222 miljonit eurot. See pidanuks olema piisav.
Siiski mitte. Kui PSG kuus aastat tagasi väljaostuklauslisse kirjutatud summa tõepoolest letti käis, et Neymar Barcelonast Pariisi tuua, oli see kõigile šokk. Esiteks muidugi seetõttu, et Katari riigi toel tegutsevad prantslased olidki nõus nii palju maksma, aga teisalt seepärastki, et Barcelona oli toona kuningas ja PSG kõigest trooninõudleja.
Kas Neymar lootis selle käiguga eeskätt Lionel Messi varjust välja pääseda, on tagantjärgi raske hinnata. Küll võib kindlalt öelda, et kui tal selline plaan oligi, kukkus see läbi. Ja sugugi mitte seepärast, et Messi brasiillasele mõne aasta pärast Pariisi järgnes, ega ka seepärast, et Kylian Mbappe klubi säravaima tähe rolli tüüne endastmõistetavusega enesele haaras. Eelmisel nädalal teoks saanud üleminek Al-Hilali lõpetas kuue aasta pikkuse peatüki, mille jooksul maailma suurima üleminekutasuga mängijast oleks pidanud saama maailma parim mängija.
PSG ja Neymari kuue aasta tagune käik nihutas jalgpalli jõujooni. Praegu pole vaieldamatult ürgandekas brasiillane küll teerajaja, aga triivib muutustega pealtnäha edukalt kaasa. Kuid revolutsioon jäi tal tegemata Pariisis ja jääb ka nüüd. Viis PSG-ga võidetud liigatiitlit ei maksa tagantjärgi suurt midagi, sest suur eesmärk oli Meistrite liiga karikas. Korra jõudis see käeulatusse, ülejäänud aastatel isegi mitte enam nii lähedale.
Olgu selle rahaga kuidas on. Praegu, kuus aastat hiljem, mil saja miljoni eest ostetakse-müüakse juba ka kaugeltki mitte superstaari staatuses mängijaid, ei tundu PSG ja Barcelona vaheline tehing ju enam sugugi sama pöörane. Aga kõigi aegade rekord on ta siiski endiselt ja jääb tabeli esimesele reale võib-olla veel tükiks ajaks, sest FFP ehk rahalise ausa mängu reegel on hakanud päitseid pähe sättima isegi neile klubiomanikele, kelle riiklikud naftarahakotid on põhjatud. Ning nagu Messi ja Mbappe sel suvel tõestasid, ei meelita saudide rahaga siiski kõiki.
Kui 17-aastane Neymar Santose eest 2009. aastal esmakordselt väljakule jooksis, pani ta kogu maailma kiirelt endast rääkima. Aasta hiljem oli imelaps juba Brasiilia koondises. 28 minutit – täpselt nii kaua läks tal debüütmängus aega, et pall USA võrku saata. 2011. aastal võitis Santos ligi poole sajandi pikkuse pausi järel Neymari vedamisel Copa Libertadorese. Uks Euroopasse, täpsemalt Barcelonasse oli lahti.
MSN ehk Neymarist, Messist ja Luis Suarezist koosnev ründetrio näis pidurdamatu. Võideti kõik, mida võita andis, ka Brasiilia koondise vedas Neymar maailmajagude meistrikarikani ja krooniti turniiri parimaks mängijaks. 2014. aasta kodune MM pidanuks olema koht, kus Neymarist saab Brasiiliale kõige oodatuma tiitli tooja.
🇧🇷🏟️💥#OnThisDay in 2014, Sao Paulo erupted as Brazil got their #WorldCup party started 🥳
Where were you when @NeymarJr hauled @CBF_Futebol level in the Opening Match? 🙌 pic.twitter.com/RrYDDdpPyR — FIFA (@FIFAcom) June 12, 2020
Ent esmalt lõppes Neymari ja seejärel ka häbistavalt jalust niidetud Brasiilia tee. Mis võinuks olla, kui kolumblane Juan Zuniga ei oleks veerandfinaali 88. minutil Neymari põlvega selga tabanud, nii et brasiillaste liidri turniir selgroolüli mõra tõttu lõppes? Kas Brasiilia oleks koos temaga suutnud poolfinaalis Saksamaalt kraesse saadud sauna vältida? Me ei saa seda iialgi teada.
Kaks aastat hiljem võidetud olümpiakuld polnud päris see – isegi kui Neymari otsustav penalti finaalis Saksamaa vastu märkis kahe aasta taguse piinlikkuse mingilgi määral maha loputamist. Ometigi oli see Brasiilia jaoks võit ja Neymarile endale kinnitus, et ta suudab koondise liidrikoormat kanda.
PSG-debüüdil Guingampi vastu lõi Neymar värava ja andis väravasöödu. Ka esimeses kodumängus Toulouse’iga sai Pariisi publik etendust kogu raha eest. Värav. Sööt teisele väravale. Teenitud penalti. Suurepärane nurgalöök, mille Layvin Kurzawa käärlöögiga võrku saatis, ning üleminutitel veel üks värav. Sel hetkel ei võinud veel keegi aimata, et imetlus Neymari vaieldamatu talendi üle hakkab järgmistel aastatel alatasa vahelduma nördimusega selle üle, kuidas ta sedasama talenti raiskab.
Debüüthooajal lõi Neymar vaid 20 liigamänguga 19 väravat ja andis 13 söötu. PSG võitis liigatiitli ja mõlemad kodused karikad sellest hoolimata, et metatarsaalluu murd brasiillase juba veebruaris laatsaretti saatis. Ent läks vaid kaks aastat ja kõlakad hakkasid Neymari tagasi Barcelonasse suunama. Mõistis ta, et lahkumine oli viga? Kindlasti ei aidanud fännide südant võita viis, kuidas ta juulis hooaja ettevalmistust omavoliliselt teistest hiljem alustas.
Uus hooaeg tõi kaasa kauaoodatud Meistrite liiga finaali jõudmise, aga seal osutus Müncheni Bayern siiski napilt paremaks. Messi tuli ja Mbappe jäi, PSG-l olid nüüd kõik võimalused Euroopa valitsejaks tõusta, kuid tegelikkuses käis klubi Neymariga ühte jalga – midagi jäi ikka ja alati puudu, et suurimaks saada.
Pidevad vigastused tähendasid lõpuks, et PSG-s veedetud kuue aasta jooksul tegi Neymar kaasa vaid 55% mängudest. Veebruarikuine võit Lille’i üle jäigi tema viimaseks kohtumiseks, hüppeliigese vigastus pani Pariisi-aastatele nukra, aga seda sümboolsema punkti.
225 mängu ja 136 väravat Santoses. 186 mängu ja 105 väravat Barcelonas. 173 mängu ja 118 väravat PSG-s, lisaks 77 väravasöötu . 124 mängu ja 77 väravat Brasiilia koondises – üksainus tabamus veel ja isegi suur Pele jääb väravalööjate tabelis selja taha.
Selliste saavutusteni ei jõua mees, kes ei viitsi tööd teha ja vaeva näha. Ning ka näiteks Ronaldinho karjääri saatsid pidevad peod ja jutud treeningutele mitteilmumisest. Ometi teda armastati, isegi Pariisis.
Neymar has gone off injured for PSG.
His sister's birthday is on the 11th of March. 👀 pic.twitter.com/nv2CGOIqPS — FootballFunnys (@FootballFunnnys) February 10, 2021
Neymari suhtuti teisiti. Juba Barcelona päevil alanud naljad "õe sünnipäeva" kohta ei vaibunud ka Pariisi-aastail. Tõepoolest, Rafaella Santose märtsikuise sünnipäeva aegu kippus Neymar alatasa olema vigastatud ja sõitma kodumaale õele külla, kuid on mõistagi linnalegend, nagu oleksid need traumad olnud teeseldud. Viis, kuidas selleteemalist lõõpi aastast aastasse keerutati, näitab ometigi üht-teist.
Tänavu mais käisid PSG ultrad Bougivalis Neymari koduaia taga tema lahkumist nõudmas. Galactico-ajastu sümboliks sobis ta isegi paremini kui Messi, kelle kaheaastane Pariisi-reis oli algusest peale kuidagi väär. Fännid olid klubi juhtkonna peale marus ja Neymar kõlbas patuoinaks nagu valatult.
