Narva Transi looja ja vedaja Nikolai Burdakov ei lase end lahvatanud skandaalidest kuigi palju segada, vähemalt mis puudutab sportlikke eesmärke tulevaks hooajaks.

Transiga seoses on juba aastaid räägitud kihlveopettustest ning novembris sai see skandaal uue mõõtme, kui riigiprokuratuur avaldas, et kahtlustuse on saanud kuus mängijat. Samaaegselt uurib pettuseid ka Eesti Jalgpalli Liit (EJL), kelle kohaselt on probleem mängijate- ja mitte klubikeskne.

Aastakümneid Narva jalgpalli vedanud Burdakov on juba teatanud, et uueks hooajaks ootab meeskonda ees suurpuhastus. Klubile on appi tulnud ka endised Eesti koondislased Jevgeni Novikov ja Andrei Stepanov, kes aitavad agentidena leida uusi mängijaid.

Kõige selle taustal jääb 62-aastane klubijuht siiski endale kindlaks: eesmärk on, oli ja saab olema alati ühesugune - võidelda auhinnaliste kohtade eest. Stabiilsust võibki nimetada üheks Transi märksõnadest, sest FC Flora kõrval on see teine klubi, mis mänginud Meistriliigas nime vahetamata taasiseseisvumisest alates.

Te olete pärit Valgevenest, kuidas te sattusite siia, Eestisse?
Tulin siia 1967. aastal. Sõitsin siia pärast kooli lõpetamist, tulin Narva ja läksin tööle sellesse samasse ettevõttesse, mille omanik ma nüüd olen. Siis oli selle nimeks Narva Autobaas. Mul elasid siin kaks õde. Narvas oli ju tohutu kombinaat (Narva Kreenholm), nad õppisid ja töötasid siin ning pärast kooli sõitsin mina samuti siia. Valgevenes elasin külas, sellepärast tulingi ja jäingi.

Esimesel aastal töötasin treialina, 1967. aastal, kui ma oli 17-aastane. Aasta töötasin ära, siis läksin sõjaväkke. Teenisin Valgevenes. Kaks aastat teenisin ära, tulin tagasi ja hakkasin jälle tööle. Töötasin autojuhina. Samal ajal astusin ka Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegune TTÜ) kaugõppe osakonda. Seejärel läksin pärast kolmandat kursust üle Loode Polütehnilisse Instituuti St. Peterburgis, lõpetasin selle. Kogu selle aja töötasin autojuhina, hiljem mehhaanikuna, siis kolonni ülemusena, töökodade ülemusena, direktori asetäitjana, Nõukogude aja lõpus veel ka direktorina. Siis hakkas pihta erastamine. See protsess tuli kuidagi üle elada ja lõpuks sai siis Narva Autobaasist aktsiaselts Narva Auto. See toimus 1994. aastal. Sellest ajast töötangi seal direktori ja juhatuse esimehena.

Kuidas jõudsite jalgpalliklubi loomiseni?
Asi on selles, et ma ise mängisin ka jalgpalli, juba Valgevenes. Kui siia tulin, mängisin sellesama Narva Autobaasi eest. See meeskond sai veel Nõukogude ajal õiguse mängida Nõukogude Eesti teises liigas. Mina olin meeskonnas nii kapten, mängiv treener kui ka inimene, kes korraldas kogu meeskonna tegevust. Ja kui jõudis kätte klubide ajastu, lõime ka meie klubi ja sellest ajast peale ongi klubi järjepidevalt tegutsenud.

Hetkel on Transil rasked ajad, kas need on 20 tegutsemisaasta kõige raskemad ajad?
Rasked on need olnud just sellepärast, et klubi ümber on olnud kõik need muud asjad. Kui lõppeb juurdlus ja on olemas selged tõendid, et mingid konkreetsed mängijad osalesid mingites ebaseaduslikes tegevustes, siis me ootame ka karistust. Väga ootan. Seetõttu ei saa neid niimoodi rasketeks aegadeks nimetada. Me mängisime siiski korralikult. Oli küll mõõn hooaja alguse poole, aga hiljem meil õnnestus siiski hoogu koguda ja lõpuks saime ikkagi perifeeria meistriks. Juba mitmekordseks. Selle mitteametliku tiitli oleme kaotanud kõigi nende aastate jooksul vaid kahel korral, kui Viljandi suutis meid edestada ja kui Sillamäe meid edestas. See, et praegu kõik need asjad klubi ümber toimuvad, on halb ja ei too kellelegi midagi head, kaasaarvatud klubile endale. Aga mis teha, inimesed on inimesed.

Kui vaadata tagasi viimastele aastatele nende kahtlustuste valguses, kas näete ka Transi tulemusi teises valguses?
Isegi kui tagasi vaadata, siis need mängijad, kes meil on varem olnud ja kellele on langenud kahtluse vari - ikkagi on vaja konkreetseid tõendeid. Ja väga kahju on, kui neid tõendeid ei leita, see oleks väga kurb ka minu jaoks. Sest kui ikkagi on tegu väärteoga, siis tuleks seda ka karistada ja teha seda nii karmilt, et kellelgi teisel ei oleks enam kunagi isu seda uuesti proovida. Omal ajal, 2010. aastal kirjutasin ma ise riiklikku prokuratuuri, et need avaksid uurimise selles asjas, aga kahjuks tol korral midagi konkreetset ei leitudki. Ma väga loodan, et sel korral leitakse.

Aga need mängijad, kelle nimed on hetkel seotud nende skandaalidega, kas neid võib veel Transi all mängimas näha?
Ma kahtlen selles.

Ütlesite eelmise hooaja lõpus, et Transi koosseis uueks hooajaks muutub umbes 70-80% ulatuses.
Umbes nii see ongi, juba siin turniiril (Aastalõputurniiril). Hetkel teame kindlalt ainult seda, et need mängijad, kes olid eelmisel aastal koosseisus ja on ka siin kohal, jäävad kindlasti. Aga nende osas, kes juurde tulevad, on väga raske hetkel öelda. Hetkel me vaatame läbi väga põhjalikult ja tõsiselt terve rea mängijaid. Kohtusime just Novikovi ja Stepanoviga ja arutasime pikalt, kuidas hakata edasi tegutsema ja leppisime kokku põhimõtteliselt. Praegu on meil juba kohal mõned mängijad, kes ka siin turniiril mängivad. Treeningprotsessi alustame 4. jaanuaril ja selleks ajaks lisandub veel mitu mängijat, kelle oskusi me soovime kontrollmängudes üle vaadata. Ja lõpuks loodan, et suudame moodustada väärilise meeskonna.

Olete juba aastaid praktiliselt üksi Transi vedanud. Millist rolli näete Stepanovil ja Novikovil klubi juures?
Noh, ei saa öelda, et ma oleksin seda päris üksinda vedanud. Klubi tööd on aidanud vedada ka teised inimesed, nad on lihtsalt rohkem varjus olnud. Ja aja jooksul on neid järjest juurde tulnud. Nüüd aga on tulnud noored ärimehed, kes hakkavad aitama. Novikov ja Stepanov aitavad meeskonda koostada. Mina soovin nendega ka edaspidi koostööd teha ja see huvi on kahepoolne. Püüame nende abiga muuta midagi paremuse poole.

Kuivõrd hakkab teie tegevust mõjutama uus välismaalaste reegel?
See on väga jäik reegel. Kui sel hooajal võis põhimõtteliselt kogu meeskonna kokku panna Euroopa Liidu kodanikest, siis see uus jäik reegel seda enam ei luba. Nende meeskondade jaoks, kes hakkavad võitlema kuuenda kuni kümnenda koha eest, on see pigem positiivne, aga meeskondadele, kes võitlevad auhinnaliste kohtade eest, on see kindlasti väga piirav. Ka Novikovi ja Stepanoviga oli algselt plaan otsida just noori mängijaid, kes siis siin läbiksid mingi kooli, teeks läbi mingi arengu ja siis oleks võimalik neile otsida kohta kuskil tugevamas liigas. Selles valguses andis uus reegel meile päris valusa löögi.

Kas selle uue reegli tõttu hakkate ka rohkem tähelepanu pöörama noortesüsteemi arendamisele?
Tegelikult oleme me sellele tähelepanu pööranud alati. Meil on praegu 200 inimest, kes tegelevad Narva Transis jalgpalliga. Seega lapsi on meil piisavalt. Probleem on pigem selles, et me ei suuda ette valmistada piisavat kogust mängijaid põhimeeskonna jaoks, sest meeskond võitleb alati auhinnaliste kohtade pärast. Narvas on piisavalt mängijaid, kes võiksid mängida meeskonnas, aga siis mängiks see meeskond seitsmendale, kaheksandale kohale. Aga see ei ole ju see, mida me tahame.

Ühesõnaga see tase, millel mängib klubi, ja see tase, millel väljuvad meie noortemeeskondadest mängijad, ei vasta teineteisele. Meil on mõned mängijad, kes osalevad ka siin turniiril. Näiteks [Artjom] Škinjov, kes on sündinud 1996. aastal, 16-aastane poiss. Me proovime teda põhimeeskonnas, püüame järgi aidata. On veel kaks-kolm poissi samas vanusegrupis, kes treenivad põhimeeskonnaga. Aga neid ei olnud mõtet siia turniirile tuua, sest liiga suure mängijatearvuga ei saa ka õiget ülevaadet. Meil on ka väga perspektiivikas meeskond sünniaastaga 2001, kes sel hooajal tulid Eesti meistriteks oma vanusegrupis. Aga nemad on hetkel alles 12-aastased. See meeskond võitis Loca Ball karika ja osales ka finaalturniiril Venemaal, Nizhni Novgorodis. See on meie tulevik.

Seega öelda, et me ei pööra tähelepanu järelkasvu kasvatamisele, ei ole päris õige. Varem meil ei olnud tingimusi nende samade laste ja noorte ja ka täiskasvanute ettevalmistamiseks, aga arvestades seda, et me sel aastal saime endale treeningbaasi, mis on praeguseks peaaegu valmis, võib öelda, et ka ettevalmistus on seetõttu paranenud. Ja ma loodan, et tulevikus on meil oodata ka suuremat panust oma kasvandikelt. Praegu on meil eelmisest hooajast olemas noortemeeskond, mis mängib hetkel neljandas liigas. See on koostatud täielikult 1994. aastal sündinud ja noorematest mängumeestest. See meeskond sai loodud just selleks, et anda noortele võimalus areneda ja lootuses, et sellest meeskonnast võib kerkida lisa ka põhimeeskonnale.

Kui vaadata tagasi ajale, kui meil oli duubel teises liigas, siis me ei suutnud oma noori meeskonnas hoida. Me elame Narvas, aga noored püüdlevad vähemalt Tallinnasse või isegi välismaale. Neid noori Narvas hoida on võimalik ainult kahel viisil. Esiteks, luua Narvas nii head tingimused, et nad ei sooviks lahkuda. Seda me kahjuks endale lubada ei suuda. Teiseks, kellel on olemas arenguperspektiivid, need ei soovi väga kannatada ja oodata. Ja see ei ole probleem ainult meie meeskonnas, vaid palju laiemalt. Tallinnas on see lihtsam - palju rohkem inimesi, rohkem meeskondi ning kodus mängides ei ole ka väljaminekud nii suured. Selletõttu ei ole Narvas seda lihtne saavutada. Isegi mujalt Eestist kedagi siia mängima kutsuda ei ole lihtne just nende tingimuste vähesuse tõttu, mida me suudame luua. Seetõttu on need raskused ja lähimal ajal need ilmselt ka ei kao.

On räägitud, et Narvas on halb mängida, sest väljakud on korrast ära. Milliseid arenguvõimalusi näete siin?
Esiteks, ma ei oleks selle väitega täielikult nõus. Mis puudutab Kreenholmi staadionit, siis on juba viimased kaks aastat olnud seal tingimused üsna korralikud. Kindlasti mitte kõige kehvemad liigas. Enne seda tõesti oli nii, kuna staadion kuulub Spordikoolile, mitte klubile. Nemad haldavad seda ja kahjuks ei olnud ilmselt neil piisavalt huvi, et neil oleks Eesti parim staadion. Oli selline ajajärk. Aga nüüd on läinud asjad paremaks ja ma loodan, et seoses oma baasi tekkimisega anname veelgi võimaluse Kreenholmi staadioni kvaliteedi paranemiseks, kuna me ei pea nii vara minema sinna mängima. Hakkame hooaja alguses mängima kunstmurul, et oleks parema kvaliteediga muru suvel. Aga igal juhul, kui sa ei ole peremees, on see alati keeruline.

Uues baasis on meil juba praegu olemas korralik kunstmuru, suvel saab valmis ka treeningväljak murukattega. Kunstmuruväljakul saavad olema ka tribüünid 1500 inimesele. Seal saame me mängida pikalt, võib-olla isegi terve hooaja vältel, kuna seal on väljakukate väga hea kvaliteediga. Nii et infrastruktuuri osas on meil väga suur edasiminek olnud.

Narvas pole palju fänne. Mida võiks klubi selles osas ära teha?
Ma ütleks, et Eestis ei ole ka teistel klubidel nii väga palju fänne. Need, kellel on keskmine külastatavus kõrgem, saavutavad selle mingite lisa-aktsioonidega. Nagu näiteks Levadia üritus "Ei narkootikumidele" või Nõmme Kalju mõtleb välja erinevaid asju. Aga need ei ole ka just lihtsad asjad ja nõuavad mingisuguseid finantse. Aga meie elame Narvas, siin ei ole selliseid võimalusi. Isegi Tartus on see toetus suurem ja ka staadion on väga hea, aga külastatavus ei ole märkimisväärselt suurem.

Eks me klubitasandil püüame ka midagi ära teha. Ehk mõtleme välja ka mingisuguse ürituse. Ka uus staadion loodetavasti toob rohkem inimesi jalgpalli vaatama. Ja eks see ole ka mõjutanud külastatavust, et me ei ole suutnud alati nii heal tasemel mängu näidata. Narvas sellist taset saavutada on väga raske. Aga ma loodan, et kunagi see aeg siiski saabub. Isegi kui mina seda ei näe.

Millised oleksid reaalsed sihid uueks hooajaks?
Sihid on vaatamata kõigele meil ikka samad – jõuda auhinnalistele kohtadele või vähemalt mitte langeda neljandast kohast allapoole. See eesmärk on, oli ja saab olema alati ühesugune. Teisiti poleks üldse mõtet jalgpalliga tegeleda. See ei ole lihtsalt minu jaoks.

Millises seisus peaks olema klubi ja milliste saavutustega, et võiksite rahulikult pensionile minna?
Saavutused? Kui oleks keegi, kes oleks valmis vedama klubi ja kellel ei oleks madalamad eesmärgid kui minul, siis võiksin ma kas või kohe erru minna. Ma olen juba piisavalt vana selleks. Tähtis on, et oleksid inimesed, kes suudaksid ja tahaksid klubi edasi viia. Teisest küljest oleks vaja piisavalt suurt hulka inimesi, kes oleksid valmis jalgpalli raha panema, sest hetkeseisuga Eesti jalgpalli kasumlikuks teha ei ole võimalik. See ei ole reaalne. Seetõttu seisab Eesti jalgpall praegu teatud konkreetsete inimeste entusiasmil. Mõnel klubil on neid rohkem, mõnel vähem.

Kas teil on endal midagi lisada?
Tahaks, et EJL leiaks ka ise võimalusi raha sissetoomiseks kogu liigale. Et ka need klubid, kes osalevad Meistriliigas ja on kehvemas seisus, saaksid mingisuguse toetuse EJL-ilt seal osalemiseks. Ilma rahaliste võimalusteta on lihtsalt väga raske midagi korda saata. Samuti teleülekanded, hetkel maksab hoopis EJL TV6-le ülekannete eest, mitte vastupidi. Aga millal me jõuame sinna, et ülekandeõiguse eest raha sisse tuleb? Seda on raske öelda. Küll aga on teistes maades ka see, et vastavalt saavutatud kohale saab iga klubi ka liigalt endalt mingi summa jalgpalli arendamiseks selles klubis.