Alles mõni aeg tagasi toimunud Balti turniir jalgpallis jättis mällu ausalt öeldes vaid negatiivseid mälestusi. Kui ausalt öelda, siis tegelikult polnudki nagu midagi hea. Vilets oli kõik - alates korraldusest, lõpetades mängude endaga. Tahes-tahtmata tekkis küsimus, et kas on üldse mõtet sellist turniiri korraldada ning kui ja, siis mida peaks üldse tegema, et sellest asja saaks? Võin juba ette väita, et selles kolumnis saavad sõimata praktiliselt kõik, kuigi tuleb sisse ka paar erandit.

Millest alustada? Võibolla siis Eesti Jalgpalli Liidust, mis oma nime küll eriti ei väärinud, sest kui seal üritada mingit infot saada, siis on segadust rohkem kui alguses. Alustagem pressiteatest, mis saadeti üle Eesti laiali ning ka jalgpallifännidele, kes tahtsid neid mänge vaatama tulla. Juhuslikult oli aga EJL ära unustanud selle, et mängule algusajad olid antud pressiteates Läti ning mitte Eesti aja järgi. Nagu teada on ühine aeg Eestil ja Leedul, samas kui Läti ja Soome on praegusel hetkel erinevas ajas. Võttes isegi arvesse seda, et äkki on kuskil Aafrikas tore komme anda pressiteateid oma naabrite ajas, siis oleks suhteliselt kena ikkagi alla kasvõi märkusena lisada, kelle asjas mingi asi antud on, isiklikult ei paku just tulevikus erilist huvi jahtida näiteks Hiina-Eesti seda kõige õigemat mänguaega. Täpselt sama käib ka piletihindade kohta, mille osas ei suutnud EJL päris mitmeid Eesti koondise toetajaid aidata ning pole vist erilist mõtet ka mainida mängupaikade teatamist. Iga normaalne inimene, kes on olnud kunagi Riias jalgpalli vaatamas teab kahte staadionit - Daugava ning Skonto. Kui aga mängud toimuvad mingitel toredatel ülikooli- ja kaubandusväljakutel, siis oleks info tegelikult täiesti teretulnud. Seda aga EJL ei kahjuks just eriti ei paku. Info jagamisest veel nii palju, et esimesele Eesti U-21-Läti U-21 mängule viisid meid kaks Riia Skonto fänni, kes märkasid kolme eestlast Daugava staadioni kõrval muru peal mängu ootamas.

Edasi liiguks siis korralduse juurde, mille osas tegelikult saab pähe kogu Läti jalgpalliliit ning Eesti oma vähemalt natukenegi kiita. Kui enne turniiri võis olla mingeidki kahtlusi, millise riigi jalgpallistruktuur üldises mõttes on kehvem, siis pärast turniiri polnud selles enam kahtlust. ELI-I võib sõimata küll selles, et nad ei suutnud infot anda, kuid samas tekkis Riias ka kahtlus, et kas üldse oli midagi, mida saanud fännidele näiteks edastada. Sest -puudusid reklaamid, puudus korralik info, puudus turvateenistus, puudus infostruktuur, puudus igasugune mõistmine mingi turniiri korraldamisest. Võibolla on kõige parem näide see, et kolmele mängule neljast (sest neljanda staadionit ei oleks ma suutnud konkreetselt leida ning seetõttu ei hakkand ka otsima) sain ma tasuta sisse Eesti Üliõpilaskaarti näidates. Kontroll missugune. Ega mul isiklikult midagi pileti ostmise vastu pole, kuid enne turniiri sai tehtud ka akrediteering kõigile Eesti mängudele, kuid Riiga jõudes ei teadnud kontrollid neist midagi ning nii sai siis oma kaarte vehitud (kes pressikaarte, kes üliõpilaspileteid). Tegelikult oleks suhteliselt koomiline olnud see, kui kõik 50 Eesti koondise toetajat, kes ka Riiga sõitsid oleksid enda omad kottidest välja otsinud ning need letti löönud. Siis oleks Balti turniir saanud kiidelda oma suure pressiarmeega.

Mis aga puutub turvateenistusse, siis sellest ei maksa vist üldse rääkida. Eestis on üks äärmus ning Riias teine. Kui Eesti turvamees on elukas, kes EI TOHI enda peaga mõelda ning peab 100% täitma käsku, mis talle antud on ning mitte mingisugust isetegevust ei tohi ta endale lubada - näiteks pidi karkudega noormees turnima umbes 5 cm. laiusel ribal, sest alla ta sealt tulla ei tohtinud (turvameestele oli selline käsk antud) (sic!) -, siis Läti turva on selline jobu, kes vahib 90 minutit mängu ning alles siis kui saab õllepurgiga vastu pead pöörab ennast ümber ja hakkab mölisema. Halvad variandid on mõlemad. Kumb on hullem - otsustage ise. Kas ajudeta käsutäitja, kes ei suuda piire vastavalt olukorrale nihutada, või pohhuistist jõhkard, kes alles pärast olukorra möödumist hakkab otsima süüdlast? Olgu Eesti omad nii hullud kui tahes, siis vähemalt jälgivad nad publikut nagu normaalsetes riikides kombeks on ega vahi enam mängu. Läti organiseerijad pole oma töötajaid selle tasemeni veel viia suutnud.

Korraldamisest veel nii palju, et kui kodumeeskonna mängu pannakse vilistama kolm kodukohtunikku, siis pole just teab mis raske eeldada lõpptulemust. Meelde tulevad lood vanast ajast, kus pidi kohtunikule altkäemaksu andma kasvõi selleks, et ta võõrsil mängivale meeskonna vastu penaltit ei määraks, sest koduvõistkond oli teda juba niigi teatud summaga rõõmustanud. Nii need väravad siis tulid ning mõnel korral ka tulemata jäid. Kohtunikud olid igatahes tasemel. Ausalt öeldes tekitab nördimust, kuid ei suudeta saada neutraalseid vilemehi kasvõi lähiriikidest - Venemaa, Soome, Rootsi jne Turniir on turniir ning olgu ta siis vähemalt aus. Seekordne polnud sedagi.

Läti-Eesti mängu puutumata (kus peategelane oli vahva vilemees) mõtlesin ka sellest, et mida peaks peale hakkama selle toreda koondisega, kes suutis fännidele vahva elamuse pakkuda. Pean silmas muidugi Eesti-Leedu mängu, mille lõpptulemuses ei saa küll süüdistada mitte kedagi peale koondist. Arno Pijpersi vabandused stiilis, et see polnud teab mis tähtis mäng - no ma palun. Peaks niigi selge olema, et IGA mäng on tähtis. Ükski korralik treener pole rahul kaotusega. Kõigele lisaks oli Leedu ju ka oma "parimas" koosseisus, võttes arvesse, et koondises oli vist suisa neli meest, kes oli paaris varasemas mängus algkoosseisu kuulunud. Tõsiselt tugev vastane. Koos vahetuspingile kuulunutega (taas eelmistes mängudes) ei saanud ka 11 koondise meest kokku, kuid ega see pea meie meeli morjendama. Leedu on ju teada tuntud suurjõud. Häbi.

