Juventusesse? Atleticosse? Interisse või Milani?

Poolkaitsja Oscari mänguminutid olid pärast Antonio Conte saabumist Chelseas kokku kuivanud ja brasiillane pidi tõsiselt kaaluma, kus karjääri jätkata. Kaalumisel oli hulk variante, üks ahvatlevam kui teine. Mitte keegi ei osanud arvata, et 25-aastane mees, kes kuulus Euroopa tippliigade silmapaistvamate mängijate sekka, kolib järgmiseks kaheksaks aastaks Hiinasse ning et temast saab tahtmatult sealse kõrgliiga kiire tõusu ja veel kiirema languse sümbol.

Päev enne 2016. aasta jõulupühi teatas Hiina kõrgliigaklubi Shanghai SIPG, et nad on Oscariga käed löönud. Chelsea sai 52 miljonit naela ehk toonases mõistes veidi üle 60 miljoni euro, brasiillane hakkas aga teenima umbes 470 000 euro suurust nädalapalka.

Aastas tegi see tema sissetulekuks pisut üle 24 miljoni euro – ja seda pärast maksude mahaarvamist. Palgatõus võrreldes Chelsea-päevadega oli neljakordne. SIPG-i linnarivaalid Shenhua klubist ei saanud mõistagi võlgu jääda ning viis päeva hiljem löödi Carlos Tevez oimetuks 700 000 euro suuruse nädalapalgaga. Iseasi, kas selle eest ka midagi enamat saadi. "Hea puhkus," iseloomustas argentiinlane aastaid hiljem Hiinas veedetud aega üleoleva lakoonilisusega.

Mis tundub tagantjärele hullumeelne, oli seda ka toona ... noh, ikkagi, aga natuke vähem. Pigem oli Oscari palkamine lihtsalt uus tegelikkus. Hiina superliiga oli tõusuteel, peatreenerina olid seal juba töötanud näiteks Manuel Pellegrini, Fabio Cannavaro ja Sven-Göran Eriksson. 2017. aastaks palkas SIPG Erikssoni asemele Andre Villas-Boase ja Shenhua uruguaylase Gustavo Poyet', suvel tõi Jiangsu Suning tüüri juurde koguni Fabio Capello.

Mängijate nimekiri oli samuti muljetavaldav. Oscari ootasid Hiina liigas ees kaasmaalased Paulinho, Ramires ja Hulk, aga ka Gervinho, Ezequiel Lavezzi ja Burak Yilmaz. Ning see oli alles algus, sest peagi lisandusid Tevez, Javier Mascherano, Alexandre Pato, Yannick Carrasco...

Eelmise kümnendi Saudi Araabia

Toonane Hiina oli sisuliselt sama, mis on praegune Saudi Araabia – värskelt avanenud turg, kus oldi valmis maksma Euroopa tippliigadest saabunud tipptreeneritele ja -mängijatele ulmepalka. Ning palganumber ei meelitanud sinna enam ainult karjäärilõpetajaid, vaid ka parimas jalgpallurieas mängijaid.

Üks neist oli värskelt Premier League'i ja Euroopa liiga võitjaks kroonitud ning Brasiilia koondises 48 kohtumist mänginud Oscar. Pikaks veninud Hiina-seiklus sai otsa alles kaheksa aastat hiljem. 2024. aasta viimastel päevadel lõi ta kolmeks aastaks käed São Pauloga, kus ta poisikesena karjääri alustas.

Kui ajalukku kiigata, siis oldi Euroopas kümmekond aastat tagasi aga suures mures. "Hiina klubidel on rahaline võimekus, et meelitada endale mis tahes Euroopas mängiv mees," kurtis Arsenali toonane juhendaja Arsene Wenger, kui Suning oli äsja üle maksnud Liverpooli, et saada Donetski Šahtarist kätte andekas brasiillane Alex Teixeira. "Hiinas valitseb suur poliitiline tahe saada jalgpalliturul suureks tegijaks. Premier League'il on põhjust muretseda."

Praeguseks teame, et Wenger siiski eksis. Hiina jalgpallirevolutsioon, mis tundus vähem kui kümne aasta eest vääramatu, vajus mõne aastaga lössi nagu tühjenev kuumaõhupall. Valitsuse kehtestatud palgapiirangute järel andis liigale surmahoobi COVID-19 pandeemia. Pärast selle puhkemist on Hiinas uksed sulgenud ja pankroti välja kuulutanud 39 profiklubi.

Pandeemia tagajärjel elas Hiina kinnisvaraturg üle kõigi aegade suurima kriisi. Üle poole kõrgliigaklubidest toetus aga rahaliselt just sellele sektorile. Valitsus leidis pealekauba, et vaja on keskenduda kodumaiste talentide arendamisele, mistõttu kehtestati välismaalaste sissetoomisele ja nende palkadele sajaprotsendiline maksukoormus.

Ilmselgelt on Hiina riik, kus ohjad on poliitikute, mitte ärimeeste käes. Kuniks president Xi Jinping leidis, et Hiinast peaks saama maailma jalgpalli valitseja, suisa ärgitati suurettevõtteid raha klubidesse valama. Jaemüügikett Suning ja kinnisvarahiid Evergrande uskusid, et vastutasuks saavad nad lisaks presidendi toetusele ka ülemaailmset reklaami.

Valitsuses aga juba kääris. Kas 33-aastasele Tevezile aastas makstavad 35 miljonit eurot on ikka parim investeering? Või riisuvad koore hoopis Jorge Mendesi sugused superagendid? Vaid kuus nädalat enne 2017. aasta hooaja algust kärbiti korraga platsile lubatavate välismaalaste arvu kolmelt neljale. SIPG oli aga palganud lisaks Oscarile ja Hulkile veel Portugali legendi Ricardo Carvalho ja kohalikus liigas end väravakütina juba tõendanud brasiillase Elkesoni...

Rikkam kui Mbappe ja Lewandowski

Veel 2024. aastal võis Oscar kiidelda maailma jalgpallituru suuruselt kuuenda palgaga. Barcelona maksis Robert Lewandowskile ja Real Madrid Kylian Mbappele vähem, rääkimata Müncheni Bayernist ja Harry Kane'ist või Manchester Cityst ja Erling Haalandist. Brasiillasest ettepoole jäid selles tabelis ainult Cristiano Ronaldo, Neymar, Karim Benzema, Riyad Mahrez ja Sadio Mane ehk eranditult Saudi Araabiast naftaraha kokku roobitsevad mehed.

Miks jäi nooruses paljulubavalt Pampade Xaviks ristitud Oscar Hiinale truuks ka siis, kui kõik teised sealt põgenesid – kes tugevama taseme, kes parema palga otsinguil? Miks ei kasutanud ta võimalust mängida end Euroopas tagasi pildile, murda ehk uuesti Brasiilia koondisesse? Et see on võimalik, näitas Paulinho, kes naasis 2017. aastal Barcelona ridadesse ja käis 2018. aasta suvel Brasiiliaga MM-il, lüües seal väravagi.

Mõistagi on lihtne öelda, et Oscari huvitas vaid raha. Aga tema loo mõistmiseks tuleb lasta rääkida kontekstil.

Samamoodi nagu paljud teised Brasiilia jalgpallurid kasvas Oscar vaeses peres. Ta oli vaid kolmeaastane, kui isa liiklusõnnetuses hukkus ning ema pidi kolm last üksinda üles kasvatama. Brasiilias on neil, kel õnnestunud haljale oksale jõuda, kombeks hoolitseda nii lähisugulaste kui ka kogu suguvõsa ja sõprade eest. "Veel rohkem raha" saab sellisel juhul mõnevõrra kaalukama tähenduse.

Brasiillase kiituseks peab ütlema, et erinevalt paljudest ametivendadest ei ole ta kunagi Hiinasse siirdumise põhjustest saladust teinud. 2017. aastal antud intervjuus uskus ta siiski, et naaseb varsti Euroopasse: "Kõik jalgpallurid tahavad teenitud rahaga peret aidata. Mõtlesin Hiinasse tulles rohkem lähedastele kui oma karjäärile. Aga üle kõige naudin tipptasemel mängimist."

Läks teisiti, sest 2019. aasta detsembris lõi Oscar SIPG-iga käed veel viieks aastaks. Tegu oli ühelt poolt geniaalse sammuga, sest vaid aasta hiljem kehtestas riik välismaalaste palgapiiranguks 3 miljonit eurot. Ent Oscari 24 miljoni suurust aastapalka see reegel tagasiulatuvalt mõistagi ei puudutanud.

Teisalt tähendas karm palgalagi, et liiga voolas tippmängijatest vaid mõne aastaga tühjaks. Ning kui sellele lisandus veel force majeure ehk koroonapandeemia, oligi kõik läbi. 2020. aastal esimest korda Hiina meistriks tulnud Jiangsu Suning pani kolm kuud hiljem emafirma rahaliste raskuste tõttu päevapealt uksed kinni, iga järgnev hooaeg tõi kaasa veel paari-kolme tippklubi taandumise.

Premium liigast Hiina staariks

Välismängijaid jagub Hiina liigasse praegugi – näiteks eestlastele on tuttav esmalt paar aastat Cangzhous veetnud ja seejärel Zhejiangi kolinud endine Paide Linnameeskonna ründaja Deabeas Owusu-Sekyere. Muide, tema eelmine koduklubi Cangzhou Mighty Lions oli üks viimaseid õnnetuid, kes tänavuse aasta alguses liigasüsteemist välja visati, põhjus suured võlad.

Sama saatus tabas Hiina ühte edukamat klubi Guangzhou. Tunamullu 34 mängust vaid kolm võitnud ja esiliigasse pudenenud Guangzhou kuulus viimased tosin aastat Evergrande'i kinnisvaraettevõttele, mis kerkis väärtuse poolest 2018. aastal kogu maailma tippu. Kolm aastat hiljem varises ettevõte kokku ja see juhatas sisse tee Hiina kinnisvarakriisile.

Hooaegadel 2011–19 üheksast võimalikust Hiina meistritiitlist kaheksa võitnud Guangzhou krooniti 2013. ja 2015. aastal Aasia Meistrite liiga võitjaks, akadeemia tasandil alustati koostööd Real Madridiga, aga nüüd näitavad kõik märgid, et 70-aastase ajalooga klubi on peagi sunnitud tegutsemise lõpetama. Guangzhousse kerkima hakanud uue, 100 000 pealtvaatajat mahutama pidanud esindusstaadioni ehitus jäeti pooleli juba 2022. aasta keskel.

Oscari ja Hulki vedamisel Guangzhoult 2018. aastal tiitli näpanud Shanghai SIPG-il, mis ristiti 2021. aastal suupärasemalt Shanghai Portiks, on läinud veidi paremini. Mängijana Inglismaa kõrgliigas ja Austraalia koondises tegusid teinud Kevin Muscati juhendamisel on kahel viimasel aastal meistriks tuldud, sadamalinna sissetulekud võimaldavad klubil pinnal püsida. Üsna kõnekas on seegi, et 2024. aastal suutis neile tiitliheitluses konkurentsi pakkuda vaid linnarivaal Shanghai Shenhua, teised jälitajad jäid juba paarikümne punkti kaugusele.

Hiina piinlik põrumine

Olgugi see objektiivselt võttes loogiline ja võibolla isegi õige asjade käik, aga superliiga kiire kokkukukkumine pole piinlik mitte ainult Hiina spordile, vaid kogu riigile. President Xi sõnastas üle kümne aasta tagasi, veel asepresidendi ametis olles kolm isiklikku unistust: et Hiina koondis jõuaks MM-ile, et Hiina võõrustaks MM-i ja et Hiina võidaks MM-i.

Kuigi riigis on viimase mõnekümne aasta jooksul toimunud nii suve- kui ka taliolümpiamängud, ei jõua jalgpalli MM sinna niipea. Korraldajad on paika pandud kuni 2034. aastani ja kuna siis toimub suurturniir Saudi Araabias, ei tohiks Aasia manner praeguste mängureeglite järgi niipea uut võimalust saada. Arvestades FIFA presidendi Gianni Infantino müüdavust, pole see mõistagi kivisse raiutud, aga nii või teisiti on praegu mõttetu ennustada, mis (spordi)maailmast kümmekonna aasta pärast saab.

Esimest ja seni viimast korda MM-il (2002. aasta omal) ära käinud ning seal mitte ainult Brasiiliale, vaid ka Costa Ricale ja Türgile kindlalt alla jäänud Hiina koondis pole rohkem suurele peole jõudnud. Katarisse pääsemisest jäädi seejuures väga kaugele, sest otsustavas grupifaasis võideti kümnest mängust üksainus, ning teekond 2026. aasta MM-ile kulgeb esialgu samuti üpris vähelubavalt. Aasias on Hiina koondis praegu heal juhul esikümne lõppu kuuluv jõud.

Õigupoolest on Hiina oma mõjuvõimu kehtestades põrunud igal rindel. 2014. aastal käskis president suurfirmadel peale kodumaa klubide toetamise omandada osalusi ka Euroopa tippklubides, eeskätt Inglismaal. Xi käis koguni ise Manchester City treeningubaasis ning tegi ühispildi Sergio Agüero ja brittide toonase peaministri David Cameroniga. Mõni nädal hiljem ostis Hiina konsortsium 265 miljoni naela eest Citys 13-protsendilise osaluse.

Hiinlased ei unustanud mõistagi ka rohujuuretasandit. 2020. aastaks pidi riigis olema 70 000 uut väljakut ja 20 000 treeningukeskust, koolides muudeti jalgpall lastele alates kuuendast eluaastast kohustuslikuks. Küünikud leidsid mõistagi, et Xi üritab seeläbi oma populaarsust kasvatada ning Euroopa tippjalgpalli järele hullule rahvale meeltmööda olla. Pragmaatikud leidsid, et selleski pole midagi halba, sest samasugused jõujooned on mujal maailmas juba aastakümneid kehtinud.

Ometi oli riigi koondis väljakul alatihti püsti hädas Hongkongi masti vastaste murdmisega. Mis siin MMist rääkida, kui isegi Aasia meistrivõistlustel pole pärast 2004. aasta finaalikohta viiel katsel veerandfinaalist kaugemale jõutud! Tunamullu jäädi alagrupis, kuhu kuulusid veel Katar, Tadžikistan ja Liibanon, sootuks võiduta.

Ning ega noori tähtigi kuskilt peale kasva – 2000ndate alguses Manchester Citys pallinud Sun Jihai on endiselt Euroopas üks tuntumaid Hiina jalgpallureid. Teisiti ei saaks see praegu ollagi, kuna peaaegu kõik koondislased mängivad kodumaal, kaasa arvatud mõne aasta eest La Ligas Espanyoli eest pisut silma paistnud Wu Lei.

Pole suur ime, et miljonid jalgpallifännidest hiinlased suudavad samastuda pigem igal nädalal teleriekraanilt nähtavate Euroopa tippklubide, mitte kodumaiste meeskondadega. Ning võib vaid ette kujutada, millise tundega jälgivad Hiina riigijuhid seda, kuidas Lähis-Ida naftariigid teevad praegu maailma jalgpallis kõike, mida hiinlased veidi varem tegid – aga väga-väga palju paremini.

"Neist hiinlastest ei saa ka järgmise 50 aastaga asja," nähvas Tevez ülbelt, kui oli Shanghai Shenhua eest aastaga 30 mängu pidanud, neli väravat löönud, selle eest pöörase summa sisse kasseerinud ja tagasi kodumaale lennanud. Võibolla kuuleme Hiina jalgpalli uuest tõusust siiski veidi varem kui poole sajandi pärast, aga üks peaks hiinlastel küll selge olema: kui tahta, et Hiinal maailma jalgpallis üldse mingit lootust oleks, siis 33aastasele argentiinlasele nädalas 700 000 euro maksmine lootust kindlasti ei suurenda.