Vaatamata sellele, et jalgpall on maailma levinuim ja populaarseim spordiala, mõtlevad kõik riigid ja rahvad sellele, kuidas seda veelgi edasi arendada. Kõik pole korraga tipus, sest üleval on ruumi vähestele ja enamus on paratamatult püramiidi jalamil. Ja siis need allpool olijad nuputavadki, kuidas ennast nähtavaks teha ja tulemusi parandada, kuidas mõõna ületada, kuidas kunagist hiilgust taastada jne. Igaühel oma eesmärgid ja oma sõnastus. Oma jalgpalliminevik ka.

Autoritaarsetes riikides on kõige parem välja mõelda plaan ja see riigile maha müüa. Teisisõnu – panna riik täielikult või osaliselt seda plaani rahastama. Kuigi riigid siplevad alati eelarve kitsastes raamides, on diktaatoreil võimalus teha lihtsalt otsus: meie prioriteet on jalgpall ja suud kinni! Jalgpall tõstab meie riigi prestiiži!

Vabades ühiskondades on asi keerulisem. Tuleb kaasata erasektorit ja lobistada kohalike omavalitsustega. Tuleb osata suhelda ja peab oskama ideed müüa. Idee peab saama pakendi, mille võtab lisaks sponsoritele omaks ka (spordi)rahvas. Pakend peab olema atraktiivne noortele vutipoistele-tüdrukutele ja nende vanematele. Just viimaste enda poole võitmise kaudu on lihtsam kallutada rahakotiga partnereid.

Viimase aja välisuudised on ära märkinud oma programmi olemasolu Šotimaal ja Ukrainas – kõvad vutikantsid mõlemad! Šotlased tahavad suurendada jalgpallurite arvu 20% võrra ja tõsta ühtlasi ka taset! Praegu on registreeritud jalgpallureid sel 5 miljoni elanikuga vutimaal 126 800. Võrdluseks võtkem teadmiseks, et Eesti vastav arv on 9725 (koguarv – 17 000 - on sama suur kui naisjalgpallurite arv Soomes!).

Oma plaanile on šotlased andnud nime Action Plan. Eesmärgile tahab sealne vutiliit koos oma partneritega jõuda kümne lähema aasta jooksul läbi klubide ja koolide.

Ukrainas on plaan nimega Meie Tulevik. Jalgpalliliit on asunud aktiivselt koostööd tegema eri regioonidega, pöörates erilist tähelepanu noortele ja lastele. UEFA erinimelistest hästipakendatud programmidest ma ei räägigi.

Nõnda lähemaid ja kaugemaid maid seirates kerkib huulile küsimus: mis on Eesti jalgpalli programm? Ei, asi pole mitte selles, et vuti arendamise nimel tööd ei tehtaks. Aivar Pohlak on üksi on ära teinud hiigeltöö – ilmselt on tegemist parima üksiksooritusega Eesti spordi ajaloos. Küsimus on nimelt meie jalgpalli müümises ühiskonnale ja sponsoritele, meie kõigi koondumises mõne sümpaatse loosungi taha. Sest mis on praegu see positiivne, millest vutirahvas saaks kinni hoida? A. Le Coq Arena tekitab aina enam depressiooni ja jõuetut viha linnaisade ja riigimeeste (kui vale sõna antud kontekstis!) vastu. Balti turniirid, mida lätlased ja leedulased võtavad tõsiselt, ja kus võidu korral oleks võimalus veidigi rõõmu tunda, on meie vutiladviku poolt alahinnatud. Jalgpalliliiga on turustamata (võrdle Peugeot Korvpalliliiga ja Schenkeri Võrkpalliliigaga).

Tegelikult on jalgpalliliidul oma programm olemas. Selleks on kogu maa täitmine kunstmuruväljakutega. Aga see vajalik plaan on löövalt sõnastamata ja ühiskonnale teadvustamata. Jalgpalliliit teeb tõsist tööd treenerite koolitamisel, kuid seegi tänuväärt tegevus pole jõudnud oma kitsast ringist väljapoole.

Jalgpalliliit on teinud viimastel aastatel väga palju head tööd ja selle tegevuse pakendamine tooks ainult kasu juurde. Sest: tehismurukattega väljakute ja koolitatud treenerite arv suureneb iga aastaga. Kui kasvõi need kaks mõõdetavat eesmärki lühidalt ja arusaadavalt sõnastada ning pealkirjastada, oleks igal aastal hea raporteerida edusammudest. See tekitaks toreda edasiminekutunde jalgpallirahvale endale ja saadaks sõnumi ühiskonnale: jalgpall on edukas! Aega läheb, aga pikapeale on selliste lihtsate ja väikeste positiivsete signaalide hulgaga võimalik murda ka kohalike omavalitsuste ignorantsust vuti suhtes.

Muidugi võib küsida, miks ei võiks kõike seda teha ilma programmita – et eestlane nagunii umbusaldab loosungeid jne. Asi selles, et tänapäeval tegemisest ainult ei aita. Peab ka pasunat puhuma! Programmiga on parem murda bürokraatiat. Programm jätab soliidse, organiseeritud ja läbimõeldud tegevuse mulje. Programmiga on kergem mõjutada ühiskonda ja selle liikmeid. Elementaarne ju.

Põhiküsimus on hoopis selles, kui kaugele tahame oma programmis vaadata. Kui palju kunstmuruväljakuid peaks Eestisse ideaalis rajama? Kui palju neist katuse alla ehitama? Kuidas tagada treenerite pidev juurdekasv? Kuidas kasutada ära Tartu Ülikooli ja pealinna kõrgkoolide potentsiaali? Millal jõuame registreeritud jalgpallurite arvult järele valikgrupikaaslasele Luksemburgile (vahe on kolmekordne)? Kuidas saame hakkama lähiaastail täiskasvanute klassi tulvava noortehulgaga, mis mitmekordistub võrreldes seniste aastakäikudega – mis saab tipu jaoks väljapraagituist? Mis aastast suureneb Eesti meistriliiga meeskondade arv? Kas meie eesmärgiks on Läti kombel tiitlivõistluste finaalturniirile pääseda ja tõdeda, et see on lagi või soovime midagi enamat? Kas räägime oma tingimustest (rahvaarv, kliima jne) ning jääme realistideks või kõneleme võimalustest ja oleme pisut idealistid ka?

Millised on meie eesmärgid jalgpallis?Vaatamata sellele, et jalgpall on maailma levinuim ja populaarseim spordiala, mõtlevad kõik riigid ja rahvad sellele, kuidas seda veelgi edasi arendada. Kõik pole korraga tipus, sest üleval on ruumi vähestele ja enamus on paratamatult püramiidi jalamil. Ja siis need allpool olijad nuputavadki, kuidas ennast nähtavaks teha ja tulemusi parandada, kuidas mõõna ületada, kuidas kunagist hiilgust taastada jne. Igaühel oma eesmärgid ja oma sõnastus. Oma jalgpalliminevik ka.

Autoritaarsetes riikides on kõige parem välja mõelda plaan ja see riigile maha müüa. Teisisõnu – panna riik täielikult või osaliselt seda plaani rahastama. Kuigi riigid siplevad alati eelarve kitsastes raamides, on diktaatoreil võimalus teha lihtsalt otsus: meie prioriteet on jalgpall ja suud kinni! Jalgpall tõstab meie riigi prestiiži!

Vabades ühiskondades on asi keerulisem. Tuleb kaasata erasektorit ja lobistada kohalike omavalitsustega. Tuleb osata suhelda ja peab oskama ideed müüa. Idee peab saama pakendi, mille võtab lisaks sponsoritele omaks ka (spordi)rahvas. Pakend peab olema atraktiivne noortele vutipoistele-tüdrukutele ja nende vanematele. Just viimaste enda poole võitmise kaudu on lihtsam kallutada rahakotiga partnereid.

Viimase aja välisuudised on ära märkinud oma programmi olemasolu Šotimaal ja Ukrainas – kõvad vutikantsid mõlemad! Šotlased tahavad suurendada jalgpallurite arvu 20% võrra ja tõsta ühtlasi ka taset! Praegu on registreeritud jalgpallureid sel 5 miljoni elanikuga vutimaal 126 800. Võrdluseks võtkem teadmiseks, et Eesti vastav arv on 9725 (koguarv – 17 000 - on sama suur kui naisjalgpallurite arv Soomes!).

Oma plaanile on šotlased andnud nime Action Plan. Eesmärgile tahab sealne vutiliit koos oma partneritega jõuda kümne lähema aasta jooksul läbi klubide ja koolide.

Ukrainas on plaan nimega Meie Tulevik. Jalgpalliliit on asunud aktiivselt koostööd tegema eri regioonidega, pöörates erilist tähelepanu noortele ja lastele. UEFA erinimelistest hästipakendatud programmidest ma ei räägigi.

Nõnda lähemaid ja kaugemaid maid seirates kerkib huulile küsimus: mis on Eesti jalgpalli programm? Ei, asi pole mitte selles, et vuti arendamise nimel tööd ei tehtaks. Aivar Pohlak on üksi on ära teinud hiigeltöö – ilmselt on tegemist parima üksiksooritusega Eesti spordi ajaloos. Küsimus on nimelt meie jalgpalli müümises ühiskonnale ja sponsoritele, meie kõigi koondumises mõne sümpaatse loosungi taha. Sest mis on praegu see positiivne, millest vutirahvas saaks kinni hoida? A. Le Coq Arena tekitab aina enam depressiooni ja jõuetut viha linnaisade ja riigimeeste (kui vale sõna antud kontekstis!) vastu. Balti turniirid, mida lätlased ja leedulased võtavad tõsiselt, ja kus võidu korral oleks võimalus veidigi rõõmu tunda, on meie vutiladviku poolt alahinnatud. Jalgpalliliiga on turustamata (võrdle Peugeot Korvpalliliiga ja Schenkeri Võrkpalliliigaga).

Tegelikult on jalgpalliliidul oma programm olemas. Selleks on kogu maa täitmine kunstmuruväljakutega. Aga see vajalik plaan on löövalt sõnastamata ja ühiskonnale teadvustamata. Jalgpalliliit teeb tõsist tööd treenerite koolitamisel, kuid seegi tänuväärt tegevus pole jõudnud oma kitsast ringist väljapoole.

Jalgpalliliit on teinud viimastel aastatel väga palju head tööd ja selle tegevuse pakendamine tooks ainult kasu juurde. Sest: tehismurukattega väljakute ja koolitatud treenerite arv suureneb iga aastaga. Kui kasvõi need kaks mõõdetavat eesmärki lühidalt ja arusaadavalt sõnastada ning pealkirjastada, oleks igal aastal hea raporteerida edusammudest. See tekitaks toreda edasiminekutunde jalgpallirahvale endale ja saadaks sõnumi ühiskonnale: jalgpall on edukas! Aega läheb, aga pikapeale on selliste lihtsate ja väikeste positiivsete signaalide hulgaga võimalik murda ka kohalike omavalitsuste ignorantsust vuti suhtes.

Muidugi võib küsida, miks ei võiks kõike seda teha ilma programmita – et eestlane nagunii umbusaldab loosungeid jne. Asi selles, et tänapäeval tegemisest ainult ei aita. Peab ka pasunat puhuma! Programmiga on parem murda bürokraatiat. Programm jätab soliidse, organiseeritud ja läbimõeldud tegevuse mulje. Programmiga on kergem mõjutada ühiskonda ja selle liikmeid. Elementaarne ju.

Põhiküsimus on hoopis selles, kui kaugele tahame oma programmis vaadata. Kui palju kunstmuruväljakuid peaks Eestisse ideaalis rajama? Kui palju neist katuse alla ehitama? Kuidas tagada treenerite pidev juurdekasv? Kuidas kasutada ära Tartu Ülikooli ja pealinna kõrgkoolide potentsiaali? Millal jõuame registreeritud jalgpallurite arvult järele valikgrupikaaslasele Luksemburgile (vahe on kolmekordne)? Kuidas saame hakkama lähiaastail täiskasvanute klassi tulvava noortehulgaga, mis mitmekordistub võrreldes seniste aastakäikudega – mis saab tipu jaoks väljapraagituist? Mis aastast suureneb Eesti meistriliiga meeskondade arv? Kas meie eesmärgiks on Läti kombel tiitlivõistluste finaalturniirile pääseda ja tõdeda, et see on lagi või soovime midagi enamat? Kas räägime oma tingimustest (rahvaarv, kliima jne) ning jääme realistideks või kõneleme võimalustest ja oleme pisut idealistid ka?

Millised on meie eesmärgid jalgpallis?