Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak võttis kokku oma mõtted FIFA kongressil toimunust ja selle laiemast tähendusest.

Pohlaku mõtted on esitatud viie alapunktina.

I

Minu jaoks haakus FIFA kongressiga seonduv maailmas üldiselt toimuva ja eriti viimasel ajal võimenduvaga.

Poliitikat ja propagandat oli Zürichis liiga palju.

Demokraatia on kriisis, sest oma tegeliku seisukoha varjamine on muutunud elu paratamatuks osaks – lambanahast vesti loodav kehakeel tagab suurema usalduse ja mulle tunnistasid liiga paljud, et kõnelevad ühte, kuid teevad teist; südametunnistuse järgi hääletamise kaudu arvamuse avaldamine demokraatia põhiprintsiibina ei toimi, kuna eeldused, mille pealt valikuid tehakse, on kunstlikult kujundatud.

Rahu ei ole maailma toimimise elementaarseks eelduseks ja jalgpall oma võimalustega tundub olevat sõjaõhutajatel jalus.

II

Kongressile tehtud pommiähvardusest tingitud vaheajal helistas mulle intervjuusooviga tuntud USA ajalehe Eesti esindaja.

Kõne oli ebatavaline ja seda ettevaatlikum ja argumenteeritum olin oma vastustes, et meid ei oleks võimalik siduda korruptantidega või kasutada muul moel ära. Imestasin vaid, et minu isiku põhiomadused kõne korraldajatele sedavõrd tundmatud on, et nad lootsid nii lihtsate vahenditega tekitada tahet kellegagi samastumise kaudu seisukohta muuta.

Intervjuu lõppedes palusin saata tekst enne avaldamist ülelugemiseks ja üllatusin, kui vastati, et rahvusvahelises meedias kehtivad reeglid ei näe sellist asja ette, mis oli seda kummalisem, et helistaja oli kõne alguses tunnistanud end teemat mittevaldavaks ja öelnud, et tal paluti vaid helistada ja lugu teha.

Olin temperamentne ja minuga koos olnud ühe Lääne-Euroopa etalonriigi alajuht küsis kõne lõppedes põnevusega, millega tegu. Selgitasin ja ta ütles ohates, et nende ümber käib sama trall - liidu tippjuhtkonda kuuluvaid inimesi survestatakse kõikvõimalike kanalite kaudu ja nemadki oli arutanud, millised organsatsioonid peavad olema sedavõrd mastaapse surve tekitamiseks rakendatud.

III

Kongressi avamisel kõnelenute hulka kuulus Šveitsi spordiminister, kes arreteerimistega seoses märkis, et nende prokuratuur tegi seda, mida rahvusvaheline õigus neilt nõuab, mis tähendab, et tõde oli seal pool, kus väideti, et FIFA presidendivalimistel kasutati julgeolekuorganite abi.

Kusjuures mitte keegi väitjatest ei kaitse korruptante, suure tõenäosusega oli arreteerimine õige ja õiglane, paraku tulnuks seda teha teisel ajal ja teises kohas, sest on selge, et teoga sooviti mõjutada Zürichisse FIFA presidenti valima kogunenud inimeste arvamust.

Demokraatia eelduseks on enamuse arvamusega leppimine. Milline on FIFA presidendi küsimuses enamuse arvamus, oli selge pikalt enne kongressi ja demokraatia tähendusi pidevalt rõhutav läänemaailm peaks oskama neist kinni pidada. Seda, et Blatter on olnud ja on ka praegu FIFA demokraatlikult valitud president, ei saa vaidlustada.

IV

Presidendivalimiste kõrval teine oluline päevakorraküsimus oli Iisraeli ja Palestiina jalgpalliliitude suhete teemal, nimelt seadis viimane kongressile üles esimese FIFA-st väljaviskamise.

Palestiina võttis avalduse tagasi ja pingeline dialoog kahe alaliidu juhi vahel, kellest teine ülijõulise kõnepruugiga kindral, endine Arafati julgeolekuülem, päädis rahukäepigistusega - ma ei kujuta ette, et midagi sellist oleks üheski teises valdkonnas kahe kõnealuse kogukonna esindajate vahel võimalik saavutada.

Rahukäepigistus - Handshake of Peace - oli eraldi punktina ka kongressi päevakorras, see on asi, millele viitasin oma kongressieelsetes arvamusavaldustes kui jalgpalliülesele olulisele projektile, millega oleme seotud ja mida viiakse ellu FIFA presidendi otsese osavõtu kaudu.

Olin üllatunud, kui minuga tuldi Zürichis kõnelema rahuprojekti võimalikest negatiivsetest tähendustest - mis olid nõrgad - ütlen selgelt välja, mulle tundub, et kellelgi on vaja sõda ja jalgpall ja eriti 2018. aastal Venemaal toimuvad jalgpalli maailma meistrivõistlused on sellel plaanil risti jalus. Kordan, just meie idanaabri juures korraldatava jalgpalli MM-i tõttu ei ole Venemaad mitte kuidagi võimalik praegu sõtta astuma provotseerida, sest see võistlus on riigi jaoks üliolulise tähtsusega.

V

Loodan, et UEFA ei võimenda FIFA kriisi, sest see tähendaks jalgpalli solidaarsustähendustele suurt hoopi ja võiks hävitada ühe viimase väärtuseid kandva suurema süsteemi.
Täna on selle vältimise eeldused õnneks oluliselt paremad, kui nad olid reede hilisõhtul.