Pärnu JK treener, omaaegne Viljandi Tuleviku mängija ja kapten Gert Olesk rääkis Tuleviku Facebookile, kuidas kahe aastakümne eest treeniti ja elati kui profivõistkond.

Vestluse alguses meenutati 1998. aasta Intertoto Cupi, kus Viljandi loositi kokku Šveitsi klubi St. Galleniga. Võõrsilt naasti 2:3 kaotusega ja ootused enne kordusmängu olid suured, kuid Kadriorust lahkusid šveitslased koguni 6:1 võiduga. 

"Esimene mäng läks ootamatult hästi, aga mängukäigust on väga vähe meeles," tunnistas Olesk. "Kui sa (intervjuud vedas Viljandi Tuleviku kogukonnajuht Marek Tiits - R. V.) ütlesid mulle info, et ma lõin kordusmängus pendla mööda, siis natuke hakkab meenuma. Näiteks see, et kuhu poole ma selle lõin. Muidu on minu jaoks St. Galleni mängust puhastusnupp üle käinud," naeris ta.

"Meil oli tol ajal tõesti väga hea tiim. Kui mõelda sellele hooaja ettevalmistusele, mis Täriga (Tarmo Rüütliga - R. V.) tegime, siis käisime näiteks nii Paala kui Viljandi järve jää peal mängimas. See oli mõnus sõu - nalja oli rohkem kui mängu. See oli väga vaheldusrikas treeningperiood. Aga kui hooaeg pihta hakkas, siis saime hästi minema ja lõpuks tuli korralik tulemus."

Viljandi Tulevik oli sel ajal küll FC Flora sõsarklubi, ent 1999. aastal lõpetati liiga Levadia järel hõbemedaliga ja kolmandaks tulnud Florat edestati kuue punktiga.

"Me elasime profiklubi rütmis. 1997. aastal me tulimegi Viljandisse elama ja ma kolisin perega lõpuks Pärnusse tagasi alles 2003. aastal. Me olime Flora sõsarklubi ja kellelgi midagi kobiseda ei olnud. Kui mängida tahtsid, siis võta ja mängi. Trenni lõhuti ikka looma moodi. Ettevalmistusperioodil tegime nii hommikul kui ka õhtul ja see oli jumala tavaline asi," ütles Olesk.

Kõige eredamalt meenutas Olesk 2000. aasta liigamängu Maardu Levadia vastu, mis lõppes 1:1 viigiga.

"Neil olid enne seda ainult võidud, isegi mitte ühtegi viiki. Tol aastal olid meil nimekirjas näiteks Marek Lemsalu ja Sergei Hohlov-Simson, kes mingitel põhjustel mängida ei saanud. Vaatasime enda laatsareti ja mõtlesime, et sealt tuleb nüüd küll suur kolakas. Lõpuks aga mängisime 1:1 viiki ja mul on see sellepärast meeles, et lõin ise viigivärava. Marius Dovydenas andis ilusti vasakult äärelt söödu ja 20-25 meetrilt panin ristnurka. [Sergei] Pareiko hüppas küll, aga kätte ei saanud."

Kui tänasesse päeva hüpata, siis veebruari alguses tuli teade, kuidas senine Pärnu Vapruse treener Gert Olesk kolis üle linnarivaali Pärnu JK ridadesse. "Ei tulnud kergelt see otsus, võiks võtta paralleele Martin Reimiga, kes on eluaegne Flora inimene, aga nüüd on Levadia treener. Ma tundsin juba paar aastat, et see samm tuleb teha. Üleüldiselt mõtlen ma ikka Pärnu jalgpallile, ükskõik, kas rinnal on PJK või Vapruse vapp," selgitas Olesk.

Kuula intervjuud täispikkuses siit: