises keskkonnas. Ma üldjuhul ei suhtle inimestega, kes jalgpallist miskit ei tea ja ka selliseid erinevaid seisukohti võtaks. Koolis käin ka jalgpalliklassis ehk seal on samuti kõik hästi. Eks sotsiaalmeedia ikka eristab naiste- ja meestejalkat ja surub naiste oma alla.

Võib-olla üks tähelepanek, mida jalgpallist kaugematelt inimestelt olen märganud – see üllatusmoment, et me ei saa selle eest mitte sentigi. Meie pühendumine on ligilähedal meeste omaga, aga mingit tasu me selle eest ei saa. Ma tean, et ega klubidele ei olegi teab mis kasulik naisi rahaliselt toetada, aga mingid võimalused me võiks leida. Varasemalt treeneriga rääkides sain aru, et stipendiumid, mida klubidele jagatakse, on ka mõeldud meestele (ehk neid vist naistele anda ei saa?) ja vahel tekibki küsimus, et miks ma seda teen.

*

Ma tunnen, et naiste jalgpall Eestis on tõesti väga arenenud, kuid me ei saa sellega peatuda. Ma arvan, et naiste jalgpall Eestis üllatab ka tulevikus kõiki heade tulemustega. Suhetes kooliga, vanematega, õpetajatega ja sõpradega on samuti kõik suurepärane, kõik toetavad ja soovivad ainult parimat. Sotsiaalmeedias ka kõik toetavad Eesti naiste jalgpalli ja see on väga õige.

*

Kui alustasin jalgpalliga ja sellest said klassikaaslased ja teised teada, siis oli paljudel omavanustel automaatne esimene mõte: "Ta on raudselt lesbi" või "Eestis ei ole naiste jalgpall tõsiseltvõetav" või "Kas tiimi ja koondisesse saab see, kes suudab jalgpalli ära tunda?". Ei tahtnudki (vast siiamaani?) väga mainida, et jalkat mängin või veel vähem nimetada end jalgpalluriks.

"Palka ka saate või niisama peksate palli?"

"Seda ei käi ju keegi vaatamas?"

"Kui seal oleks midagi vaadata, siis kantaks neid mänge ka üle!"

Pole kindel, kas see tunne on aastatega läinud paremaks, sest ka globaalsel tasandil on hakatud naistejalkale rohkem tähelepanu pöörama ja on tekkinud usk, et kuskil oleme me ka siiski eneseväärikusega sportlased, või ausalt on ilmselt aastatega saadud kommentaarid teinud oma töö ja ka ise langenud oma tunnetelt samale küünilisele tasandile. Tunne ei ole hea, aga ei oska end tunda ka hästi, sest me ju ei peaks seda endale lubama?

Kui puutun kokku jalgpallimaastiku inimestega mujal/laiemalt, siis olen ilmselt varsti kõigile tuntud kui see "naisteõiguste eest võitleja". Senimaani ei saada aru, et võib-olla meeskond ei ole jalgpallis ainus valik, kõik ei tee mees-mehele pressi ja ka videoklippe analüüsimiseks võib täitsa võtta naiste mängudest. Ja mitte ainult vigade märkamiseks.

Naiste ja tüdrukute treenimine tundub paljudele utoopia, seal vist piisab sellest, et näitad värava suuna ette ja las nad siis jutustavad? Praegu välja vohav küünilisus võtab vast selle tunde kokku. On häid hetki, emotsioone, inimesi ja situatsioone. Aga laiemalt ikka ei ütle, et olen jalgpallur, kui just ei ole tuju saada mõnitavate kommentaaride ohvriks.

*

Ühiskondlik suhtumine on olnud kas pigem neutraalne või ka positiivne. Kooliajal kui pidi noortekoondiste pärast puuduma, siis see oli kohati auasi. Töölt puudumine jalgpalli pärast on ka mõistetav. Ainult sõbrad on vahepeal kurvad, kui ei saa nendega plaane teha, sest naiste Meistriliiga mäng on nädalavahetusel.

*

Meie jalgpalliklubi puhul ma ei tunne toetust kellegi poolt võrreldes teiste tippklubidega ehk ma ei tunne, et meie klubi võiks areneda. Tekib selline tunne, et me mängime puhtalt ise enda jaoks.

*

Õpetajad tulevad väga vastu, puudun koolis väga palju ja nad isegi ei pahanda, sest vist mõistavad. Väga meeldib, kui Eesti naiste jalgpalli mainitakse sotsiaalmeedias. Olla naisjalgpallur on väga hea tunne, eriti kui praegu naiste jalgpall maailmas kasvab.

*

Suhtumine võib olla seinast seina, kuid pole otse personaalselt kelleltki negatiivset reaktsiooni tajunud.
Tööl olen ümbritsetud inimestest, kes on pigem spordikauged, ja valdavalt ei osata mingit seisukohta võtta. Küll on aga ka inimesi, kes on positiivselt uudishimulikud ning pigem üritavad küsida ja õppida. See tavaliselt tekitab kohkunud või üllatunud suhtumist just selles osas kui palju peab üks Eesti tippliigas mängiv naisjalgpallur tegelikult vaeva nägema.

Üldjuhul on mu töökoht aktiivset eluviisi väga propageeriv, kuid mingeid järeleandmisi spordi osas otseselt ei tehta. Ehk minule kui naisjalgpallurile kehtivad samasugused kriteeriumid/reeglid nagu ka teistele seoses vajadusega puududa.

Sotsiaalmeedias on muidugi teine lugu. Kommentaare, mis on jäetud naiste jalgpalli käsitlevate artiklite alla, pigem ei kipu lugema. Kui ikka silm sinna peale läheb, siis saab muiata, sest traditsiooniliselt on seal ikka üks Jaan või Mart kuskilt Valgamaalt, kes peab vajalikuks mainida "naised kuuluvad kööki" või "kes seda naiste jalkat ikka vahib". Aga eks neid aktiivseid kommenteerijaid, kes soovivad tähelepanu ilma lugu lugemata, leidub igal pool olenemata artiklist.

*

Suhtumist on seinast seina, kuid õnneks olen ma kokku puutunud pigem positiivsega. Tean Tartus ühe restorani peakokka, kes on ise meesterahvas ja kuigi ta lastest keegi jalkat ei mängi, siis ta vaatab naiste jalkat. Käis isegi U17 EM-finaalturniiri vaatamas koos oma pojaga. Kuna mu ema puutub temaga kokku, siis tihtipeale ta ikka küsib, kuidas mul läheb ja räägib, et vaatas mängu. Käisin suvel tööl ja kui rääkisin, et mängin jalkat, siis töökaaslased olid väga positiivselt üllatunud ja ütlesid, et see on lahe.

Kuna käin koolis, kus jalka on igapäeva osa, siis seal puudumisega probleemi pole. Kuigi kõik klassikaaslased mängivad jalkat, siis meil on klassivendadega olnud palju vestluseid, kus ollakse väga üllatunud, et me palka või stipendiumit ei saa. Küsitakse ikka, et miks me siis jalkat mängime või midagi sellist.

Isiklikult mind häirib meie podcast'ide saatejuhtide suhtumine. Jah, on tore, et naiste jalkast räägitakse, kuid kui mänge päriselt ei vaadata ja vaadatakse ainult seisu, siis pole infol ju väga mõtet. (PS! On ka neid ajakirjanikke, kes on tõesti huvitunud, ja see on tore (Naerab.)).

*

Emale pigem ei meeldi jalka, aga ta nägi, kui õnnelikuks see mind tegi, kui ma hakkasin trennis käima. Nii et ta austas mu valikut ja leppis sellega, et baleriini või iluuisutajat minust ei saa tingimusel, et ma käin ka muudes trennides ja ringides (muusikakool, kunstikool, kultuursed üritused ehk teatrid, muuseumid, ekskursioonid jne). Noorena (U15) pidi päris tihti jalkamänge ema eestvedamisel ohverdama muusikakooli tunni või muu asja kasuks.

Elukaaslane on ka tihedalt jalkaga seotud, seega käib nii tormi kui päikesega mänge vaatamas ja annab alati ka tagasisidet - mida saaks paremini, mis läks hästi jms. Ülikoolis on kõigil suht suva. Peaasi, et asjad õigel ajal tehtud saaksid – peab oskama enda aega hästi planeerida.

Põhikoolis oli teine lugu. Õppisin n-ö eliitkoolis ja näiteks kui olid koondiseaknad, siis juhul kui kogunemine toimus Tallinnas, siis ma pidin koondise trennide vahel koolis tundides käima. Sõna otseses mõttes: tegin trenni ära, jooksin kooli, sõin koolis, siis jooksin hotelli ja sõitsin koos teistega teise trenni. Vastasel juhul poleks puudumistõendit kinnitatud ja olekski justkui põhjuseta puudumine. Mul oli koolis sellega päris karm - ei tohtinud kooli ajast reisil käia, n-ö lihtsatest trennidest rääkimata.

Gümnaasiumis läks olukord veidi paremaks – ei vaadatud enam nii kurjalt kui koondise tõttu koolist puudusin. Pluss seda oli vähem, kuna üks hetk ei saanud enam U19 eest mängida ja peale seda enne A-koondist muud polnud. Siis (Jarmo aeg) oli A-koondise koosseis väga kindlalt paigas ja saingi ainult kahele mängule pingilt kaasa elada.

Tööl on samuti suhteliselt "suva" – töötan klienditeeninduse valdkonnas ja olen üliõpilane ehk saan alati vajadusel õppepuhkust võtta või kui tean pikalt ette, millal mingi laagrid värgid-särgid toimuvad, planeerin enda põhipuhkuse umbes samale ajale. Graafik tehakse iga kahe nädala tagant ehk saan lihtsalt vajalikud päevad vabaks küsida. Juhatus on mõistev selles mõttes: peaasi, et koormuse tunnid täis tuleksid ja ala- ega ületunde ei tekiks. Korralik pusle on ka see, et rahaliselt oleks okei seis ja samas jõuaks kõik asjad tehtud.

Kui ütlesid noorena, et mängid jalkat, üritasid võõrad, eriti poisid, kohe show down'i teha – tihti taheti lihtsalt näidata, et ma olen parem kui sina.

*

Lähedased toetavad. Mõned võõrad mõtlesid aasta-kaks tagasi, et jalgpall on poistele, nüüd ütlevad, et kõik võivad mängida. Koolis suhtutakse okeilt, kuna õpin hästi.

*

Noore tüdrukuna alustades 10 aastat tagasi tuli lähedastelt väga palju seda, et "see ei ole tüdrukute mäng" või "sa saad vigastada ja sa ei kõnni, kui oled 60-aastane ja nii edasi". Nüüdseks ma loodan ja olen ka enda lähedaste pealt näinud, et vähemalt see suhtumine on muutunud. Eks igalt poolt on tulnud ka seda, et tüdrukud ei mängi hästi ja naiste jalgpalli on kole vaadata.

Õnneks kooli ja tööasjad olen sättinud hästi ja sealt on alati pigem toetav vastus tulnud, et mine muidugi koondisesse või mängule. Nii et on häid ja halbu näiteid, aga on ka näha, et asi liigub paremuse poole – nagu ka naiste EM-i publikuarvud ja muud näitajad näidanud on.

*

Kui keegi on uues kohas (tööl või koolis) küsinud, et millega ma tegelen, ja ma vastan, et ma mängin jalgpalli naiste Meistriliigas ja koondise tasemel, siis ollakse heas mõttes imestunud. See ei ole tavaliselt vastus, mida small talk'i tehes oodatakse.

Ise tunnen vahepeal, et see on ikka natuke veider hobi ka. Näiteks lähen tähtsale tööintervjuule ja siis mingi hetk ütlen justkui, et vabal ajal ajan 22-kesi palli taga (Naerab.). Kõlab nagu miski, mida tehakse lapsepõlves – ega tegelikult Eestis palju küpses eas naisi ei mängigi (mõtlen siis naisi, kes on ligi 30). Aga see tunne on kõik mu peas pigem kinni.

Siiani on alati suhtutud respektiga, mind kui sportlast on austatud ja pigem imetletud, et kuidas ma kõike (elu, jalka, kool, töö) ohjan. Pere, sõbrad ja lähedased on väga toetavad. Kõik muidugi ei jälgi igat mängu või ei käi kohapeal vaatamas, aga toetus on olemas.

*

Lähikond teab, kui oluline on mulle see, et mängin jalgpalli, ja mõistab sellega kaasnevaid muresid ja rõõme. Samuti olen saanud suurt toetust inimestelt, kes on ise sportliku eluviisiga.

Kahjuks need, kellega igapäevaselt nii lähedaselt läbi ei käi, ei hinda selle spordiala väärtust samamoodi. Olen kuulnud, kuidas öeldakse, et mis see naiste jalgpall ikka muud on kui 22 naist ühe palli järel jooksmas. Samuti on neid tuttavaid, kes arvavad, et meistriliigas pole taset. Eelaimduse põhjal arvatakse, et ilma kogemuseta uus mängija saaks ka hakkama (mitte päris, aga umbes nii).

Kui teistel inimestel on arvamus, et Eestis tipptasemel mängimiseks pole vaja midagi teha, siis ei väärtustata inimeste panust piisavalt. Tegelikult on enamusel 10+ aastat kogemust all, mis tähendab väga palju töötunde ja pingutamist. See võiks saada rohkem tähelepanu, et naisjalgpallurid näevad Eestis päriselt vaeva, et läbi murda.

*

Mulle meeldis üks taksosõit — sõitsin parajasti trenni ja taksojuht küsis, et miks ma jalgpalli mängin ja veel naisena? Lõpuks jõudis jutt sinna, et naiste jalgpall on tema meelest mõttetu. Toon näite sõpradega suhtlemisest (ma suhtlen üsna paljude meesjalgpalluritega): nemad siis ütlesid, et naiste Meistriliiga on tasemelt sama vōi halvem kui meeste rahvaliiga. Noh, ei tea. Mulle tundub, et seda ei võeta eriti tõsiselt.

