Naiste jalgpalli buum pole niisama moekas väljend, millele on viimastel aastatel rohkem kasutust üritatud leida. Ka 2019. aasta MM ning mullune EM tõestasid, et viljakat pinda jagub, nüüd asuvad Uus-Meremaa ja Austraalia lõikama.

Esimene FIFA naiste MM toimus 1991. aastal Hiinas, aastake pärast meeste 14. maailmameistrivõistlusi. Toona astus võistlustulle 12 koondist, kellest parimad selgusid alagrupimatšide ning seejärel play-off’idega. 15 päeva kestnud turniiri võitis USA, kellel õnnestus finaalis saada 2:1 jagu Norrast. Kolmanda koha madin tõi rootslannadele 4:0 võidu Saksamaa üle.

Ka neli aastat hiljem toimetati 12 võistkonnaga. 1999. aastal, USA-s, laiendati turniiri juba 16 riigile. Uus samm edasi tehti alles 16 aastat hiljem, kui Kanada MM-ile sõitis 24 koondist. Nüüd, kaks turniiri hiljem, on Uus-Meremaale ja Austraaliale jäänud au võõrustada kokku 32 riigi parimaid naisi.

Haiti, Portugal and Panama qualify through the intercontinental playoffs to complete the Women's World Cup group-stage draw 🏆 pic.twitter.com/LkM5b2W9t5 — B/R Football (@brfootball) February 23, 2023

USA külvas ja lõikas, et vilju jaguks kõigile

1999. aastal, mil MM sai esimest korda väheke paksema kuue - 12 koondise asemel võttis suurturniirist osa 16 -, sai naiste vutt justkui uue definitsiooni juurde. Tinatähti hakati trükimustaga katma küll kolm aastakest varem, mil naisjalgpallureid tervitati esimest korda ka olümpiamängudel. 1996. aastal kaheksa naiskonna osalusel peetud mängud võitis kullamatšis hiinlannadest 2:1 üle olnud USA.

USA naistejalka õitses, oli ju nende käes nii esimese MM-i kui olümpia tiitel. Ja nii taheti üht suurimat pidu ka enda õuele. Sellest anti märku 1995. aasta veebuaris, kui värskelt oli selja taha jäänud aasta varem peetud meeste MM. Kuna Austraalia ja Tšiili oma pakkumistega lõpuni ei läinud, jäi tähtajaks lauale vaid USA pakkumine - mõeldud-tehtud-otsustatud.

Tagantjärele on rõõm märkida, et toona tagasihoidlikku joont hoida tahtnud FIFA ideele tõmmati vesi peale: taheti ju mänge pidada väiksematel väljakutel, kuid kalkulatsioonidest jäeti esialgu välja olümpiast saadud ind ning ameeriklannade lõviteod. FIFA sai aru, et seda rallit tuleb teistmoodi sõita. Et mõttel oleks veel dünaamikat: olümpia kullamatši jälgis Ameerikas Sanfordi staadionil 76 489 pealtvaatajat - toonane naiste spordi rekord.

Selle toel mindigi ka MM-ile julgemalt. Välja valiti kaheksa staadionit, millest enamus võõrustas muidu Ameerika jalgpalli kohtumisi. Neist viis olid kasutuses olnud ka 1994. aastal toimunud meeste MM-il, vingeimaks enam kui 95 tuhat inimest mahutav Los Angeleses asuv "finaalide staadion" Rose Bowl.

19. juunil peetud MM-i avamäng USA ja Taani vahel tõi New Jerseys paiknevale Giantsi staadionile ligi 79 tuhat pealtvaatajat. Finaalkohtumine, kus said kokku ka olümpial kulla nimel jagelenud võõrustaja ja Hiina, kutsus Rose Bowli tribüünidele 90 185 vutisõpra. Seda numbrit pole suutnud üle lüüa mitte ükski järgnenud finaal.

On this day in 1999, Brandi Chastain gave us one of the most iconic celebrations after winning the World Cup for the USWNT 🏆

(via @FIFAWWC)pic.twitter.com/ZP6X6LJJu3 — B/R Football (@brfootball) July 10, 2023

1999. aasta MM jääb ajalukku. Olgu põhjuseks finaalis kätte saadud number. Või Brandi Chastaini penaltilöök (mis põneval kombel tuli palluri vasakust jalast, mitte paremast, mis talle muidu rohkem istus), mis tõi USA-le teise MM-tiitli. Või lõpuvile järel seljast kistud särk. Või järgnenud naiste jalgpalli buum, mille lippu kandsid uhkelt just ameeriklannad, kellel on tänaseks ette näidata neli MM-tiitlit ning sama palju kuldmedaleid olümpiamängudelt.

Mäng, mis on mõeldud kasvama, ka kahaneb

Iga suurturniiriga hõigatakse välja aina vingemaid numbreid, aeg-ajalt, tulenevalt varasematest noosidest, seotakse sekka ka sõna "rekord". Hästi, 1999. aasta finaalmatšis kätte saadud number veel püüdmiseks pole, sest näiteks tänavu peetakse finaal ligi 80 000 inimest mahutaval Stadium Australial. Ent jälgida tasub üldisi trende.

Aegade esimest MM-finaali, mis peeti Norra ja USA vahel, jälgis 63 tuhat inimest. Järgmistel aastatel saadi kätte numbrid 17 158 ja 90 185. Pärast seda on finaalides nähtud numbrid loogiliselt kasvanud: kui 2011. aastal Saksamaa korraldatud finaali jälgis kohapeal 48 817 inimest, siis neli aastat tagasi Prantsusmaal oli kohal pea 58 tuhat inimest.

Ja samas võib juba aimata, et see number on löömiseks: enam kui kuu aja eest teatas FIFA, et müüdud on enam kui 1,03 miljonit piletit, millega on juba ületatud Prantsusmaal kätte saadud number. Sealjuures on ju ka matše rohkem - varasema 52 asemel 64.

Kui koondkülastajate arvuga on võimalik seniseid rekordeid lüüa küll, siis ühe matši lõikes läheb keeruliseks. Peale selle, et finaalmängu rekordpublikut on pea võimatu kätte saada (Stadium Australiale on võimalik istekohti juurde luua küll), siis viimastel aastatel on raskusi olnud ka keskmise publikuarvu ülal hoidmisega.

Kui 2007. aastal jälgis Hiinas peetud vutipidu tribüünidel keskmiselt 37 tuhat inimest, siis 2011 oli see näitaja ligi 11 tuhande võrra väiksem. Sarnasesse auku on jäänud ka kahe viimase MM-i numbrid - 26 tuhat (2015. aastal) ja pea 22 tuhat (2019). Kui jagada robustselt juunis välja hõigatud müüginumber Uus-Meremaal ja Austraalias peetavate mängudega, peaks keskmine külastajate hulk kindlasti ületama 20 tuhande piiri.

Teisalt ei tasu midagi veel lukku ega risti lüüa. Miks on keskmine külastajate arv langenud? Usutavasti näiteks seetõttu, et mänge on rohkem ja jalgpallisõprade võimalused kõiki neid külastada on piiratud. Sealjuures on võistkondade kasvuga tulnud juurde koondisi - näiteks tänavuse suurturniiri mõistes Haiti või Vietnam - kelle mänge pealtvaatajad nõnda suure elevusega ei oota kui näiteks USA või Inglismaa matše. Aga küll jõutakse sinnagi, protsess käib.

***

Austraalias ja Uus-Meremaal toimuv MM saab avapaugu 20. juulil. Avamäng, mille vile kõlab Eesti aja järgi kell 10, peetakse Uus-Meremaa ja Norra vahel. Samal päeval kell 13 astuvad väljakule Austraalia ja Iirimaa. ERR kannab mänge üle alates kaheksandikfinaalidest, näitamisele tuleb ka avamäng.