Mullu peatreeneri Roman Kožuhhovski käe all mitmes plaanis uutmoodi tegutsema hakanud Kuressaare meeskond pidi kõrgliigasse püsimajäämiseks küll taas üleminekumängudel pingutama, ent eelmisel aastal tehtud töö vilja loodetakse lõikama hakata tänavu. Kui muus osas on Saaremaa esiklubi plaanid ootuspärased, siis ühes osas ka veidi üllatavad. Nimelt on Kuressaarel tänavuseks muude eesmärkide seas üks, mis nende mänguvorme vaadates tundub esimese hooga veider: näha natuke vähem kollast värvi.

Suurem osa igapäevasest treeningtööst koondati pealinna juba tunamullu, kui hooaja lõpus võttis meeskonna juhendamise üle Dmitrijs Kalašnikovs. Teda mullu asendanud Kožuhhovski käe all treenis paljuski saarlastest koosnev Kuressaare ka eelmisel aastal Tallinnas ning selles osas pole midagi muutunud - paljuski Eesti riigi regionaalpoliitilistest paratamatustest tulenevate põhjustel jätkatakse nii ka tänavu. Teisalt annab see võimaluse stabiilseks treeningprotsessiks, millest varem puudust tunti.

"Stabiilsus saigi toona eesmärgiks võetud ja kui mullu sisuliselt lõime uue meeskonna vundamendi, siis sel aastal tahaks maja kõrgemaks ehitada," sõnastab Kuressaare klubi president Priit Penu sihi tabavalt. "Seega ei saa meie eesmärk olla ainult meistriliigasse püsima jäämine. Eesmärk on nüüd ka kuuenda-seitsmenda koha heitlusesse sekkuda. Tean, et treener püstitas tegelikult sellise eesmärgi juba mullu, aga mõned mehed ilmselgelt ei uskunud veel, et see on võimalik. Arvan, et nüüdseks usuvad."

Ehkki Soccernet.ee vestles keskkaitsja Märten Pajunurme ja peatreener Kožuhhovskiga eelvaate tarvis eraldi, rõhutavad mõlemad nagu ühest suust Kuressaare peamise trumbina ühtsust ja meeskonnavaimu. "Viimane on meie suurim tugevus. Kohe kindlasti. Sellega oleme alati silma paistnud. Mulle meeldib, kuidas meeskond reageerib ühiselt raskustele ja mõistab, et ainult ühine töö tagab soovitud tulemuse," on Kožuhhovski veendunud.

Kõrgliigas on mängitud järgemööda viimasel kolmel hooajal ning alati lõpetatud üheksandana, mis on tähendanud närveldamist üleminekumängudel. Kuressaare lõpetas mulluse aasta kõigist kõrgliigakonkurentidest kõige hiljem, alles detsembri keskel, ja ehkki Esiliiga teine klubi Maardu pandi kahe mängu kokkuvõttes veenvalt selili, on selge, et iga-aastaselt ei soovi keegi samasugust närvide mängu kogeda. Mille arvelt saaks Kuressaare aga teha sammu edasi? 

"Tahaksin eeskätt juhtida tähelepanu sellele, et kõigil meie mängijatel on ajaga välja arenenud sisemised ambitsioonid. Minu silmis ongi väga tähtis, et mängija peab ise tundma endas soovi sammu edasi astuda," rõhutab Kožuhhovski vana tõde, et tervik moodustub üksikustest osadest. "Muidugi peame seda tegema tasa ja targu, sest nagu öeldakse – mida suuremaks kasvab tahtmine, seda rohkem võib ette tulla ka pettumusi. Seetõttu peame liikuma samm-sammult. Igaks mänguks tuleb seada kindlad eesmärgid. Usun, et siis toimub ka areng."

Vanad kogemused, mõned uued näod

Mullune algne pisimure vene keelt rääkiva ukrainlasest peatreeneri ja valdavalt eestikeelsete mängijate ühele lainele jõudmise pärast osutus juba hooaja käigus asjatuks ning on tänaseks ammu ajalugu. “Mehed saavad ideedest aru ja saame juba järgmistele nüanssidele keskenduda. Treener ei pea meile enam iga päev oma põhimõtteid rääkima, vaid saame juba rohkem detailidesse minna. Mängijad on kõik tuttavad, teame üksteist. Niimoodi on väga lihtne kolm-neli uut venda meeskonda sisse sulandada," nendib Pajunurm.

Neid uusi, keda sulatada, ongi talvel hoolega juurde otsitud. Mullu Kuressaare ridades põhiraskust kandnud meestest kaks riputasid eri põhjustel ja eeldatavasti ka eri ajaks saapad varna - Sören Kaldma otsustas pühenduda vigastuste väljaravimisel ja alles seejärel naasta, Elari Valmas lõpetas aga jaanuarikuise karikamänguga tipptasemel karjääri ning jätkab lisaks palgatöö tegemisele ka juhatuse liikmena klubi vedamist. Kolmandaks märkimisväärseks lahkujaks on Florast laenul olnud Daniel Tuhkanen, keda näeb tänavu Premium liigas juba Viljandi Tuleviku särgis.

Täiendusi on seevastu toodud just sinna, kust eelmisel hooajal king kõige rohkem pigistas. Üleminekumängudel käis Kuressaare lõpuks vaid kahe varumehega, isegi hooajalõpu tähtsaid kohtumisi tuli pidada vaid nelja-viie varumehe toel. Tänavune pink peaks eelduste kohaselt olema märkimisväärselt pikem ja pakkuma algkoosseisule nii sportlikku konkurentsi kui ka vajadusel puhkust.

"Sügavusest jäi eelmisel hooajal selgelt puudu, seega panime need kohad paberile, kus tundsime, et vaja juurde panna. Tegime selle, mida võimalused lubasid ja mida kitsaskohtadena nägime," ütleb Penu, kelle sõnul on meeskond õnnestunud pea täielikult vastavalt juhtkonna ja peatreeneri soovidele komplekteerida. "Senine treeningprotsess on näidanud, et kõik tulijad ei ole ehk kohe 90 minuti mehed. Aga kõik nad on võimelised seda olema."

Ühe esimese käiguna kindlustati nelja mulluse laenumehe ehk Tanel Neubaueri, Sten Penzevi, hooaja lõpus aina paremase vormi läinud äärekaitsja Michael Schjönning-Larseni ning suvel Saksamaalt Florasse naasnud ja Kuressaarde laenule tulnud Mattias Männilaane jätkamine. Männilaan jõudis hooaja teises pooles 14 mänguga olla osaline kuues tabamuses.

Samuti on põlvevigastusest paranenud Otto-Robert Lipp, kelle mullune hooaeg jäi trauma tõttu vaid viie mängu pikkuseks. Hooaja ettevalmistuse käigus on Lipp siiski ainus põhimees, kes pole seni veel saanud minutikski väljakul käia, sest tema taastumisprotsess võtab veel aega ning sellega ei soovita kiirustada.

Palju mehi, kelle sünniaasta algab kahega

Üks olulisemaid täiendusi toodi väravasuule, kus mullu pidi Magnus Karofeldi puudumisel kohati taas kindad kätte tõmbama iginoor Roland Kütt. Nüüd on lisaks Karofeldile olemas ka Florast laenule toodud Kristen Lapa, kes läbib küll hetkel kaitseväeteenistust, ent on saanud ka hooaja ettevalmistuse jooksul mitmel puhul mängudel käia ning loodab sama teha edaspidigi.

Sarnaselt 20-aastasele Lapale on ka kõik ülejäänud uued näod noored. Mulluse hooaja lõppedes Esiliigasse langenud Tallinna Kalevist on Kuressaarde üle tulnud keskkaitsja Markus Allast, kel kõrgliigakogemust juba ligi poolesaja kohtumise jagu. Nagu juba tavaks saanud, avaneb Kuressaare särgis võimalus kõrgliigas esimesi samme teha mitmel Flora duubelmeeskonna mängijal, seekord on oma šansi saanud poolkaitsjad Artjom Jermatšenko ja Aleksander Iljin.

Mõlemad on kahel viimasel hooajal säranud Esiliigas: 18-aastane Iljin on selle aja jooksul esindanud Flora duublit 58 mängus ja löönud 21 väravat, aasta vanemal Jermatšenkol on kirjas 56 mängu ja 18 tabamust. Florast on endale saadud ka 19-aastane Ralf-Sander Suvinõmm, kel mulluse hooaja teisest poolest Kalevi särgis kirjas juba kuus Premium liiga mängu. Kõik viis uut tulijat on saanud mänge kirja ka Eesti noortekoondistes.

Kui võtta arvesse, et lisaks nimetatud viisikule algab veel koguni seitsme Kuressaare esindusmeeskonna mängija sünniaasta numbriga kaks, on selge, et keegi peab nooruse uljust ka kogemustega tasakaalus hoidma. Kuressaare raudvara hulka kuuluvad mehed on ühtlasi samad, kelle peatreener Kožuhhovski toob välja eeldatavate liidritena, lisades sinna siiski veel paar nooremat nime.

"Pajunurm, Sander Seeman ja Rauno Tutk. Muidugi on liider ka Sander Laht. Aga loodan väga, et kerkib esile veel keegi, kes vastutuse enda õlule võtab. Ootan näiteks väga, et Mairo Miil suudab seda teha. Miks mitte ka Oliver Rass," avaldab Kožuhhovski lootust.

Eelmist hooaega kaptenina alustanud Pajunurm soovitas peatreenerile ühel hetkel ise, et paela võiks üle anda Seemanile, kes kujunes mullu aina selgemini Kuressaare edu trumbiks - kaitsva poolkaitsja tegutsemine väljakul võis kohati küll silmapaistmatuna tunduda, ent tema puudumist oli alati seda teravamalt märgata.

"Eelmise aasta lõpus tundsin ise, et Seeman sobiks paremini. Treener oli ka nõus," selgitab Pajunurm. "Nüüd ongi nii, et Seeman on põhikapten. Kui teda ei ole, olen mina ja kui mind ka ei ole, siis on Tutk. Aga meil ongi ju meeskonnas viis-kuus kogenud meest ja liidrit. Valmas on küll sel aastal puudu, aga eks siis peavad teised asju juhtima. Ega ei olegi tegelikult tähtis, kelle käe peal mängupäeval pael on – tähtsam on olla igapäevaselt protsessis ning aidata treenereid," rõhutab ta.

Talvepuhkust said Kuressaare mängijad kuu aja jagu, sest treeningutega alustati uuesti 11. jaanuaril. Juba kaks nädalat hiljem tuli pidada karikakohtumine Floraga, kus soosik oma võttis, ent Kuressaare sai sealt kätte väärtusliku treeningmängu. Veel on talvekuudel jõutud mõõtu võtta Narva Transilt, Tallinna Legionilt ja Kaljult - kahe esimesega saadi kirja vastavalt napp kaotus ja viik, suurt 1:5 allajäämist viimasele ei maksa aga üle tähtsustada, sest saarlastel sai tolles kohtumises vähem mänguaega või puudus sootuks hulk põhimehi.

Sügisesed probleemid löögivõimelise koosseisu kokkusaamisega ei ole Kuressaaret seega talvekuudel kimbutanud. "Otse vastupidi, praegu on kõik heas toonuses," sõnab Kožuhhovski. "Ka kõik need, kes olid vahepeal pisivigastustega hädas, on nüüd tagasi treeningutel. Üldiselt võib öelda, et meil läks päris hästi, sest oleme üks neist meeskondadest, kellel ei jäänud ükski mängija ettevalmistusprotsessist ootamatult eemale. Kui mõelda, et suurim mure oli see, et pidime viimase kontrollkohtumise pidama Tallinna Kalevi asemel Flora U21 vastu, siis on ju kõik väga hästi. Jäänud on veel umbes-täpselt kaks nädalat ja oleme suures plaanis seal, kus tahame olla."

Mullu kummitas Kuressaaret kaks muret: ühte oli liiga palju, teist vahepeal liiga vähe. Jutt käib mõistagi kollastest kaartidest ja võitude nappusest, sest Kuressaare "kuiv suvi" on kiirelt juba omamoodi legendiks muutunud. 2019. aastal püsiti võiduta maist septembrini ehk 17 mängu jagu, mullune juulis alanud rivi venis veel ühe mängu võrra pikemaks ja lõppes alles novembris.

Kollased maksid kurjalt kätte

Pajunurme sõnul mõõn meeskonnale kõrvade vahele ei pugenud, sest mängupildil polnud tegelikult viga. "Riietusruumis ja treeningutel käis töö ikka samamoodi edasi. Usun küll, et sel aastal saab see imelik seeria läbi. Vahepeal oli lihtsalt väga raske kalender ja tegime palju viike, seejuures nii mõnegi tugeva vastase nagu Kalju ja Levadiaga," meenutab Pajunurm. Tõepoolest: kuigi võiduta jäi Kuressaare 18 järjestikuses liigamängus, saadi neist kaheksas viigipunkt kätte. Kalju vastu oldi seejuures võidus kinni kuuenda üleminutini, alles siis suutsid külalised viigistada.

Märksa valusamalt maksis Kuressaarele kätte varasemast intensiivsem mäng, mida Kožuhhovski meeskonnalt nõudis. Pilk statistikasse kinnitab, et Kuressaare mehed korjasid mullu põhihooaja 30 mänguga 87 kollast kaarti, sealhulgas neli meest kahekohalise arvu. Täpselt sama palju ehk neli mängijat jõudis kümne hoiatuskaardini ülejäänud üheksa Premium liiga klubi peale kokku.

See tähendas, et pahatihti pidi niigi lühikesevõitu pingiga Kuressaare hakkama saama ühe või koguni mitme põhimängijata. Markantseima näitena jäid oktoobrikuisest ülitähtsast kohtumisest Tallinna Kaleviga kaartide tõttu eemale nii Seeman, Silver Alex Kelder, Joonas Soomre kui ka Rasmus Saar ning saadud 0:1 kaotus oleks saarlastele hooaja lõppedes äärepealt väga kalliks maksma läinud.

"Läheme kindlasti ka tänavu väga agressiivse pressinguga peale, aga üht-teist peame selles osas parandama. Kollaseid kaarte ei ole plaanis sel aastal nii palju korjata, eelmisel aastal läks mõne faktori koosmõjul natuke liiaks," lubab ka Pajunurm muigega.

Kui Penu ootab klubilt kolme viimase hooaja üheksandate kohtade jada lõppu, siis Kožuhhovski läheneb eesmärkidele veidi filosoofilisemalt. "Minu kogemus on näidanud, et Premium liigas tuleb püstitada eesmärk igaks mänguks. Tean, et see kõlab veidi banaalselt, aga minu arust on nii ainuvõimalik," sõnab ta. "Muude eesmärkide väljaütlemisest meeldib mulle pigem hoiduda – tulemus kujuneb välja siis, kui hooaja lõpus kõigi mängude summa kokku liidame."

Pajunurmgi soovib enda sõnutsi ennustamisest võimalusel alati pigem hoiduda, küll aga on nii tal kui ka Kožuhhovskil sama arvamus hooaja suursoosiku kohta. "Arvestades, kui palju teised on täiendusi teinud, on neil alati raske, kes toovad poole meeskonna jagu uusi mehi. Arvan, et läheb kõvemaks võitluseks Flora ja Paide vahel. Loodetavasti suudame ise all otsas ülemiste vahel kaarte segada ja tuleb lõpuni välja põnev hooaeg – all põnev, tipus põnev ja keskel põnev. Et tuleks läbi aegade tasavägiseim meistriliiga hooaeg!" loodab ta.

"Olen jälginud põnevusega kõikide klubide komplekteerimist ja mul on hea meel, et liigasse on naasnud mitu kõrge tasemega mängijat. Ka tabelid tippklubid on teinud huvitavaid täiendusi, see viib liigat edasi," märgib Kožuhhovski alustuseks. 

"Mulle isiklikult sümpatiseerivad paljud meeskonnad, ent see, kuidas töötab Flora treeneritetiim, on väga meeldiv. On näha, et seal on üles ehitatud selged mehhanismid, treenerid annavad üksteisele tuge. Siin lööb jällegi välja see meeskondlikkus, mida hindan ka meie meeskonna puhul," rõhutab ta. "Jürgen Henn elab jalgpallile, ka meie isiklikud kokkupuuted on olnud väga meeldivad ja seetõttu hoian talle pöialt. Aga kogu treeneritetiim teeb väga palju tööd. Usun just seetõttu, et Flora kaitseb tiitlit."

Penu toob aga välja veel ühe aspekti. "Meie oleme saanud nii mõnegi teisega võrreldes okeilt treenida, aga ma ei taha seda eradi eelisena välja tuua. Näen küll treeneriga igapäevaselt suheldes, et ta on rahul. Muidugi on alati paljus juurde panna ja muidugi ei tea, mis olukord on nädala-kahe pärast. Võib arvata, et koroonaviirus paneb pitseri nii ettevalmistusele kui ka hooajale, seetõttu on äärmiselt oluline mitte ainult see, kuidas mängijad suhtuvad treeningutesse, aga ka see, kuidas nad suudavad end igapäevaelus hoida," märgib klubi president.

Meeskonna staar - Sander Laht

Juba mullu kirjutasime samas rubriigis, et Laht on mees, kellest võib suuresti sõltuda Kuressaare meeskonna emotsioon. Mulluse hooaja lõpus oma väravalöömissaapad kuhugi kaotanud Laht on kontrollmängude põhjal otsustades need taas kapinurgast üles leidnud.

Tänavugi on just tema see, kellelt Kuressaare ootab mõnd ristnurgas maanduvat karistuslööki või ootamatut söötu, mis mängule värvi lisaks. Iga võistkond vajab oma kunstnikku ning peaasjalikult tublidest töömeestest koosnevas Kuressaares on just Laht see, kes hoolitseb ebatraditsiooniliste lahenduste eest, mis lisaks efektiivsusele ka silmailu pakuvad.

Kellel silma peal hoida?  Mattias Männilaan

Arvestades, et Otto-Robert Lipp ei pruugi täit mänguvormi saavutada ja väljakule naasta enne kui kuu-paar pärast hooaja algust ning ka Joonas Soomre läbib hooaja esimeses poole endiselt kaitseväes ajateenistust ega pruugi alati kõikidele mängudele pääseda, on Kuressaare jaoks ääretult oluline, et Männilaan end kiirelt käima saaks. Ründajatüübilt Kuressaarele sobiv Männilaan vajab aga eduks ka piisavalt teravaid kaaslasi, kellele palli jagada, sest üksipäini jäädes võib tal ründeliinis elu keeruliseks minna. Sestap peavad eelkõige Sander Laht, aga miks mitte ka noored Iljin jaJermatšenko suutma Männilaant äärtelt ja keskväljalt toetada.

Suurim küsimärk - kuidas peatreener kahes ametis hakkama saab?

Kožuhhovski nimetati aasta alguses ka Eesti U21 koondise peatreeneriks. Iseenesest on selline käik võrdlemisi loogiline - ukrainlane on nii Nõmme Kaljus kui ka nüüd Kuressaaret tüürides mängu üles ehitanud kaitsetööst lähtuvalt ning senise põhjal võib üsna kindlalt öelda, et samamoodi peab tegutsema ka Eesti koondis. Teiseks on Kuressaare noorte mängijate seas päris palju U21-koondise kandidaate.

Kuressaare mängijad näevad aga tõenäoliselt just sügisel üsna paratamatult mingite perioodide jooksul oma peatreenerit vähem, sest augustis EM-valiksarja alustav Eesti U21 peab nii septembris, oktoobris kui ka novembris kaks valikmängu. Muidugi on koondisepausid liigamängudest lahku löödud ning Kožuhhovskit alati valmis asendama abitreener Jan Važinski, kes tunneb meeskonda ja keda tunneb meeskond läbi-lõhki, kuid väikese ohuküsimärgi võib antud teema puhul siiski õhku kirjutada. 

FC Kuressaare
Peatreener: Roman Kožuhhovski
Abitreener: Jan Važinski
Kapten: Sander Seeman
Abikaptenid: Märten Pajunurm, Rauno Tutk
EJL-i stipendiaadid: Artjom Jermatšenko, Andero Kivi, Marcus Puust
Eelarve: 350 000 eurot (kogu klubi), esindusmeeskond sellest umbes 200 000 eurot
Koduväljakud: Kuressaare linnastaadion ja Kuressaare kunstmurustaadion
Meeskonna värvid: kollane
Duubelvõistkond: FC Kuressaare II (II liiga lõuna/lääne piirkond)
Koduleht: fckuressaare.ee
Esimene mäng (ühtlasi esimene Soccernet.ee telemäng): 6. märtsil kell 16.00 vs. Tallinna FCI Levadia (Sportland Arenal)

Esialgne koosseis: 

Eeldatav algkoosseis*:

* sõltub paljuski sellest, kui palju hooaja esimeses pooles kaitseväeteenistust läbivad Kristen Lapa, Joonas Soomre ja Mairo Miil saavad meeskonda selle aja jooksul aidata

Talvised koosseisumuudatused:

Sisse:

Markus Allast (kaitsja, Kalevist) liitus klubiga.
Aleksander Iljin (poolkaitsja, Flora U21-st) liitus klubiga.
Artjom Jermatšenko (poolkaitsja, Flora U21-st) liitus klubiga.
Kristen Lapa (väravavaht, Florast) liitus klubiga.
Ralf-Sander Suvinõmm (kaitsja, Flora U21-st) liitus klubiga.

Välja:

Sören Kaldma (kaitsja) otsustas teha jalgpallist pausi.
Daniel Tuhkanen (poolkaitsja) laenuleping Florast lõppes ja ta liitus Tulevikuga.
Elari Valmas (poolkaitsja) lõpetas jaanuaris.

Hooajaeelsed mängud:

31.01. FC Kuressaare - Narva Trans (PL) 0:1
07.02. Tallinna JK Legion (PL) - FC Kuressaare 2:2 (Laht, Pajunurm)
16.02. Nõmme Kalju FC (PL) - FC Kuressaare 5:1 (Jermatšenko)
19.02. FC Kuressaare - FC Flora U21 (EL) 6:2 (Pajunurm 2, Männilaan 2, Tutk, ov)

Võit; viik; kaotus.
PL - Premium liiga; EL - Esiliiga.