Eesti jalgpallis peaksid olema tegelased nagu ühes korralikus Ameerika seiklusfilmis � head ning halvad mehed, kes siis proovivad kas maailma päästa või seda hävitada. Kui aga rääkida just Eesti jalgpallist, siis kerkivad tahes-tahtmata esile kaks nime: Mart Poom ning Aivar Pohlak. Hea ja halb tegelane. Üks, kes on Eesti rahvusuhkus (tõeline Eestimaa poeg), teine, kes ehitas üles Eesti jalgpalli, kuid keda süüdistatakse peaaegu kõiges, mis valesti läheb. Kui Poomi nimi kerkib esile pigem positiivses kontekstis, siis Pohlak on ju tegelane, kes ei saa valmis staadionit (kuigi lõpuks ikkagi sai), kes ei võta Eesti koondisse kedagi teist, keda ta soovib, samuti kandib ta ju endale kõik rahad ning laseb teistel klubidel vaevu hinge vaakuda. Sellises on vähemalt müüdid, mis nende kahe tegelasega kaasas käivad. Soccernet.ee otsustas lõpuks teha kindlaks, mida tegelikult mõtlevad Eesti jalgpallifännid kui juttu on Aivar Pohlakust või Mart Poomist. Seega proovisime semantilise diferentsiaali meetodil selgitada, millised tegelikult on need kaks meest Eesti vutifännide silmis.
(Märkus: teksti lõpus on põhjalikud seletused nii semantilise diferentsiaali kohta kui ka tabelid, kus saab siis ise vaadata, mis tulemuse täpselt Poom või Pohlak mingis skaalas sai.)

Alustame siis aasta kõige eeskujulikumast inimesest, kellel pole praktiliselt ühtegi viga (või vähemalt nii tundub) � Mart Poomist. Tundub, et Eesti jalgpallifännide jaoks on Mart Poom täiesti ideaalinimese kehastus, kelle on vaid paar omadust, mille lihvimisel oleks tegemist täiesti üliinimesega. Lihtsalt selgituseks veel nii palju, et semantilise diferentsiaali skaalas on maksimum +3 ning minimaalne summa �3. Mart Poomil oli aga vaid ÜKS omadus, mis läks ka väga-väga-väga napilt (-0,05) miinusesse. Kõik ülejäänud jäid teisele poole skaalat (nojah, üks 0 oli ka), mis on tegelikult täiesti tähelepanuväärne saavutus. Väikese võrdlusena võib mainida ka seda, et Aivar Pohlakul oli kaheksa miinuses olevat paari. Kokku oli testis üldse 23 skaalat.

Nüüd siis sisust lähemalt. Alustades täiesti tipust, siis Mart Poomi tunnussõnadeks peaksid olema: töökas, kohusetundlik, osav, kindel, lojaalne ning meeldiv. Kui võtta arvesse Poomi üldist populaarsust ning tema kohta käivaid kirjatükke, siis töökus ning kohusetundlikus ei ole mitte mingis osas üllatavad omadused ning võib vist väita, et nende üle ka praktiliselt keegi vaidlema ei hakka. Osavus ning kindlus on nimekirjas nii kõrgel suhteliselt sarnase põhjusega � Inglise liigas ebakindlad ning saamatud mängijad ilma ei tee. Poom on aga Derby�s juba elav legend, kelle talenti tunnustavad ka teiste klubide toetajad. Kuid mis puutub lojaalsusse, siis siin tekkisid osalt vastandlikud tunded. Põhjus on selles, et Poom on küll lojaalne Derby�le, kuid kas see lojaalsus peaks olema niivõrd täielik. Asi nimelt selles suhteliselt müstilises vigastuses, mistõttu Poom sai mängida küll Derby eest, kuid Eesti koondise dressi selga ei pannud � siis tuli operatsioonile minna. Tänu sellisele situatsioonile ongi kahtlane see, kuidas keegi Mardi lojaalsust just hindab � kas rahvuslikul või siis üldisel tasemel. Newcasle fännid ei väsi näiteks jutustamast lugusid, kuidas Alan Shearer mängis Inglismaa eest olles ise vigastustetondi käes. Kuid oma riigi esindamine oli tema jaoks ikka püha ülesanne. Poomi puhul aga tundub kokkuvõttes kaalukeeleks olevat siiski tema suhteliselt suur populaarsus ning käitumismaneer, mille abil ta on suutnud oma puudumisi täiesti normaalselt seletada ning tema üldine suhtumine Eesti riiki (mitte nagu mõnel korvpalluril või maratonistil) on siiski üdini positiivne. Viimane üle +2 olev tunnussõna oli meeldivus, mille põhjendamiseks pole ka vist just geeniust vaja.

Samas on Poomil, nagu igal teisel inimesel ka vigu, kuigi jah � Poomil tundub neid eriti vähe olevat. Ainuke miinusesse jäänud tulemus ütleb seda, et Poom on kinnine. Kui nüüd võtta vaatluse alla võimalikud põhjused, siis tegelikult ei suuda esmapilgul ühtegi korralikku välja mõelda. Loomulikult kui võrrelda tänast seisu minevikuga, siis suhtlevad toetajad ning mängijad omavahel palju vähem (kui üldse mingit suhtlust toimub), kuid samas on Poomil suhteliselt raske üldse Inglismaalt mingit suhtlust arendada. Võibolla siis ainult tasuks avaldada oma e-mail, mille abil saaksid toetajad temaga rääkida. Samuti võib siinkohal olla ikka veel selle salapärase vigastuse mõjud, kus kellelgi polnud lõpuks täpset infot, mis siis Poomiga lahti on.

Ning see on kõik. Mitte ühtegi miinust enam. Kui aga proovida midagi leida, siis Poomi ilusust/inetust hinnati täiesti neutraalse nulliga, mis näitab, et jalgpallifännidele ei paku selline asi üldse huvi. Väiksemad summad olid veel altruistlik/egoistlik (1), empaatiline/ülbe (1,2), omakasupüüdmatu/ahne (1,2), ausameelne/salalik (1,3). Samas võib ju ka võita, et Poomil olekski just enda kehtestamiseks Inglismaal ning mujal olla egoistlikum ning ka (au)ahnem. Väga paljude toetajate jaoks on Derby klubi, kust Poom peaks igal võimalusel kuhugi mujale siirduma ning arvatakse, et tal jääbki puudu just auahnusest.

Igatahes � praegusel kujul sobiks Poom ideaalselt näiteks Eesti presidendiks, sest oma positiivse olekuga suudaks ta seda tööd küll teha, nojah, vähemalt jalgpallifännide arvates oleks ta sobiv.

Tulles nüüd aga tavalise inimese juurde, kellele ikka on vigasid, siis Aivar Pohlak vastab tegelikult kohe umbes sellisele kujutlusele, mis temast on tekitatud, kuid samas peab nentima, et negatiivsed jooned on palju mahedamad ning positiivne pool pääseb võidule. Pohlak ei vaja nagu ka Poom tegelikult erilist tutvustamist ning seetõttu asun taas kohe numbrite ja tulemuste kallale. Niisiis, Aivar Pohlakut iseloomustavad positiivse poole pealt järgmised näitajad (suuruse järjestuses): kindlus, aktiivsus, töökus, osavus, julgus ning ka lojaalsus (kuigi väikese mööndusega). Taas on tegemist selliste omadustega, mille põhjusi on kerge välja tuua, kuigi on ka väheke imelikke jooni. Näiteks on teisel kohal aktiivsus, mis peaks tegelikult praegusel hetkel Pohlakul, kes on klubi tööst enda sõnade kohaselt kõrvale tõmbunud, tegelikult puuduma. Mesilaste ning talutööga tegelemine on küll hea ning lõdvestav, kuid kas hinnatava aktiivsuse hulka kuulub seegi või on ikka jäänud mulje, et kõikide FC Flora tegemist ja tegemata jätmiste taga on klubi president. Sama käib tegelikult töökuse kohta, kuigi praegusel juhul ei saagi tegelikult kuidagi teisiti hinnata inimest, kes on sõna otseses mõttes ehitanud üles Eesti jalgpalli ning rajanud täiesti tõsiseltvõetava klubi korraliku struktuuriga. Osavust, kindlust ja julgust näitas Pohlak viimati Lilleküla staadioni ehitamisel, kus Pohlak tõestas kõigile skeptikutele, et tema suudab kõigele vaatamata oma sõna pidada. Staadion sai mängukõlbulikuks ning eestlased said näha Hollandi ja Iirimaa rahvuskoondiste etteasteid. Mis puutub aga lojaalusse/ebalojaalsusse, siis arvatavasti oleks veel umbes poolteist aastat tagasi saanud Pohlak selles kategoorias märgatavalt parmea tulemuse kui 1,9. Praeguseks hetkeks on nö. Eesti jalgpalli ise oma tollastest radikaalsetest vaadetest hakanud taanduma ning seetõttu pannakse ka küsimärgi alla see pühendumus arendada just Eesti jalgpalli. Kuid üldiselt on siiski tegemist väga hea omadusega ning arvatavasti peaks Pohlak millegi ikka väga hulluga hakkama saama, et seda numbrit veelgi kõigutada.

