MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

KOLUMN
32 Link kopeeritud

Marko Kristal - noore vanameistri lahkumine

32 Link kopeeritud
Indrek Schwede
Indrek Schwede
Marko Kristali väljajäämine Eesti koondisest, mis alustab uut MM-sarja Vaduzis Liechtensteini vastu, on hea ja kurb uudis ühtaegu. Kurb mõistagi sellepärast, et oleme Kristaliga harjunud ja Kristal on koondisele palju andnud. Kristal on aina edasi nihutanud ka meie parimate internatsionaalide rekordtähist: hetkel on Marko arvel 142 mängu, millega ei saa hiilata paljud suured jalgpalliriigid.

Kui loobume aga luguloo isiklikust aspektist ja vaatame asja Eesti jalgpalli seisukohast, on tegemist hea uudisega. Sest 31-aastane Marko Kristal enam suuremat ei arene. Ja kui jalgpallur ei arene, ei parane ka meeskonna mäng. Ja kui koondise mäng ei parane, ei ole meil põhjust loota ka Läti koondise tegusid korrata ega neid ületada.

Loomulikult saab vastu väita, et enamus jalgpallureid ei arene umbes 25. eluaastast alates. Et ainsad, mis lisanduvad, on kogemus ja stabiilsus. Et ega ju parane Markost isegi aasta vanema Pavel Nedvedi mäng, aga keegi ei kavatsegi tšehhi koondisest välja praakida ning klubid on järjekorras, et talle töökohta pakkuda. Vähid on peidus just selle kivi all. Tšehhi koondis ja Pavel Nedved kuuluvad vutimaailma tippu. Hoides taset, hoitakse ka oma kohta tipus. Eesti koondis tahab aga edasi rühkida ja tempot saab hoida veel paremate jalgpallurite kasvatamise ja nende koondisse edutamise läbi.

Mõistagi pole eelöeldu üleskutse koondise läbematuks noorenduskuuriks. Hea meeskond on ikkagi see, kus ühendatud vanemate pallurite mängutarkus ja nooremate lennukus. Kus need elemendid on tasakaalus. Aastaid oleme ju ka kodustel meistrivõistlustel näinud noortest koosnevaid meeskondi, mis meesteklassis konkureerides kannatavad just selle all, et puuduvad vanemad mängijad, kes kutsikakarja kantseldaksid. Õige klubi- ja meeskonnatunne eeldavad eriealiste mängijate olemasolu, nendevahelist konkurentsi ja vastastikust motiveerimist.
Ja näiteks Mart Poomi väljavahetamiseks Eesti koondise väravasuul puuduks igasugune vajadus. Esiteks lähevad väravavahid veini kombel aastatega aina paremaks ja teiseks – sellest pidanuks alustamagi - on Poom oma positsioonil maailmaklass.

Kui Kristal peaks koondisest lõplikult taanduma, saab 133 korral koondises mänginud Martin Reim võimaluse ta kinni püüda ja ettegi tuisata. Aga Reimigi puhul võime varsti küsida: kas tõesti ei suuda Eesti kasvatada keskpoolkaitsjaid, kes endise säravaima lõvipoisi suudaks eest ära puksida? Oleme suutnud enamvähem korralikesse välisklubidesse eksportida väravavahte (Poom, Pareiko), keskkaitsjaid (Stepanov, Piiroja), äärekaitsjaid (Urmas Rooba, Klavan muudkui testimisel), äärepoolkaitsjaid (Terehhov) ja edurivimehi (Oper, Zelinski, Viikmäe, Kink). Aga me pole suutnud piiri taha komandeerida ainsatki tasemel keskpoolkaitsjat. Me pole suutnud meist tugevamates liigades anda vajalikku mängupraktikat ühelegi Eesti koondise mängujuhile. Ja kui me vaatame Kristali-Reimi pagasit Eesti parima vutimehe valimisel, siis on sel kahe peale 275 korda koondise eest mänginud paaril ette näidata ainult üks selline (Reim oli parim pallur aastal 1995). Ehkki pisut otsitud, viitab seegi fakt, kust meil king enim pigistab.

