"Varbad liivas" on ansambel Shanoni üks tuntumaid hitte, millega saavad Eesti jalkasõbrad isegi detsembrikuus MM-finaalturniiri nautida, sest Ülemiste Beach House'is on võimalik sõna otseses mõttes varbad liivas jalgpalli vaadata. Tõsi, teisipäeva õhtul ei ole Shanoni hittlugu seal valjult kuulda, aga nii mõnelgi kummitab see oma peas ja sõnad lipsavad huultelt.

• Vaata Brit Maria Taela pildigaleriid Ülemiste Beach House'ist!

Tund enne Argentina ja Horvaatia poolfinaali avavilet ei ole veel ülemäära palju inimesi Beach House'i saabunud ja seetõttu pääseb riidehoidlast järjekorrata mööda. Üleriided ja välisjalanõud jäävad kohustuslikus korras sinna, aga nii ongi mõnusam, sest jopega oleks palav ja jalanõudega liivas ebamugav. Kohapeal pakutakse ka ühekordseks kasutamiseks siniseid varbavaheplätusid ja mõned inimesed on oma plätud kodust kaasa võtnud, kuid suurem osa eelistab olla varbad liivas.

Kuna eestlased saabuvad igasugustele üritustele või kokkusaamistele pigem viimasel sekundil kui tund aega varem, siis inimesed alles kogunevad ja suure ekraani ees on palju vabu kohti, kuhu ennast mugavalt sättida. Valikus on rannatoolid, kott-diivanid ja -toolid. Mõned eelistavad mängu vaadata lähemalt, mõned kaugemalt. Mina valin saali keskel oleva musta värvi kott-tooli.

DJ mängib rahulikku diskomuusikat, inimesed ajavad omavahel juttu ning söövad ja joovad head ja paremat. Peamiselt mekitakse õlut või siidrit. Üks valges särgis 20ndates eluaastates mees tundub üpris varakult õlleuimas olevat ja koperdab kott-toolide vahel, aga suures plaanis hoitakse ennast viisakalt üleval. Seejuures on söögid-joogid vägagi taskukohase hinnaga, sest näiteks Tallinna vanalinnas jalkaõhtut nautides peab oluliselt paksem rahakott olema.

Kuigi päev varem möllas Eestis lumetorm Birgit, siis siin pole sellest aru saada. Tundub, et inimesed on argimured unustanud - keegi ei räägi ilmast, nad on heas tujus ja saal sumiseb mõnusast ootusärevusest. Nagu oleks soojamaareisil puhkamas. Rannaliiv on olemas, isegi mõned välismaalased on läheduses, ainult mõnus päikesesoojus ja merekohin on puudu.

Teiste hulgas naudivad jalkaõhtut üheskoos endine Eesti koondislane Andres Oper ja praegune koondislane Sergei Zenjov. Nemad eelistavad mängu vaadata ekraani lähedalt. Lisaks on kohal veel mõned tegevmängijad Eesti liigadest, aga ka tuntuid inimesi muudest eluvaldkondadest, nagu näiteks muusikamaailmast Uudo Sepp, kes küll alguses ehmatab kaameraid nähes, aga harjub nendega kiiresti.

Umbes 40 minutit enne avavilet võtab sõna õhtujuht Lauri Pedaja, kes tutvustab esmalt, kuidas saab võita igasugust nänni ja peaauhinda, milleks on reis Fiorentina kodumängule. Kohale jõudes antakse kõigile loosisedel, mis tuleb oma nimega asetada Horvaatia või Argentina kasti ennustamaks, kumb võidab. Silmaga vaadates on Argentina kastis lipikuid rohkem.

Pedaja uurib publikult, kas nad on Argentina või Horvaatia poolt. Kuna kõik ei ole veel kohale jõudnud, siis tundub, et fännid jagunevad võrdselt. Nagu ikka, siis mõni hüüab kõvemini, mõni vaiksemalt. Lisaks korraldatakse arvamismäng "Kes ma olen?". Pead murdma ei pea, sest jalkasõbrad tunnevad Cristiano Ronaldo, Lionel Messi, Luka Modrici, Neymari, Robert Lewandowski ja Zlatan Ibrahimovici ilma suurema vaevata ära.

Vahetult enne avavilet küsitakse publikult uuesti, kelle poolt nad ikkagi on ning siis kõlavad juba Argentina fännide hõisked valjemalt. "Rahvas tahab Messi võitu," mõtisklen endamisi. Saalis on mõned Messi number 10 särgiga fännid ja vaid üks Modrici särgiga fänn, aga leidub ka inimesi näiteks Manchester Unitedi särgis ja üks fänn tundub olevat isegi Maardu Linnameeskonna särgis. Jätan viimaselt küsimata, kas ta jääb Maardu hooajaga rahule või mitte.

Aga nüüd mängu juurde. ETV2 otsestuudiot ja taktikalauda suurel ekraanil ei näidata, aga kuna üldine meeleolu on positiivne, siis ei tunnegi ekspertide arvamusest puudust.

Esimene ärev olukord on 14. minutil, kui Messi kukub Horvaatia karistusala lähistel ja inimestel saalis tõusevad käed püsti. "Kas tuleb karistuslöök?" küsivad ilmselt paljud mõttes. Kohtuniku vile aga vaikis. Paar minutit hiljem teenib Horvaatia esimese nurgalöögi ja publik plaksutab. "Oiii!" hüütakse, kui Dominik Livakovic tõrjub 25. minutil altnurgast Enzo Fernandezi löögi.

Publik elavneb märgatavalt, kui Livakovic kukutab 32. minutil Julian Alvarezi ja kohtunik määrab Argentina kasuks penalti. "Booo!" hüüavad mõned saalisviibijad, kui Messi valmistub 11 meetri karistuslöögiks. Kui Messi palli võrku lööb, hüppavad paljud püsti, mõned rõõmustavad või kurvastavad istudes.

Nagu kruvib 39. minutil Argentina kontrarünnak, tõusevad detsibellid ka Beach House'is. Alvarez aina murrab ja murrab, kuni murrab lõpuks Horvaatia kaitseliinist läbi, lööb palli väravasse ja Argentina fännid taas rõõmustavad. Umbes-täpselt samamoodi nagu Messi penalti puhul.

Poolajapausil korraldatakse kõksimismäng, mille võidab võrkpallitaustaga Modrici särki kandev jalkasõber. Paljud käivad oma söögi- ja joogivarusid täitmas, mõned inimesed lahkuvad. Saalis ringi jalutades on inimeste näost näha, kes on hetkeseisuga rahul ja kes mitte. Argentina fännid on rahul ning Horvaatia poolehoidjad olukorraga leppinud. "Mäng on tehtud," märgib üks jalkasõber teisele.

Kuigi teisel poolajal on mäng palju lahtisem, siis enam nii aktiivselt kaasa ei elata nagu esimesel poolajal, kui mõned üksikud olukorrad välja arvata. Silmad on endiselt ekraanil, aga rohkem suheldakse omavahel. Näiteks argentiinlaste kolmandat väravat tähistatakse juba palju rahulikumalt. Messi tribling tekitab rohkem elevust kui sellele järgnev Alvarezi värav.

Seejärel hakkavad inimesed vähehaaval lahkuma ning mida aeg edasi, seda rohkem on lahkujaid. Nagu eestlastele kombeks, siis lahkutakse pigem varem, et ei peaks pärast järjekorras seisma. Kes ootavad lõpuvileni, ei pääse järjekorrast. Ka mina ei pääse, aga saan lõpuks oma jope ja jalanõud kätte ning asun koduteele. Lahkudes tuleb meelde, et Eestis on talv ...