Ajakiri France Football andis Ballon d’Or auhinna ehk Kuldse Jalgpalli välja 66. korda. Esmaspäeval lahkus Pariisist trofeega Karim Benzema, kes tähistab päev pärast tänavust MM-finaali oma 35. sünnipäeva. Sellega on ta maineka auhinna ajaloo vanim võitja.

Mullu maailma parimaks tunnistatud Lionel Messi oli võites samuti 34 aastat vana, aga järgmise sünnipäevani minna mitte kaks, vaid kaheksa kuud. Tänavu ei jõudnud Messi hääletusel 30 parema sekka, sest 2021-22 hooaeg Pariis Saint-Germainis oli tal kahvatu, aga oleme ausad – mõeldes 2023. aasta Ballon d’Or’ile on Messi kindlasti konkurentsis. Kuigi ta on siis 36 aastat vana.

Mitte liiga ammu tähistas see vanust, kuhu oma mängijakarjääri suutsid välja venitada üksikud jalgpallurid. Nüüd enam mitte, sest Manchester Unitedi esimese legendaarse peatreeneri Sir Matt Busby poolt noorte kannustamiseks sõnastatud ütlus "if you’re good enough, then you’re old enough" ("kui oled piisavalt hea, oled ka piisavalt vana") kehtib kaasaegses jalgpallis ka vanusespektri teises servas.

Kui piirata andmestik ainult Ballon d’Or’iga, siis Benzema ja Messi olid võites, nagu öeldud, 34-aastased. 2020 jäeti Kuldne Jalgpall välja andmata (muidu auhinnaga kenasti ümber käinud France Footballi üks väheseid suuri prohmakaid), aga loogiline võitja olnuks toona 32-aastane Robert Lewandowski.

2019 võitis 32-aastane Messi ja 2018 Luka Modric (33). 2017 ja 2016 kuulus Ballon d’Or Ronaldole, kes oli vastavalt 32 ja 31 aastat vana. Tuleb liikuda tagasi aastasse 2015, et leida maailma parim jalgpallur, kelle vanus algab numbriga kaks (Messi oli toona 28-aastane). Järgmised kuus Ballon d’Or’i (+ Lewandowskile andmata jäänud auhind) on aga kuulunud eranditult 30+ klubile.

See fakt on räiges konfliktis 2000ndate lõpus ja 2010ndate alguses Euroopa tippjalgpallis valitsenud arusaamaga, et 30-aastane jalgpallur on juba niivõrd kulunud kaup, et tema eest märkimisväärse üleminekusumma tasumine või pikka lepingusse investeerimine ei ole klubi seisukohast mõistlik.

Kui Manchester United pakkus 2005 toona 31-aastasele Ryan Giggsile kahe-aastast lepingu-pikendust, kirjeldas klubi seda kui tohutut vastutulekut erakordsele mängijale, sest muidu hoiti rangelt kinni poliitikast: 30-aastastele ja vanematele mängijatele pakutakse ainult ühe-aastaseid kontrahte.

Praegu oleme olukorras, kus FC Barcelona maksis möödunud suvel 33-aastase Lewandowski eest 45 miljonit eurot üleminekutasu ja sõlmis temaga nelja-aastase lepingu, mis lõpeb 52 päeva enne poolaka 38. sünnipäeva. Järjekordne näide, et Euroopa tippjalgpall enam ei pelga vanu ja kogenud mängijaid, vaid hindab neid (väga) kõrgelt.

Motiivi "kaasaja jalgpall: 30 on uus 20" käsitles augustis ka portaal The Athletic, kelle artiklis anti sõna endisele Liverpooli, Evertoni ja Moskva CSKA fitness-treenerile Ryland Morgansile, kes prognoosis, et 30ndates mängijad pole mööduv nähtus, vaid uus reaalsus.

"Mängijate füüsiliste näitajate jälgimise võimekus on võrreldes 10 aasta taguse ajaga oluliselt suutlikum. Saame individuaalsemalt läheneda ja vanemate mängijate eest teadlikumalt hoolitseda. Oluliselt detailsemaks on läinud kõik toitumisega seonduv.

Kõik see kokku tähendab, et 30 eluaastat pole vigastusriski mõttes enam kaugeltki sama suur probleem kui varem. Enamikel päevadel on mängijad trennis kaks-kolm tundi ja ülejäänud aja hoolitsevad nad enda eest ise. Üha enam on valmis panustama ja tegutsema karjääri pikendamise nimel," rääkis Morgans.

Siinkohal on paslik meenutada 1968. aasta Ballon d’Or’i laureaati, põhja-iirlast George Besti, kelle tsitaadivaramusse kuuluvad muuhulgas ütlused "Enamiku oma rahast kulutasin napsu, tibide ja kiirete autode peale. Ülejäänu raiskasin lihtsalt ära." ja "1969 jätsin maha naised ja alkoholi - need olid mu elu kõige halvemad 20 minutit."

Best on muidugi näide teisest äärmusest, aga ikkagi meenutus, et tippjalgpallis on nähtud ka aegu, kus maailma parimad said endale lubada korralikku elupõletamist. Need ajastud põimis esmaspäeval kokku tseremoonia avanud Andrea Bocelli, kelle esitatud "Nessun Dorma" taustal jooksis kinolinal videomontaaž kõigist senistest Ballon d’Or’i võitjatest.