Teisest küljest, miks nad peaksidki?! Meil on Eesti naiste kõrgliiga ja meil pole isegi otseülekandeid ... Samal ajal on meeste Esiliiga B ülekanded. Ei tea. Probleem ei saa olla sellest, et internetiühendust pole.

*

Eestis jalgpallurina tegutsemine sõltub tasemest ja keskkonnast. Lähedased toetavad mind, kuid minu arvates madalamal tasemel võib esineda kahtlusi. Koolis sõltub olukorrast – mõnes kohas toetatakse, aga mitte väga palju. Ja ma arvan, et meedia ja ühiskond hindavad jalgpalli järjest kõrgemalt, kuid see pole veel sama staatusega kui talisport või korvpall.

*

Toetavat ja head suhtumist, aga on ka naerdud.

*

Koolist puudumine on kõigile väga okei. Paljud küll arvavad, et kui puudun koondise pärast, siis see tähendab, et pean ikka päris hea mängija olema. Reaalsuses on lihtsalt see, et naisjalgpallureid pole just liiga palju ja koondisesse saamine pole väga keeruline.

On ka paljud, kes ei saa Eesti jalgpalli tasemest üldse aru. Arvatakse, et "oo, oled Meistriliigas, siis oled ju hea mängija heas klubis". Kuid jällegi, Eestis on mängijaid lihtsalt vähe ja klubisid ka. Arvatakse, et oled parem, kui tegelikult oled, sest mängid "kõrgel tasemel".

*

Tunne on senimaani täitsa hea, kui sa oled ise piisavalt motiveeritud järjepidevalt ja rutiinselt trennis ning mängudel käima - see on vabatahtlik hobi, millele enamasti peale maksame.

Lähedastel on olnud alati toetus ja mõistmine. Pigem sõpradelt, kes ei tegele jalgpalliga, on tekkinud erimeelsusi, sest nad ei saa aru, mis tähendab jalgpalli mängimine ja kui palju aega sinna kulub. Või miks üldse ei ole aega või teen mingeid otsuseid spordi kasuks.

Võõrastelt on pigem tulnud positiivne tagasiside. Natuke aega tagasi veel oldi üllatunud, et tüdrukud mängivad täitsa meistriliigat ja on olemas koondis. Nüüd pigem toetatakse, et inimesed liiguks, olgu selleks siis jalgpall, korvpall või mõni muu spordiala. Tundub, et üldse Eestis hakatakse sporti hindama, kui oled mõned aastad juba täiskasvanud olnud. Varasemas eas on meil endiselt probleem, et lapsed ei liigu.

Töölt puudumine pole tegelikult kunagi probleem olnud. Aga üldiselt rääkides: see täiesti oleneb valdkonnast – neil, kes on kellast kellani, ilmselt tekivad suuremad käärid. Seetõttu ma olen tänulik, et kõik on tulnud mulle siiani vastu ja olen saanud sättida asjad nii, et mul oleks võimalik kolmapäeval kell 18 Põlvas mängida.

Puhkepäevi olen kasutanud, et saaks mängima minna või mängujärgselt puhata. Need on olnud üksikud korrad – enamasti on mängud ikkagi nädalavahetusteti ja ei pea puhkusepäevi selle jaoks väga kulutama. Küll aga koondise puhul: väga keeruline on töötada ja teha trenni, rütm on hoopis teine ning puhkust olen ka selle tarbeks välja võtnud. See arv on olnud suurem kui paar päeva ning võib lõppkokkuvõttes mõjutada enda valikuid. Puhkuse ajal võiks ikkagi tegelikult puhata.

Üldiselt ilmselt kajastatakse kulutulena selliseid uudiseid, mis on seotud mõne mängija pesupiltidega või arreteerimisega. Eestis väga ei kommenteerita uudiseid, kui just ei tule mingi halb tulemus või Ararat lubatakse eriloaga mängima – siis ollakse tavaliselt kohal. Positiivsete uudiste või tulemuste kohta tavaliselt ei kirjutata midagi minu hinnangul.

Sotsiaalmeediat hallatakse klubides nii, et kõik esmatähtis oleks kaetud, aga mitte rohkem. Kindlasti on selles osas palju potentsiaali, sest kui vaadata välisriikide sotsiaalmeediakanaleid – olgu selleks siis klubide enda kontod või fännilehed – siis seda liiklust on seal väga palju. Loomulikult on ka fänne, raha ja muid ressursse rohkem, aga see ei tähenda, et me ei võiks sinna poole liikuda ka ise. Luua sotsiaalmeediast üks platvorm, et tekitada naiskondadele järjepidev kaasamõtlemine ja miks mitte ka influencer'i moodi raha teenimine.

*

Nooremad generatsioonid peavad tegemist ägedaks, kuid tihti ei pruugi aru saada asja olulisusest mulle ja selle prioritiseerimist. Vanematel inimestele on ikka veider, et "tüdruk ja jalgpall – sa saad ju haiget" või arvavad, et käin seal trennis lihtsalt väikest toksimist tegemas.

*

Palju kuulnud ja öeldud, et naiste jalgpall ei ole ju sport ja miks te seda mängite.

Ülikoolis tegid kursakad esitluse jalgpallist – räägiti kõikidest meeste liigadest ja parimatest mängijatest ning viimane slaid oli naiste jalka kohta. Siis üks poiss ütles, et "jah, naiste jalka it’s a thing". Kui küsiti, et kas tead mõnda mängijat veel peale nende kahe, mis slaidi peal oli, siis vastus oli "ei" ja nad ütlesid naljatades minu nime.

*

Sotsiaalmeedias või mis iganes meediaväljaande kommentaarides leiab küll palju ilkumist, aga kõik mu lähedased/tuttavad on väga toetavad. Eriti olen täheldanud, et see tekitab positiivset elevust töökollektiivis – seal tuuakse seda positiivselt esile, uuritakse kuidas hooaeg läheb ja muud sellist. Kindlasti tajun, et mul on sellega väga vedanud, kuna ainuke põhjus, miks ma näiteks koondiselaagrites saan osaleda, on see, et mu tööandja on nii aktsepteeriv ja toetav (sealhulgas võimaldab paindlikku tööaega ja -kohta).

*

Lähedased on väga toetavad. Koolis on ikka olnud õpetajaid, kes ütlevad näiteks, et "sa oled naine, sinu koht pole staadionil, vaid staadioni köögis".

Ma ütleks, et Eestis sotsiaalmeedias pole asi nii jube kui välismaal.

Koolist-töölt spordi tõttu ära saada on päris raske. Pidevalt on naiste mängud nädala sees kell 17 õhtul, mis tähendab, et staadionil peab juba olema vähemalt kell 15.30, mis pole päris okei. Võõrsilmängudele sõitmisest rääkimata.

*

Olen kogenud nii negatiivset kui ka positiivset suhtumist. Uued inimesed reageerivad pigem skeptiliselt, umbes sellise reaktsiooniga, et "okeeei, aga miks?". Tööandja on jällegi paindlik ja toetab igatepidi, kui vaja töötunde nihutada või muud sellist trennide/mängude pärast. Sotsiaalmeedias on naiste jalgpall naljanumber ning tõenäoliselt seda hoiakut väga muuta ei saa.