Seega on iga veterani väljavahetamine Eesti koondises meie jalgpalli huvides tingimusel, et uued nimed on vana olija mänguliselt välja söönud või lubab seda nende arengukiirus. Samasse lahtrisse kuulub ka noore vanameistri Marko Kristali - olgu ajutine või lõplik - lahkumine. Seega on tegemist hea kurva uudisega.Marko Kristali väljajäämine Eesti koondisest, mis alustab uut MM-sarja Vaduzis Liechtensteini vastu, on hea ja kurb uudis ühtaegu. Kurb mõistagi sellepärast, et oleme Kristaliga harjunud ja Kristal on koondisele palju andnud. Kristal on aina edasi nihutanud ka meie parimate internatsionaalide rekordtähist: hetkel on Marko arvel 142 mängu, millega ei saa hiilata paljud suured jalgpalliriigid.

Kui loobume aga luguloo isiklikust aspektist ja vaatame asja Eesti jalgpalli seisukohast, on tegemist hea uudisega. Sest 31-aastane Marko Kristal enam suuremat ei arene. Ja kui jalgpallur ei arene, ei parane ka meeskonna mäng. Ja kui koondise mäng ei parane, ei ole meil põhjust loota ka Läti koondise tegusid korrata ega neid ületada.

Loomulikult saab vastu väita, et enamus jalgpallureid ei arene umbes 25. eluaastast alates. Et ainsad, mis lisanduvad, on kogemus ja stabiilsus. Et ega ju parane Markost isegi aasta vanema Pavel Nedvedi mäng, aga keegi ei kavatsegi tšehhi koondisest välja praakida ning klubid on järjekorras, et talle töökohta pakkuda. Vähid on peidus just selle kivi all. Tšehhi koondis ja Pavel Nedved kuuluvad vutimaailma tippu. Hoides taset, hoitakse ka oma kohta tipus. Eesti koondis tahab aga edasi rühkida ja tempot saab hoida veel paremate jalgpallurite kasvatamise ja nende koondisse edutamise läbi.

Mõistagi pole eelöeldu üleskutse koondise läbematuks noorenduskuuriks. Hea meeskond on ikkagi see, kus ühendatud vanemate pallurite mängutarkus ja nooremate lennukus. Kus need elemendid on tasakaalus. Aastaid oleme ju ka kodustel meistrivõistlustel näinud noortest koosnevaid meeskondi, mis meesteklassis konkureerides kannatavad just selle all, et puuduvad vanemad mängijad, kes kutsikakarja kantseldaksid. Õige klubi- ja meeskonnatunne eeldavad eriealiste mängijate olemasolu, nendevahelist konkurentsi ja vastastikust motiveerimist.
Ja näiteks Mart Poomi väljavahetamiseks Eesti koondise väravasuul puuduks igasugune vajadus. Esiteks lähevad väravavahid veini kombel aastatega aina paremaks ja teiseks – sellest pidanuks alustamagi - on Poom oma positsioonil maailmaklass.

Kui Kristal peaks koondisest lõplikult taanduma, saab 133 korral koondises mänginud Martin Reim võimaluse ta kinni püüda ja ettegi tuisata. Aga Reimigi puhul võime varsti küsida: kas tõesti ei suuda Eesti kasvatada keskpoolkaitsjaid, kes endise säravaima lõvipoisi suudaks eest ära puksida? Oleme suutnud enamvähem korralikesse välisklubidesse eksportida väravavahte (Poom, Pareiko), keskkaitsjaid (Stepanov, Piiroja), äärekaitsjaid (Urmas Rooba, Klavan muudkui testimisel), äärepoolkaitsjaid (Terehhov) ja edurivimehi (Oper, Zelinski, Viikmäe, Kink). Aga me pole suutnud piiri taha komandeerida ainsatki tasemel keskpoolkaitsjat. Me pole suutnud meist tugevamates liigades anda vajalikku mängupraktikat ühelegi Eesti koondise mängujuhile. Ja kui me vaatame Kristali-Reimi pagasit Eesti parima vutimehe valimisel, siis on sel kahe peale 275 korda koondise eest mänginud paaril ette näidata ainult üks selline (Reim oli parim pallur aastal 1995). Ehkki pisut otsitud, viitab seegi fakt, kust meil king enim pigistab.

Seega on iga veterani väljavahetamine Eesti koondises meie jalgpalli huvides tingimusel, et uued nimed on vana olija mänguliselt välja söönud või lubab seda nende arengukiirus. Samasse lahtrisse kuulub ka noore vanameistri Marko Kristali - olgu ajutine või lõplik - lahkumine. Seega on tegemist hea kurva uudisega.
Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK