Miks rikkad saavad rikkamaks? Süsteemselt jalgpalliliidu solidaarsusmehhanismidest

6. MAI 2021 15:53

Kenn Laas, Tartu ülikooli magistrant

Endine EJL-i stipendiaat Martin Miller võitlemas endise EJL-i stipendiaadi Alex Matthias Tammega. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Tartu Ülikooli õppekava "Muutuste juhtimine ühiskonnas" magistrant Kenn Laas arutleb oma arvamusloos Eesti Jalgpalli Liidu loodud solidaarsusmehhanismide üle süsteemiteooriast lähtuvalt. Miks on olukord koduses vutimängus selline, nagu ta on?

Süsteemiteoorias kirjeldab konkurentsist kõrvalejätmise printsiip olukorda, kus võimenduva tagasisideringi käigus autasustatakse võistluse võitjat sellisel määral, mis võimaldab tal võita järgnevad võistlused. Selle tagajärjeks on teiste võistlejate kõrvaldamine, peale mõne konkurendi. Mida muud peakski viimase kahe aasta ülekaalukas Eesti meister tegema, kui enne uut hooaega süsteemi takka kiitma?

Tõsi, Premium liiga areneb. Publikunumbrid tõusevad, professionaalsete mängijate hulk on suuresti tänu EJL-i solidaarsusmehhanismidele kasvanud ja paaril korral on suudetud Euroopas tugevate vastu hambaid näidata. Teisalt, jalgpalliliidu arengukavas (2016-2020) sätestatud tippjalgpalli eesmärkidest ei suudetud täita ühtegi. A-koondise tasandil oleme võiduta 20 mängu järjest, tugevates välisklubides mängivate eestlaste arv on aasta-aastalt vähenenud ja endiselt ei ole ükski Eesti klubi murdnud Euroopa liiga või Meistrite liiga alagrupiturniirile. Järgnevas arvamusloos tuginen õpingute käigus läbiviidud süsteemianalüüsile Eesti jalgpallist.

Oma analüüsis lähtun sellest, et paljud ebaõnnestumised eesmärkide saavutamisel tulenevad süsteemivigadest. Tekkinud vigu ei ole sageli võimalik parandada, muutes üht elementi või detaili eraldiseisvalt tervikust, sest tihtipeale mängivad detailid olulist rolli süsteemi toimimisel. Donella H. Meadows (2008) on oma teoses "Thinking in Systems: A Primer" kirjeldanud kaheksat erinevat arhetüüpset süsteemiviga (või süsteemilõksu).

Üheks neist on "rikkad saavad rikkamaks" või "edu edukatele" (success to the successful). See tähendab olukorda, milles võistluse võitjatel on oma edu tõttu suuremad võimalused ka järgnevatel kordadel võita. Olen seisukohal, et nimetatud süsteemivea avaldumine on üks peamisi põhjuseid, miks EJL-i arengukavas sätestatud tippjalgpalli eesmärke on praeguse süsteemi toimimise juures äärmiselt keeruline saavutada.

Lisaks annetustele, toetustele ja müügituludele paneb Eesti jalgpallis jõujooned paika UEFA auhinnaraha. Klubidel on võimalik UEFA auhinnaraha saada (peamiselt) üleeuroopaliste turniiride kvalifikatsioonis osalemise eest. Kuigi ükski Eesti klubi pole veel kunagi alagrupiturniirile pääsenud, on ka kvalifikatsioonimängudel osalemise eest preemiatena makstavad summad märkimisväärsed.

FC Flora teenis eelmisel hooajal UEFA auhinnarahadest seni rekordilised 1,38 miljonit eurot. Nõmme Kalju teenistuseks jäi 2019. aastal 1,2 miljonit eurot, millest 260 000 teeniti riigi meistriks tulemise eest ja ülejäänu Meistrite liiga teise eelringi jõudmise eest. Samuti teenivad klubid UEFA-lt hüvitist oma mängijate lubamise eest A-koondise ametlikele mängudele.

Kuigi UEFA poolset avalikku infot selle kohta pole, on Kangur (2020) pakkunud, et 2020. aastal jaotusid "koondiserahad" järgnevalt:

FC Flora: 249 600 eurot
FCI Levadia: 57 600 eurot
JK Narva Trans: 19 200 eurot
Nõmme Kalju FC: 9600 eurot

Võrdluseks: näiteks Tartu JK Tammeka esindusmeeskonna eelarve on käesoleval hooajal umbes 300 000 ja FC Kuressaarel 200 000 eurot.

Et sportlikku taset ühtlustada, on EJL sisse seadnud nö "solidaarsusmehhanismid". Meadowsi järgi võib solidaarsusmehhanisme tõlgendada erinevate sekkumispunktidena. Ühelt poolt on tegemist numbrite või parameetritega: kuus stipendiaati kindlas vanuses, kindla stipendiumi suurusega, kuus elukutselist mängijat fikseeritud palganumbriga.

Numbrite muutmine aga mängib süsteemi muutumisel minimaalset rolli, välja-arvatud siis, kui ületatakse mingi määr, millest see muutub oluliseks (see tähendab seda, et mõni parameeter tekitab olukorra, mis käivitab mõne teise sekkumispunkti). Eesti jalgpalli süsteemis looks olulise muutuse näiteks see, kui jalgpalliliit võtaks vastu otsuse, et Premium liiga mängudes peab igal võistkonnal olema platsil vähemalt kuus klubis treenitud mängijat (KTM).

Tõenäoliselt hakkaksid klubid veelgi enam keskenduma oma noortesüsteemide kvaliteedile ja kvantiteedile, suureneksid juhtumid, kus klubid üritavad teistelt andekaid noormängijaid endale meelitada, sest noormängijate väärtus tõuseks. EJL hakkaks ilmselt reguleerima noormängijate klubivahetuste ja ümberregistreerimisega seotud reegleid jne.

Selline süsteemi sekkumine tundub muidugi ebareaalne ja ilmselt mõndade klubide jaoks ebaõiglane, aga see iseloomustab seda, kui keeruline on numbrite ja parameetrite kaudu süsteemi muuta. Selle vaatenurga kaudu solidaarsusmehhanisme käsitledes ei pruugi EJL-i stipendiumid parimatele noormängijatele või toetused profimängijate palkamiseks tuua süsteemi soovitud muutust (ehk aidata EJL-i lähemale arengukavas püstitatud eesmärkidele). Teisalt võib klubidele ja noormängijatele suunatud toetusi näha tagasisideringide tasakaalustamisena: edukad klubid saavad eurosarjades võistlemise eest tasusid, seega EJL tasakaalustab liigat, aidates omapoolsete maksetega tabeli teise poole klubisid järgi.

Joonis 1 "Tasakaalustamata, vähese sekkumisega mudel"

Joonisel 1 on kujutatud olukorda, kus edukamate klubide tulemused kohalikul tasandil loovad neile eeldused olla edaspidi veel edukamad. Seejuures aeglustab selline olukord pikas perspektiivis edu saavutamist kvalifikatsiooniturniiril ja seeläbi suuremate auhinnarahade teenimist, sest kohalikel tippvõistkondadel ei ole võimalik igapäevaselt tasemel võistkondadega konkureerida. Samuti vähenevad võimalused pikas perspektiivis A-koondisega edu saavutada, sest kohalik tippliiga pole piisavalt tasavägine, et võimaldada pidev tugevatest eestlastest jalgpallurite järelkasv ning samas ei ole kohalik liiga ja selle mängijad piisavalt atraktiivsed, et pääseda tugevatesse välisklubidesse mängima.

Joonis 2 "Hetkeolukord: tasakaalustavate solidaarsusmehhanismide mudel"

Joonisel 2 on kujutatud olukorda, kus EJL püüab omapoolsete solidaarsusmehhanismidega tasakaalustada tippliiga ebavõrdsust. Tagasisidering edukate klubide ja UEFA auhinnarahade vahel jääb küll kehtima, aga samas saavad kohalikud tippklubid iganädalaselt võistelda (vähemalt osaliselt) elukutselistest mängijatest komplekteeritud võistkondade vastu.

Pikas perspektiivis peaks tippklubide konkurentsivõime kvalifikatsiooniturniiridel suurenema. Samuti suurenevad eeldused A-koondisega edu saavutamiseks, sest klubide paremad tulemused rahvusvahelisel tasandil toovad eestlastest mängijatele rohkem tähelepanu ning seega suurenevad eestlastest mängijate võimalused pääseda tugevatesse välisklubidesse.

Probleemiks sellise sekkumise juures on see, et EJL-i toetus tekitab jalgpallimaastikul teatava palgastandardi, mis hakkab mõjutama ka nende mängijate lepinguid, kes ei ole palgatud nö "toetuse alusel". Lisaks on Tallinna klubidel sama raha eest mängijaid lihtsam palgata kui näiteks Viljandis või Narvas, sest piirkondade treening- ja elutingimused on erinevad. Sellele viitas Soccernet.ee-le intervjuus ka endine Narva Transi peatreener Cenk Özcan (Voolaid, 2020).