Fännidest. Tore on muidugi see, et Eesti koondist oli sõitnud toetama terve bussitäis isikuid, keda assisteerisid veel ka autode või häälega tulnud. Ülimalt positiivne, kuid samas polnud tegemist just sellega, mille osas Eesti on varem kiita saanud. Kas tegemist on just mineviku ilustamisega, kuid vanasti tundusid toetajad olevat siiski toetajad, mitte noored, kes sõidavad väikesele välisreisile selleks, et vanemate silme alt ära saades end purju juua ning siis igasuguste lollustega tegeleda. Pole kogu selle aja vältel, kui olen Eesti koondisega kaasa sõitnud näinud nii palju politseid kui seekord. Eesti fänn on maailmas tuntud kui sõbralik olend, kes käib mängudel, et jalgpalli nautida - nüüd aga kahtlen selles definitsioonis ikka väga kõvasti. Kui mängu ajal mõned tüübid magavad tänu tarvitatud alkoholine ning osad pistetakse pokri või kui mõni otsustab plekkpurke või muud prahti väljakule lennutada või siis hoopistükkis kellegagi tüli normina hakata või solvanguid pilduda - selline käitumine ei vääri mitte mingisugust kiitust. Ning kiitust ta minu poolt ei saagi. Võibolla oli tegemist sellega, et sõidul oli kaasas väga palju uusi toetajaid, kellel puuduvad veel kogemused ning arusaamad sellest, kuidas peaks mängudel käituma, kuid samas ei olnud ka vanemad fännid neile mingisuguseks eeskujuks, pigem vastupidi - ja sellest on kahju. Samas peab nentima, et Balti turniiril oli ka väga palju tulihingelisi toetajaid, kelle nägemine oli väga rõõmustav.

Kokkuvõtteks - Balti turniiri näol oli tegemist tegelikult väga huvitava üritusega, millele on kindlasti võimalik asjatundlike ning pühendunud inimeste abiga hing sisse puhuda. Kuigi mängud ja korraldus Riias ei vääri kommentaare, on lootus siiski olemas. Järgmise turniirini jääb nüüd juba alla kahe aasta. Selle aja jooksul tasuks juba mõtlema hakata, et kus ja kuidas tuleks turniiri korraldama hakata. Jalgpalliliidud peaksid tihendama koostööd, et kõrvaldada need kitsaskohad, mis tekkisid. Fännid peaksid tihendama omavahelisis (nii Eestis kui välismaal) sidemeid ning loodetavasti jätkub ka jalgpalli populaarsuse kasv. Ning võibolla muutub lõpuks Balti turniir kõigile kolmele maale teatavaks prioriteediks, kus vastase alistamine oleks ülimagus ning enam ei tulla mängima pooliku koosseisu või võitlusmoraalita. Loodame, sest sellisel kujul nagu praegi ei oma võistlus mitte mingisugust mõtet.Alles mõni aeg tagasi toimunud Balti turniir jalgpallis jättis mällu ausalt öeldes vaid negatiivseid mälestusi. Kui ausalt öelda, siis tegelikult polnudki nagu midagi hea. Vilets oli kõik - alates korraldusest, lõpetades mängude endaga. Tahes-tahtmata tekkis küsimus, et kas on üldse mõtet sellist turniiri korraldada ning kui ja, siis mida peaks üldse tegema, et sellest asja saaks? Võin juba ette väita, et selles kolumnis saavad sõimata praktiliselt kõik, kuigi tuleb sisse ka paar erandit.

Millest alustada? Võibolla siis Eesti Jalgpalli Liidust, mis oma nime küll eriti ei väärinud, sest kui seal üritada mingit infot saada, siis on segadust rohkem kui alguses. Alustagem pressiteatest, mis saadeti üle Eesti laiali ning ka jalgpallifännidele, kes tahtsid neid mänge vaatama tulla. Juhuslikult oli aga EJL ära unustanud selle, et mängule algusajad olid antud pressiteates Läti ning mitte Eesti aja järgi. Nagu teada on ühine aeg Eestil ja Leedul, samas kui Läti ja Soome on praegusel hetkel erinevas ajas. Võttes isegi arvesse seda, et äkki on kuskil Aafrikas tore komme anda pressiteateid oma naabrite ajas, siis oleks suhteliselt kena ikkagi alla kasvõi märkusena lisada, kelle asjas mingi asi antud on, isiklikult ei paku just tulevikus erilist huvi jahtida näiteks Hiina-Eesti seda kõige õigemat mänguaega. Täpselt sama käib ka piletihindade kohta, mille osas ei suutnud EJL päris mitmeid Eesti koondise toetajaid aidata ning pole vist erilist mõtet ka mainida mängupaikade teatamist. Iga normaalne inimene, kes on olnud kunagi Riias jalgpalli vaatamas teab kahte staadionit - Daugava ning Skonto. Kui aga mängud toimuvad mingitel toredatel ülikooli- ja kaubandusväljakutel, siis oleks info tegelikult täiesti teretulnud. Seda aga EJL ei kahjuks just eriti ei paku. Info jagamisest veel nii palju, et esimesele Eesti U-21-Läti U-21 mängule viisid meid kaks Riia Skonto fänni, kes märkasid kolme eestlast Daugava staadioni kõrval muru peal mängu ootamas.