PSG Ultras’ sign for Neymar: ’€20m to go back to Messi. No whore in Paris’ pic.twitter.com/CohHBusfvr — B/R Football (@brfootball) September 14, 2019
Sümbol ta ju oligi. Sõumees, kõigi aegade rekordost, kelle esitlemisel kuulutas PSG president Nasser Al Khelaifi uljalt: "Enne Neymari oli meie väärtus miljard eurot, nüüd aga poolteist miljardit!" Suurustlemine? Tänavu, kui PSG projektiga on liitumas ameeriklaste investeerimisfirma Arctos, loetakse klubi väärtuseks 4,25 miljardit eurot. Ja Neymari rolli selles ei maksa alahinnata.
Aga samuti sümboliseeris Neymar individualismi, mis pole lubanud PSG-l siiamaani oma tähti euroedu saavutamise tarvis hädavajalikuks meeskonnaks siduda, ehkki kuue aasta jooksul sai seda üritada viis peatreenerit. Peod ja pokkeriõhtud, mis ei lasknud PSG mängugraafikul end suuremat segada, tipnesid maikuus, kui klubi kindlustas Strasbourgis järjekordse meistritiitli. Kus oli samal ajal Neymar? Monacos.
FFP, aga mitte ainult, on sundinud PSG-d suunda muutma. Tasapisi näib nendegi juhtkonnale koitvat arusaam, et tähtede kokkuostmisega võib küll saada kuulsaks ja edukaks, aga ainult mingi piirini. Ning see piir on Meistrite liigas PSG-le juba mitu aastat end valusalt meelde tuletanud. Ehk just seetõttu on praeguse meeskonna keskmine vanus langenud kõigest 23 eluaastani. PSG on kasvanud, aga tahab nüüd ka kasvatada. Uued täiendused on nooremad, näljasemad ja, mis seal salata, küsivad vähem palka. Neymarile ei jagu selles muutunud maailmas enam kohta.
"Kõik ütlesid, et ta on hull, aga vaadake nüüd. Liiga aina kasvab ning Cristiano Ronaldo pani sellele aluse," tunnustas Neymar hiljuti teerajajast portugallast. Tõepoolest, Ronaldo leping Al Nassriga juhatas sümboolselt sisse aasta, mille suvi viis saudide juurde ühe tippmängija teise järel. Neymar ise hakkab Al-Hilalilt teenima 150 miljonit eurot aastas.
Neymar is introduced to Al-Hilal fans for the first time 🇸🇦 pic.twitter.com/DFpwzLMZNe — GOAL (@goal) August 19, 2023
Mida ta ise siinkohal kindlasti välja öelda ei soovi, on teine karm asjaolu, mis teda ja Ronaldot samuti seob. Mõlemad oleksid ju tegelikult tahtnud jätkata Euroopas. Aga ... neid ei tahetud. Kui 38-aastase Ronaldo puhul on üheks kaalukaks argumendiks vanus, siis Neymar on 31-aastane ehk parimas mängijaeas. Barcelona võtnuks ta küllap kõigist varasematest tülidest hoolimata tagasi ja sinna soovinuks ta ka ise naasta, aga katalaanide rahaasjad on sassis. Kuid kes olnuks veel huviline?
Kaheks aastaks Al-Hilaliga käed löönud Neymar ise näeb vaimusilmas kahtlemata võimalust seejärel uuesti Euroopasse tulla. Jalgpalliski kehtib vana tõde “ära iial ütle iial” ehk muidugi võib see veel juhtuda. Kuid on see tõenäoline? Pigem mitte.
Üpris kindlasti kirjutatakse Neymari nimi jalgpalli ajalooraamatus raame nihutavate geeniuste peatükki. Aga pea sama kindlalt lõpeb tema kohta käiv sissekanne kõigist ta tiitlitest ja lummavatest võimetest hoolimata mitte punkti, vaid küsimärgiga. Sellesama neetud küsimärgiga, mida ajalugu paljudele geeniustele ikka ja jälle kiuslikult kaasavaraks pakub.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta