Ei klubihooajal ega äsja lõppenud Euroopa meistrivõistlustel polnud ühtegi mängijat, kes olnuks statistiliselt teistest mäekõrguselt üle. Ehk oleks sellisel aastal aeg tuletada maailmale meelde, et kaitseliini mängijad on sama olulised kui ründajad?

2023-24 tippliigade hooaja järel kõlasid võimalike Ballon d’Ori võitjatena eelkõige Madridi Realiga Meistrite liiga karika pea kohale tõstnud Jude Bellingham ja Vinicius Junior, nende järel Müncheni Bayerni eest oma esimesel jalgpalliaastal 44 väravat kõmmutanud Harry Kane ja sama palju PSG eest skoorinud Kylian Mbappe. Kuna kihlveokontorite hinnangul olid Prantsusmaa ja Inglismaa ka EMi suurimad soosikud, pidi EMi järel kooruma välja mainekaima individuaalauhinna favoriit. Tugeva sõna võinuks suure lombi taga sekka öelda ka Copa Americal osalenud Vinicius, kui ta suurepärase mänguga Brasiiliale turniiri võidu toonuks. Keegi eelnimetatuist polnud oma maailmajao meistrivõistlustel küll kehva, ent Ballon d’Ori väärilisest otsustavusest jäädi samamoodi väga kaugele.

Kuigi Inglismaa mängis kinnist jalgpalli, näisid suurepärased kaardid käes Bellinghamil. Eepiline viimase rünnaku käärlöögivärav kaheksandikfinaalis Slovakkia vastu võinuks võiduka finaali korral kujuneda just selleks eriliseks X-faktoriks, mida hääletajad sügisel oma valikut tehes kõige defineerivama momendina meenutanuks, ent kuna jalgpall siiski ei tulnud koju, jäi pea ideaalsest tiitlihooajast noorel inglasel siiski puudu.

Lisaks polnud Bellinghami Reali hooaja teine pool esimese osaga võrreldes kuigi särav: La Ligas lõi ta esimeses ringis 13, teises 6 väravat; Meistrite liigas play-off-staadiumis ta jalga valgeks ei saanudki. Bellinghami kasutegur on mõistagi oluliselt suurem kui tabamused, ent ei tasu unustada, et tegemist on siiski ründava mängijaga.

See on ka põhjus, miks Reali hooaja edenedes hakati üha rohkem rääkima Viniciuse Ballon d’Orist, kes skooris korra nii Meistrite liiga finaalis kui ka kahel korral poolfinaalis Bayerni vastu, lisaks lõi ta La Ligas oma 15 tabamusest koguni 11 hooaja teises pooles. Kuna Brasiilia aga põrus Copa Americal juba veerandfinaalis, tegi see tema Ballon d’ori võimalustele korraliku karuteene.

EMil kolm väravat löönud Kane oli küll hooaja jooksul stabiilses väravalöömisvormis, ent tema karikaneedus jätkus ja Bayern jäi üle 12 aasta isegi kodusest Bundesliga tiitlist ilma. Lisaks jäi Kane hoolimata tabamustest ka EMil pigem varju ja turniiri jooksul süvenenud spekulatsioonid, kas inglaste kapten üldse peaks algkooseisus alustama, ei tulnud ka päris tühja koha pealt.

Sama lugu on Kylian Mbappega. Me ei tea keegi täpselt, millisel määral ninaluumurd tema potentsiaali päriselt pärssis, ent hindajad vaatavad esitusi ja tulemusi, mitte vigastusi, ja fakt on see, et tema EM ebaõnnestus täielikult, mida prantslane ise ka selgelt tunnistas.

Kuna ründavate mängijate PR on oluliselt suurem ja ka lihtsam, sest väravaid, sööte ja triblinguid on kaitsetööga võrreldes kergem esile tõsta, siis suurfavoriidiks ihaldatud individuaaltrofee osas jääb ilmselt Bellingham, ent äkki peaks hooajal, kus isegi kõige vingemad ründajad jäävad Messi-Ronaldo kõrgajastuga väravate arvult ikka oluliselt tagasihoidlikumaks, tunnustama kaitsemehi.

Viimati oli Ballon d’Orile lähedal Meistrite liigas triumfeerinud Virgil vad Dijk, kes jäi ülinapilt alla Barcelona eest üle 50 värava löönud ning La Liga ja Copa del Rey võitnud Lionel Messile. 2014. hääletati Saksamaaga maailmameistriks tulnud ja sweeper-keeper'i rolli väga tugevalt jalgpallimaailma juurutanud väravavaht Manuel Neuer kolmandaks. Viimase kaitsemehena võitis autasu itaallane Fabio Cannavaro, kes oli maailmameistriks tulnud Itaalia kaitseliini liider.

Cannavaro edestas napilt itaallaste puurilukku Gianluigi Buffoni. Saapamaa tagaliini mehed pääsesid toona püünele kahel olulisel põhjusel: esiteks oli Itaalia väga tugev generatsioon hea just meeskondlikult (turniiri parimatena lõid ründaja Luca Toni ja kaitsja Marco Materazzi kaks kolli), teiseks polnud Euroopa suurliigades ja ka Meistrite liigas ühtegi ebanormaalsel hulgal väravaid kõmmutanud meest. MM-ile läks suurima Ballon d’Ori soosikuna brasiillane Ronaldinho, kes tüüris Barcelona La Liga ja Meistrite liiga võitjaks, ent MMil jäi tal värav löömata ja laeks veerandfinaal.

Euroopa meistriks tuli tänavu Hispaania. Nende kaitseliini liider oli kogenud Dani Carvajal. Kuigi kaartide tõttu jäi tal poolfinaal Prantsusmaa vastu vahele, oli ta kogu turniiri jooksul väga kindel, lõi alagrupis ka värava ja mängis hästi finaalis. Kindla põhimehena võitis ta Realiga La Liga, Hispaania superkarika ja Meistrite liiga, kusjuures äärekaitsja saldosse jäi 41 kohtumisega kuus väravat ja viis väravasöötu, mis tähendab statistikasse minevasse väravale kaasa aitamist igas neljandas mängus. Üks neist tabamustest sündis hooaja olulisimas mängus, Meistrite liiga finaalis Dortmundi Borussia vastu. Mängus, kus ta valiti ka kohtumise parimaks.

Kui hooajal pea kõik võitnud Carvajali parimaks sügisel ei nimetata, on selge, et kaitsjatel tegelikult nendel valimstel lootust polegi. Imeline tackling või palli blokkimine viimasel hetkel lihtsalt pole üldsuse silmis nii seksikad kui väravad, olgu need kasvõi mõne meetri pealt tehtud tap-in'id. Paradoksaalne, sest öeldakse ju, et ründajatega võidetakse mänge, kaitsjatega turniire.