Möödunud nädalavahetusel selgitati Leipzigis välja Red Bull Four 2 Score maailmameister, kelleks tuli eestlased sõelmängudes alistanud tugev Holland. Nüüd, kui meie mehed on kodus tagasi, emotsioonid settinud, võtsime nendega kogu turniiri kokku.

Enne turniiri ei olnud tulemuste mõttes endistest profijalgpalluritest koosneval võistkonnal konkreetseid eesmärke paika pandud. Oligi keeruline midagi ennustada, sest vastaste taustast ei olnud infot ning mängu formaati arvesse võttes oli tegemist üldse uudse kogemusega.

Viieses alagrupis teeniti kolmas koht. Väga napid kaotused tuli vastu võtta Portugalilt ning Rumeenialt. Targa ja kontrollitud mänguga võeti võit Bahreini üle ning alagrupi viimases mängus võitlesid eestlased viimase sekundi penaltist välja 3:3 viigi Saksamaa vastu.

Teisel mängupäeval mindi vastamisi juba tänase maailmameistriga, kes lõpetas paraku eestlaste turniiri.

Kõrgemad kohad jäid pisiasjade taha

Sportlastena taheti mõistagi tulemust minna tegema ning oleks mittespordimehelik olnud unistada vähemast kui finaalikohast. "Meil oli see võimalus täiesti olemas. Mängisime kohati väga head jalgpalli, aga paraku maksid kätte meile väikesed vead ja eksimused, mis sellisel tasemel kasutatakse vastase poolt kohe ära. Me ei suutnud meeskonnaga päris hästi selle väljakuga ära kohaneda ja selle arvele võibki meie tulemuse kirjutada," analüüsis võistkonna esitust Sander Orion. "Rahule võib jääda sellega, et me ei saanud kelleltki suurt pakki ja mängisime meeskonnana väga hästi. Me olime kõikide meie vastaste jaoks väga ebameeldiv vastane. Läbi turniiri löödi meile ka väga vähe väravaid. See näitab selgelt, et me ei olnud mingid kehvad mängijad. Natuke rohkem õnne lisaks ja räägikisme täna hoopis teisest tulemusest."

Nii meistriliiga kui esiliiga kogemusega pallurid mängivad enamuses täna FC Tartu eest rahvaliigas ning üksteise eest seismist ning ühtehingamist oli näha nii platsil kui selle kõrval. "Alati kui me platsile astusime, siis tahtsime minna mängu võitma. Kes ohverdas selleks oma hüppeliigese sidemed ja kes lendas vajadusel peaga portesse. Andsime endast mängudes kõik. Tundsime, et kuulume sellele turniirile," oli Marek Tšernjavski meeskonna panusega rahul.

Sportlaskarjääri üks eredamaid mälestusi

Vaatamata profikarjääri jooksul mängitud kohtumistele ning eredatele mälestustele jääb Leipzigis peetud turniir palluritele eredalt meelde. "Olles käinud UEFA Regions Cupil ja mänginud Eestis karikafinaalis, siis see turniir on kõige erilisem moment minu karjääris, sest siin oli võimalik lisaks oma meeskonnale esindada ka Eesti riiki. Kogu ärevus ja elevus, mis selle turniiri ootusega ja sel ajal oli, on pikalt mäletamist väärt," ütles Tšernjavski, kes mängusärkide kättesaamiselgi oli selgelt uhke, kui nägi, et võistlusvormile oli lisatud ka Eesti lipp.

MKMKM võistkonnas mänginud Sander Orion on tegelenud eelnevalt kõrgemal tasemel maadlusega, mistõttu oli mehel võimalik turniiri võrrelda EM-ide ja MM-idega. "Ma arvan, et minu jaoks võiks see võistlus Leipzigis olla nende rahvusvaheliste tiitlivõistlustega samal pulgal. Mis tegi selle reisi erilisemaks maadlusest oli see, et me käisime siin meeskonnana ja meil oli kaasas tiim, kes meie eest hoolitses ja turniiri meeldejäävaks tegid. Sellist võimalust ja sellist turniiri ilmselt väga paljud eestlased oma elus kogeda ei saa. Seega teeb sellel turniiril osalemise veel erilisemaks fakt, et meie oleme seal nüüd käinud."

Vastasteks mõne riigi koondislased

Turniiri taset kirjeldades rõhutas nii Eestis kui Saksamaal jalgpalli mänginud Kevin Rääbis, et rahvusvaheline tase on see, mis aitab jalgpalluril näha kaugemale kui enda jalgade ette ning mugavustsoonist väljatulek kasvatab nii mängijana kui inimesena.

Kokku mängis turniiril 20 võistkonda, kes olid Leipzigisse jõudnud erinevatest maailma otstest. Rahvaliiga meeskonnas kapteni rolli kandev Kaarel Kallandi tõdes, et tase oli väga ühtlane ja tehniliselt oli mängijate tase väga kõrge. "Kumas läbi palju tänava- ja trikijalgpallurite tausta, aga  ka saalijalgpalli tausta. Kindlasti oli tegemist kõrgetasemelise spordivõistlusega. Osalevate mängijate tausta uurides oli mängijaid nii Rumeenia esiliigast kui erinevate riikide saalijalgpallikoondistest. Teiste riikide mängijatega rääkides saime teada, et paljud olid varasemalt mänginud kõrgemates liigades või kvaliteetsetes akadeemiates treeninud."

Nii meeskonna kui ka finaalturniiri kõrget taset hindas ka Orion, kelle sõnul võiks turniiri võrrelda isegi rannajalgpalli- ja saalijalgpallikoondiste võistlustega. "Tahan uskuda, et maailma mõistes oleme päris heal kohal oma meeskonnaga. Saaks oluliselt paremini kui keskenduksime rohkem tänavajalgpalli eripäradele. Hea tulemuse tegemiseks peab olema 10-minutilise mängu jooksul 100% keskendumine. Sellises formaadis ei vajata teist võimalust, iga eksimus karistatakse ära. Pole vahet, kas värav on 2-meetri või 20-meetri kaugusel või üldse peab värava lööma selg ees. See näitab selgelt ära, et sinna turniirile mingid naljavõistkonnad kokku ei tule."

Füsioterapeutidest barberiteni

Isegi mittesportlasele oli aru saada, et kohale sõitnud atleetidele on loodud võimalikult head tingimused turniiril osalemiseks. Vajadusel said jalgpallurid abi füsioterapeutidelt, kasutada sai erinevaid taastumisseadmeid ning parajalt elevust tekitas ka pop-up juuksurisalong, et pallurite soengud vastaksid ikkagi kõrgele tasemele. Kaarel Kallandi sõnul ongi turniiri korraldus üks asi, mis väga selgelt meelde jääb. "Kõigele oli mõeldud ja ennast sai selle käigus tunda kui profisportlane."

Lisaks tõid mängijad välja korraliku hotelli olemasolu, erilised jalgpalliareenid ning üldise keskkonna, mis lubas meestel ennast tõeliselt hästi tunda. "Meie eest kanti suurepäraselt hoolt ja kogu üritus oli tehtud sportlaste jaoks nauditavaks, et ka meie tunneksime ennast justkui maailmastaaridena," oli Orion tänulik.

Eestlastele olid kaasa tulnud elama fännid Eestist ning kohapeal aitas neid kaasa reisinud toetustiim, kes tegid turniirist veelgi meeldejäävama ürituse. „Aitäh kogu Red Bulli perekond, sõbrad Eestist ja meie enda meeskonnaliikmed, tohutu siiras tänu kõigile - ekstra vahva on see, et saime end üheskoos ajalukku kirjutada!“