Talvel elu esimese välislepingu sõlminud ja Ungari kõrgliigasse Ujpesti ridadesse siirdunud Märten Kuusk kohanes uues klubis kiirelt, kuid sai mängimist nautida vaid paar kuud. Siis saabus 12. märtsi õhtu ja kohtumine Debreceniga, kus eestlane pärast kokkupõrget vastasega kanderaamil väljakult ära viidi.

Hooaeg oli tõsise näovigastuse saanud keskkaitsjale sellega läbi, aga õnneks on paranemine kulgenud loodetud moel ning Kuusk ihkab juba rohkem mänguminuteid. Esialgu tuleb veel väljakul käia kaitsemaskiga, kuid koondiseakna järel on tal lootust sellestki vabaneda. Ebameeldiv märtsiõhtu on tal siiski siiani üksikasjalikult meeles.

"Oli võõrsilmäng Debreceniga. Juhtisime 2:1," alustab Kuusk Soccernet.ee-ga vesteldes meenutamist. "Nad lõid ühe värava tagasi ja hakkasid võimsalt ründama, mäng kiskus pingeliseks. Vastastel oli standardolukord, pall saadeti kasti, meie mees ei ulatunud päris hästi pallini ja tema peast läks pall värava poole edasi. Kaitsjana tahad ju ikka ohtliku olukorra ära klaarida.

Hakkasin palli minema lööma, kui viimasel hetkel nägin, et vastane tuleb. Ei oodanud, et ta päris lõpuni tuleb! Pärast vaatasin, et tuli veel täitsa silmad kinni ja pea ees. Seda ei osanud üldse oodata. Üritasin veel palli ära lüüa, seda jõudsin teha, aga pead ei jõudnud ära keerata ja ..." jätab Kuusk siinkohal lauselõpu õhku ning krimpsutab instinktiivselt nägu.

Talle endale oli jalamaid selge, et asi on halb. "Jäin pikali maha ja tundsin katsudes kohe, et midagi on luuga valesti. Teadsin, et selle mänguga on kõik. Õnneks püsisin teadvusel ja haiglas sain piisavalt abi."

Kuuse õnneks oli klubi juhtkond taastumise osas väga mõistev. "Esialgu öeldi, et täieliku taastumiseni ehk mängimiseni läheb aega ja et mind vaadatakse uuesti üle kaheksa nädala pärast. Aga pärast seda tähtaega oleks meil veel ainult paar mängu mängida jäänud. Klubi ütles, et ei ole mõtet riskima ega kangelast mängima hakata – paneme sind parem järgmiseks hooajaks valmis," kirjeldab ta meeldivat suhtumist.

Iga päevaga paremaks

See ei tähendanud muidugi, nagu oleks elu pärast ränka obadust ja luumurdu mugavaks muutunud. "Esimene nädal oli ikkagi ebameeldiv. Esimesed kaks päeva olin haiglas, siis oli valuvaigisteid vaja. Süüa ka ei saanud, ajas iiveldama, sest olin ravimeid täis," meenutab Kuusk.

"Pärast kahte päeva tuli elukaaslane Budapestist Debreceni mulle järele. See on päris korralik sõit. Võtsin tablaka sisse, et oleks mõnusam olla, ja hakkasime tagasi sõitma," muigab ta enam kui paarisaja kilomeetri pikkust teekonda meenutades.

"Esimesed neli-viis päeva oli ikka valuvaigistite abi vaja, aga hea märk oli see, et iga päevaga läks enesetunne paremaks. Muidugi oli vaja ka kiiresti teada, kas on operatsiooni vaja. Õnneks selgus, et võib-olla ainult esteetika pärast. Doktor arvas, et tema seda ei teeks – taastumine läheks veel pikemaks, pealegi pole ühegi operatsiooni juures ju sajaprotsendilist kindlust ja on oht veelgi närve lõhkuda. Tüdruksõbrale ka nagu sobis, liiga hull välja ei näinud, nii et jäigi nii!" naerab Kuusk, kelle näost ei paista trauma kohta paar kuud hiljem vähemalt esmapilgul enam märkigi.

Naljaga pooleks loeti talle hiljem sõnu peale, et ennast tuleb rohkem kaitsta. "Klubi doktor ütles minuga tegeledes, et peaksin rohkem käsi kasutama – ennast laiemaks tegema, et mitte lasta vastast minu perimeetrisse sisse. See oleks lööki pehmendanud. Eks ma seda pean õppima.

Kümme nädalat pärast vigastust tundsin end hästi, sain hakata juba peaga ka palli lööma. Veidi kummaline tunne muidugi, et just pärast hooaja lõppu sain oma asjad korda. Aga see oli tõesti mõnus, et sain selleks kõigeks aega juurde,” võtab Kuusk keerulise perioodi kokku.

Pead probleemiks

Eesti koondislaste peadega pole viimase poolaasta jooksul ülemäära hästi läinud – Mattias Käit peab korduvate peapõrutuste ennetamiseks kandma pehmendavat peapaela, Rauno Sappinen jäi juunikuistest mängudest eemale, sest sai Poolas samuti kokkupõrkes näovigastusi. Kuusk ei salga, et killuke huumorit on aidanud meestel neid järgemööda tabanud muredest üle saada.

"Mingi lõõp ikka käib, pere poolt ka. Vanemadki viskasid nalja, et hakkate nüüd kõik koos maskidega mängima või? Aga pärast juhtunut mõtlesin küll ka ise selle peale, mis variandid edasi oleksid. Üks väravavaht meil mängib näiteks kiivriga nagu kunagi Petr Cech. Mõtlesin isegi Käidi peapaela proovida, et saaks teada, mis tunne on," räägib Kuusk.

Koondises viibimise ajal on ta mängudes ja treeningutel siiski kandnud hoopis kaitsemaski, kuigi peagi peaks saabuma võimalus sellestki loobuda. "Maskiga olen nüüd juba ära harjunud. Tunnetust ja peaga löömist ta ei mõjuta, püsib ilusti ümber. Vahel on vaja sättida, aga nii sellega on. Eks ma praegu olen Zorro või Batmani rollis!" naerab Kuusk. "Klubi arst ütles, et päris ilma võiks mängida kolm-neli kuud pärast vigastust. Leppisime seega kokku, et kannan maski vähemalt seni, kuni koondise juurest klubisse tagasi lähen."

Nagu näitasid 69 minutit San Marino ning ligi pool tundi Argentina vastu, ei takista mask Kuusel endisel tasemel tegutsemist. "Maski ääri natuke ikka näed, üles- või allavaatamisel on mingid sellised hetked. Aga pallitunnetuse sain kiirelt kätte. Pallile pihta saan, sellega on vähemalt korras!"

Kohanemine läks kiirelt

Kuusk jõudis enne vigastust Ujpesti eest platsil käia vaid seitsmes liigamängus, aga koges elu esimeses välisklubis juba kuhjaga positiivseid emotsioone. Korraks tärkas ka lootus jõuda eurosarja, kuid Kuuse rivist langemise järel saadi üheksast mängust vaid kolm võitu. Liigahooaeg lõpetati tosina meeskonna konkurentsis siiski viiendana, eurokohast jäi lõpuks puudu neli punkti.

"Klubiga olen väga rahul. Läksin Ungarisse avatud meelega, olin valmis kiiresti kohanema ja õppima. Eesmärk oli enesekindlalt peale minna ja teha oma asja. Treener ütles konkreetselt ära, mida ta minult ootab – vastutada kaitseliini eest, palju suunata ja juhendada. Neid nägi ta minu tugevustena. Mulle sobis, sest olin kõike seda ka Floras teinud. Eks mingid taktikalised aspektid on palliga mängus teised, aga suures plaanis ikka sama," kirjeldab Kuusk.

"Meeskonnakaaslased võtsid mu kiirelt omaks, kõik olid hästi toetavad ja sõbralikud. Nädalaga hakkas juba tekkima selline kodune tunne, et olen õiges kohas," lisab ta. "Budapest on suur ja ilus linn, kus on väga palju teha ja näha. Elukaaslasele meeldib ka. Elame Doonau jõe ääres, mis nii viga!"

Kohaliku keele õppimisega on lugu siiski keerulisem, tõdeb Kuusk. "Eks nad sellised rasked sõnad on – egeszsegere ja köszönöm (“terviseks” ja “tänan” – K. J. K.). Kui tänaval suminat kuuled, siis kõla on natuke selline, nagu eestlased räägiksid. Ö-d ja s-id on ju sees! Aga ta on ikka päris teistsugune keel ja raske."

San Marino ja Argentina vastu sai Kuusk pärast märtsikuist õnnetust kirja esimesed mänguminutid ning arvestades, et enne kohtumist Albaaniaga on koondise juurest juba lahkunud nii Karol Mets kui ka Joonas Tamm, pääseb Kuusk ilmselt esmaspäeval Tiranas peetavas maavõistluses uuesti väljakule, tõenäoliselt ka algkoosseisus.

"Vaimset värskust sai juba kogutud küll. Puhkust tuli palju peale, 13. mail oli klubil viimane mäng ja koondiseakna alguseni aega, aga ma ei oska väga hästi puhata! Tahtsin kohe jalgpalli juurde tagasi minna," naerab Kuusk mängunälga kirjeldades. Ungaris saab ta märtsis pooleli jäänud tööd jätama asuda 29. juulil, kui uus liigahooaeg käima lükatakse.