*

Ma olen terve elu olnud spordiga ümbritsetud ja seetõttu enamasti inimesed, kes mu ümber on olnud, on õnneks toetanud mind ja arvestanud, et õhtuti on trennid ja nädalavahetus on ka kinni ning ega ma justkui peale spordi midagi ei teegi. Aga tegelikult nii kooliajal kui ka tööl käies on see Eestis justkui kahe kohaga töö (kus teise töökoha eest palka ei saa) ning seda keegi peale nende inimeste, kes selle sees on, ei taju kahjuks.

Üldiselt koolist ja töölt puudumistega probleeme ei ole olnud. Inimestega peab oskama rääkida ning kui töö tehtud, ega siis midagi ette heita ei saa. Soovitakse edu, aga samas ega see naiste jalgpall nii väga ei huvita ka, et vaatama tuleks.

Uudistes ja sotsiaalmeedias oleneb enamasti allikast ja uudise alatoonist, missugusele tundele mingis kontekstis tahetakse rõhuda. Muidugi on lihtne panna pealkirjaks, et naised said vastaselt sauna, ilma sinna liigselt süvenemata, miks see juhtus ning ega nendest kommentaaridest seal midagi head loota pole. Pigem on lihtsam neid üldse mitte jälgida ja teha oma asja edasi.

*

Minu kui indiviidi suhtes olen tundnud vaid head suhtumist. Pigem tunnustatakse seda, et mingi spordialaga Eestis nii kõrgel tasemel tegelen ning üldse, et olen sportlik. Vanematele teeb ainult muret see, mida jalgpall minu tervisega teeb. Kuna mul on terve elu koolis asjad korras olnud siis pole keegi kunagi puudumise peale midagi öelnud.

Kahjuks üldiselt naisjalgpalluritesse hästi ei suhtuta – ikka need kommentaarid, et "mehelikud naised" ja "meeste spordiala" ja nagu ka siin [küsitluse sissejuhatuses] mainitud "U15 poistelt tappa saamine".

*

Tegelikult pole lähiringkonnast eriti negatiivsust kogenudki. Eks ikka vanema põlvkonna esindajad on need, kes vahest pelgava pilgu või suhtumisega on, ent need inimesed täna nii või naa (naiste)jalgpalli seisu ei kujunda.

*

Varasemalt oli palju "kui mängib jalgpalli – siis on lesbi" suhtumist, et see on meeste mäng, meeste ala. Täna on kindlasti üleüldine suhtumine paranenud ja onu Heinosid on vähemaks jäänud.

*

Suhtutakse nii nagu ma raiskaksin aega ja prioritiseeriksin mõttetut asja, sest Eestist ei jõua ma niikuinii mitte kuhugi ja jalgpall ei hakka kunagi kasu tooma.

*

Minu perekond toetab väga minu teekonda jalgpallis. Käin koolis, kus on eraldi sportlaste nimekiri, kes saavad pikema aja jooksul arvestusi vastata ja nii edasi ehk mulle tullakse väga vastu, aga olen ka ise väga kohusetundlik inimene. Lisaks on minu klassis ja suhtlusringkonnas palju sportlasi ja mittesportlasi, kes toetavad ja innustavad mind. Käin koolis, kus tavaliselt pole sellist asja nagu spordiklass, aga kuna minu mentorid on kehalise õpetajad, panid nad kokku spordiga väga tihedalt seotud inimesed ehk lihtne on inimestega samastuda ja teised saavad minust võib-olla paremini aru, kui inimesed, kes ei tegele spordiga.

Vahel tehakse ikka nalja ka kellegi/millegi üle, aga see on pigem heatahtlik tögamine (Muigab.). Küll aga sotsiaalmeedias olen näinud ja kuulnud erinevaid arvamusi sellel teemal, kas naised peaksid jalgpalli mängima või selle eest palka saama ja nii edasi.

Naine jalgpalliklubis - mis tunne on?

Klubis on naiskonnal alati päris hea positsioon olnud. Meiega arvestatakse ja mõeldakse kaasa, mis on tänuväärt – üks murekoht vähem.

*

Mängides Viimsis ja vaadates, kuidas meie klubi naiskonnaga tegeleb, siis see tundub hoopis teine maailm kui teistel klubidel. See pühendumus ja tõeline soov naiskonda arendada on väga lahe. Meil on kõik tingimused, mida tahta ja võrdsed meeskonnaga (võib-olla vahel isegi paremad (Muigab.)).

*

Oleme klubis hinnatud ja austatud. Tingimused on ka imelised: jõusaal olemas, varustus olemas, tingimused treeninguteks ideaalsed. Kõik lähetusteks vajaminevad asjad on samuti olemas.

*

Teine huvitav anomaalia. Tassime klubi oma seljal, naistepäeval saame heal juhul ühe seksistlikus toonis "aitäh, et olete" ja laiemas laastus mida vähem suud lahti teeme, seda parem on. Kes see viitsib meiega ikka tegeleda, oleme miinusprojekt ja saame juba niigi paljut – teil on ju vorm ja väljak, mida veel tahate?!

Taaskord, on häid inimesi ja seisukohti, on argumenteeritud vestlusi ja arutelusid. Aga kurvaks teeb, et lepime ükskõiksusega mängides meistriliigas, sest tänaseks tundub juba endalgi jultumatu ja loll edasi enda vajaduste eest seista.

Ei mäleta hetke, millal näiteks noortetöö juht tuli meile täitsa vabatahtlikult ja siiralt kaasa elama või edasiviivat tagasiside pakkuma. Ollakse viisakas, kuid kindlasti mingit arendustööd ja investeeringu kohta meis ei nähta. Kui vahepeal saad midagi, siis pead hoidma suud mingi aeg kinni – äkki võetakse see ka veel ära.

Olgu – sõnum kätte saadud ja teeme siis ise! Aga ei, sest (arusaadavatel põhjustel) on finantsi ja sponsoritega seis nii, et toetate kas tervet klubi või ei toeta üldse. Ja kas neist toetustest jõuab võrdväärne osa ka naiste püramiidi, eks seda oskavad (kuid ilmselt ei taha) klubid ise vastata.

Eks ikka sotsmeedias näitame, kuidas meil on noored naismängijad koondistes ja muus osas ei pööra tähelepanu. Aga võib-olla on see lihtsalt meie klubi probleem, sest kvaliteetne arendus ja jätkusuutlikkus ei tundu olevat prioriteet.

Irooniline on see, et aastate pärast tõusevad potentsiaalselt meeste liigade tasemed ja hakatakse rohkem leidma treenereid välismaalt. Ja siis peavad need mitte teravad kriidid tulema naiste poole, et endale elatist teenida.

*

Klubi hoiak on hea ja naiskonda hinnatakse. Nii palju, kui rahaliselt on võimalik toetada, siis seda ka klubi teeb. Meeskonnaga võrreldes on samad tingimused – staff'i liikmete arv, staadioni kasutusajad ja nii edasi.

*

Klubisiseselt on positiivne suhtumine ja suhtlemine: nii treener kui ka naiskonnaliikmed toetavad teineteist ning see tekitab tunde, et meil on ühine, sõbralik ja toetav naiskond.

*

Võrreldes meeskonnaga läks olukord paremaks – klubi parandas eelmise aasta täitmata lubadusi ning nüüd on austust ja läbisaamist naiskonna ja klubi juhtkonna vahel palju rohkem.

Tahaks muidugi ka, et naiskonda toetaksid inimesed nagu meeskonda või vähemalt midagi selle lähedal, sest meeskonna mängudel on pealtvaatajaid kordades rohkem. Ju siis naiste jalgpall ei ole nii huvitav.

*

Kui päris aus olla, siis tänasel hetkel küsiks naljaga pooleks "mis klubi?", sest toetus on põhimõtteliselt mitte eksisteeriv. Kui varasemalt on olnud ikka väike lootuskiir sees, et klubi näeb naiskonda ning arvestab nendega kasvõi mingil määral, vastavalt võimalustele, siis praeguseks hetkeks tundub selline mõte utoopia. Igal väiksemalgi hetkel, kui klubil on olnud keeruline, on olnud laual alati variant saata naiskond laiali olenemata tulemustest või andekatest mängijatest.

Tänasel hooajal on meie naiskonnal klubiga minimaalne seos – me mängime sama nime alt, saame staadionil treenida ning suure vaevaga on klubi nõus peatreenerile palka maksma, aga sellega asi piirdub. Muud kulutused on kõik meie enda kanda, sest klubil puudub huvi. Muidugi tuleb siin arvesse võtta, et klubil võibki olla keeruline, ning me ei ole seotud erinevate kahtlaste rahaliikumistega (ei osteta Hiiumaa krunte kokku või midagi sellist), aga aastate jooksul on saanud üpris selgeks, et lahenduste otsimise asemel on lihtsam öelda "me ei saa aidata".

Muidugi on klubi toonud välja argumendi, et nende fookus on noortetööl ja võistkondade eesmärk on eelkõige valmistada noori ette. Selle tõttu on ka meeskond põhiliselt noormängijatest üles ehitatud. Seda võib võtta kui väga ausa argumendina, kuid see ei vasta küsimusele, miks on naiskonna rahastus nullitud.

Ka meeskond on aastast aastasse kaasanud endale mitmeid nimekaid kogenud mängijaid, et tekitada tasakaal võistkonnas. Meil on väga palju andekaid noori, kuid nende valmisolek võistelda kõrgliigas on veel mitme aasta kaugusel. Meeskonnal on olemas kõiksugused võimalused, mis ühel Premium liigas mängival meeskonnal olema peavad, samal ajal kui naiskond peab tegema maksimum tulemused miinimum võimalustega.

*

Tegelikult ei ole põhjust nuriseda – on olemas head võimalused, et end arendada. Alati saab paremini, kuid kui plats, pallid ja mängijad on olemas, siis pole ju midagi väga suurt puudu. Klubis on olemas kompressioonpüksid, Gameready ja TECAR vigastustest taastumiseks.

*

Üks kord oli meeskonnal kohe peale meie trenni mäng – too päev oli hall kuidagi eriti hästi valgustatud ja eriti soe (Naerab.). Kui meil on mängud, siis mõni mäng on valgus väiksema võimsusega, aga mõni mäng on täisvõimsusel. Halli meie tarbeks ei köeta.

Kalevi naiskonna olukord on suhteliselt avalik – klubi tahtis naiskonna laiali saata, aga jõuti diilile, et saame klubilt väljaku ja treeneri ja kõik muu on meie endi kanda. Sponsoreid otsisime ka ise tutvuste ja muu sellise kaudu. Mingeid üritusi, nagu meeskonnale pidevalt korraldatakse, meile ei tehta. Korraldame ise istumisi kellegi juures.

*

Tingimused on head. Ainult garderoob on mõeldud kõigile (ka teistele külastajatele) kui trennid toimuvad, meestel on isiklik garderoob.

*

Mehi eelistatakse kindlasti igal võimalikul moel – rahaliselt, platsiaegadega, suhtumisega. Vahet ei ole, mis tulemusi või kui kõrgeid tulemusi naised toovad, mehed on alati esimesed.

*

Kuna minu klubis mängib naiskond klubi jaoks kõrgeimal tasemel, siis klubi hoiak on toetav. Arendatakse ka naiste järelkasvu ning proovitakse panustada ikkagi nii, kuidas ressursid lubavad. Rahaliselt on raske ja peame naiskonnana ise palju tegema ja sponsoreid otsima, aga töötame selles osas klubiga koos. Meeskonnaga võrreldes on meil pigem võrdsed tingimused.

*

Klubi toetab ilmselgelt meeskonda palju rohkem kui naiskonda. Jah, on mõned aspektid, milles klubi panustab ja mille üle on kõik võistkonnakaaslased väga tänulikud, kuid paljus jääb puudu.

Näiteks sponsorite otsimine ja naiskonna promomine käib ainult mängijate enda jõupingutuste abil. Paljude üldiste haldusasjadega peavad naiskonna mängijad ise tegelema. Soodustusi erinevatelt sponsoritelt saavad mehed (ja vist ka meeste U21) palju rohkem kui naismängijad kunagi üldse on saanud.

Klubi ise vastutab et meil oleksid väljakuajad enamvähem okeid (ehk vahel peame trenni lõpetama öösel, kui tahame halliaega) ja vahel saame uued pallid. Ilmselgelt on tunda, et klubi suhtumine on selline, et kuna naiste jalgpallist klubile raha ei tule, siis pole sinna mõtet ka raha panna.

Kõige ebanormaalsem on see, et naiskonna mängijad peavad liikmemaksu tasuma (küll mitte sama palju nagu lapsed, aga siiski).

*

Esindusnaiskonnas on suhtumine väga hea. Tingimused niivõrd-kuivõrd. Talvel on treeningud EJL hallis, suvel muru harjutusväljakul ning vahepeal ka Sportlandil.

Duubelvõistkond teeb samal ajal trenni õues ja lumega. Enne mängu pidime isegi lume ära ajama (Muigab.). Üsna ebanormaalne! Klubi võiks võtta natukenegi vastust enda treenitavate eest. Treeningmaks ju kehtib duubelnaiskonnale – see on kuskil 80 eurot. Kujuta ette olukorda, kus maksad Eesti suurimale klubile 80 eurot ja ikka pead enne mängu ise lund ajama, sest klubi pole viitsinud.

*

Minu klubis meeldib mulle kõik: nii treenerid kui mängijad ning see, kuidas nad üritavad mängijaid arendada, et me ei jääks samale tasemele.

*

Väga head tingimused. Enam-vähem võrdsed meestega.

*

Klubis naisjalgpallur olla on minu jaoks ainult positiivseid tundeid tekitanud. Ei saa öelda, et meeskonnal oleks midagi väga rohkemat või paremat antud. Hästi oluline on ka minu jaoks see, kui mugavalt saan end tunda klubi liikmete ja staff'i juuresolekul ning saan öelda, et meil on sellega kõik väga hästi.

*

Olen mänginud mitmes klubis, tingimused on olnud väga erinevad. Alustades sellest, millised on väljakud ja lõpetades sellega, kui palju meil on üldse markereid või palle.

Praegu on tingimuste mõttes vast selline miinimumpakett kaetud. Klubi hoiak enamasti on hoida meeskonda ja saavutada nendega parimad tulemused. Kui naiskond teeb tulemusi, siis on lõpuks meil hea põhjendus minna midagi nõudma, enne ei juhtu suures pildis midagi.

Aga ma arvan, et kuna naiskond sõltub suuresti meeskonnast ja seda põhimõtteliselt igal pool, siis ongi prioriteetide järjekord selline. Ilmselt kõige suurem teema olekski see, et kuidas naiskond saaks oma eelarve teha selliselt, et oleks sõltumatu meeskonnast ning jätkusuutlik.

*

Meeskond on ikka alati prioriteet, kuigi tasemete poolest on naiskond kõrgemal tasemel. Ei ütleks küll, et tingimuste vahe oleks väga suur.

*

Meie klubis väga hea. Oleme hoitud, kuid endises klubis kahjuks see nii ei olnud.

*

Klubi tippjuhtkond huvitub tüdrukute ja naiste jalgpallist vaid selles ulatuses, kui palju liikmemaksu püramiid kokku korjab. Näiteks avaldas üks klubi võtmetegelane arvamust, et naiskonna alla 30-aastane mängija, kes muuhulgas kuulub ka A-koondisesse, on juba piisavalt vana, et võiks putsad varna riputada ja lastetreeneriks hakata.

Demonstreeritakse järjepidevat lühinägelikkust, kus klubi arvab, et naiste jalgpalli marginaliseerides leidub kuskil tüdrukuid, kes tahaks klubiga liituda. Kui tahad tüdrukute gruppe, kes liikmetasu toovad, siis peab ka naiskonda panustama. Mõlemat ei saa, aga suured ässad ei kipu sellest kahjuks aru saama.

*

Tingimused on pigem võrdsed, aga näiteks meeskond sai uueks hooajaks uued vormid, aga naiskond mängib juba kolmandat aastat sama vormiga.

*

Eks klubi ütleb, et toetab, kuid reaalsuses annab see toetus muidugi soovida. Kuumaks on naiskonnal üpris korralik. Meeskonnaga tuleb staadioni jagada või meeskonnal on isegi eelis näiteks jõusaali kasutuse osas. Väljasõidu puhul katab küll klubi bussi tasu ära ja talvel on jalgpallihallides treenimise võimalus olemas. Samas 1-2 hallitrenni nädalas ei ole piisav minu arvates, eriti veel siis, kui enda staadion on terve talv lume all.

Klubi üldine hoiak on nagu Eestis ikka, et las nad siis olla. Kaasa mõtlemist on vähe, vahepeal jäetakse naiskonna peale liiga palju või sellist hoiakut "las mõtlevad ise, kuidas selle murega toime tulevad". Treeneritele tuge ja abi pakutakse samuti vähe, kuna "tüdrukute trenni pole ju vaja vaatamas käia ning las uus kogenematu treener tegeleb nendega".

Selles punktis tahaks kiita Paidet, kes alustab justkui nullist naiste jalgpalliga ning on sellest väga huvitatud!

Tallinna Kalev omakorda on jäetud klubi tegemistest välja, mis on väga üllatav nii suure klubi jaoks.

*

Mina mängin klubis, kus on naiskonda panustatud, loodud head tingimused ja tahetakse mängida tulemustele. Naiskonnal on olemas füsioterapeut, jõusaal, muruväljak. Selle koha pealt ei oska ma nuriseda.

*

Klubi hoiak naiskonda on väga hea ning tehakse kõik selleks, et pakkuda meile häid tingimusi, iseasi, kuidas see õnnestub. Ei ole ebatavaline see, kui me ei saa treeninguga õigel ajal alustada, sest staadionil pole eelnevaid trenne lõpetatud või on väljak asju täis. Lisaks on jõusaali ja taastusravi võimalused väga nigelad, Gameready'st võib ainult unistada.

*

Minu kindel seisukoht on see, et nii kaua, kuni naiste jalgpalli võrdsustatakse lastejalgpalliga, ei ole meil võimalik selget arengut naiste Meistriliigas enam näha. Nii kaua, kuni naismängijad (ka NML) peavad tasuma treeningute kuutasu, ostma ise treeningriided, kasutama meestest vanaks jäänud palle või saavad hooajaettevalmistusel paar kõige hilisemat tunniajalist platsiaega veerand väljaku peal, ei saa me loota, et see liiga, mis ühtlasi toodab kõige rohkem koondislasi, kuidagigi väga palju areneks.

Praegused naised on selle "tuhhi" pealt tegemisega minu hinnangul liiga potentsiaali peaaegu täielikult saavutanud ning ilma uute ressurssideta sellest kivist rohkem vett välja ei pigistata. Seda kinnitab ka asjaolu, et Esiliiga klubid ei soovi enam tõusta, sest juba Esiliigagi nõuab suurt pühendumist, rääkimata siis Meistriliigast.

Naiste Meistriliiga mängijad saavad hästitasustatud lepingupakkumisi Lätist. Leedu liigas peaksid saama kõikide klubide enamik mängijaid palka või mingilgi määral rahalist kompensatsiooni. Meie eesmärk on koondisega jõuda Euroopa TOP32 hulka (Rahvuste Liiga B-division), ent oleme nii kaugel oma enda lähinaabritest ...

Seoses sellega, et klubid kohustuslikult ja tundub, et vahel ka vastumeelselt panevad naiskonna välja või kasutavad teise klubi naiskonda või jätavad selle üldse hooleta, olen kohanud suhtumist, et "naiskonna ülalpidamine on kulukam, kui selle mittetegemisele järgnev trahv". Siinkohal ei oska mina, mängija, seisukohta võtta, kas sellises hetkes vastutab ressursside eest jalgpalliliit või klubi, aga suhtumine on see, mis on problemaatiline.

*

Ma olen mänginud kahes klubis. Kontrast on meeletu: ühes hoitakse naisi, võimaldatakse palju, aga eelmises klubis olid naised koormaks.

*

Klubi ei suuda anda raha isegi väravavahitreeneri jaoks. Meestel on väravavahitreener olemas, aga meile seda ei võimaldata, sest eelarve on väike.

*

Klubi hoiak naiskonda on muutunud asjalikumaks. Oleme tiimiga palju koostööd klubiga teinud ja ma usun, et probleemid ja lahkhelid, mis varasemalt olid, on pigem kadunud.

Minu jaoks isiklikult on see veider, et koondise mängijana pean maksma liikmemaksu, kui meeskonna mängijad saavad palka ja noormängijad stipendiume. Võimalused pärast pikalt kestnud arutelusid on paranenud: saime uued pallid, suhtumine on muutunud paremaks, halli ajad on okeid. Kuigi see kõik on nõudnud meie enda suurt pingutust ja tahtmist, on tegelikult klubi tulnud veidike vastu.