Edasi liiguks siis korralduse juurde, mille osas tegelikult saab pähe kogu Läti jalgpalliliit ning Eesti oma vähemalt natukenegi kiita. Kui enne turniiri võis olla mingeidki kahtlusi, millise riigi jalgpallistruktuur üldises mõttes on kehvem, siis pärast turniiri polnud selles enam kahtlust. ELI-I võib sõimata küll selles, et nad ei suutnud infot anda, kuid samas tekkis Riias ka kahtlus, et kas üldse oli midagi, mida saanud fännidele näiteks edastada. Sest -puudusid reklaamid, puudus korralik info, puudus turvateenistus, puudus infostruktuur, puudus igasugune mõistmine mingi turniiri korraldamisest. Võibolla on kõige parem näide see, et kolmele mängule neljast (sest neljanda staadionit ei oleks ma suutnud konkreetselt leida ning seetõttu ei hakkand ka otsima) sain ma tasuta sisse Eesti Üliõpilaskaarti näidates. Kontroll missugune. Ega mul isiklikult midagi pileti ostmise vastu pole, kuid enne turniiri sai tehtud ka akrediteering kõigile Eesti mängudele, kuid Riiga jõudes ei teadnud kontrollid neist midagi ning nii sai siis oma kaarte vehitud (kes pressikaarte, kes üliõpilaspileteid). Tegelikult oleks suhteliselt koomiline olnud see, kui kõik 50 Eesti koondise toetajat, kes ka Riiga sõitsid oleksid enda omad kottidest välja otsinud ning need letti löönud. Siis oleks Balti turniir saanud kiidelda oma suure pressiarmeega.

Mis aga puutub turvateenistusse, siis sellest ei maksa vist üldse rääkida. Eestis on üks äärmus ning Riias teine. Kui Eesti turvamees on elukas, kes EI TOHI enda peaga mõelda ning peab 100% täitma käsku, mis talle antud on ning mitte mingisugust isetegevust ei tohi ta endale lubada - näiteks pidi karkudega noormees turnima umbes 5 cm. laiusel ribal, sest alla ta sealt tulla ei tohtinud (turvameestele oli selline käsk antud) (sic!) -, siis Läti turva on selline jobu, kes vahib 90 minutit mängu ning alles siis kui saab õllepurgiga vastu pead pöörab ennast ümber ja hakkab mölisema. Halvad variandid on mõlemad. Kumb on hullem - otsustage ise. Kas ajudeta käsutäitja, kes ei suuda piire vastavalt olukorrale nihutada, või pohhuistist jõhkard, kes alles pärast olukorra möödumist hakkab otsima süüdlast? Olgu Eesti omad nii hullud kui tahes, siis vähemalt jälgivad nad publikut nagu normaalsetes riikides kombeks on ega vahi enam mängu. Läti organiseerijad pole oma töötajaid selle tasemeni veel viia suutnud.

Korraldamisest veel nii palju, et kui kodumeeskonna mängu pannakse vilistama kolm kodukohtunikku, siis pole just teab mis raske eeldada lõpptulemust. Meelde tulevad lood vanast ajast, kus pidi kohtunikule altkäemaksu andma kasvõi selleks, et ta võõrsil mängivale meeskonna vastu penaltit ei määraks, sest koduvõistkond oli teda juba niigi teatud summaga rõõmustanud. Nii need väravad siis tulid ning mõnel korral ka tulemata jäid. Kohtunikud olid igatahes tasemel. Ausalt öeldes tekitab nördimust, kuid ei suudeta saada neutraalseid vilemehi kasvõi lähiriikidest - Venemaa, Soome, Rootsi jne Turniir on turniir ning olgu ta siis vähemalt aus. Seekordne polnud sedagi.

Läti-Eesti mängu puutumata (kus peategelane oli vahva vilemees) mõtlesin ka sellest, et mida peaks peale hakkama selle toreda koondisega, kes suutis fännidele vahva elamuse pakkuda. Pean silmas muidugi Eesti-Leedu mängu, mille lõpptulemuses ei saa küll süüdistada mitte kedagi peale koondist. Arno Pijpersi vabandused stiilis, et see polnud teab mis tähtis mäng - no ma palun. Peaks niigi selge olema, et IGA mäng on tähtis. Ükski korralik treener pole rahul kaotusega. Kõigele lisaks oli Leedu ju ka oma "parimas" koosseisus, võttes arvesse, et koondises oli vist suisa neli meest, kes oli paaris varasemas mängus algkoosseisu kuulunud. Tõsiselt tugev vastane. Koos vahetuspingile kuulunutega (taas eelmistes mängudes) ei saanud ka 11 koondise meest kokku, kuid ega see pea meie meeli morjendama. Leedu on ju teada tuntud suurjõud. Häbi.

Fännidest. Tore on muidugi see, et Eesti koondist oli sõitnud toetama terve bussitäis isikuid, keda assisteerisid veel ka autode või häälega tulnud. Ülimalt positiivne, kuid samas polnud tegemist just sellega, mille osas Eesti on varem kiita saanud. Kas tegemist on just mineviku ilustamisega, kuid vanasti tundusid toetajad olevat siiski toetajad, mitte noored, kes sõidavad väikesele välisreisile selleks, et vanemate silme alt ära saades end purju juua ning siis igasuguste lollustega tegeleda. Pole kogu selle aja vältel, kui olen Eesti koondisega kaasa sõitnud näinud nii palju politseid kui seekord. Eesti fänn on maailmas tuntud kui sõbralik olend, kes käib mängudel, et jalgpalli nautida - nüüd aga kahtlen selles definitsioonis ikka väga kõvasti. Kui mängu ajal mõned tüübid magavad tänu tarvitatud alkoholine ning osad pistetakse pokri või kui mõni otsustab plekkpurke või muud prahti väljakule lennutada või siis hoopistükkis kellegagi tüli normina hakata või solvanguid pilduda - selline käitumine ei vääri mitte mingisugust kiitust. Ning kiitust ta minu poolt ei saagi. Võibolla oli tegemist sellega, et sõidul oli kaasas väga palju uusi toetajaid, kellel puuduvad veel kogemused ning arusaamad sellest, kuidas peaks mängudel käituma, kuid samas ei olnud ka vanemad fännid neile mingisuguseks eeskujuks, pigem vastupidi - ja sellest on kahju. Samas peab nentima, et Balti turniiril oli ka väga palju tulihingelisi toetajaid, kelle nägemine oli väga rõõmustav.

Kokkuvõtteks - Balti turniiri näol oli tegemist tegelikult väga huvitava üritusega, millele on kindlasti võimalik asjatundlike ning pühendunud inimeste abiga hing sisse puhuda. Kuigi mängud ja korraldus Riias ei vääri kommentaare, on lootus siiski olemas. Järgmise turniirini jääb nüüd juba alla kahe aasta. Selle aja jooksul tasuks juba mõtlema hakata, et kus ja kuidas tuleks turniiri korraldama hakata. Jalgpalliliidud peaksid tihendama koostööd, et kõrvaldada need kitsaskohad, mis tekkisid. Fännid peaksid tihendama omavahelisis (nii Eestis kui välismaal) sidemeid ning loodetavasti jätkub ka jalgpalli populaarsuse kasv. Ning võibolla muutub lõpuks Balti turniir kõigile kolmele maale teatavaks prioriteediks, kus vastase alistamine oleks ülimagus ning enam ei tulla mängima pooliku koosseisu või võitlusmoraalita. Loodame, sest sellisel kujul nagu praegi ei oma võistlus mitte mingisugust mõtet.