MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

ARVAMUS/KOMMENTAAR
8 Link kopeeritud

Ott Järvela | 9 jalgpallihetke 2020 ehk illegaalne kollane, vääritu laim Voolaidi aadressil, kustunud Island ja kriisis Löw

8 Link kopeeritud
Ott Järvela, erikorrespondent
Ott Järvela, erikorrespondent

Foto: Scanpix / Lukas Coch / AP

Jalgpalli-aasta 2020 kujunes koroonaviiruse tõttu igas mõttes erakorraliseks. Oodatud üle-euroopaline jalgpallifestival 12 riigis toimuva EM-finaalturniiri näol jäi ära, tippmängud ilma publikuta on praeguseks muutunud juba nii tavaliseks, et ei pane tähelegi.

Jalgpalli tekitatud emotsioonidesülem oli seega tavapärasest erinev, aga samas mitte hillitsetum, sest inimene kohaneb teatavasti kõigega. Ning kui praegu on jalgpalli selline, siis tuleb emotsioone ammutada just sellisest jalgpallist.

Järgneb üdini erapoolik valik lõppeva aasta jalgpallihetkedest, mis kõige eredamalt – pole vahet, kas positiivselt või negatiivselt – meelde jäid. See pole ammendav kokkuvõte, vaid isiklik vaade. Ning numbrid tähistavad järjekorda, mitte pingerida.

1. Erik Sorga Goes To America!

Et 2019. aastal FC Flora ridades Premium liiga võrgud puruks tagunud Erik Sorga välismaale siirdub, oli enamvähem kindlalt teada. Vastupidine asjade käik olnuks selge pettumus ja märk, et Premium liiga tase on veelgi nõrgem, kui viitab UEFA liikmesriikide kõrgliigade pingerida. Peamine küsimus oli, et kuhu Sorga läheb ja kas ta seal ikka mängida saab?

Jutud liikusid, mainiti Hollandit ja Belgiat, samuti Šveitsi. Vargsi loodeti, et äkki õnnestub kuidagi Saksamaa 2. Bundesligasse pääseda. 7. jaanuaril raporteeris aga Washington Post, et Sorga on liitumas MLS-i kõrgliigaklubiga D.C. United. Päev hiljem saabus ametlik kinnitus ning Eesti koondise tolle hetke esiründaja ei vahetanud ainult riiki, vaid ka mannert.

See üleminek, mille oluline osa oli 450 000 euro suurune üleminekutasu, andis Eesti jalgpallile mõnusa impulsi ja tõstis eneseusku. Jah, Sorga hooaeg USA-s jäi tagasihoidlikuks, kuigi polnud ka põrumine. Õiglane on arvestada juurde koroonakoefitsient ning tõdeda, et tal on lepingut kaks aastat järel. Midagi pole kadunud.

Erik Sorga siirdus D.C. Unitedisse. Foto: FC Flora

2. Ehe jalgpall intiimsel Loftus Roadil

Kui Lääne-Londoni jalgpalliklubi Queen's Park Rangers vahepeal taas Premier League'is mängis, oli nende kodustaadion Loftus Road tuntud kui kõrgliiga kõige väiksem ja kõige intiimsem staadion, sest publik istus seal küljejoonest kohati kõigest kahe ja pool meetri kaugusel. QPR-i teekond kõrgliigas sai otsa ja nüüd madistatakse esiliigas.

Publikut käib nüüd vähem ja täiesti välja müüdud mänge napib. 24. jaanuaril vaatasin mina seal Inglismaa karikasarja neljanda ringi kohtumist, kus külaliseks Sheffield Wednesday. Ostsin seekord pileti küljetribüünile, kus sattusin istuma keset kahest perekonnast koosnenud seltskonda, kes seal juba paar aastakümmet hooajapiletit omanud.

Pikema jututa pakuti mulle kaasa ostetud maiustusi ja uuriti, kust külaline pärit. Ning jutt enam pidama ei jäänud, vaid võõrustajad ladusid letti erinevaid QPR-iga seotud seiku. Platsil nähtud jalgpall oli ka täitsa okei (Wednesday võitis 2:1). Aga jäi tollel õhtul ikkagi vähetähtsasse rolli. Hoopis põnevamad olid vestlus intiimse Loftus Roadi püsikülaliste ning QPR-i fännikõrtside väisamine enne mängu. Ehe ja puhas Inglise jalgpall.

Järgmisel päeval vaatasin The Den'il, kuidas Millwall kaotas 0:2 Sheffield Unitedile ning 26. jaanuari hommikul ostsin ühest Paddingtoni rongijaama juures asuvast lehekioskist ajalehed The Football League Paper ja The Non-League Paper. Mõlemal paksust üle 60 lehekülje, teemadeks vastavalt Inglismaa tugevuselt teises kuni neljandas ning viiendas kuni kaheksandas liigas toimunu.

