Montenegroga viiki leppinud koondise peatreener: meil on teiseks mänguks trumbid, mida vastasel ei pruugi olla

10. NOVEMBER 2022 17:30

Laura Jaansen

Eesti pink eesotsas peatreenerite Anastassia Morkovkina ja Sirje Roopsiga. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti naiste koondise kaaspeatreener Anastassia Morkovkina sõnas peale Montenegroga peetud viigimatši, et kuigi vastane üllatas pisut ootamatu koosseisu ja formatsiooniga, siis sellele reageeriti kiirelt ning minimaalsete kohandustega. Loots usub, et eestlannadel on teiseks mänguks vajalikud trumpkaardid olemas.

Vaata Liisi Troska galeriid siit või artikli alt!

"Tuju on hea. Kõigil on natuke raske, aga tõsiselt, oleme väga uhked, kui arvestada sellega, mille pealt me tuleme. Päris paljude jaoks on hooaja lõpp ja ka ilma tõttu läks kohanemisega alguses natuke kiireks. Meile Sirjega [Roops] meeldis, et naiskond kohanes selle väljakuga nii hästi ära. Ei tahaks veel kiita enne teist mängu, aga nad on väga tublid," alustas Morkovkina Soccernet.ee-ga vesteldes.

"Me teadsime, et nad võivad tulla päris jõuliselt ja imestasime enne mängu, et nad ei pannud põhikoosseisu oma põhimängijaid. Mõtlesime, kas nad hoiavad neid teiseks mänguks või mitte. Aga kui me läksime juhtima, tegid nad selle käigu ära ja tõid need mängijad väljakule," selgitas ta.

"Tegelikult olid meil ka päris salajased relvad nagu Emma [Treiberg] ja Getter [Saar], kelle me tõime mängu ja kes reaalselt muutsid mängu õigel hetkel. Momendid, mis tekitasime, olid suurepärased. See, et ei realiseerinud on üks asi, aga teine on see, et meil tekkisid need momendid võistkonna vastu, kes on FIFA reitingust meist ees. Nad on reaalselt väga hästi organiseeritud võistkond," toonitas Morkovkina.

Getter Saar. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Milliseid üllatusi Montenegro pakkus? "Formatsioon, millega nad tulid, oli teine - viie kaitsjaga. See oli küll natuke teistmoodi formatsioon, aga meil ei tekkinud probleeme, sest me küll kohandasime oma mängu, aga me ei pidanud midagi muutma. Meie ülesehitus ja pressing jäid ikka samaks," kirjeldas Morkovkina.

Elu Montenegros erineb päris korralikult sellest, mida kodumaa pakub. Mängu ajal oli Bari linnas umbes 20 kraadi sooja ning mõlemal poolajal tehti ka joogipaus. "Võib-olla see kliima vahe on natukene teistsugune," hakkas koondise peatreener mõttelõnga harjutama. "Siin see sõit staadionile oli tund aega, aga mitte nii, et sõidad mööda sirget teed, vaid on tõus, kohe langemine, tõus ja nii edasi. Hakkasin juba muretsema, kas mängijad ikka jõuavad kohale ja et kellelgi ei tekiks merehaigust."

Ta lisas, et ka kunstmuru polnud kõige paremas seisus - viie palli süsteemis ehk 3,5. Samas ei tehtud sellest suurt numbrit. "Teadsime, kuhu tuleme ja mis üllatused meil võivad olla. Oleme selleks alati valmis nagu ka Kasahstanis, kui muru asemel mängisime hoopis kunstmurul. Mängijad vaatasid väljaku üle, mõtlesime, et okei, lähme ja keskendume enda asjadele," on suhtumine paigas.

Emma Treiberg. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Vastane oli tundmatu juba ka selle poolest, et MM-i kvalifikatsiooni mängiti pisut väiksemas grupis Venemaa välja arvamise tõttu. Niisiis polnud väga palju videomaterjali, millega enne matši töötada. "Sel aastal on nad mänginud ainult kolm mängu, tõsiselt saame vaadata neid, mis toimusid Malta ja Taani vastu. Taani mäng ei andnud meile nii suurt ülevaadet sellest tiimist, sest Taani on Taani ja nad (Montenegro - L. J.) pigem kaitsesid," kirjeldas Morkovkina tööprotsessi.

"Vaatasime põhimänguks Malta mängu ja saan väita, et meil on olemas need trumbid, mida teises mängus kasutada, aga me ei ole kindel, kas neil on," tundub seis hea olevat. "Teame nüüd, et mäng on tasavägine ja 90+ minutit on vaja alati olla sees, nad ei andesta mitte mingeid eksimusi. Teame nende temperamenti ja seda, kuidas nad tulevad jõuliselt kontaktidesse. Meil on nüüd palju parem ülevaade ja vaatame, mida me saame teises mängus pakkuda."

Kaks jalga püsivad küll kindlalt maa peal. "Tüdrukud saavad ise aru, kui palju on vaja juurde panna, ja see ongi see võtmekoht. Meie proovime staff'iga maksimaalselt aidata neid igatepidi ja teame, mis me saame veel sealt saada," on Morkovkina kindel.