Äsjane Euroopa Superliiga kokkukukkumine 48 tunni jooksul tuletas meelde, et jalgpall pole ainult meelelahutus: klubid on kuuluvuse institutsioonid, mille lahutamatu märksõna on fännide lojaalsus. Mida rohkem lojaalsust ilmutaks mängijad, seda põnevama jalgpalli me saaksime.

• Lugu ilmus algselt juunikuu Jalkas.
  

Jalgpalli uueks loova Euroopa Superliiga teke oli kaua õhus. Paljud kõrvalseisjad pidasid selle tulekut paratamatuks ja neil oli õigus. Vaevalt oskasid aga ka kõige innukamad ootajad arvata, et uue liiga eluiga kujuneb vaid kahe ööpäeva pikkuseks. Vastuseis Superliigale kujunes totaalseks: alates fännidest, UEFA-st ja FIFA-st kuni endiste ja praeguste mängijate, treenerite ning poliitikuteni välja.

Väga täpne oli Manchester City peatreeneri Pep Guardiola hinnang: kui kaotusega ei kaasne tagajärgi (liigast väljakukkumist), siis pole see sport. Ilmselt tahtmatult (ja veidi ülekohtuseltki) andis katalaan negatiivse hinnangu ka Põhja-Ameerika korvpalli, Ameerika jalgpalli, pesapalli ja jäähoki profisarja kohta, samuti jalgpalliliiga kohta, kus mängib praegu Erik Sorga.

Jalgpall on mujal maailmas üles ehitatud sportlikule loogikale, mille kohaselt langevad tagumised nõrgemasse liigasse, kust omakorda paremad tõusevad kõrgemasse seltskonda. Nii on alati olnud. Mõistagi paikkonniti rakendatud eranditega, kui skeemitamisega on hoitud ära mõne tugeva klubi väljalangemine meistrisarjast. Ajaloo jooksul on paljud maailma suurklubid oma nõrkushetkedel pidanud ajutiselt meistrisarjaga hüvasti jätma. Keskmike puhul on see olnud paratamatus.

See on üks jalgpallifänniks olemise valudest, mida aitab üle elada liigasüsteemis valitsev õiglus: ka konkurendid peavad kehvadel perioodidel allapoole langema. Traditsioonilistes jalgpallikultuurides, eelkõige Inglismaal, on paljud kunagised tippklubid aastakümneid püsinud tagaplaanil, aga fännitruudus on neile tagatud. Tõsi, nad ei suurenda märkimisväärselt oma välismaist fännibaasi, mis saab toitu eelkõige võitudest Euroopa karikasarjades.

Mängijate truudusega on lood teised pärast niinimetatud Bosmani seaduse kehtestamist 1995. aastal, kui neile rakendus õigus pärast lepingu lõppemist klubist lahkuda, ja tänu tööjõu vabale liikumisele Euroopa Liidu liikmesriikides kadus piirang ka jalgpallis.

See tähendas välismaiste jalgpallurite limiidi kadumist klubides. Algas jaht parimatele mängijatele. Oluliseks muutusid agendid, kes korraldasid üleminekuid ja kelle huvides oli mängijate sagedane klubivahetus (ning võimaluse ja vajaduse korral neis olemasolevaga rahulolematuse tekitamine), mille pealt nad teenisid.

Parimate koondumine rikkamatesse klubidesse muutis Euroopa suurte riikide meistrisarjad rahakate omavaheliseks tiitlijagamiseks ja käristas tasemevahet teistega suuremaks. Selles veendumiseks pole tarvis muud, kui vaadata suurte liigade tabeliseise kuni läinud sajandi lõpuni, kui muudatused hakkasid vilja kandma.

Kui tänapäeval on Inglise Premier League'is saanud mantraks, et 40 punkti kogunu on väljalangemisohust vaba, siis enne Bosmani seadust oli liigatabel nii tihe, et 40 punkti polnud mingi tagatis: näiteks 1983. aastal kogus tollase I divisjoni (meistrisari) viimaseks jäänud meeskond just 40 punkti ja kaks aastat hiljem kukuti liigast välja 49 punktiga. Tõsi, tuleb märkida, et mõlemal aastal oli liigas 22 meeskonda ehk mängiti praegusega võrreldes neli mängu enam. Ühe näitena selle kohta, kui põnevad olid Inglismaa meistrivõistlused II maailmasõja järgsetel aastakümnetel, olgu ära toodud hooaja 1959/1960 tabel (vaata alt).

Kõik võistkonnad pidasid 42 mängu. Meeskonna nime järel punktide arv. Võidu eest sai kaks punkti, II divisjoni langes kaks viimast.

1. Burnley                   55
2. Wolverhampton Wanderers   54
3. Tottenham Hotspur         53
4. West Bromwich Albion      49
5. Sheffield Wednesday       49
6. Bolton Wanderers          48
7. Manchester United         45
8. Newcastle United          44
9. Preston North End         44
10. Fulham                   44
11. Blackpool                40
12. Leicester City           39
13. Arsenal                  39
14. West Ham United          38
15. Everton                  37
16. Manchester City          37
17. Blackburn Rovers         37
18. Chelsea                  37
19. Birmingham City          36
20. Nottingham Forest        35
21. Leeds United             34
22. Luton Town               30

Ehkki valisin välja võimalikult ilmeka hooaja, oligi üldpilt selline. Selliseid meistrivõistlusi tahaks näha iga jalgpallisõber! Mitte hooaega nagu tänavu või mullu, kui Manchester City ja Liverpooli tiitlivõit sai selgeks varakult.

Vaevalt oleks tasavägiste ja äraarvamatute tulemustega meistrivõistluste vastu ka ajakirjandus. Rohkem intriigi on meediat alati paelunud. Aga seda pakuvad ka suured klubid ja nende ümber toimuv. Seepärast spekuleerib meedia meelsasti teemadel, millised suured ostud võiksid mõne maailma kümne rikkama hulka kuuluva klubi veelgi tugevamaks teha.

Ühest küljest protestitakse Euroopa Superliiga, selle rahaahnuse ja ülejäänud jalgpallimaailmaga vähese solidaarsuse vastu ning kurdetakse ebaühtlase koduse liiga üle, aga teisalt soositakse klubi oma järjekindlate spekulatsioonidega ja üleskutsetega vahetama välja neid pallureid, kes oma praeguses klubis tiitleid ei võida. Hea näide on Tottenhami fännina üles kasvanud Harry Kane, kelle üleminekut Spursist eelkõige Manchester Unitedisse on järjepannu tuututatud. Üheks põhjuseks on toodud ka asjaolu, et Manchester Unitedil olevat teda ründeliini vaja.

Sama hästi võiks väita, et teda on vaja ka teistel ja eriti Tottenhamil endal. Ja tervel liigal oleks vaja, et tippmängijad jaotuksid klubide vahel võrdsemalt. Sportlikus mõttes on kummaline loogika, et mängija peaks üle minema klubisse, mida ta on Tottenhami esindades neljal hooajal edestanud ja millele vaid neljal korral alla jäänud. Ja mida tõeliselt suurt United siis viimastel aastatel võitnud on?

Kane'i kõrval on teine hea näide Jack Grealish, kes on poisipõlvest peale olnud veendunud Aston Villa toetaja. Oma esimest mängu Villa Parkis käis ta isaga vaatamas nelja-aastasena, tal oli seitsmesena hooajapilet ja ta käis regulaarselt vaatamas võõrsilmänge. Grealishi vanavanavanaisa Billy Garraty võitis Villaga Inglise karika 1905. aastal. Ka Grealishit sobitatakse meedias täie enesestmõistetavusega suurklubide koosseisu.

Mõne mängija teeb suureks statistika – ta on suurepärase meeskonna koosseisus ja võidab hulga tiitleid. Mõne mängija teeb rahva seas tõeliseks suureks tema pühendumus. Terve elu AS Romas mänginud maailmameister Francesco Totti võitis ainult ühe Itaalia meistritiitli. Aga oma lojaalsusega tegi ta oma nime tõenäoliselt suuremaks kui kümne scudetto’ga. Ka Kane ja Grealish ning kõik nende taustaga tippmängijad võiks proovida saata midagi tõeliselt ajaloolist korda oma lapsepõlveklubidega, mitte superklubides rutiinselt tiitleid jahtides. See oleks ka Inglise liiga ja terve jalgpalli huvides. Jalgpall vajab suuri hingematvaid lugusid, mis pajatavad unistustest, eesmärgi poole pürgimisest ja mis ei pea tingimata lõppema tiitlivõiduga.

Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit.