Soccernet.ee kollektiiv puutub pidevalt kokku probleemidega klubidega suhtlemisel. On täiesti tavaline, et klubidel puudub isik, kes ajakirjanikega tegeleks, või isegi kui on, siis ei olda harjutud seda tegema ja võetakse seda kui tülikat koormat. Samas tekib küsimus, et kui klubid ei hooli meediast ja fännidest, siis miks peaks meedia neist kirjutama ja publik staadionil käima?

Ei peakski. Ja valus tõde on, et ei kirjuta ega käigi. Populaarseima ning kindlalt suurima kandepinnaga spordiala kohaliku liiga meediakajastus on vähene ning vaatajanumbrid naeruväärsed. Need kaks asja on aga väga tihedalt seotud, sest meedial on ühiskonnas trendide loomisel tähtis roll. Klubidele näib olevat iseloomulik seisukoht, et nende asi on mängimine ning küll see publik ise staadioni üles leiab. Tribüünid on aga tühjad.

Eestis on kaks-kolm klubi, kes saadavad regulaarselt välja pressiteateid. Need on ühtlasi ka ainsad klubid, kelle pressitööd saab nimetada rahuldavaks. Enamikel Meistriliiga klubidel puudub selline isik, kelle ülesandeks oleks meediaga tegeleda. See tingib olukorra, et info saamiseks tuleb helistada inimestele, kelle tööülesannete hulka see otseselt ei kuulu.

Nii juhtub, et intervjueeritavad suhtuvad ajakirjanikesse sedasi, kuis parajasti tuju on. Vahel tuleb teha 3-4 kõnet, enne kui keegi midagi asjakohasemat öelda oskab. Vahel (enamasti heade uudiste korral) räägitakse teemast pikalt-laialt. Vahel suhtutakse ajakirjanikku pehmelt öeldes külmalt, teinekord koguni ülbelt. Tihtipeale jäävad intervjueeritavate aja- või infopuuduse tõttu uudised sündimatagi.

Milleks siis raisata oma närve ja kirjutada eesti jalgpallist, kui asjaosalistel endil ei ole sellest justkui sooja ega külma? Alati leidub spordialasid, liigasid, klubisid ja individuaalsportlasi, kes soovivad end üldsusele tutvustada.

Üks negatiivsemaid näiteid selles vallas on FC TVMK. Valitsev Eesti meister ei ole 8 miljoni kroonise eelarve juures siiamaani suutnud omale pressiesindajat palgata. Sisuliselt täidab seda rolli haldusdirektor Ants Juhvelt, kuid vähemalt Soccernetil on olnud tema käest info saamisega korduvalt probleeme.

Selle parimaks näiteks on minu hiljutine kõne talle, kui härra Juhvelti hääletoonist ja jutust jäi mulje, nagu üritaks ta vägisi ajakirjandust klubist eemale tõrjuda. Soovisin saada kommentaari TVMK uue mängija lätlase Andris Kuvšinovsi palkamise kohta. Kuna Juhvelti suhtumine solvas mind omajagu, siis otsustasin kohe, et kirjutan sellest millalgi kolumni ning panin jutuajamise paberile.

Alustuseks muidugi tutvustasin end ja küsisin, kas tal on aega kiireks intervjuuks, ning siis asusin asja kallale:

Teie koduleht teatas, et TVMK palkas Andris Kuvšinovsi Ventspilsist. Miks klubi just tema palgata otsustas ja millist rolli ta meeskonnas täitma hakkab?
No mis rolli? Mängima hakkab.

Jah, aga miks just tema, kuidas ta teie mängujoonisesse sobib...
Sest ta on hea.

Mille poolest? Millise mulje ta on jätnud?
Mitte mingit muljet pole jätnud, ta pole veel mänginudki. Täna õhtul tulge vaatama Viljandisse.

Te olete ju testinud teda ometi?
Jah.

Mingi mulje peaks olema siis ju jätnud?
Kulla mees, mõelge järgmine kord välja küsimused, millele ma ka vastata saan, kui mulle helistate. Mul ei ole aega niimoodi, nagu ka praegu. Okei?

Ning vastust ootamata ütles ta "Tšau" ja lõpetas kõne ära. Selmet kiita või vähemalt tutvustada klubi uut mängijat, otsustas ta ajakirjaniku maakeeli öeldes pikalt saata. Selline suhtumine ei ole Eestis sugugi haruldane. Enamik intervjueeritavatest on siiski suhtlusvalmid, kuid kuna üldjuhul puudub klubidel pressiga suhtlemiseks konkreetne inimene, siis on vajaliku info kättesaamine paljuski raskendatud.

Professionaalse vutiliiga korral oleks iseenesestmõistetav, et suhtlus pressi ja klubide vahel toimiks mõlemapoolselt. Klubid peavad olema sellest ise huvitatud, et neist kirjutataks ja potentsiaalsetele poolehoidjatele infot jagataks. Andke andeks, aga keskmine vutifänn ei taha kolmapäeva õhtul selle jaoks Viljandisse sõita, et järjekordset TVMK lätlast näha. Ta tahab teada, kes see lätlane on ja miks peaks ta vaatamist väärt olema. Kaks rida klubi kodulehel ei ole selleks piisav.

Mis kasu on tippjalgpalli komisjonist, kui klubid ei taha isegi pressiga suhelda. Kahel Meistriliiga klubil ei ole isegi oma veebilehte, ülejäänuist enamik kasutab selle võimalusi väga piiratult. Korraliku pressitöö korraldamine ei nõua meeletut eelarvet, see on eelkõige kättevõtmise asi. Kuigi sel aastal on üldine olukord mõnevõrra paranenud, jätab see endiselt suuresti soovida.

Klubidel oleks aeg mõista, et mängitakse eelkõige siiski publiku jaoks. Suunates kõik ressursid vaid sellele, et palliplatsil vastastele koht kätte näidata, ning mõtlemata klubi imidži ja poolehoidjate peale, ei tasu ka imestada, kui meeskondadel puudub igasugune identiteet ning publikuhuvi on pea olematu.Soccernet.ee kollektiiv puutub pidevalt kokku probleemidega klubidega suhtlemisel. On täiesti tavaline, et klubidel puudub isik, kes ajakirjanikega tegeleks, või isegi kui on, siis ei olda harjutud seda tegema ja võetakse seda kui tülikat koormat. Samas tekib küsimus, et kui klubid ei hooli meediast ja fännidest, siis miks peaks meedia neist kirjutama ja publik staadionil käima?

Ei peakski. Ja valus tõde on, et ei kirjuta ega käigi. Populaarseima ning kindlalt suurima kandepinnaga spordiala kohaliku liiga meediakajastus on vähene ning vaatajanumbrid naeruväärsed. Need kaks asja on aga väga tihedalt seotud, sest meedial on ühiskonnas trendide loomisel tähtis roll. Klubidele näib olevat iseloomulik seisukoht, et nende asi on mängimine ning küll see publik ise staadioni üles leiab. Tribüünid on aga tühjad.

Eestis on kaks-kolm klubi, kes saadavad regulaarselt välja pressiteateid. Need on ühtlasi ka ainsad klubid, kelle pressitööd saab nimetada rahuldavaks. Enamikel Meistriliiga klubidel puudub selline isik, kelle ülesandeks oleks meediaga tegeleda. See tingib olukorra, et info saamiseks tuleb helistada inimestele, kelle tööülesannete hulka see otseselt ei kuulu.

Nii juhtub, et intervjueeritavad suhtuvad ajakirjanikesse sedasi, kuis parajasti tuju on. Vahel tuleb teha 3-4 kõnet, enne kui keegi midagi asjakohasemat öelda oskab. Vahel (enamasti heade uudiste korral) räägitakse teemast pikalt-laialt. Vahel suhtutakse ajakirjanikku pehmelt öeldes külmalt, teinekord koguni ülbelt. Tihtipeale jäävad intervjueeritavate aja- või infopuuduse tõttu uudised sündimatagi.

Milleks siis raisata oma närve ja kirjutada eesti jalgpallist, kui asjaosalistel endil ei ole sellest justkui sooja ega külma? Alati leidub spordialasid, liigasid, klubisid ja individuaalsportlasi, kes soovivad end üldsusele tutvustada.

Üks negatiivsemaid näiteid selles vallas on FC TVMK. Valitsev Eesti meister ei ole 8 miljoni kroonise eelarve juures siiamaani suutnud omale pressiesindajat palgata. Sisuliselt täidab seda rolli haldusdirektor Ants Juhvelt, kuid vähemalt Soccernetil on olnud tema käest info saamisega korduvalt probleeme.

Selle parimaks näiteks on minu hiljutine kõne talle, kui härra Juhvelti hääletoonist ja jutust jäi mulje, nagu üritaks ta vägisi ajakirjandust klubist eemale tõrjuda. Soovisin saada kommentaari TVMK uue mängija lätlase Andris Kuvšinovsi palkamise kohta. Kuna Juhvelti suhtumine solvas mind omajagu, siis otsustasin kohe, et kirjutan sellest millalgi kolumni ning panin jutuajamise paberile.

Alustuseks muidugi tutvustasin end ja küsisin, kas tal on aega kiireks intervjuuks, ning siis asusin asja kallale:

Teie koduleht teatas, et TVMK palkas Andris Kuvšinovsi Ventspilsist. Miks klubi just tema palgata otsustas ja millist rolli ta meeskonnas täitma hakkab?
No mis rolli? Mängima hakkab.

Jah, aga miks just tema, kuidas ta teie mängujoonisesse sobib...
Sest ta on hea.

Mille poolest? Millise mulje ta on jätnud?
Mitte mingit muljet pole jätnud, ta pole veel mänginudki. Täna õhtul tulge vaatama Viljandisse.

Te olete ju testinud teda ometi?
Jah.

Mingi mulje peaks olema siis ju jätnud?
Kulla mees, mõelge järgmine kord välja küsimused, millele ma ka vastata saan, kui mulle helistate. Mul ei ole aega niimoodi, nagu ka praegu. Okei?

Ning vastust ootamata ütles ta "Tšau" ja lõpetas kõne ära. Selmet kiita või vähemalt tutvustada klubi uut mängijat, otsustas ta ajakirjaniku maakeeli öeldes pikalt saata. Selline suhtumine ei ole Eestis sugugi haruldane. Enamik intervjueeritavatest on siiski suhtlusvalmid, kuid kuna üldjuhul puudub klubidel pressiga suhtlemiseks konkreetne inimene, siis on vajaliku info kättesaamine paljuski raskendatud.

Professionaalse vutiliiga korral oleks iseenesestmõistetav, et suhtlus pressi ja klubide vahel toimiks mõlemapoolselt. Klubid peavad olema sellest ise huvitatud, et neist kirjutataks ja potentsiaalsetele poolehoidjatele infot jagataks. Andke andeks, aga keskmine vutifänn ei taha kolmapäeva õhtul selle jaoks Viljandisse sõita, et järjekordset TVMK lätlast näha. Ta tahab teada, kes see lätlane on ja miks peaks ta vaatamist väärt olema. Kaks rida klubi kodulehel ei ole selleks piisav.

Mis kasu on tippjalgpalli komisjonist, kui klubid ei taha isegi pressiga suhelda. Kahel Meistriliiga klubil ei ole isegi oma veebilehte, ülejäänuist enamik kasutab selle võimalusi väga piiratult. Korraliku pressitöö korraldamine ei nõua meeletut eelarvet, see on eelkõige kättevõtmise asi. Kuigi sel aastal on üldine olukord mõnevõrra paranenud, jätab see endiselt suuresti soovida.

Klubidel oleks aeg mõista, et mängitakse eelkõige siiski publiku jaoks. Suunates kõik ressursid vaid sellele, et palliplatsil vastastele koht kätte näidata, ning mõtlemata klubi imidži ja poolehoidjate peale, ei tasu ka imestada, kui meeskondadel puudub igasugune identiteet ning publikuhuvi on pea olematu.