Ilmselgelt on meeskonnal, kes mängib Premium liigas, suuremad võimalused, sponsorid ... , aga saan sellest aru ja ma ei nõua, et meil peaksid samad tingimused olema.

Oleme ise aktiivsed ja klubiga jäi vist selline kokkulepe, et meie üks abitreeneritest tegeleb sponsoritega. Lisaks näiteks ühe mängija isa maksab, et saaksime pärast mänge süüa (kuigi ma ei tea, kas see on terve hooaeg nii).

Naisjalgpallur ja tema rahakott - mis seis on? (Mõnel juhul kinnitas mängija palve peale üle, et kuulub naiste Meistriliiga klubisse)

Olen naiste Meistriliiga mängija. Jääd nulli (väga) heal juhul, kui oled ise palju vaeva näinud sponsorite ja võimaluste otsimisega. Tegelikult on sellega enam-vähem – või kas on? Treeningtasu eemaldati naiskonnal juba ammu, vormidega on iga aasta erinev lugu – on leitud mingi aasta sponsorid taha, mõni teine aasta peame mängima vanadega. Sõidud kaugemale, hallid või muu seliine on klubi poolt kaetud, kuid selle arvelt saame vähem staff'i lubada – prioriseerimine, optimeerimine ja kompromisside tegemine. Stipendiumid on hetkel veel unistus.

*

Rahaga on keeruline. Naiste Meistriliiga on meil hetkel kuutasu 90 eurot ning sinna lisandub ka treeningvarustuse ostmine. Vormid maksab kas klubi või sponsorid. Lisaraha me ei teeni, pigem maksame ise peale, et trenni teha ja naiste Meistriliigas mängida. Teatud soodustused oleme sponsoritelt saanud, mis on positiivne, sest võrreldes eelmise hooajaga on soodustused, just erinevate kohtade soodustused, kasvanud.

*

Olen naiste Meistriliigast. Ega seal rahakotis mingit seisu ei ole. Meil tiimis minu teada noormängijatel (kelle puhul vanemad maksavad) on treeningtasu, sest kusagilt ju midagi peab saama. Need, kes kaugemalt ja teistest klubidest on ei maksa midagi.

Klubisiseselt üsna palju soodustusi sponsoritelt. Varustuse eest maksma ei pea, aeg-ajalt saame asju aina juurde. Laagreid makstes maksab mingi osa klubi ja kui Pärnus oleme laagerdanud, siis oleme ikka väga üllatavalt odavalt saanud.

Meie tiimis kaks välismaalast, kes saavad palka.

*

Mind see hetkel ei puuduta, aga võin öelda, et on olemas erinevad soodustused.

*
Selles kohas vastaks ise, et naiste jalgpall on miinusprojekt. Kuutasu on õnneks jäänud viimased aastad samaks (50 eurot kuus). Loodame, et seda veel ei tõsteta, kuid lootus on lollide lohutus. Mänguvormi saime ka paar hooaeg tagasi tasuta, muidu tellid ise endale asjad ja kui ära kulub või niidid väljas, siis see on ka pigem enda probleem.

Treeningvarustus ja muu selline on oma lõbu. Buss mängule makstakse kinni – huvitav, kas mõni meeste Premium liiga mängija tooks nii triviaalset asja positiivsena välja? Aga kui me räägime nüüd kõigest muust sportlase elu juurde käivast, siis oleme valgusaastate kaugusel. Toitu või muid snäkke ja muud sellist ei pakuta. Laagrid omast taskust.

Füsio käib ca 2 korda nädalas alguses kohal, tihti lõpuni ei viibi meiega. Aga see ei ole taoline diil, kus saad paluda ka massaaži, sügavamat konsultatsiooni või päris raviplaani või midagi sellist. Selle kõik saad Sportomedicas ise kinni maksta. Tiimikaaslane käis just opil, ka selle maksis ise kinni.

Kujutan ette, et ega ka treenerid ei saa palka elamisväärselt, tegemist on õhinapõhise aktsiooniga.

*

Olen naiste Meistriliigast. Treeningtasu ei pea maksma, vormid ja varustus tulnud ka klubi poolt. Kui ise juurde vajad sokke/pükse siis peab maksma. Teamspordist on soodustus klubi poolt olemas. Muid koostööpartnereid ei ole.

*

Ametlikku igakuist tasu hetkel ei ole, kuid me ise klubi abil katame oma kulusid seoses jalgpalliga. Soodustusi ja stipendiumi me ei saa ning samuti puuduvad pakkumised/soodustused koostööpartnerite juures. Vorm on meie jaoks tasuta.

*

Trennivarustust ostame enamasti ise, mänguvorme maksab kinni klubi. Klubi varustab ka pallidega ja muude asjadega, mis trennis vaja on. Klubi pakub vahepeal ka soodustusi Nike Outleti või Sportlandi (30% - 40%). Meie maksame klubile kuutasu.

*

Hetkel veel ametlikku treeningtasu ei ole, kuid see on tulemas lähima aasta või kahe jooksul (juba kinnitatud klubi poolt juhul, kui nad meid täielikult laiali ei saada). Selleks on umbes 90-100 eurot kuus, ja see ei kata muid kulusid. Kuhu see raha läheb? – ilmselt treeneri ja staadioni tasuks.

Naiskond kogub aga ise mängijatelt igakuiselt raha vastavalt kulutustele. See summa varieerub, vahemikus umbes 25-50 eurot. See summa kogutakse jooksvate kulude katteks. Mängijate kanda on hetkel kõik, mille jaoks sponsorite raha ei jagu – treeningvarustus, Veo litsents, medkohver, väravavahi treeneri ja füsioterapeudi palk ja nii edasi.

Ei saa 100% kinnitada, aga juttude kohaselt on mängijatel võimalik mingisugune allahindlus saada iSpordist (vähemalt kunagi sai, ei ole kindel, kas siiani kehtib). Aeg-ajalt antakse ka väike kogus MyFitnessi tasuta pääsmeid.

*

Treeningtasu ei ole. Mängu- ja treeningvorm on klubi poolt täismahus kinni makstud. Saame soodustusi Sportlandis, Spordihoolduses ja MyFitnessis. Olen naiste Meistriliiga mängija.

*

Mängin naiste Meistriliigas. Treeningtasu 20-25 eurot kuus. Vormid on kõik meie enda maksta. Stipendiume naiskonnas ei eksisteeri. Treeninglaagrid ja muu selline on ka 100% enda rahakotist. Soodustuste osas ei tea öelda – vist siis ei ole?

Sel hooajal saab tasuta jäätist tänu uuele sponsorile (Muigab.).

*

Soodustusi saavad naiste Meistriliiga mängijad, duubli omad võivad küsida kuponge ühekordseks ostuks. Treeningtasust, vormist ja varustusest ei tea, sest vanemad maksavad.

*

Treeningriided tuleb ise osta ja treeningtasu maksta, nii et kindlasti ei teeni selle alaga hetkel.

*

Olen naiste Meistriliiga mängija. Mingit treeningtasu või stipendiume ei ole. Kõik meie naiskonna mängijad käivad vabatahtlikult trennis ja mängudel. Toitume seltskonna/emotsiooni pealt. Tegelikult on see võrreldav rahvaliiga kontseptsiooniga, kus inimestele lihtsalt meeldib jalgpalli mängida, aga tase on kõrgem ja mängijad kvaliteetsemad. Ma ütleks, et treenime nagu poolprofid.

Varustuse oleme siiani saanud kas klubi või toetajate poolt. Kui on vaja midagi lisaks tellida, peame ise maksma, aga saame soodustust. Muid soodustusi meil ei ole. Mängijad peavad ka ise kõrvad/silmad lahti hoidma ja tegutsema, et toetajaid leida. Soovime leida toetajaid just naiskonnale, mitte alati kogu klubile.

*

Olen naiste Meistriliiga mängija. Treeningtasu on. Vormi saab see hooaeg tasuta, aga see on vist õnnelik juhus, et nii läks. Klubi pakub üpris minimaalseid soodustusi, aga vähemalt midagigi. Kõige tüütum kogu selle teema juures on see, et kui tahan omada häid putsasid, siis pean ise tohutult palju maksma ja putsade ostmiseks pole mitte mingeid soodustusi klubi poolt. Samuti võiksid Eesti klubid liikuda selle suunas, et kui mängija pole samast linnast, vaid selle ümbruskonnast või mujalt, siis kaetakse sõidukulud (võib-olla on see Floras, aga et mujal oleks, seda ei tea).

*

Naisjalgpalluri rahaline olukord klubis võib olla väga erinev, aga mind see hetkel ei puuduta.

*

Olen naiste Meistriliiga mängija. Pean maksma 65 eurot kuus trennide eest, aga varustus on tasuta. Saan Sportlandist -40% soodustust.

*

Olen küll naiste Meistriliiga mängija, kuid klubis mänginud väiksest lapsest saati, mistõttu ei saa ma ise tasu, vaid pean ise maksma kuutasu. See-eest ei pea me maksma varustuse ega vormi eest sentigi juurde. Klubi mängijana saan soodustusi 14 kohas, mille sees on näiteks spordipood, jõusaal, mõnes poes spordi/toidulisandid ja palju veel.

*

Treeningtasu on hetkel 50 eurot kuus. Makstakse vaid vorm kinni, ülejäänud tuleb ise oma taskust maksta. Klubi poolt on soodustused, kuid selle kajastamine või info liikumine, mis meile pakutakse, on puudulik. Stipendiume makstakse pigem meesmängijatele.

*

Klubi maksab esindusel kinni vormid, aga peab maksma trennis käimise eest.

*

Raha ei saa ja ei pea ise maksma. Vabatahtlik panus.

*

Naiskonna tuumikul ei ole liikmemaksu, aga paari aasta horisondis on tõenäoline, et see muutub. Samas korjame mängijatelt igakuiselt 20-25 eurot, et enda tegevusi finantseerida (sealhulgas näiteks füsioterapeudi, kes peaks olema klubi poolt garanteeritud, ja väravavahi treeneri tasu). Oleme ka palju vaeva näinud, et saada naiskonnale eraldi sponsoreid. Ilma nendeta oleks päris keeruline.

Vormide ja varustuse eest tasume ise, kuigi õnneks need on läbi klubi soodustuse üsna taskukohased. Laagrid maksame täisulatuses ise kinni. Mitmeid kordi oleme kambakesti tasunud mängijate üleminekute eest. Treenerid on korduvalt enda taskust maksnud mingite lisavajaduste eest, näiteks videoanalüütika tarvikute eest. Vanemad mängijad on ad hoc selliseid väljaminekuid ka toetanud, aga see on vabatahtlikkuse alusel olnud. 

*

Treeningtasu naiskonna mängijana puudub. Vormid on ka naiskonna mängijale klubi poolt kinni makstud. Koostöö soodustusi on ka mingil määral. Stipendiumi saavad ainult mehed. Olen Esiliiga põhimängija, naiste Meistriliigas varu.

*

Treeningtasu on 50 eurot. Vorm ja varustus tellitakse "kui on vaja", aga pigem peavad mängijad selle ise ostma. Mõningaid soodustusi on näiteks Spordihoolduses. Stipendiume ei ole, kuid A-koondise mängijad on kuutasust vabastatud.

*

Eestis treeningtasud puudusid, kogu varustus ja vorm tuli klubi poolt teatud aja tagant ning on ka soodustusi sponsorite juures. Ainuke saadav raha oli koondises stipendium.

Välismaal on samuti varustus klubi poolt. Ka on spordipoe soodustus ning kuna aega on päeval muude asjadega tegeleda ja palk liiga suur ka pole, teen vabal ajal ka tööd. Ajaliselt pigem vähe – umbes kuni 10 tundi nädalas.

Üks huvitav asi, mis on mind kaua painanud, on see, et EJL ei ole kunagi välja "reklaaminud" et naiste ja meeste koondise mängijad saavad mängude eest sama tasu. Mingi hetk, kui see oli Euroopa koondistes suurem teema ning kajastati meedias, siis EJL oleks saanud endale justkui head reklaami teha, et näe, ka meie maksame samamoodi meestele ja naistele. Aga kuna seda ei tehtud, siis see on teinud natuke paranoiliseks.

Ja eks on tulnud ka mingid jutud, et meestel tõsteti tasu 50 eurot ning naistel jäi samaks. Pärast siluti seda, et oleneb, kas on sõprusmängud või ei, ning maksti ikkagi kinni see vahe. Ehk ei teagi, äkki meestel on vahepeal jälle tõstetud ning meile unustatud mainida.

*

Olen naiste Meistriliiga mängija ning mina treeningtasu maksma ei pea. Samuti on klubi poolt ka vorm ja varustus ning saan kasutada vähemalt putsade soetamisel soodustust. Stipendiumit ega palka meie klubis ei maksta.

*

Jällegi väga erinev. Üls klubi pakub tasuta varustuse ja soodustusi näiteks Sportlandis. Teisel tuleb kõik ise maksta.
Tasu ei saa üldse. Ka kütust ei maksta kinni, kui pean trennidesse või mängudele sõitma. Klubi ei paku soodustusi, stipendiumit ei saa ning vorm makstakse enam-vähem kinni – aga sellel aastal on eelarve väiksem ja paljud uued peavad kasutama kellegi vana vormi.

*

Olen naiste Meistriliiga mängija ning maksan hetkel 30 eurot liikmemaksu. Need mängijad, kes kavatsevad liituda teisest klubist, ei pea minu teada maksma. See on nii veider, sest mängijana olen oma koduklubis terve oma karjääri mänginud ja esindan ka koondist ning maksan liikmemaksu.

Varasemad kaks aastat oleme tiimiga teinud särgioksjoni, millega oleme katnud vormikulud ehk me pole ise pidanud maksma nende eest. Selle hooaja vormid saame vist klubi poolt, aga ma pole selles 100% kindel. Sellest hooajast saame Sportlandist jalanõudelt soodustust. Stipendiumitest pole olnud mingeid jutte.