Ära ütle Rayo Vallecano fännile, et tema klubi on Madridi kolmas meeskond. Ta pahandab. Mis pagana Madrid. Tema klubi on Vallecase esimene ja ainus meeskond. Ja ta pääses äsja väljalangemistsoonist.

Noor mees astus lennukisse ja kadus seejärel koos piloodiga jäljetult. Ühel hetkel nad olid ja teisel enam mitte. Niisama lihtsalt.

Kui Emiliano Sala perekond teatas, et ühisrahastamise toel on kogutud üle 300 000 euro ja otsingud tormisel La Manche'il võivad jätkuda, jagus uudiste all kommentaare küll ja veel. Mõned neist anusid mitte kaotada lootust, mõned lubasid pingutusi toetada palvetega. Mõned ei näinud raha raiskamisel mõtet, sest jäises meres ei saanud ju keegi pärast nõnda pikka aega enam elus olla. Viimaste inimeste üle saab lihtsalt rõõmu tunda. Ratsionaalsed kommentaarid, saadetud pea, mitte südamega, näitavad, et nende kirjutaja pole kunagi pidanud samas olukorras olema. Muidu teaksid nad, et teadmatus on kõige karmim karistus. Armastatu kadumine tähendab, et kuni pole kindlaid tõendeid - nägu, sõrmejälg, hammas metalltaldrikul -, jääb lootus püsima.

Järgmine uudis rääkis sellest, kuidas inimesed on igal õhtul pärast lennuki radarilt kadumist Nantes'i staadioni juurde lilli ja Sala pilte toonud. Sellegi nupu all oli üks silmatorkav grupp kommentaare; erineva sõnastusega, kuid ühemõttelised, mitmed kirjutatud mornide inimeste poolt, kelle profiilipilti kaunistas Cardiff City sinilind: miks on prantslased kurvad, kui Walesi klubi jaoks rekordiline üleminekutasu oli ilmselt juba Nantes'i pangaarvele laekunud? Ma ei saanud neid sõnu tükk aega peast. 28 aastat mälestusi, pojaks ja vennaks olemist; 28 aastat inimelu taandus nende jaoks rahatähtedeks, mis lumena merre hõljusid. Justkui polekski kadunud keegi lihast ja luust. Justkui polekski teda mõtet meenutada, sest ta oli ju klubist juba lahkunud.

Igal Vallecase staadionil toimuval mängul lehvib lipp kirjaga "kui me iial ei unusta, ei saa keegi olla surnud".

Nõnda mälestavad Hispaania kõrgliigaklubi Rayo Vallecano poolehoidjad teiste seas 1990ndate alguses meeskonda esindanud nigeerlasest väravavahti Wilfred Agbonavbaret. Ainult oma oskustega ei paistaks Willy Madridi kuulsusrikaste puurilukkude nimistus eriliselt silma. Ühes mängus Albacete vastu sooritas ta löögi tõrjumiseks võimsa pantrihüppe, aga lõi pea vastu posti ära. Silmapilk hiljem oli ta püsti, nagu poleks midagi juhtunud ja näitas universaalse pöidlaliigutusega pingi poole, et kõik on korras. Järgmisel rünnakul maandus Albacete kauglöök tema selja taga. Agbonavbarel oli tegelikult peapõrutus ja tema poole lennanud palli mees lihtsalt ei näinudki.

Iga teine mängija oleks sellise intsidendi peale liistule tõmmatud. Aga mitte Willy. See oli mees, kes sõitis oma viisteist aastat vana, koliseva Mercedesega Vallecase supermarketisse ja ostis viiskümmend paari jalanõusid, et need koju Nigeeriasse saata. See oli mees, kes lõi ühes mängus kõrget palli jahtides rusikaga oma kaptenil kulmu veriseks ja vabandas ülejäänud poolaja jooksul nii palju kordi, et kapten pidi talle rahustuseks käed ümber panema. Mees, kes sõitis tihti Vallecano mängudele metroos koos klubi fännidega; mees, kes jäi pärast karjääri lõppu Madridi ja töötas ilma valehäbita Barajase lennujaamas pagasivedajana.

A working class hero is something to be, laulab John Lennon (minuealiste jaoks ka Green Day). See on sarkastiline rida loos, mis siunab inimesi rõhuvat nõiaringilikku süsteemi. Aga Vallecase inimeste jaoks oligi Agbonavbare töölisklassi kangelane. Keegi, kellele alt üles vaadata. Kui Agbonavbare eksis, nagu ta tegi Albacetegi vastu, tuli teda toetada. Wilfred Agbonavbare on Rayo.

Ka Michel Angel Sanchez Munoz on Rayo. Ta on Vallecase poeg, Rayo Vallecano kasvandik. 363 liigamängu ja kuus aastat pärast saabaste varna riputamist on Michelist saanud oma barrio - naabruskonna - klubi peatreener. See on au, mis võib ohje haarates käe värisema panna. Michel tegi seda 2017. aasta veebruaris, ajal, mil Rayo võitles esiliigasse püsimajäämise nimel. Topeltkeeruline. Nii Hispaania esiliigat kui ka kolmandat divisjoni Segunda B-d tuntakse hüüdnimega "kaev", sest sinna kukkuda on kerge, aga välja ronida peaaegu võimatu. Tase on lihtsalt niivõrd ühtlane. 2017. aasta kevadel lõpetas Rayo 12. kohal; viimasena ehk kuuendana play-off'i pääsenud Huescat ja esimesena ehk 18. väljalangemistsoonist pääsenud Alcorconi jäi lahutama ainult 13 punkti. Järgmisel hooajal juhtis Michel Rayo juba esiliiga võitjatena tagasi La Ligasse.

Rayo peatreeneritel on kasutada salarelv: vastasmeeskonnad unustavad Vallecase staadionile tulles mängimise. See on ainult pooleldi naljatledes öeldud. Vallecase õhus on midagi; mingi eriline aura, mis muudab mängupäeva sürreaalseks kogemuseks. Siin, vaevalt viis kilomeetrit Madridi Puerta del Solist eemal, ollakse justkui teises maailmas. Aasta enne Micheli saabumist Boca Juniorsist Rayos laenul olnud Franco Cristaldo ütles, et Rayo on väike tükike Argentinat Madridi südames. Rayo punane välgunoolgi on austusavaldus River Plate'i La Maquina'le. Pep Guardiola rääkis Marti Perarnaule raamatus "Pep Confidential", et tema treenerikarjääri templina saatva juego de posicion'i mängimise jaoks on maailmas piisavalt mune ainult kolmel võistkonnal: Barcelonal, Müncheni Bayernil ja Rayo Vallecanol. 2008. aasta 7. maist 2013. aasta 21. septembrini hoidis Barcelona vastasest enam palli kolmesajas järjestikuses mängus, kuni Vallecasel võitis vähemasti selle duelli Rayo.

Oi, kuidas Barcelonal oli probleeme nüüdki. Ükski meeskond ei saa end Vallecasel kunagi mugavalt tunda. "Siin on eriline," võttis Ernesto Valverde lühidalt kokku. Barcelona sõitis Rayole külla kolmandal novembril, teades, et viimasest seitsmest liigamängust oli Rayo kaotanud neli ja viigistanud kolm, et nende eelmine võit pärines 14. septembrist ja seegi punase laterna Huesca üle. Seekord kontrollis palli Barcelona, aga 57. minutil viis Alvaro Garcia võõrustajad 2:1 juhtima. Rayo lõpetas mängu 11 pealelöögiga Barcelona üheksa vastu. Viimased kaks olid tapvad. Ousmane Dembele viigistas 87. minutil, kolm minutit hiljem tõi Luis Suarez katalaanidele kolm punkti. Rayo oli nii lähedal. Selline võit võinuks hooaja jaoks mõjuda kui defibrillaator, aga nüüd loopis Michel väljaku ääres pudelit ja tagus hiljem pressikonverentsil rusikaga lauda: "See teeb haiget, aga ma tahangi, et see haiget teeks. Las teeb." Bukanerod, Rayo kõige tulihingelisemad toetajad, ei lõpetanud laulmist. Kaotus ei teinud nende päeva nukramaks.

Wilfred Agbonavbare ja Michel liitusid Rayo Vallecanoga ajal, mil kõik suuremad Hispaania klubid hakkasid lootusrikkalt kiikama piiri taha, lootuses oma brändiga tungida rahvusvahelistele turgudele. Ainult Hispaaniast oli jäänud väheks. Samal ajal, kui tema Madridi vennad olid selga pannud pintsaku ja ette sidunud lipsu, põrnitses teksatagis Rayo neid altkulmu ja kustutas saapatallaga suitsukoni. Vallecas on omamoodi. See linnaosa asub kohe teisel pool Hispaania pealinna keskust perifeeriast lahutavat M30 ringteed, ehk on tuksuvale südamele oluliselt lähemal kui mõnikord möönates Madridi klubideks loetavad Getafe, Leganes ja Alcorcon. Aga elukvaliteet on siin oluliselt madalam. Vallecas otsustas ammu, et ei kavatse gentrifikatsiooni ja muu sellise juraga kaasa minna. Rayo Vallecano on Hispaania viimane tõeline barrio-klubi, oma kogukonna hing ja südametunnistus.

Kui Rayoga liitub uus mängija, viivad Bukanerod ta Vallecases ringkäigule. Uus mängija näeb näotut rajooni, kus neljakorruselised oranži-hallisegused kortermajad on kinni neljakorruselistes oranži-hallisegustes kortermajades. Ta näeb pisikestele rõdudele tõmmatud pesunööre, veel pisemaid aknaid, paljud neist määrdunud ja pragunenud raamidega. Ta näeb linnaosa, mis on rajatud 40-50 aasta eest sinna saabunud migrantide raske tööga. Ta näeb Vallecase staadionit, mille põhjapoolne külg on Payaso Foto tänavalt vaadates trööstitu, kohatu isegi Hispaania kolmanda divisjoni jaoks. See kõik on tähtis, sest Rayoga liitudes allkirjastab mängija lisaks lepingule veel teisegi, nähtamatu lubaduse.

2014. aasta novembris, poolteist aastat enne seda, kui Rayo viimast korda esiliigasse kukkus ja meeskonna toetajad saatsid mängijad suvepuhkusele plakatiga "kui te tahate lahkuda, saadame teid ukseni, sest me vajame väljakul 11 fänni", jõudis Rayo maailma meediasse ühe omapärase loo tõttu. 85-aastane Carmen Martinez Ayuso oli elanud samas Vallecase korteris viimased 50 aastat, aga nüüd kasutas tema poeg korterit laenutagatiseks, jäi hätta ja pank tõstis vanaproua välja. See ei olnud uudne probleem. Sunniviisilised väljatõstmised on kümnendi eest Hispaaniat rabanud majanduskriisi ühed mürgisemad viljad. Tänaselgi päeval jääb Hispaanias iga kümne minuti tagant keegi oma kodust ilma. Martinez Ayusol vedas, sest tema muret nägid õiged inimesed.

"Me teame, et sarnaseid lugusid on palju," rääkis toonane Rayo peatreener Paco Jemez meediale. "Me peame seda daami aitama, et ta saaks väärikalt elada ja ei peaks end üksikuna tundma. Olen uhke, et saame teda toetada. Tahaksime abistada kõiki inimesi, aga see on võimatu. Teeme seda, mis on meie võimuses." Jemez, klubi kapten Roberto Trashorras ja teisedki mängijad võtsid osa Vallecases toimunud protestimarsist ning kogusid piisavalt raha, et Martinez Ayusole uus elupaik leida. Järgmisel kodumängul tõmbasid Bukanerod üles plakati kirjaga "los desahucios de un estado enfermo, la solidaridad de un barrio obrero", "haige riigi väljatõstmised, töölisklassi naabruskonna solidaarsus". Martinez Ayuso lapselaps ootas kohtumise järel mängijaid, et neile teo eest tänu avaldada. "Selle jaoks me olemas olemegi," vastas äärekaitsja Tito.

Tulemuste mõttes ei oodata Rayolt kunagi palju, sest millegi suure saavutamiseks ei ole lihtsalt vahendeid. 2013. aasta kevadel lõpetas klubi La Liga hooaja kaheksandal kohal, vaatamata sellele, et nende aastaeelarve oli napilt 16 miljonit eurot. Barcelona ja Madridi Real kombineerisid samal ajal arvu napilt miljardi euro alla. Kaks aastat varem oli Rayo majanduslik olukord nii kehv, et bussiga Real Sociedadile külla sõites küsis toonane peatreener Jose Ramon Sandoval juhilt, miks nad hiljaks jäävad, ja sai vastuseks, et klubi juhatus oli tal käskinud tolliteede vältimiseks neist ümber sõita. Mängijad, kes polnud seitse kuud palka saanud, andsid esimesed uue omaniku käest tulnud tšekid klubi kokkadele, koristajatele ja valvuritele. Raskel ajal peab kõigile ühtlaselt jätkuma.

Wilfred Agbonavbare suri 2015. aasta alguses vähki. Kui selgus, et Rayo Willyl ei ole enam kaua jäänud, korjas klubi koos fännidega Vallecases piisavalt raha, et tema kolm last lennutada Lagosest Madridi isaga hüvasti jätma. Oma panuse andis ka Carmen Martinez Ayuso, kellel oli tema heaks kogutud summast veidi ülegi jäänud. Mida oleks Emiliano Sala perekonna ühisrahastuskampaania ja Nantes'i fännide käitumise peale kulmu kortsutanud nüüd öelnud? Et see oli mõttetu žest, sest Agbonavbare oli ju nagunii suremas? On asju, mida numbrid mõõta ei suuda. Vallecases töötab lojaalsus mõlemat pidi. Wilfred Agbonavbare nimi ja pilt ripuvad Vallecase staadioni esimese värava kohal koos kirjaga: "El Rayismo ei unusta sind kunagi".

15. detsembril oli Rayo jälle nii lähedal. 11 pealelööki Reali üheksa vastu, aga otsustavaks sai Karim Benzema värav. Järjekordne kaotus, kümnes 16 mängust. Kümme kogutud punkti asetasid Rayo kõrgemale vaid Huescast ja jätsid nad päästvast 17. kohast viie silma kaugusele. Hispaania meedia seisis Micheli turjal, kirjutades, et mängijad nagu Raul de Tomas, Jordi Amat, Oscar Trejo ja Gianelli Imbula peaksid suutelised olema enamaks. Ja siis juhtus midagi. Jõuluime või muu säärane. Justkui pikast unest ärganud De Tomas tõi Levante vastu rasked kolm punkti ja kostitas siis Vigot kübaratrikiga, Rayo esimesega pärast neli aastat kestnud ootust. Langes ka Valladolid, Sociedad pääses Vallecaselt napilt 2:2 viigiga.

Esmaspäeval nõelas De Tomas Euroopa-kohta jahtivat Alavesi ning Vallecano oli ühtäkki võitnud viiest neli; roninud mööda nii Villarrealist kui ka Vigost, välja ohutsoonist. Niisama lihtsalt. Teisipäeva hommikul sisenes Bukaneros Willy pildi alt Vallecase staadionile ja jäi Micheli ja mängijaid ootama. Pea pool hooaega on veel ees. Aga see ei ole tähtis. Tulemus polegi Vallecasel ehk kunagi tähtis olnud; igatahes mitte Paco Jemeze jaoks, kes ütles, et kaotaks pigem hea mänguga 4:5 kui võidaks kehva mänguga 1:0. Hiljem nüpeldas Real Jemezi Rayot 10:2 ja Jemez torkas, et ei pea Zinedine Zidane'i oma kolleegiks, sest prantslasel pole piisavalt kõrgetasemelisi kutsetunnistusi. Vallecas lihtsalt mõtlebki omamoodi.

Teisipäeval ootas Bukaneros Micheli ja mängijaid ning kui nad jõudsid, algas laul; mis siis, et pool hooaega on veel ees; mis siis, et kui välja ei langeta kevadel, siis tehakse seda järgmisel või ülejärgmisel. "See on mängijatele," kõlas ruuporist, "aga eelkõige Michelile, sest see on tema barrio, kus ta üles kasvas. Need siin on tema inimesed ja me ei jäta teda kunagi." Seekord oli Michelil rusikat vaja ainult silma pühkimiseks.

Las lágrimas de Míchel.
Colista, sin ganar en casa y tras caer 1-2. Pero su gente sí tiene memoria:
"Nos sacó de Segunda, del Rayo hasta la tumba, Míchel contigo siempre" pic.twitter.com/Lz6ghkqCYY — La Casa del Fútbol en Movistar+ (@casadelfutbol) October 21, 2018