Teoreetiliselt efektiivsema tee on valinud Holland, kus eurosarjades osalevad klubid panustavad ise auhinnarahadest saadud tuluga tasavägise liigasüsteemi säilimisse. UEFA auhinnarahadest 5% jagatakse klubide vahel, kes eurosarjades ei mängi. Nendest auhinnarahadest, mis teenitakse alagrupifaasist edasipääsemise korral, jagatakse laiali 3,75%. Lisaks, sarnaselt Eestile, kehtivad solidaarsusmaksed klubidele, kes eurosarjades ei osale (Elissaar, 2020).

Süsteemi iseorganiseerumise juhtumid on olemas ka Saksamaal. Koroonakriisi üleelamiseks panustasid neli Meistrite liigasse kvalifitseerunud Bundesliga tippklubi koos 20 miljonit eurot, mis läheb jagamisele ülejäänud Bundesliga ja 2. Bundesliga võistkondade vahel. Üks "suure neliku" klubidest, Dortmundi Borussia, vaevles 2005. aastal ise majandusraskuste käes ja oleks äärepealt välja kuulutanud pankroti, kuid teine Saksamaa hiid, Müncheni Bayern, pakkus abiks intressivaba laenu, et konkurent ellu jääks (The Guardian, 2020).

Meadowsi sekkumispunktide loetelu järgi on säärane süsteemi iseorganiseerumine märksa efektiivsem kui toetuste jagamine või tagasisideringide tasakaalustamine, seda tingimusel, et süsteemi osalised ise väärtustavad teiste osaliste säilimist ja jätkuvat süsteemis osalemist.

Joonis 3 "Kombineeritud sekkumisvõimaluste mudel"

Joonisel 3 on kujutatud kombineeritud sekkumisvõimalusi, mis aitavad süsteemiteooria põhjal liikuda senisest efektiivsemalt arengueesmärkide saavutamise poole (A-koondise tulemused, klubide eurosarjade tulemused, visuaalselt atraktiivne ja tasavägine tippliiga jne). UEFA auhinnarahadega seotud tagasisideringile on loodud tasakaalustamiseks teine tagasisidering, mis eeldab edukamate klubide solidaarsust teiste tippliiga klubide suhtes (või ka näiteks iseseisvate Esiliiga klubide suhtes). Samuti on klubid leppinud kokku reeglites, kuhu tuleb UEFA auhinnarahasid või nendest tulenevaid solidaarsusmakseid investeerida (jätkusuutlikkuse huvides näiteks kindel osa noortesüsteemi, infrastruktuuri, treenerite koolitamisse jne). Samas ei tohiks reeglid kaotada klubide iseseisvust, st vähendada eripärasid jalgpalliklubide vahel, vaid need peaks looma eeldused jätkusuutlikuks arenguks.

Selline süsteem eeldab mõistmist, et pikemas perspektiivis on edu saavutamiseks vaja kohalikel klubidel üksteisega mitte ainult konkureerida, vaid ka koostööd teha. Eurosarja kohtade eest võitlevatel võistkondadel on vaja sportlikult tasavägist liigat, mis suudaks pakkuda iganädalaselt tugevaid võistlusmänge. Tugevamate klubide edust saavad osa ka ülejäänud, sest rahvusvaheliste mängude tulemuste (nii klubi- kui ka koondisetasandil) põhjal suureneb liiga atraktiivsus ja tase, mis omakorda suurendab võimalusi kvaliteetsete mängijate arendamiseks või tulude kasvatamiseks.

Käesolevas loos olen arutlenud, miks praeguse süsteemi juures on EJL-i arengukavaliste eesmärkide saavutamine peamiselt "rikkad saavad rikkamaks" süsteemilõksu tõttu väga keeruline. Samuti pakkusin teiste riikide praktikatele ja süsteemiteooriale tuginedes välja lahendusi, kuidas solidaarsusmehhanismide abil süsteemi efektiivsemalt sekkuda.

Süsteemivigadega võitlemisel võiks arvesse võtta süstemseid sekkumispunkte, kohti süsteemis, kus väike muudatus võib tuua kaasa suure muutuse käitumises. Arengustrateegia koostamisel tasuks kindlaks teha, mismoodi süsteem töötab, millest on tekkinud süsteemilõksud ja kuidas disainida süsteemseid sekkumispunkte arvesse võttes lahendus, mis lahendaks tuumikprobleemi. Numbreid ja parameetreid muutes on raske muuta süsteemi toimimist, tähelepanu tuleks pöörata pigem süsteemi ülesannetele, reeglitele ja süsteemi arendamisele selliselt, et süsteem ise suudaks ennast taastoota.

***

Kasutatud kirjandus: