FC Floras mängiv poolkaitsja Mihkel Ainsalu (23) on karjääri jooksul võidelnud mitme raske vigastusega, kuid jõudnud sellest hoolimata A-koondise ridadesse. Uue peatreeneri Karel Voolaiu käe all Hollandi vastu algkoosseisus alustanud Ainsalu tahab olla püsivalt koondiseringis ja näeb selleks kõvasti vaeva.

• Lugu ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

Meenuta oma esimest koondisekohtumist kodupubliku ees, kui astusid septembris platsile Hollandi tippude vastu!
(Juri, Sillamäe)
Sain üsna varakult teada, et ma algkoosseisus olen, ja väga suure üllatusena see ei tulnud, arvestades asjaolu, et Konstantin Vassiljev oli eelmises mängus Valgevene vastu vigastada saanud. Väljakul oli raske olla. Olin ikkagi uues meeskonnas ja uues keskkonnas, klapp kõikidega võtab aega. Mängujoonis ja formatsioon nõuavad harjumist, nii et kõik oli uus ja raske, aga samas väga väärt kogemus. Kindlasti on sellest ülipalju õppida ja tulevikuks annab see palju juurde. Mulle ülimalt meeldis, et nii palju publikut oli kohale tulnud, kuid seda valusam oli 0 : 4 kaotus. See tegi meele mõrudaks, aga eks esimene kaotuse emotsioon läheb üle ja lähed eluga edasi, vaatad üle, millised eksimused ja miks tehtud sai. Sportlasena tuleb alati uus päev ja pead tegema paremini kui eile.

Parim värav, mille oled löönud?
(@laurits_est)
Kui mängisin veel Nõmme Kalju duubelmeeskonnas, siis kohtusime esiliiga B-s Sillamäe Kalevi U21 meeskonnaga. Kuna oli hooaja lõppfaas ja neil oli vaja võitu, et liigasse püsima jääda, siis oli neil esindustiimist palju mängijaid abiks, aga ma lõin neile siiski kolm väravat. Ühe lõin selliselt, et triblasin neljast mängijast läbi ja lõin alla nurka – see värav tuleb mulle kohe meelde, kui ilusatele väravatele mõtlen.

Kas Karel Voolaid sobib sulle treenerina paremini kui Martin Reim?
(Fredi, Tallinn)
Arvan küll, et ta sobib mulle kõvasti paremini. Tema arusaam on teistsugune, ta mõistab mind paremini ja tal on mängijatega personaalsem lähenemine.

Kas sinu arsenalist leiab ka varjatud andeid? Kui jah, siis milliseid?
(@toomasvilhelmson)
Ma olen üsna artistlik inimene: näiteks söögitegemine on mul vägagi käpas ja mulle meeldib väga joonistada. Olen väga omapärase käega; põhikoolis ütles õpetaja, et kui ta paneks enda ette 500 inimese tööd, siis minu pildi tunneks ta kohe ära. Mul on omamoodi käsi ja viis, kuidas ma joonistan. Leian selleks aega isegi praegu, kui pea vajab puhastamist.

Kas on vahel olnud ka tunne, et võiks jalgpalliga ära lõpetada ja teha midagi muud?
(@annika._.krass)
Kindlasti on olnud neid hetki, vahepeal on mu motivatsioon täiesti kadunud olnud. Kui on lootusetu tunne, siis paratamatult mõtled muid väljundeid enda jaoks, aga päris nii tõsiseks pole läinud, et nendeni samme oleksin astunud. Mul on kindel põhimõte, et asjadest tuleb üle olla; takistused panevad sind proovile ja näitavad, kui väga sa midagi tahad. Kui annad alla, siis sa poleks seda justkui alguses tahtnudki.

Kas oled nüüd koondises, et jääda, ehk kas loodad saada kutsed ka oktoobri- ja novembrikuuks?
(Mirjam, Pärnu)
Ma ei ole inimene, kes elus väga palju loodaks, vaid üritan ise iga päev juurde panna ja oma taset tõsta. Näen retsilt vaeva, et asjad läheksid nii, nagu ma ise tahan. Ma ei taha koondises pendeldama jääda, vaid saada regulaarseks mängijaks ning varsti koondisele kõvasti juurde anda ja algkoosseisu mängija olla.

Mis on olnud su karjääri kõige raskem hetk? Kuidas sa sellest üle said?
(Linda, Rakvere)
Viimase kahe aasta lõikes olen saanud kaks vigastust. 2018. aasta alguses oli mul jalas väsimusmurd, millest väljatulek oli ülimalt raske, sest pidin uuesti jooksma õppima, tehnika ja kiirus olid kadunud. Kui sellest välja tulin, vigastasin põlve ning olin seitse kuud väljas. Olin küll vahepeal meeskonna koosseisus, aga ma polnud terve ja see panigi mind kõige rohkem proovile ja oma karjäärile mõtlema. Alles maikuus sain hakata normaalselt treenima.

Kõige tähtsam on see, et usud endasse ning perekond ja lähedased toetavad sind. Kui oled vigastatud, siis pead tegema lisatööd ja Eestis on paratamatult nii, et tervekssaamise jaoks pead ise näitama initsiatiivi ja otsima lahendusi. Pead mööda Eestit ringi jooksma ja otsima, kes sind aidata saab, sest palju on loodud inimsuhetele ja pead lootma, et saad tutvuse kaudu kuhugi vahele trügida ega jää pikaks ajaks järjekorda ootama. Mind aitasid lisaks perekonnale ja sõpradele veel kolm inimest, kelle tahaksin eraldi välja tuua: Ilo Rihvk, Sten Õispuu ja Svea Miller.

Mis tunne oli Eintrachtile värav lüüa? Kas see värav oli su senise karjääri tähtsaim?
(@onupeeter; Mihkel, Tallinn)
See oli väga ülev tunne, aga sel hetkel suurt välist eufooriat ei tekkinud. Mängus andis see kindlasti meeskonnale palju juurde ja nägin, kuidas rahvas meiega kaasa tuli. Kinkisime kodupublikule hea hetke, mida meenutada. Kui rääkida tähtsusest, siis jah, see võib olla küll mu kõige tähtsam värav, sest märgib mu karjääris teatud punkti, eriti arvestades seda, kuidas tänavune aasta algas ja millistest raskustest pidin läbi tulema. Selle järel lüüa kodus värav Euroopa ühele kõvemale satsile – jah, võib vist öelda, et see oli tähtsaim värav.

Kas Hollandi vastu mängimine tõmbas kopsud kinni ka?
(Vladimir, Tallinn)
Kopsu ei tõmmanud kinni, sest arvan, et tempovahe ei tulnudki selles mängus õieti välja, kuna me ei esitanud hollandlastele piisavat väljakutset, et nad oleksid pidanud oma tõelist taset näitama. Nad domineerisid mängu ka ilma selleta. Aga raske oli see, et kui mäng ei käi üles-alla eri väljakupooltele, vaid on ainult ühel pool ja pead kogu aeg madalas kaitseasendis istuma, siis see tõmbab jalad piimhapet täis, jalg läheb töntsiks ja teravus kaob ära.

Kas Eestis on mõni klubi, kelle ridades sa ei tahaks kunagi mängida?
(Hanna, Viljandi)
Hea küsimus! Ma pole kunagi nii mõelnud, et ei taha kuhugi minna, sest see ei lähe minu maailmavaatega kokku. Mõtlen alati sellele, kuhu ma tahaksin, mitte ei tahaks. Näiteks kui minu ainus väljund oleks Ida-Virumaal, siis ma teeks selle ära, sest see koht on mulle südamelähedane ja ma ei pelga seda kanti.

Kes on su lemmiktreener, kellega täiskasvanute jalgpallis koostööd oled teinud?
(@_kgyvz)
Neid on kaks: Zaur Tšilingarašvili ja Karel Voolaid. Tšilingarašvili seepärast, et talle meeldis selline show’-jalgpall, mis ka mulle noorena väga meeldis. See oli väga intuitiivne, orienteeritud ründamisele ja põhines emotsionaalsel mängimisel. Voolaiu puhul meeldib mulle, et tal on väga isiklik lähenemine. Ta mõtleb kastist välja ning paneb mängutaktikasse mängijate omadusi, millest sõltub liikumine väljakul; ta paneb mängijatest kokku justkui puslet, mille tükid omavahel sobituvad.

Kas su unistus oligi saada jalgpalluriks?
(@romet.kriks)
Kui väikesena jalgpalli mängisin, siis ma ei teadnud, et on olemas selline asi nagu profijalgpalluri elu. Elasin lihtsalt hetkes ja nautisin kõike, mida tegin, sealhulgas ka jalgpalli. Soov jalgpalluriks saada tuli teatud vanuses – 15-16aastaselt – ja see oli väljund parema elu poole.

Oled koondiste eest löönud vaid ühe värava – U17 vanuseklassis. Kas oled pettunud, et väravaid rohkem pole kirja saanud?
(Taavi, Tartu)
Mulle meeldib sööta rohkem kui lüüa. Kuna väravasööte on mu arvele kogunenud, siis seepärast ma midagi ei põe ega ole pettunud.