This is more than football…

Ladies & gentlemen, please welcome @AndreaBocelli 🎵#ballondor pic.twitter.com/llHnSNrJnG — Ballon d'Or #ballondor (@francefootball) October 17, 2022

Artikli pealkiri provotseerib, sest ilmselgelt lõpeb eranditult iga duell loodusega alati ja täpselt ühtemoodi – looduse võiduga. Selle tänuväärse paratamatuse tõttu on paslik kokku leppida, et antud duellis liigitub triumfiks iga kord, kui inimesel õnnestub looduse võitu märkimisväärselt edasi nihutada. Maailma tippjalgpall on seda viimase 7-8 aasta jooksul selgelt suutnud.

Seda tõestavad iganädalaselt Euroopa väljakutel suurepäraseid esitusi pakkuvad Benzema (34), Messi (35), Lewandowski (34), Modric (37) ja Ronaldo (37). Aga näiteks ka Thiago Silva (38), James Milner (36), Pepe (39), Manuel Neuer (36), Edin Džeko (36), Joaquin (40), Olivier Giroud (36) ja Leonardo Bonucci (35). Ning meil siin Eestis muidugi ka Konstantin Vassiljev (38).

Miks kõige kõrgematele auhindadele mängivad klubid neid mängijaid hindavad? Kas äkki peitub põhjus tõigas, et tehnilise ja füüsilise võimekuse lõikes on üha keerulisem leida üles väikesi marginaale, millega rivaalide ees edu saavutada, siis erinevate vaimsete võimete osas on parandamisruumi palju rohkem?

Kui nii, siis on ju kogemuste eelistamine täiesti loogiline. Ligi 20 hooaega tippjalgpallis veetnud jalgpallurite ajju on ju koondunud tohutul hulgal (tunnetuslikke) teadmisi, mida väljakul võistkonna hüvanguks ära kasutada. Tippspordi teenindavate ja toetavate tegevuste kvaliteedihüpe võimaldab praegustel jalgpalluritel neid vaimsed võimeid ja kogemusi kasutada kauem. "Vanus on kõigest number," sõnas Benzema esmaspäeval Pariisis.

Jalgpall muutub seeläbi mitmekesisemaks. Aga ka konkurentsitihedamaks, sest kui veteranide areenilt lahkumine nihkub edasi, on seal vähem kohti neist noorematele. Konkurents tõstab aga teatavasti kvaliteeti, millest Meistrite liiga pulbitseb. Maailma parimad panevad seal aastast aastasse püsti võimsa jalgpallitulevärgi.

Parimale väravavahile omistatava Lev Jašini nimelise auhinna võitnud Madridi Reali ja Belgia koondise väravavaht Thibault Courtois sai Kuldse Jalgpalli kategoorias seitsmenda koha ning kurtis hiljem, et väravavahtidel on selle võitmine võimatu. Arvestades, et 1963. aastal Ballon d’Or’i võitnud Jašin on ainuke väravavahist laureaat, on Courtois’le vastu vaielda keeruline.

"Paistab, et värava löömist hinnatakse rohkem, kui selle takistamist. Võitlus jätkub ja ootab võitmist," märkis Courtois. Võib vabalt juhtuda, et jääbki ootama. 2014 tuli Manuel Neuer Saksamaa koondisega maailmameistriks nii, et defineeris turniiri käigus oma ümber kaasaegsele väravavahile esitatavad nõudmised.

Lisaks võtmerollile Saksamaa MM-tiitlis korraldas ta oma positsioonil võimsa revolutsiooni. Ballon d’Or hääletusel aitas see ta esikolmikusse, aga mitte mööda Ronaldost ja Messist. Kaitsjaidki on laureaatide seas väga napilt. Viimati võitis Fabio Cannavaro (2006), enne teda Matthias Sammer (1996).

Kallutatus ründajate ja väravalööjate poole on maailma parimat otsiva individuaalse auhinna puhul ilmselt paratamatu, sest väravad on jalgpallimängu kvintessents. Ülivõrdeid otsides vaadatakse esmalt ikkagi nende vaimustavate hetkede suunas, mida pakuvad ründajad. Benzema kevadised kübaratrikid Pariis Saint-Germaini ja Chelsea vastu jäävad meelde palju detailsemalt ja eredamalt kui Courtois’ hea tõrjetöö.

Ballon d’Or anti esimest korda välja hooaja, mitte aastanumbri põhjal. Ehk et Benzema pole 2022. aasta, vaid hooaja 2021-22 maailma parim jalgpallur. Olgu meenutatud, et selle käigus võitis ta lisaks Meistrite liigale ja Hispaania meistritiitlile ka Rahvuste liiga, mille mullu oktoobris peetud finaalturniiril lõi ta Prantsusmaa kasuks värava nii poolfinaalis kui ka finaalis.

Vastavast muudatusest teavitas France Football juba märtsis, kui rõhutas, et 2022. aasta MM-finaalturniir kuulub hooaega 2022-23 ja seda võetakse arvesse 2023. aasta Ballon d’Or’i välja andes (kui MM toimunuks oma tavapärasel ajal ehk juunis-juulis, jäänuks ta tänavuse auhinna alla, aga, noh, ta ei toimunud).

France Footballi otsus oli väga mõistlik, sest Euroopa ja maailma tippjalgpall elab ning toimetab sügis-kevad hooajapõhises rütmis. Oskus ja tahe ette võtta olulisi muudatusi on märk tugevusest ja elujõust, millest Ballon d’Or esmaspäeval Pariisis nähtu põhjal pakatab. Tippmängijad hindavad seda auhinda kõrgelt. Muidu poleks nad kümnete kaupa kohale saabunud.