Kui nüüd arutlusega natukene veel edasi liikuda, siis võib väita, et need omadused on sellised, mille vastu ei saa tegelikult mitte midagi öelda ka inimesed, kellele Pohlak isiklikult ei meeldi, sest see töö ja vaev, mille mees on nende kümne aasta jooksul jalgpalli arendamisse pannud, on olnud tohutu.

Samas negatiivse poole peale tulevad siis järgmised märksõnad (taas suuruse järjestuses): ahne, egoistlik, ebaviisakas, ülbe, salalik, inetu, ebaseltskondlik, kinnine (kõik miinuses). Ning suhteliselt väikese tulemuse (alla +1) sai FC Flora president ka seltsivuses, meeldivuses, aususes, rõõmsameelsuses, sõbralikkuses ning siiruses.

Need miinused võib aga jagada kahte kategooriasse. Esiteks tundub, et suuresti on Pohlaku viga see, et tema suhtlemine toetajatega on jäänud väga puudulikuks ning väga vähesed usuvad ka pilti, mille loob ajakirjandus, sest seal puudub tegelikult teistsugune vaatenurk � domineerib see, mis Pohlak ütleb. Seetõttu peaks FC Flora president võibolla kasvõi mängude ajal oma klubi toetajatega ning üldse pealtvaatajatega rohkem läbi käima, et siis näidata, et tegemist on täiesti seltsiva inimesega, kes pole teab mis kinnine. Ega tegelikult sellele seltskondlikkusele ei aita kaasa ka ümbersuunatud telefoninumbrid, kuigi siinkohal võib tegumoest aru saada. Samuti soovitaks tegelikult FC Flora presidendil leida enda jaoks kasvõi tavaline e-mail aadress ning selle läbi leida siis mõni tund nädalas küsimustele vastamiseks, kui keegi midagi teada soovib. Praegusel juhul on aga Pohlak eestlaste jaoks peaaegu kättesaamatu.

Mis puutub veel seltskonna juurde, siis on tegemist Pohalku välise ilmega, mis pole just suurklubi (Eesti mõistes vähemalt) sobilik. Pikad juuksed ja habe võivad olla, kuid pidulikel sündmustel nagu kasvõi Lilleküla staadioni avamine, siis tagis ja teksades olemine ning liikumine (eriti kui kõrval on ülikondades ja lipsudes onud), pole just normaalne. Suurklubi president esindab ikka igal ajal ning hetkel oma klubi ning seetõttu peab ta olema ka korrektselt riides. Tuues näites, siis eelmisel aasta ei suutnud Ipswichi toetajad ära imestada, et tegemist on FC Flora presidendiga ning ka kõik teised välismaalased on pigem arvamusel, et Pohlak näeb välja pigem fänni kui klubi juhtimisega tegeleva mehena.