Jalutasin Hyde Parki, võtsin suure topsi kanget kohvi, istusin pargipingile ja nautisin kauni jalgpalliajakirjanduse abil karget hommikut. Inglased kipuvad oma jalgpallist kriitiliselt rääkides sageli ära unustama, et nad võivad selle rikkaliku püramiidi üle neetult uhked olla. Premier League pakub glamuuri ja sära – mis on ka hea! –, sellest allapoole jäävad tasandid aga tihedat kultuurkihti.

3. Karl-Romet Nõmme illegaalne kollane kaart

Olukord, kus ajakirjanik on jälile saanud millelegi erakordsele ja eksklusiivsele, paneb meie ameti pidajatel vere mõnusalt kihisema. Soontesse voolab adrenaliin, mille toel seavad sõnad end hoopis lennukamalt ritta, ja maad võtab sügav professionaalne rahulolu. Võistluse kajastamine on reeglina töö, kus sääraseid sündmusi ei esine, sest kõik on ju niigi avalik ja nähtav.

Aga vahel näkkab ka seal. Viljandi Tuleviku 16. juuni Premium liiga kohtumine Tallinna Legioniga oli just selline. Muidu rutiinseks liigitunud kohtumine võttis ajakirjanduslikus plaanis vinge pöörde 90. minuti, kui Tuleviku väravavaht Karl-Romet Nõmm sai kollase kaardi, mis oli illegaalne. Jalgpallireeglite järgi on talle ette heidetud teo eest kollase kaardi andmine keelatud.

See, et kohtunikud eksisid ka sellega, et Nõmmele üldse tagasisöödu käega mängimise fikseerisid, on omaette ja väiksem teema. Peamine oli see, et Premium liigas ei teatud reegleid ja jagati illegaalseid sanktsioone. Absurdsel kombel keeldus Eesti Jalgpalli Liit seda tühistamast. Õnneks ei tabanud Nõmme kollaste kaartide kuhjumise tõttu mängukeeld.

4. Kui kõrtsis käik täkkesse läks

Juhtus nii, et Meistrite liiga veerandfinaali Müncheni Bayern – FC Barcelona õhtu oli mul vaba. Õnnestus ärgitada sõpru, et läheme üheskoos kõrtsi jalkat vaatama. Nagu 10-15 aastat tagasi hoopis sagedamini sai tehtud. Ütleme nii, et kui kõrtsi jalkat vaatama minnakse üheskoos umbes kord aastas, siis rohkem täkkesse poleks selle tänavuse korraga olnud võimalik panna!

Üha enam paistab, et Bayerni 8:2 võit Barcelona üle oli jalgpalliajaloos pöördeline sündmus, mis lõpetas ühe vägeva ajastu. Säärased erakordse skooriga mängud jäävad ju alati eredalt meelde, nagu tõestab 2014. aasta MM-i poolfinaal Saksamaa – Brasiilia (7:1).

Ning jalgpalli üheskoos jälgimise, mida praegu keeruline teha, võlu on ju vastupandamatu. Vaidlused, nõustumised, põnevad tähelepanekud, geniaalsed plaanid, jooksvalt meelde tulevad ühised mälestused on kõik väärt kraam. Kokku moodustubki väga vägev pakett!

5. "Uskuge meisse, meil hakkab tulema!"

Karel Voolaid. Foto: Jana Pipar / jalgpall.eeEesti jalgpallikoondise peatreener Karel Voolaid oli Eesti – Armeenia Rahvuste liiga kohtumisele (1:1) järgnenud pressikonverentsil küsimustele vastamisi lõpetanud ja laua tagant püsti tõusnud, aga ütles siis enne lahkumist veel ühe repliigi: "Uskuge meisse, meil hakkab tulema."

Koroonareeglitest tulenevalt tegutses jalgpallikoondis väga steriilses keskkonnas, mis muutis ajakirjanike vaatevinklist keerulisemaks meeskonnas valitsevale meelsuse tajumise. Tavapärases olukorras lisanduvad formaalsetele kontaktidele (pressikonverentsid) ka mitteametlikud jutud, mis ei ole mõeldud tsiteerimiseks, vaid fooni mõistmiseks, et seda siis lugejatele-kuulajatele-vaatajatele täpsemalt vahendada.

Seetõttu too Voolaidi hingest tulnud lause niivõrd selgelt meelde jäigi. See oli öeldud sisendusjõuga, mis ei jätnud kahtlust peatreenerit vallanud veendumusest, et ta on lõpuks õige teeotsa üles leidnud. Mõned asjad olid kahe viigimänguga (3:3 Põhja-Makedooniaga ja 1:1 Armeeniaga) paika loksunud ja üle pika aja polnud koondis siruli.

6. Kreida ja Käit Armeenia vastu

Üks peamisi asju, mis tolles mängus Armeeniaga paika loksus, oli Vladislav Kreida ja Mattias Käidi koostöö keskvälja südames. See toimis ladusalt, loogiliselt ja tõhusalt. Harmoonia, mis nende kahe mehe vahel valitses, paitas silma, sest enamik varasematest koondisemängudest 2019. ja 2020. aastal olid täis kangutamist ja punnimist.

Paratamatult tuli meelde, kuidas 2000ndate lõpus moodustus Eesti meeskonna keskväljale sundimatult ja ladusalt toiminud duo Konstantin Vassiljevi ja Aleksandr Dmitrijevi näol. Kreida ja Käit ei ole tolle nostalgilise duo koopia ja see on väga hea. Originaal on teatavasti järeletehtud mudelist alati parem ning las nad mõtestavad keskväljamängu just omale sobival moel. Algus oli lubav!

Muuseas, täpselt sama kehtib ka ründava poolkaitsja positsiooni kohta. Ei tasu arvata või loota, et kuskilt tuleb uus Konstantin Vassiljev. Ei tule. Ja see on normaalne, isegi hea. Vaja on, et sellele positsioonile passivad Eesti jalgpallurid selle ameti just endale sobival moel täidaksid. Ainulaadse Vassiljevi kopeerimine on ju võimatu.

7. Zahovaiko irdus reaalsusest ja kukkus laimama

Kui peatreener Karel Voolaid kutsus novembrikuu mängudeks koondisesse Paide Linnameeskonna esiründaja Henri Anieri, kes oli kimpus olnud vigastus(t)ega, kees hõbemedalit jahtinud klubi peatreeneri Vjatšeslav Zahovaiko katel täiega üle ja ta kukkus laimama nii koondise peatreenerit kui ka Eesti jalgpalliajakirjandust.

"Lugesin ka mina tema väikest intervjuud. Keegi seda ei tea, aga mina tean, et see intervjuu on endale ise välja mõeldud. Küsimused on endal välja mõeldud, ise on vastused juurde pannud," teatas Zahovaiko Delfile päev pärast seda, kui Voolaid oli öelnud Eesti ajakirjanikele antud intervjuus, et ei ole Paide Anieri konditsiooni puudutavate seisukohtadega nõus.

Zahovaiko käitumine oli pretsedenditu. Küsimused olid reaalsed, vastused samuti. Täpselt nagu Soccernet.ee-s kirjas, on need ka lindis. Paide peatreener valetas ja süüdistas pettuses nii Eesti koondise peatreenerit kui ka ajakirjandust. See oli läbinisti vääritu käitumine, puhas laim. Ning mis eriti kummaline, hiljem jäi Paidel veel õigust ülegi…

Zahovaiko ja Paide tusatuju allikad olid selged. Eesti jalgpallis oli (pool)avalik saladus, et Voolaidi otsus Sergei Mošnikovi koondisesse mitte kutsuda ei mahtunud neile üldse hinge. Paide leeris võeti seda otsust isiklikult. Ning Anieri liitumine võistlusreisiga ei olnud Paide jaoks meeldiv, sest koondis naasis Gruusiast 19. novembril, aga juba 22. kuupäeval ootas Paidet ees ülitähtis mäng FCI Levadiaga.

Aga see ei õigusta isegi mitte kübekese võrra Zahovaiko poolt eetrisse paisatud laimu. Eesti jalgpalliaasta kõige piinlikum sündmus. Voolaid käitus ainuõigesti, et Zahovaiko voorimehesõimu kommenteerimisest keeldus. See ei väärinud mingit vastust.

Ungari koondis rõõmustab, Islandi kapten Gylfi Sigurdsson kurvastab. Foto: Scanpix / Tibor Illyes / EPA

8. Islandi ime lõpp

Nelja viimase EM-pääsme selgitamiseks mõeldud play-off, kus igas nelikus mängiti esmalt poolfinaalid ja siis finaal, oli formaadina väga õnnestunud lahendus. Juba praegu on teada, et seda kasutatakse ka järgnevas MM-valiksarjas ning üpris kindlasti ka järgmises EM-valiksarjas. Kuna edasipääseja ei selgu kodus-võõrsil põhimõttel, vaid ühe mänguga, pakatab see jõuproov äkilisusest, pingest ja ärevusest, mis muudavad jalgpalli kütkestavaks.

2016. aasta EM-il veerandfinaali jõudnud ja 2018. aasta MM-ilgi endast selgelt positiivse märgi maha jätnud "Huh!" pidi kolmandale järjestikusele finaalturniirile jõudmiseks alistama esmalt Rumeenia ja siis Bulgaaria – Ungari mängu võitja. Ülesanne number üks lahendati edukalt (2:1 võit) ning ka ülesanne number kaks oli pikalt sobivas seisus.

Aga 88. minutil lõi kodus mänginud Loic Nego 1:1 ning 90+2. minutil Dominik Szoboszlai hiilgava soolotriblingu lõpetuseks Ungari 2:1 võiduvärava. Island jalgpalliime sai tolle tabamusega selleks korraks otsa. Asjakohane meenutus, et isegi kõige briljantsem ja universaalset kiitust saanud pikaajaline plaan ei garanteeri jätkuvat edu.

Väikeriigi jaoks on Euroopa jalgpallis võimalik ikkagi ainult pisteline edu, mida tõestab muuhulgas ka teise musternäitena ikka ja jälle esile tõstetava Sloveenia viimaste aastate nukker saldo. MM-ile pääseb Euroopast ainult 13 koondist, kelle sekka Islandil mahtuda igal juhul keeruline. "Huh!" ei pruugi nii pea taas finaalturniiril kõlada.

9. Hispaania – Saksamaa 6:0

"Vabandust! Vaatasin, et peksate klaviatuuri väga ägedalt ja piilusin, mida kirjutate. Ning nägin seal Joachim Löwi nime. Kas kirjutate temast?" küsis üks Saksamaa abielupaar minult Riia lennujaamas 2018. aasta juunis, kui olin teel Kaliningradist koju, et MM-i alagrupiturniiri ja otsustavate mängude vahepeal veidi hinge tõmmata.

Saksamaa koondise peatreener Joachim Löw. Foto: Oliver TsupsmanSaksamaa koondis oli kaks päeva varem üllatuslikult alagrupiturniiri järel välja kukkunud ning kirjutasin parajasti tõesti lugu peatreenerist Joachim Löwist. Sellele pealkirja "Meisterfilosoofi takerdumine" pannes oli väga keeruline ette kujutada, et Löw sipleb samas sasipuntras ka kaks ja pool aastat hiljem. Ometi on see nii läinud.

Ühelt poolt pidanuks selle välistama jalgpalli reaktsioonilisus – kui peatreener asju toimima ei saa, siis antakse talle kinga. Aga Saksamaa koondisel pole kombeks treenereid sageli vahetada (1926. aastal loodud ehk 94-aastase ajalooga Bundestraineri ametipostil on Löw alles 10. mees) ning jalgpalliliidu usk Löwi on seni olnud vankumatu.

Teisalt pidanuks kirjeldatud olukorra välistama Saksamaa olemus. Isegi, kui korra peksa saadakse, taastutakse kohe ja kiiresti. 2000 ei saadud EM-il alagrupist edasi, 2002 jõuti MM-il finaal. 2004 ei saadud jälle EM-il alagrupist edasi, 2006 võideti MM-il pronksmedal. 2018. aasta MM-i krahhile aga lunastust järgnenud pole.

2018. aasta sügise Rahvuste liigas jäädi võiduta, mullusel MM-valikturniiril saadi küll näiliselt kauneid võite, näiteks 8:0 Eesti üle, aga tänavu sügisel oli häda taas käes. Rahvuste liiga ei sujunud. Eelviimases mängus saadi siiski Ukrainast 3:1 jagu ja sõideti külla Hispaaniale teadmises, et kõigest viik tagab esikoha… ja saadi konkreetselt ja karmilt 6:0 peksa.

Tegemist oli vaieldamatult 2020. aasta meeldejäävaima ja kaalukaima koondisemänguga, mis seadis 2021. aasta kevadeks ja EM-finaalturniiriks üles väga ahvatleva intriigi – kas Saksamaa vinnab end juukseidpidi mülkast välja või vajub veel sügavamale?

* * *

Nagu artikli alguses öeldud, ei pretendeeri käesolev kokkuvõte ammendavusele, vaid on autori isiklik tagasivaade lõppevale aastale.

Täpselt nagu kogu maailma jaoks, oli 2020 erakordne ka jalgpallile, ent maailma kõige populaarsem mäng ja spordiala tõestas, et hunnik piiranguid tema kõnetamisvõimet (vähemalt esialgu) ei kärbi.

Nagu kogu maailm, kohanes ka jalgpall uue olukorraga. Aga muidugi ei vaigista see kõik igatsust, et naaseks normaalsus, kus staadioneid täidab publik, jalgpallifännid saavad vabalt reisida ja maksab tõde.

Hispaania on Euroopa parim
Mis jääb meelde?
Ühe õnn, teise ebaõnn
Rekordid said löödud!
Vaatamist ja mõtlemist
Tasub vaadata
EM-PÄEVIK

EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.

RISTNURK