Eelmise nädala esmaspäeval selgus, et keskkaitsja Karol Mets loobus klubikarjääri huvides kaheks Rahvuste liiga mänguks koondise esindamisest. Oktoobrikuu koondiseakent kokku võttes tuleb hukkamõist suunata aga vastutustundetult ja lubamatult käitunud Armeenia delegatsioonile, mitte mõistust kuulanud Karol Metsale.

Koondisest loobumine on asi, mida Eesti jalgpallis ei mõisteta. Mis suurtes jalgpalliriikides tavaline ja loogiline, toob meil esile valulise reaktsiooni. Mitmed ei saa siiani aru, miks oktoobri lõpus 35. sünnipäeva tähistav Ragnar Klavan koondisemängudest on loobunud.

Klavan peab karjääri pikendamiseks kasutama iga võimalust kehale puhkust anda ja on Eestit esindanud 127 korda – kõigi aegade edetabeli neljas näitaja! – aga ikka kostub siit ja sealt ohkimist, et kas nii ikka kõlbab. Arusaamatu ja loogilist mõtlemist eirav hoiak.

Jalgpalliromantilises mõttemaailmas on kodumaa koondise esindamine esmatähtis. Ning kuigi tänuväärsel kombel on jalgpallurite seas kõige ihaldatum autasu jätkuvalt MM-tiitel, mitte Meistrite liiga võit, ei tähenda see kaugeltki, et koondisel on igas olukorras prioriteet. Kuulata tuleb ka mõistuse häält.

Koondisejalgpall on jalgpalli ökosüsteemi ainulaadne ja eluliselt tähtis komponent, aga tema elujõu tagavad muud asjaolud, kui mängijate koondisesse aheldamine, mida nii mõnedki paistavad ihaldavat. Koondises mängimine on südameasi ning südameasju ei aeta nuia, saua ja rihma, vaid tunnetega.

Kui mängija tunneb, et ta ei saa või ei taha koondist esindada, siis on tema sundimine puhas rumalus, millel puudub positiivne aspekt. Ning see, et tuleb astuda samm tagasi, et astuda mitu edasi, on samuti olukord, mis vahel ette tuleb.

63-kordne internatsionaal Karol Mets loobus seekord koondisest, sest tal oli parajasti käsil üleminek Saudi-Araabia klubisse Al-Ettifaq, mille teostumiseks ei saanud ta riskide vigastusohuga, mida koondiselaager endas paratamatult oleks kätkenud. See oli läbinisti ammendav põhjus. Muidugi peatreener Karel Voolaid kahetses, et Metsa seekord meeskonnas pole, aga vaevalt keskkaitsja ise teisiti tundis. Ent tuli kuulata mõistuse häält.

Siinkohal on paslik meenutada 2011. aastat, kui koondise esindamine viimati Eesti meeste A-koondise tasemel suurema konflikti kaasa tõi. Ning jutt pole mitte Joel Lindpere juhtumist, mille asjaolud olid kõigile üpriski selged, vaid 19. ja 23. juunil ehk väljaspool FIFA koondiseakent võõrsil peetud maavõistlustest Uruguai ja Tšiiliga, kuhu Eesti sõitis B-koosseisuga (põhitegijatest olid kaasas vaid Dmitri Kruglov, Sander Puri ja Pavel Londak), sest ülejäänud põhimehed, kellel hooaeg ei käinud, eelistasid puhata.

Peatreener Tarmo Rüütlit see ülearu ei häirinud ja mehed, kes palusid koondise võistlusreisist vabastuse, selle ka said. Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak reageeris aga oluliselt ägedamalt: "Viimase aja edu ja veel mõned asjaolud on teatud staarmängijate ego viinud seisu, kus saame juba rääkida otsesest kahjust nii valikgrupi tabeliseisule kui ka koondise arengule kaudsemalt." Samuti sai Pohlaku käest nuuti näiteks Nõmme Kalju, kes peatsetele euromängudele viidates oma mängijaid koondisesse ei lubanud.

Koondise kapten Raio Piiroja, kes ise ei puudunud puhkuse, vaid klubikohustuste tõttu, asus kaasmängijate kaitsele, öeldes: "Jalgpalluril on maksimaalselt kolm-neli puhkusenädalat – kellel talvel, kellel suvel. Profijalgpallur ei ole tõesti masin. Üks on füüsiline pool, teine vaimne. Olen elanud pool elu välismaal ja tean omast käest, kuivõrd ootad isegi üht nädalat, et saaks olla oma päriskodus kallima ja kogu perega! Arvan, et ka koondisele ei ole pikemas perspektiivis sellisest mängijast kasu."

Arvamused lahknesid ka jalgpalliajakirjanike seas. Jalgpalliliidu ajakirja "Jalka" toonane peatoimetaja Indrek Schwede nimetas puhkuse ettekäändel koondisereisist loobunud mängijaid "poppi teinuteks" ja "Pariisi suvitajateks", kunas näiteks siinkirjutaja asus selgelt jalgpallureid kaitsvale seisukohale, kirjutades: "Süüdi oli kõik (mängijad-treenerid-klubid) peale Eesti Jalgpalli Liidu, kes on ilmeksimatu."

Mängijate suhtes oli kriitiline ka endine koondislane Urmas Rooba, kes ütles "Jalkas": "Mina arvan, et profijalgpallur puhkab siis, kui karjäär on läbi. /.../ Meid esindas ju tugevuselt kolmas sats. Seda ei juhtuks üheski korralikus jalgpalliriigis. See on tõsine koht mõtlemiseks. Nii praeguse kui ka järgmise põlvkonna jalgpallurite jaoks."

Neli kuud hiljem, kui võidud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle olid andnud Eesti meeskonnale valikgrupis teise koha ja ajaloolise pääsu play-off'i, ütles üks koondislane omavahel: "Aitäh ajakirjanikele, kes meid suvel kaitsesid. Ma arvan, et ilma selle puhkuseta poleks me play-off'i jõudnud." Kas need asjad olid otseselt seotud, oli võimatu öelda toona ja on ka praegu.

Mida see omas ajas ohtralt kirgi tekitanud Lõuna-Ameerika turneega seotud juhtum aga kokkuvõttes näitas? Võtmesõnaks on Rooba poolt toona mainitud sõna "põlvkond", sest erinevate ajastute inimesed näevad asju erinevalt. Ning jalgpallis vahetuvad ajastud kiiremini kui päriselus.

90ndatel ja 2000ndatel loomulikuna tundunud käitumismuster oli 2011. aastaks muutunud. Ning mitte "staarmängijate ego" tõttu, vaid põhjusel, et palju enamatel Eesti mängijatel põhjust arvata ja uskuda, et rahulolu ja rõõm eneseteostusest klubijalgpallis ei jää koondisest saadavatele emotsioonidele alla.

Samuti olid klubi- ja koondisejalgpallivahelised suhted vahepeal oluliselt täpsemalt ära reguleeritud (üle maailma ühtlustatud jalgpallikalendri, kus koondisejalgpalli jaoks ette nähtud aknad konkreetselt kirjas, kutsus FIFA ellu 2000. aastal), mis omakorda oli tekitanud erinevates osapooltes õigustatud ootused, millest kõige tähtsam on, et klubid eeldavad, et nende palgalised puhkuse ajal ka puhkavad, mitte ei sõida võistlusreisile Lõuna-Ameerikasse.

Liikudes 2011. aasta suvest 2020. aasta oktoobrisse ja Karol Metsa otsuse juurde, tuleb tõdeda, et jalgpall on vahepealse ajaga taas väga palju muutunud. Keskkond, kus otsuseid teha tuleb, on hoopis teine kui aastal 1995, 2003 või 2011. Muutujaid on väga palju ja kõiki üles lugeda ei jõua.

Üks olulisim neist on Aasia riikide (eelkõige Jaapan, Hiina, Katar, Araabia Ühendemiraadid ja Saudi-Araabia) jõuline sekkumine mängijateturule vahenditega, mis vääravad sportliku loogika toimimise. Nimelt ollakse neis riikides nõus maksma jalgpalluritele nii kõrget palka, et mängijad ohverdavad kõrgemal tasemel mängimise ja tähenduslikemate auhindade püüdmise, et teenida oluliselt suuremat palka.

Dider Drogba, Hulk ja Axel Witsel Hiinas, Diego Forlan, Fernando Torres ja Andres Iniesta Jaapanis, Xavi Hernandez ja Samuel Eto'o Kataris, Sulley Muntari, Bafetimbi Gomis, Wilfried Bony ja Ahmed Musa Saudi-Araabias on vaid mõned markantsed näited mängijatest, kes võinuks mängida oluliselt kõrgemal sportlikul tasemel, aga valisid obskuurse Aasia riigi.

Muuseas, 2018. aastal maksis Al-Nassr Musa mängijaõiguste eest Leicester City'le 16,5 miljonit eurot. Näkku kriiskav tõestus, et tegu pole mingi morsipeo, vaid kõrgemal tasemel jalgpallibisnesiga.

Tunnustatud veebilehe sportingintelligence.com 2018. aasta raporti kohaselt oli Saudi-Araabia kõrgliigas mängija keskmine aastapalk 436 209 eurot. Rootsis, kus Mets seni mängis, oli sama number 98 482 eurot.

Vahe, nagu näha, on nelja ja poole kordne ning pole ainsatki põhjust, miks see oleks pidanud vahepealse kahe aasta jooksul oluliselt vähenema. Pigem suurenema, sest Araabiamaade investeeringud jalgpalli näitavad endiselt tõusutrendi. Ning välismaalt palgatud mängijad pigem teenivad kui ei teeni keskmisest rohkem, sest nende arv on Saudi-Araabia kõrgliiga reeglite kohaselt piiratud (ühe klubi kohta maksimaalselt kuus).

Al-Ettifaqiga 2+1 aastat kestva lepingu sõlminud Metsa otsus koondises loobuda on eeltoodu valguses arusaadav. See oli vastutustundlik valik, Mets kuulas mõistuse häält. Ning igaüks, kes vastu vaidleb, peaks endale esitama küsimuse: kui oled näinud 20 aastat vaeva, et tõsta oma ametialased oskused tasemele, kus sulle pakutakse lepingut, mis finantsilises plaanis edasise elu ära kindlustab, siis kas ütled sellele "ei"?

Sest koondisekutse vastuvõtmine oleks Metsa jaoks just täpselt seda tähendanud. Jalgpallimäng kätkeb endas riske, mida pole võimalik välistada ega maandada. Võistlusolukord on potentsiaalne ohu allikas ning vigastada saanud jalgpalluriga Al-Ettifaq lepingut sõlminud ei oleks. Mets võttis vastutuse enda ja oma lähedaste tuleviku ees.

Totaalset vastupidiselt käitus Tallinna külastanud Armeenia A-koondise delegatsioon, kelle ühe liikme koroonaproov osutus positiivseks. Sellele vaatamata eiras Armeenia koondis kolmapäeva hommikul UEFA kehtestatud reeglistikku ning lahkus hotellist, et külastada Tallinna Armeenia kirikut ning kohtuda siinse jalgpalliklubi FC Ararat noormängijatega.

Sellega seati otseselt ohtu Eesti koolilaste, nende kaasõpilaste, õpetajate ja lähedaste tervis. Armeenia delegatsiooni lubamatu ja vastutustundetu käitumine asetas Eestisse potentsiaalse koroonapommi. Loodame, et see ei lõhke. Selgus saabub nädala jooksul.

Kui muidu on Terviseamet seoses kevadise Saaremaa võrkpallijuhtumiga suhtunud rahvusvahelisse sporti ilmselge skepsisega (välja arvatud valitsuse kaitsekilpi nautinud Rally Estonia), siis nüüd jäi otsustavusest puudu. Tegutsemine oleks pidanud olema lihtne ja konkreetne – Eesti kodanike tervise ohtu seadnud Armeenia delegatsioon sundisolatsiooni ja/või koduteele.

Siinkirjutaja kõrvu jõudnud arvamus, et kuna armeenlased on praegu aseritega sõjalises konfliktis, tuleb kirikus käimise suhtes ilmutada arusaamist, ei päde. Lihtsalt ei päde. Kuigi igasugune sõda on kirjeldamatult kahetsusväärne olukord, ei saa ega tohi see olla põhjus tervishoidu tagavate reeglite rikkumiseks olukorras, kus selle järele puudus igasugune vältimatu vajadus.

Tippsport on vabatahtlik, mitte kohustuslik tegevus. Kui ei sobi seda teha ettenähtud reeglite järgi, siis on alati võimalik seda mitte teha. Armeenia delegatsioon käitus lubamatult ja vastutustundetult.