Samas on hoopis teisest laadist omadused nagu ahne, egoistlik ja ka salalik. Siinkohal on tegemist Eesti koondise komplekteerimisega, kus ikka ja jälle on välja jäetud kõik teised mängijad, kes ei ole FC Florast ning Pohlakut on selles osas langenud süüdistuste ohvriks, et tema määrab, kes koondise eest mängib ja kes mitte. Omapärane on see, et olukorrast aitaks välja vaid see, kui mujalt k mängijaid koondises oleks või, et siis mängiks välisklubides nii umbes 20 meest, kes siis oma kohad ära võtaksid. Iga teine variant aga ainult nagu kinnitaks kahtlusi, et midagi on nagu korrast ära. Eriti selgelt oli selline tendents märgatav viimasel kahel aastal, kui Maardu Levadia oli ülikindlalt Eesti parim, kuid mitte keegi ei pääsenud sealt isegi A-koondise vahetusse (v.a. teatud perioodidel Ivan O�Konnel- Bronin). Skeem, mida Pohlakule pahaks pandi oli suhteliselt lihtne � Flora mees koondises � koondis Euroopas � Flora meest nähakse � Flora mees ostetakse � Pohlak saab raha. Kuna Flora treener on ka koondise juhendaja, siis miks mitte eelistada oma mängijaid.

Pohlaku ning ka FC Florat puudutavaid probleeme oleks tegelikult täiesti võimalik vältida, kui keegi viitsiks natukene rohkem pingutada, sest Floral on olemas täiesti normaalselt töötav website, kus saaks igat käiku ning muutust normaalselt huvilistele põhjendada. Tekitada tasuks kasvõi midagi nädala küsimuse taolist, kus siis näiteks Pohlak vastab ühele-kahele küsimusele põhjalikumalt ning seeläbi saaks lõpuks ometi toimuma kahepoolne kommunikatsioon FC Flora ning jalgpallihuviliste vahel. Sellisel kujul saaks igasuguseid segadusi vältida ning tekiks lõpuks ka arusaam, miks mingit liigutust tehakse.

Üldiselt võib aga seda uuringut kokku võtta järgmiselt: tulemused olid täiesti oodatavad, kuid Poomi puhul üllatas totaalne tubli mehe maine, kus polnud praktiliselt ühtegi pragu ning Pohlaku puhul see, et jalgpallivaatajate suhtumine on palju leebem, kui arvata võis.

Eesti jalgpallis peaksid olema tegelased nagu ühes korralikus Ameerika seiklusfilmis � head ning halvad mehed, kes siis proovivad kas maailma päästa või seda hävitada. Kui aga rääkida just Eesti jalgpallist, siis kerkivad tahes-tahtmata esile kaks nime: Mart Poom ning Aivar Pohlak. Hea ja halb tegelane. Üks, kes on Eesti rahvusuhkus (tõeline Eestimaa poeg), teine, kes ehitas üles Eesti jalgpalli, kuid keda süüdistatakse peaaegu kõiges, mis valesti läheb. Kui Poomi nimi kerkib esile pigem positiivses kontekstis, siis Pohlak on ju tegelane, kes ei saa valmis staadionit (kuigi lõpuks ikkagi sai), kes ei võta Eesti koondisse kedagi teist, keda ta soovib, samuti kandib ta ju endale kõik rahad ning laseb teistel klubidel vaevu hinge vaakuda. Sellises on vähemalt müüdid, mis nende kahe tegelasega kaasas käivad. Soccernet.ee otsustas lõpuks teha kindlaks, mida tegelikult mõtlevad Eesti jalgpallifännid kui juttu on Aivar Pohlakust või Mart Poomist. Seega proovisime semantilise diferentsiaali meetodil selgitada, millised tegelikult on need kaks meest Eesti vutifännide silmis.
(Märkus: teksti lõpus on põhjalikud seletused nii semantilise diferentsiaali kohta kui ka tabelid, kus saab siis ise vaadata, mis tulemuse täpselt Poom või Pohlak mingis skaalas sai.)

Alustame siis aasta kõige eeskujulikumast inimesest, kellel pole praktiliselt ühtegi viga (või vähemalt nii tundub) � Mart Poomist. Tundub, et Eesti jalgpallifännide jaoks on Mart Poom täiesti ideaalinimese kehastus, kelle on vaid paar omadust, mille lihvimisel oleks tegemist täiesti üliinimesega. Lihtsalt selgituseks veel nii palju, et semantilise diferentsiaali skaalas on maksimum +3 ning minimaalne summa �3. Mart Poomil oli aga vaid ÜKS omadus, mis läks ka väga-väga-väga napilt (-0,05) miinusesse. Kõik ülejäänud jäid teisele poole skaalat (nojah, üks 0 oli ka), mis on tegelikult täiesti tähelepanuväärne saavutus. Väikese võrdlusena võib mainida ka seda, et Aivar Pohlakul oli kaheksa miinuses olevat paari. Kokku oli testis üldse 23 skaalat.

Nüüd siis sisust lähemalt. Alustades täiesti tipust, siis Mart Poomi tunnussõnadeks peaksid olema: töökas, kohusetundlik, osav, kindel, lojaalne ning meeldiv. Kui võtta arvesse Poomi üldist populaarsust ning tema kohta käivaid kirjatükke, siis töökus ning kohusetundlikus ei ole mitte mingis osas üllatavad omadused ning võib vist väita, et nende üle ka praktiliselt keegi vaidlema ei hakka. Osavus ning kindlus on nimekirjas nii kõrgel suhteliselt sarnase põhjusega � Inglise liigas ebakindlad ning saamatud mängijad ilma ei tee. Poom on aga Derby�s juba elav legend, kelle talenti tunnustavad ka teiste klubide toetajad. Kuid mis puutub lojaalsusse, siis siin tekkisid osalt vastandlikud tunded. Põhjus on selles, et Poom on küll lojaalne Derby�le, kuid kas see lojaalsus peaks olema niivõrd täielik. Asi nimelt selles suhteliselt müstilises vigastuses, mistõttu Poom sai mängida küll Derby eest, kuid Eesti koondise dressi selga ei pannud � siis tuli operatsioonile minna. Tänu sellisele situatsioonile ongi kahtlane see, kuidas keegi Mardi lojaalsust just hindab � kas rahvuslikul või siis üldisel tasemel. Newcasle fännid ei väsi näiteks jutustamast lugusid, kuidas Alan Shearer mängis Inglismaa eest olles ise vigastustetondi käes. Kuid oma riigi esindamine oli tema jaoks ikka püha ülesanne. Poomi puhul aga tundub kokkuvõttes kaalukeeleks olevat siiski tema suhteliselt suur populaarsus ning käitumismaneer, mille abil ta on suutnud oma puudumisi täiesti normaalselt seletada ning tema üldine suhtumine Eesti riiki (mitte nagu mõnel korvpalluril või maratonistil) on siiski üdini positiivne. Viimane üle +2 olev tunnussõna oli meeldivus, mille põhjendamiseks pole ka vist just geeniust vaja.

Samas on Poomil, nagu igal teisel inimesel ka vigu, kuigi jah � Poomil tundub neid eriti vähe olevat. Ainuke miinusesse jäänud tulemus ütleb seda, et Poom on kinnine. Kui nüüd võtta vaatluse alla võimalikud põhjused, siis tegelikult ei suuda esmapilgul ühtegi korralikku välja mõelda. Loomulikult kui võrrelda tänast seisu minevikuga, siis suhtlevad toetajad ning mängijad omavahel palju vähem (kui üldse mingit suhtlust toimub), kuid samas on Poomil suhteliselt raske üldse Inglismaalt mingit suhtlust arendada. Võibolla siis ainult tasuks avaldada oma e-mail, mille abil saaksid toetajad temaga rääkida. Samuti võib siinkohal olla ikka veel selle salapärase vigastuse mõjud, kus kellelgi polnud lõpuks täpset infot, mis siis Poomiga lahti on.

Ning see on kõik. Mitte ühtegi miinust enam. Kui aga proovida midagi leida, siis Poomi ilusust/inetust hinnati täiesti neutraalse nulliga, mis näitab, et jalgpallifännidele ei paku selline asi üldse huvi. Väiksemad summad olid veel altruistlik/egoistlik (1), empaatiline/ülbe (1,2), omakasupüüdmatu/ahne (1,2), ausameelne/salalik (1,3). Samas võib ju ka võita, et Poomil olekski just enda kehtestamiseks Inglismaal ning mujal olla egoistlikum ning ka (au)ahnem. Väga paljude toetajate jaoks on Derby klubi, kust Poom peaks igal võimalusel kuhugi mujale siirduma ning arvatakse, et tal jääbki puudu just auahnusest.

Igatahes � praegusel kujul sobiks Poom ideaalselt näiteks Eesti presidendiks, sest oma positiivse olekuga suudaks ta seda tööd küll teha, nojah, vähemalt jalgpallifännide arvates oleks ta sobiv.

Tulles nüüd aga tavalise inimese juurde, kellele ikka on vigasid, siis Aivar Pohlak vastab tegelikult kohe umbes sellisele kujutlusele, mis temast on tekitatud, kuid samas peab nentima, et negatiivsed jooned on palju mahedamad ning positiivne pool pääseb võidule. Pohlak ei vaja nagu ka Poom tegelikult erilist tutvustamist ning seetõttu asun taas kohe numbrite ja tulemuste kallale. Niisiis, Aivar Pohlakut iseloomustavad positiivse poole pealt järgmised näitajad (suuruse järjestuses): kindlus, aktiivsus, töökus, osavus, julgus ning ka lojaalsus (kuigi väikese mööndusega). Taas on tegemist selliste omadustega, mille põhjusi on kerge välja tuua, kuigi on ka väheke imelikke jooni. Näiteks on teisel kohal aktiivsus, mis peaks tegelikult praegusel hetkel Pohlakul, kes on klubi tööst enda sõnade kohaselt kõrvale tõmbunud, tegelikult puuduma. Mesilaste ning talutööga tegelemine on küll hea ning lõdvestav, kuid kas hinnatava aktiivsuse hulka kuulub seegi või on ikka jäänud mulje, et kõikide FC Flora tegemist ja tegemata jätmiste taga on klubi president. Sama käib tegelikult töökuse kohta, kuigi praegusel juhul ei saagi tegelikult kuidagi teisiti hinnata inimest, kes on sõna otseses mõttes ehitanud üles Eesti jalgpalli ning rajanud täiesti tõsiseltvõetava klubi korraliku struktuuriga. Osavust, kindlust ja julgust näitas Pohlak viimati Lilleküla staadioni ehitamisel, kus Pohlak tõestas kõigile skeptikutele, et tema suudab kõigele vaatamata oma sõna pidada. Staadion sai mängukõlbulikuks ning eestlased said näha Hollandi ja Iirimaa rahvuskoondiste etteasteid. Mis puutub aga lojaalusse/ebalojaalsusse, siis arvatavasti oleks veel umbes poolteist aastat tagasi saanud Pohlak selles kategoorias märgatavalt parmea tulemuse kui 1,9. Praeguseks hetkeks on nö. Eesti jalgpalli ise oma tollastest radikaalsetest vaadetest hakanud taanduma ning seetõttu pannakse ka küsimärgi alla see pühendumus arendada just Eesti jalgpalli. Kuid üldiselt on siiski tegemist väga hea omadusega ning arvatavasti peaks Pohlak millegi ikka väga hulluga hakkama saama, et seda numbrit veelgi kõigutada.

Kui nüüd arutlusega natukene veel edasi liikuda, siis võib väita, et need omadused on sellised, mille vastu ei saa tegelikult mitte midagi öelda ka inimesed, kellele Pohlak isiklikult ei meeldi, sest see töö ja vaev, mille mees on nende kümne aasta jooksul jalgpalli arendamisse pannud, on olnud tohutu.

Samas negatiivse poole peale tulevad siis järgmised märksõnad (taas suuruse järjestuses): ahne, egoistlik, ebaviisakas, ülbe, salalik, inetu, ebaseltskondlik, kinnine (kõik miinuses). Ning suhteliselt väikese tulemuse (alla +1) sai FC Flora president ka seltsivuses, meeldivuses, aususes, rõõmsameelsuses, sõbralikkuses ning siiruses.

