Euroopa Kohus pole endiselt avaldanud otsust UEFA vs. Superliiga kaasuses, mis sunnib järgmise paari nädala jooksul saabuvate ülevate jalgpallihetkede eel meenutama, et kaalul on väga palju. Ebasoodsa arengu korral ähvardab sportlikku printsiipi austavat Euroopa jalgpalli oht muutuda valdkonnaks, kus parim ei selgu enam ausas konkurentsis väljakul.
Kolmapäeval mängitakse meeste eurosarjade hooaja 2022-23 esimene finaal, kui Budapestis lähevad Euroopa liiga esikohamatšis vastamisi Sevilla ja AS Roma. Järgnevad Konverentsiliiga finaal Prahas (West Ham United – Fiorentina) ja Meistrite liiga finaal Istanbulis (Manchester City – Milano Inter).
Et pärast neid mänge on fookus (täiesti põhjendatult!) võitjatel ja nende triumfi tähistamisel, on just finaalidele eelnev aeg paslik mõtisklemaks, et mida erilist on lõppev hooaeg pakkunud ja milliseid trende Euroopa klubijalgpalli kohta näidanud?
Ammendava nimekirja koostamine on võimatu, sest jalgpall pole 2+2, kus konkreetne kombinatsioon annab alati samasuguse tulemuse. Erinevad nii nägemused, rõhuasetused, järeldused kui ka sümpaatiad. Absoluutset tõde on seetõttu lootusetu taga ajada, aga ühe suure üldistuse saab teha küll – Euroopa klubijalgpall jaksab jätkuvalt pidevalt üllatada.
Pep Guardiola polegi seekord üle mõelnud – üllatus! FC Basel ja AZ Alkmaar eurosarja poolfinaalis – üllatus! FC Barcelona ja Torino Juventus ei pääsenud Meistrite liigas alagrupist edasi – üllatus! Gerondiks peetud David Moyes West Ham Unitedi peatreenerina finaalis – üllatus! Pikka aega eurosarjades hiilgeaegadega võrreldes virelenud Itaalia klubid kõigi kolme eurosarja finaalis – üllatus!
Sevilla jälle Euroopa liiga finaalis ja Jose Mourinho eurosarjavõimekus jätkuvalt alles – üllatus? No hüva, need kaks asja pole just klassikalised üllatused. Küll aga loogikavastased sündmused, sest kui eurosari kõrvale jätta, on Sevilla hooaeg olnud paras katastroof ning Mourinho kohta kuuleb iga triumfi järel jutte, kuidas see oli nüüd küll viimane kord ja edaspidi enam selliste iganenud põhimõtetega kaasaegses Euroopa jalgpallis edu ei saavuta. Tühjagi! Mourinho üllatas jälle!
Ning just üllatus on põhjus, miks tippsporti vaadatakse. Isegi oma karjääri tippajal võitmatuse oreooli omanud Michael Jordan, Michael Schumacher, Roger Federer ja Usain Bolt mõjusid magnetiseerivalt põhjusel, et kogu aeg oli õhus üllatuse võimalus. Aga äkki ta seekord ei võida ja kui tõesti nii juhtub, siis miks ja kuidas?
Üllatused ongi tippspordi fenomen. Kui kõik läheks kogu aeg nii, nagu plaanid ette näevad või paberil välja arvutatud jõudude vahekord ette näeb, oleks võistlused jälgimiseks sama huvitavad kui muru kasvamine. Tippspordile annavad elu ettearvamatused. Jordan võib visata mööda, Schumacher eksida kurvis, Federer lüüa auti ja Bolt saada valestardi tõttu disklahvi. MM-finaalis!
Jalgpallis juhtuvad üllatused tänu pooleteise sajandi jooksul paika loksunud õiglasele ökosüsteemile. Vundamenti hakati rajama maailma esimese klubivõistluse, Inglismaa karikasarja esimese hooajaga aastatel 1871-1872. Hooajal 1888-89 lisandusid meistrivõistlused ja 1892-93 esiliiga, mis tähendas, et tolle hooaja kõrgliiga kolme nõrgemat ähvardas väljakukkumine. Keegi polnud automaatselt kaitstud.
George Orwell polnud toona veel "Loomade farmi" kirjutanud, aga takkajärgi võib öelda, et puudus sigade klass, mille liikmed olid teistest farmielanikest võrdsemad. Näiteks kõrgliiga asutajaklubi Accrington otsustas 1893. aasta kevadel kõrgliigast väljakukkumise järel meistrivõistlustest loobuda. Neile öeldi head aega ja jätkati. Inglismaal idanenud võistlussüsteemid võeti kasutusele igas maailma otsas, kus jalgpall kanda kinnitas.
Kui poliitikas öeldakse, et valimistel on tagajärjed, siis jalgpallis on tulemustel tagajärjed. Staatus või maine ei päästa, kui väljakul alla jääd. Mullu novembris meenutati seda rõõmuga FC Barcelonale ja Torino Juventusele. Vähem ka Arsenalile, Manchester Unitedile ja Atletico Madridile. Need viis klubi kuulusid 2021 kevadel Superliiga asutajate sekka, aga ei suutnud Meistrite liigas 1/8-finaali jõuda.
Barcelona, Juventus ja Atletico äpardusid alagrupiturniiril, Arsenal ja Man United aga eelmise hooaja kodustel meistrivõistlustel, mis tähendas neile eurohooaega Euroopa liigas. Ka seal ei jõudnud keegi neist finaali, kuigi näiteks Juventuse jaoks oli see kõige kindlam variant järgmiseks hooajaks Meistrite liiga koha kindlustamiseks. See võistlus oli Juventuse jaoks eluliselt oluline, aga nad kaotasid poolfinaalis Hispaania kõrgliigas tol hetkel 10. kohal paiknenud Sevillale.
Juventus on kuulsam ja rikkam, aga Sevilla oli väljakul parem. Jalgpall on selles küsimuses väga lihtne. Kes rohkem väravaid lööb, see võidab ja ongi parem. Ning kaotaja on kehvem ja peab leppima tagajärgedega. Näiteks sellega, et nad ei saa nüüd mõnda aega kõige lopsakamal karjamaal kepsutada ja mahlakat rohtu krõmpsutada. Sinna pääsetakse ainult läbi sportlike tulemuste.
Kohtujuristi hinnang toetas UEFA-t, aga see pole veel otsus
See põhimõte väärib meenutamist. Ennekõike Juventuse ja Barcelona näitel. Nemad kaks moodustavad koos Real Madridiga kolmiku, kes pole endiselt loobunud Superliiga projektist. Ülejäänud üheksa osalist taandusid ja vabandasid. Need kolm jätkavad iseka agenda edendamist, mis on varjudes luurava zombina tervet tänavust eurohooaega saatnud.
Kuigi sisuliselt varises Superliiga projekt kokku mõne päevaga, siis juriidiliselt jäädi hingitsema. Real, Barcelona ja Juventus asusid üheskoos hagema Euroopa jalgpallielu korraldavat UEFA-t, süüdistades neid monopoolse seisundi kuritarvitamises. Kaebused jõudsid Euroopa Kohtusse, mis juhtumit jätkuvalt menetleb.
Kolm tippklubi väidavad, et UEFA rikub Euroopa Liidu konkurentsireegleid, kui ähvardab Superliigas osalejaid kõikvõimalike sanktsioonidega. Detsembris avaldatud arvamuses leidis Euroopa Kohtu kohtujurist Athanasios Rantos, et Superliiga kaebused tuleb tagasi lükata ning UEFA ei riku jalgpalli juhtides Euroopa Liidu seaduseid või reegleid.
Kohtujurist Rantose hinnang pole aga kohtunike jaoks siduv. Tõsi, Euroopa Kohtu praktika näitab, et enamasti ühtib kohtunike lõplik hinnang suuresti kohtujuristi omaga. Aga praegu juriidilist lahendust endiselt pole.
Superliiga tuli veebruari alguses avalikkuse ette uue juriidilise keha A22 Sports Management kaudu, kui esitleti uutmoodi plaani, mis seisnenuks 60-80 klubi osalusel toimuvas võistluses. Kavas polnud pea terakestki konkreetsust – kes, kuidas, millal? –, mis lubab arvata, et peamine eesmärk oli kohtuvaidluse ajal pildil püsimine.
A22 Sports Managementi avalikkuse ette saabumine jättis meediaoperatsiooni mulje ka põhjusel, et see leidis aset viis päeva enne Luksemburgis toimunud konverentsi "Euroopa jalgpallikorralduse juriidilised ja majanduslikud aspektid", mis keskendus euroopaliku spordimudeli toimimisele.
Konverentsil avaldasid kaks endist Euroopa Kohtu kohtunikku arvamust, et UEFA positsioon lahendust ootavas vaidluses on igatpidi tugev. Portugallane Jose Luis da Cruz Vilaca ütles: "Pole mingit põhjust arvata, et UEFA reeglid ei ole kooskõlas spordiorganisatsioonidele kehtivate vabadustega oma siseelu korraldamiseks." Šotlane Ian Forrester lisas, et kohtujurist Rantose hinnang "toetas väga selgelt UEFA-t".
Maikuu alguses kirjutas Superliiga olukorrast uudistekanal EuroNews, kes palus olukorda kommenteerida jalgpalliajakirjanikul Raphael Honigsteinil. "Arvan, et Superliiga on zombi-liiga, mis pole küll päris surnud, vaid kooserdab ringi ja otsib uusi ohvreid, kellesse oma hambad lüüa," märkis mitmete Saksamaa jalgpalli kirjeldavate raamatute autor Honigstein ja lisas, et tema arvates on Superliiga hetkel pigem ohutu, sest Inglismaa klubide nõusolekuta projektist mitte kuidagi asja ei saa.
Tõsi, Superliiga projekti kokkuvarisemises oli võtmerollis Inglismaa. Kuue projektiga liitunud klubi fännide pahameelega ühines toonane peaminister Boris Johnson, kes ähvardas Inglismaa klubisid liitumise korral "seadusandliku pommiga". Juriidiline oht koos fännide protestidest kaasnenud mainekahjuga sundis Inglismaa klubide omanikud kiiresti ümber mõtlema. Ning kuna Saksamaa ja Prantsusmaa klubid niikuinii projektiga ei liitunud, oli inglaste taandumisega mäng läbi, sest ilma Inglismaa tippudeta ei saa rääkida mingist Superliigast, vaid tegu oleks Suvaliigaga.
Honigsteini hinnang, et Superliiga kujutatav oht on minimaalne, on arusaadav. Seis paistab olevat UEFA jaoks pigem soodne, mis on hea uudis Euroopa keskmiste ja väikeste jalgpalliriikide jaoks, kelle side jalgpalli tipuga võiks Superliiga võidu korral õheneda või sootuks kaduda. Nimelt on Superliiga projekti keskmes olnud algusest peale äri, mitte sport.
Superliiga protagonistide (Reali president Florentino Perez ja Juventuse praeguseks juba endine juht Andrea Agnelli) põhiline argument oma tegevuse õigustamiseks on olnud, et Euroopa jalgpall on rikkis, sest tippklubide kulud ületavad tulusid. Eriti suures hädas on viimastel aastatel olnud FC Barcelona. Aga nagu näitavad Juventusele finantspettuste eest määratud karistused, oli ka Itaalia tituleerituima klubi olukord näilisest hoopis keerulisem.
Talupojamõistus ütleb, et kui kulud on suuremad kui tulud, peab esimesi kärpima. Mitte kulutama nii palju raha üleminekutele ja mitte maksma mängijatele nii kõrget palka. Tõsi, ilmselt tähendaks see teatavat tagasilööki tulemustes. Näiteks ei pruugiks võitlus Hispaania meistritiitli nimel olla enam kahe hobuse võidujooks, kuhu vahel suudab sekkuda metsik Atletico Madrid, aga kus ülejäänud klubid selgelt setukate staatuses. Tippspordis nimetatakse seda konkurentsiks, Superliiga kolmiku jaoks on see aga tarbetu äririsk.
Muuseas, Itaalia klubide tänavune euroedu on ju väga hea tõestus, et jalgpallis ei ole vaja tippu jõudmiseks vaja raha, vaid väga palju on võimalik ära teha nutikuse, särava vaimu ja õige meelelaadiga. Kui ei usu, küsige 2016. aastal Inglismaa meistriks tulnud Leicester City käest.
Perezi toon on läbi terve Superliiga-projekti on olnud, et tippjalgpall pole mõeldav, kui tema juhitud Real ja mõned teised väljavalitud selles ei osale. See on väga ekslik arusaam. Auahneid klubisid on täis terve Euroopa, sest jalgpallikultuur on siin mandril silmatorkavalt vägev. On ju enamikes Euroopa linnades sõna otseses mõttes võimatu jalgpalli moel või teisel mitte silmata. Kõige nähtavamad maamärgid on staadionid, aga kultuurkihi osadeks on ka fännikleepsud tänavapostidel või jalgpallist tulenevad tänava- ja peatustenimed.
Jalgpall on Euroopa võib-olla, et suurim ja olulisim sotsiaalse sidususe looja ja hoidja. Pole mingit kahtlust, et Superliiga või mõne tema derivaadi püünele pääsemine kahjustaks tohutult jalgpalli praegust võimet Euroopa ühiskonnagruppe ja -kihte kokku liimida. Mitmed solidaarsusel ja erinevate huvide tasakaalustamisel põhinevad printsiibid, mille järgi jalgpalli on seni korraldatud, ei oleks Superliiga-laadsele projektile üldse olulised.
Näiteks satuks väga arvestatava löögi alla koondisejalgpall. Märtsis kirjutas Reali tegemistega väga hästi kursis olev spordipäevaleht AS, et 37-aastasele Luka Modricile pakutakse valitseva Euroopa meisterklubi poolt uut lepingut klausliga, et ta lõpetab Horvaatia koondise esindamise. Kui täpselt AS kirjutas, pole võimalik välja selgitada. Säärast asja lepingusse kirja panna niikuinii ei tohi, ent see on hea näide Superliiga-mõtteviisist.
Siinkohal olgu meenutatud Liverpooli ääreründaja Mohamed Salahi sotsiaalmeediapostitus neljapäevast. Manchester United alistas tol õhtul 4:1 Chelsea ja tagas koha Meistrite liigas, mis tähendas ühtlasi, et 2019. aasta võitja ning 2018 ja 2022 finaalis mänginud Liverpool peab hooajal 2023-24 leppima Euroopa liigaga.
"Olen väga löödud. Juhtunule ei ole õigustust. Meil oli olemas kõik, mis vaja, et järgmise hooaja Meistrite liigasse jõuda, aga me ei saanud hakkama. Oleme Liverpool ja sellele võistlusele kvalifitseerumine on miinimumootus. Mul on kahju, aga praegu on liiga vara öelda midagi sütitavat või optimistlikku. Vedasime alt nii teid kui ka ennast," kirjutas Salah.
Egiptlase sõnavõtt on vastutustundlik ja vastaseid austav. Väliste vaenlaste otsimise asemel tunnistatakse võistluse tulemust ja tagajärge. Salah austab jalgpalli loomust. Ta saab aru, et kuigi Liverpool on kuulus ja võimas, ei ole ta puutumatu, vaid võistleja nagu iga teinegi.
Superliiga projekt ja selle uusim tuletis A22 Sports Managementi näol on eelmise kahe aasta ja kahe kuu jooksul välja kiiranud eranditult vastupidiseid põhimõtteid ja sõnumeid. Nende mõtteviisi järgi peavad varasemad võidud tagama privileegid edasiseks. Nad tahavad olla võrdsemad kui teised.
Euroopa Kohtu otsus peaks saabuma peagi. Kui see on UEFA-t toetav, algab eurohooaeg 2023-24 meelerahus, sest vahetu oht hoolikalt üles ehitatud Euroopa jalgpalli ökosüsteemile (mis pole kindlasti perfektne, küll aga solidaarne, jätkusuutlik ja toimiv) oleks esialgu tõrjutud. Euroopa jalgpall vajab uusi ohvreid otsiva Superliiga-zombi lõplikku surmamist.
Soccernet.ee paneb end Euroopa meistrivõistluste raames proovile Premium liiga vastu! Kellel kuidas läheb?
EM-päevikus avaldavad Soccernet.ee ajakirjanikud turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Marko Susi | Mis väärtus on suurturniiride parima noormängija tiitlil?
- Laura Jaansen | Ära kohku, aga Hispaania ja Inglismaa mängivad finaalis teist aastat järjest
- Marko Susi | Soeng mängib? Nendel kuttidel küll!
- Laura Jaansen | Mis saanuks, kui pall oleks kandiline?
- Kristjan Remmelkoor | Kes võitsid kaheksandikfinaalide laululahingud?
- Heiti Heli | Toni Kroos on liiga hea, et karjääri lõpetada
- Kristjan Jaak Kangur | On veel maad vanadele meestele!
- Laura Jaansen | Õnneks pole Saksamaa koondise fänn piinlik olla
- Ott Järvela | Viva Ronaldo ja tema pisarad, mis lendavad mesipuu poole!
- Marko Susi | Inglismaa jõuab finaali, aga ainult siis, kui ...
- Kris Ilves | Thomas Häberli on geenius?
- Heiti Heli | Katari palgasõdurid asendusid ehtsate hollandlastega, kes liiguvad vasakule ja paremale
- Ott Järvela | Sorri, Messi, aga Mbappel oli õigus. EM on väga võimas ja tugev!
- Kris Ilves | Max Verstappen võitis juba enne avavilet
- Laura Jaansen | Superstaari-pimestatusest ehk Kas Nicolae Stanciu saab olla parem kui Florian Wirtz?
- Marko Susi | Kas Inglismaa on vutimaailma tippriik?
- Kristjan Remmelkoor | See EM tõestab mulle taas, et 24 koondisega süsteem pole hea
- Marko Susi | Taani kimalasest Belgia punaseni: EM-i kõige ilusamad mänguvormid
- SN Saksamaal | Traagiline, jälk ja jõhkralt aus: sakslased jätsid Katari ja Venemaa kombel linna ilgemale poolele eesriide ette sikutamata
- Laura Jaansen | Poisid-poisid, miks te omaenda Manuel Neuerit ründate?
- SN Saksamaal | Põhjamaise lahkuse lippu kõrgel hoidev Taani nokkis inglaste saamatuse kallal läbi kogu linna
- Kris Ilves | Cristiano Ronaldo, kaua sa jaksad?
- Kristjan Jaak Kangur | Berni imest Beckenbaueri õlleklaasini ja Keisrist kaheksajalg Paulini: sakslaste jalkamuuseum teeb kadedaks
- Kristjan Jaak Kangur | Grusiin vene keelt ei räägi. Aga ukrainlasele teeb erandi!
- Marko Susi | Suarez oleks võinud ka siis kollase saada ju
- Kristjan Jaak Kangur | Inglased on alati kõiges süüdi, aga kas ka vihmasel pühapäeval Glen-sen-kitchenis?
- Kristjan Jaak Kangur | Üllatustevaba EM? Ja mis siis?
- Kristjan Jaak Kangur | Šotlased saatsid iseend juba lauluga koju, sakslastel oli kõigest schön
- Kristjan Jaak Kangur | Aga mis siis, kui Saksamaa suvemuinasjutt sai läbi juba enne EM-i algust?
- Kristjan Jaak Kangur | Düsseldorfis valitseb vaikus enne tormi, aga kõikjale jõudev ruuduline armee on päral
Kes võistlevad? Kellega? Mida oodata? Eelvaated loovad selgust!
- A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
- B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
- C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taanis muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
- D-grupp: Kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
- E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
- F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast
Millega on senised EM-finaalturniirid ajalukku läinud?
- EM 1960 | Esimene EM-tiitli pea kohale tõstnu oli Eesti mees
- EM 1964 | Franco ei pannud seekord kätt ette ja Hispaania triumfeeriski
- EM 1968 | Kull või kiri? Kes vastust teab, see finaali saab!
- EM 1972 | Gerd Müller tuli, nägi ja võitis!
- EM 1976 | Panenka leiutati turniiril, kus mäng kestis alati 120 minutit
- EM 1980 | Turniir tehti uhkemaks ja suuremaks, aga poolfinaalid ei mahtunud ära
- EM 1984 | Platini tegi ühe turniiriga seda, mille jaoks Ronaldol on kulunud neli EM-i
- EM 1988 | Marco van Basteni imevärav ja Hollandi ainuke triumf
- EM 1992 | Skandinaavia võõrustas ja lõi platsi puhtaks kah!
- EM 1996 | Jalgpallilt oodati suurt kojutulekut, aga Saksamaa arvas teisiti
- EM 2000 | Eestit lahutas kaks võitu finaalturniirist, mille suurimaks staariks tõusis Rootsi diskokunn
- EM 2004 | Jabur kompott ehk Läti kvalifitseerus, tippriigid kõrbesid ja Kreeka võitis
- EM 2008 | Torres ja Hispaania tagasid, et kirbutsirkust ei igatsenud taga mitte keegi
- EM 2012 | Eesti napikas ning ainuke edukalt kaitstud EM-tiitel
- EM 2016 | Ronaldo kehastus treeneriks, täitis enda ja rikkus Prantsusmaa unistuse
- EM 2020 | Kõik teed viivad Rooma ehk Itaalia spetsialistid sätestasid, et jalgpallil pole ette nähtud koju naasta