Need miinused võib aga jagada kahte kategooriasse. Esiteks tundub, et suuresti on Pohlaku viga see, et tema suhtlemine toetajatega on jäänud väga puudulikuks ning väga vähesed usuvad ka pilti, mille loob ajakirjandus, sest seal puudub tegelikult teistsugune vaatenurk � domineerib see, mis Pohlak ütleb. Seetõttu peaks FC Flora president võibolla kasvõi mängude ajal oma klubi toetajatega ning üldse pealtvaatajatega rohkem läbi käima, et siis näidata, et tegemist on täiesti seltsiva inimesega, kes pole teab mis kinnine. Ega tegelikult sellele seltskondlikkusele ei aita kaasa ka ümbersuunatud telefoninumbrid, kuigi siinkohal võib tegumoest aru saada. Samuti soovitaks tegelikult FC Flora presidendil leida enda jaoks kasvõi tavaline e-mail aadress ning selle läbi leida siis mõni tund nädalas küsimustele vastamiseks, kui keegi midagi teada soovib. Praegusel juhul on aga Pohlak eestlaste jaoks peaaegu kättesaamatu.

Mis puutub veel seltskonna juurde, siis on tegemist Pohalku välise ilmega, mis pole just suurklubi (Eesti mõistes vähemalt) sobilik. Pikad juuksed ja habe võivad olla, kuid pidulikel sündmustel nagu kasvõi Lilleküla staadioni avamine, siis tagis ja teksades olemine ning liikumine (eriti kui kõrval on ülikondades ja lipsudes onud), pole just normaalne. Suurklubi president esindab ikka igal ajal ning hetkel oma klubi ning seetõttu peab ta olema ka korrektselt riides. Tuues näites, siis eelmisel aasta ei suutnud Ipswichi toetajad ära imestada, et tegemist on FC Flora presidendiga ning ka kõik teised välismaalased on pigem arvamusel, et Pohlak näeb välja pigem fänni kui klubi juhtimisega tegeleva mehena.

Samas on hoopis teisest laadist omadused nagu ahne, egoistlik ja ka salalik. Siinkohal on tegemist Eesti koondise komplekteerimisega, kus ikka ja jälle on välja jäetud kõik teised mängijad, kes ei ole FC Florast ning Pohlakut on selles osas langenud süüdistuste ohvriks, et tema määrab, kes koondise eest mängib ja kes mitte. Omapärane on see, et olukorrast aitaks välja vaid see, kui mujalt k mängijaid koondises oleks või, et siis mängiks välisklubides nii umbes 20 meest, kes siis oma kohad ära võtaksid. Iga teine variant aga ainult nagu kinnitaks kahtlusi, et midagi on nagu korrast ära. Eriti selgelt oli selline tendents märgatav viimasel kahel aastal, kui Maardu Levadia oli ülikindlalt Eesti parim, kuid mitte keegi ei pääsenud sealt isegi A-koondise vahetusse (v.a. teatud perioodidel Ivan O�Konnel- Bronin). Skeem, mida Pohlakule pahaks pandi oli suhteliselt lihtne � Flora mees koondises � koondis Euroopas � Flora meest nähakse � Flora mees ostetakse � Pohlak saab raha. Kuna Flora treener on ka koondise juhendaja, siis miks mitte eelistada oma mängijaid.

Pohlaku ning ka FC Florat puudutavaid probleeme oleks tegelikult täiesti võimalik vältida, kui keegi viitsiks natukene rohkem pingutada, sest Floral on olemas täiesti normaalselt töötav website, kus saaks igat käiku ning muutust normaalselt huvilistele põhjendada. Tekitada tasuks kasvõi midagi nädala küsimuse taolist, kus siis näiteks Pohlak vastab ühele-kahele küsimusele põhjalikumalt ning seeläbi saaks lõpuks ometi toimuma kahepoolne kommunikatsioon FC Flora ning jalgpallihuviliste vahel. Sellisel kujul saaks igasuguseid segadusi vältida ning tekiks lõpuks ka arusaam, miks mingit liigutust tehakse.

Üldiselt võib aga seda uuringut kokku võtta järgmiselt: tulemused olid täiesti oodatavad, kuid Poomi puhul üllatas totaalne tubli mehe maine, kus polnud praktiliselt ühtegi pragu ning Pohlaku puhul see, et jalgpallivaatajate suhtumine on palju leebem, kui arvata võis.