Eesti jalgpallikoondise õnnestunud 2021. aasta, FC Flora võrratud tulemused rahvusvahelises konkurentsis ning meie jalgpallurite vankumatu usk oma võimetesse on põhjused, miks võib juba praegu öelda, et nii head ja rikkalikku talve Eesti jalgpall varasemast ei mäleta.

Praeguseks hetkeks on talvises üleminekuaknas vahetanud klubi üheksa Eesti koondise jalgpallurit, kusjuures mitte ükski neist pole naasnud välismaalt kodumaale, vaid suund on olnud ikka vastupidine. Eesti jalgpallikoondislaste selle talve klubivahetuste kronoloogia:

• 16.12     Matvei Igonen                  FC Flora               Bielsko-Biala Podbeskidzie
• 22.12     Rauno Sappinen               FC Flora               Gliwice Piast
• 04.01     Henri Anier                        Paide LM             Muangthong United
• 07.01     Karol Mets                         Sofia CSKA          FC Zürich
• 08.01     Erik Sorga                           VVV Venlo          Göteborg IFK
• 17.01     Vladislav Kreida                Helsingborg       Rivne Veres
• 18.01     Mattias Käit                       Bodö/Glimt        Bukaresti Rapid
• 24.01     Karl Jakob Hein                 Arsenal                Reading
• 25.01     Märten Kuusk                   FC Flora               Ujpest

Üheksa üleminekut saab lahterdada näiteks sel moel: 4 siirdumist Premium liigast tugevamasse välisliigasse (Igonen, Sappinen, Anier, Kuusk), 2 siirdumist esiliigast kõrgliigasse (Sorga ja Kreida), 1 siirdumine võrdväärsesse kõrgliigasse (Käit), 1 siirdumine tugevamasse kõrgliigasse (Mets), 1 laen mängupraktika eesmärgil (Hein). Aga vaadakem igaühte neist veidi detailsemalt.

Matvei Igonen | Poola esiliigaklubi palkas Floraga eduka eurohooaja teinud ja end koondise teise numbrina kinnistanud puurivahi. Eeldatavasti esiväravavahiks. Podbeskidzie on liigatabelis neljas ja omab tugevat ambitsiooni naasta kõrgliigasse, kus eelmisel hooajal mängiti. Üleminekusummat Podbeskidzie ei tasunud, sest Igonen oli vaba agendi staatuses. Lepingu pikkus 1,5 aastat.

Rauno Sappinen | Kaks aastat järjest Eesti aasta jalgpalluriks valitud ründajast saab Poola kõrgliigaklubi plaanide järgi nende uus esipommitaja, kelle toel rühitakse praeguselt 12. kohalt sinna, kus kolm eelmist hooaega on lõpetatud – esikuuikusse. Üleminekusumma oli umbes 400 000 eurot ja Sappinen sõlmis Piastiga 3,5-aastase lepingu.

Henri Anier | 2021. aasta Premium liiga parim väravakütt siirdus karjääris teist korda Aasiasse. Kui 2019 mängis ta Lõuna-Korea esi-, siis nüüd Tai meistriliigas, kus lõi kolmapäeval esimese värava. Tegu on Ida-Aasia tugevuselt neljanda kõrgliigaga, kus välismaalastele ruumi vähe, sest iga klubi saab registreerida kolm mitte-aasialast. Vaba agent Anier sõlmis esialgu pooleaastase kontrahti.

Karol Mets | Pool aastat varem oli Mets äsja lahkunud Saudi-Araabiast ja otsis uut töökohta. Nüüd oli Šveitsi kõrgliiga liider temast nii huvitatud, et ei mallanud ära oodata poolt aastat, mis oli Sofia CSKA-ga sõlmitud lepingu lõpuni, vaid käis tema eest välja ca 200 000 eurot. 12-kordne Šveitsi meister sõlmis Metsaga 2,5-aastase lepingu. Šveitsi kõrgliigast kõvemas sarjas on Eesti jalgpalluritest meistriks tulnud ainult Ragnar Klavan (AZ-iga Hollandis 2009).

Erik Sorga | Oleme ausad, Premium liiga parima väravaküti tiitliga lõpptenud 2019. aasta hooaja järel Sorga karjäär hoogu sisse ei saanud. D.C. Unitedis ta korralikku võimalust erinevate asjaolude kokkulangemise (koroona, treenerivahetus jms) tõttu ei saanudki ja Venlos säras ta küll paari kauni väravaga, aga langes põhikoosseisust välja. Selle kõige pealt Rootsi kõrgliigasse nelja-aastase lepinguga nii, et klubi maksis Sorga eest üleminekutasu ... sürreaalselt hea üleminek!

Vladislav Kreida | Möödunud hooaeg Rootsi esiliigas ei õnnestunud, sest Kreida kaotas koha põhikoosseisus ja kõrgliigasse tõusnud klubi ei soovinud tema mängijaõigusi Floralt osta. Õnneks pääses koondise jaoks ülivajalik poolkaitsja kohe teisele katsele Ukraina kõrgliigas 16 võistkonna seas 9. kohta hoidvasse klubisse. Hooaja lõpuni kestev laen koos ostuoptsiooniga.

Mattias Käit | Poolkaitsja, kelle koondise- ja klubikarjäär on viimasel ajal kulgenud justkui erinevates dimensioonides. Sinises särgis Käit särab, aga Domžales ei saanud ta hoogu sisse ja eelmises töökohas Bodö/Glimtis isegi mitte võimalust. Aga huvilisi Käidil oli ja valituks osutus Rapid. Rumeenia kõrgliigas mängitakse pigem hoogsat jalgpalli, kus keskväljal reeglina palju ruumi. See peaks Käidi tugevusi esile tooma. 2,5-aastane leping.

Karl Jakob Hein | Arsenali esiväravavahiks on Aaron Ramsdale, kelle eest klubi maksis suvel 28 miljonit eurot. Kogenud sakslane Bernd Leno on peagi lahkumas, aga teda tuleb asendama USA koondislane Matt Turner. 19-aastane Hein pole Arsenali plaanidest kadunud, sest alles sügisel sõlmiti temaga pikaaegne leping. Aga lähiperspektiivis on Hein väga selgelt kolmanda väravavahi staatuses. Hooaja lõpuni kestev laen mängupraktika pälvimise eesmärgil.

Märten Kuusk | Flora raudvara kolm hooaega järjest. Klubi kõige suurema mängukoormusega jalgpallur, keda treener ei tihka kuidagi pingile jätta, sest kui Kuusk väljakul, siis mängib võistkond oluliselt tulemuslikumalt. Statistikas see kõik ei kajastu, aga treenerisilm ei peta. Ujpest maksis tema eest korraliku üleminekusumma ja sõlmis Eesti koondise põhimehega 3,5-aastase lepingu. See on klubi poolt vaadatuna arvestatav investeering.

Võistlusmänge uute klubide eest on neil üheksal mängijal praeguseks hetkeks kirjas ainult kuus (kolm Anieril, kaks Käidil ja üks Metsal), sest hooajad on alles jätkumas. Pole võimalik öelda, milliseks täpselt Eesti jalgpallurite rollid uutes koduklubides kujunevad, aga kollektiivne stardipositsioon on hea.

Sappinen, Mets, Sorga ja Kuusk vahetasid kõik klubi üleminekusumma eest, mis on kindel märk klubi poolsest usust. Igoneni, Anieri ja Heina puhul on põhjendatud ootus, et ees ootav tase on neile jõukohane. Käit tegi eile Rapidi eest väga hea partii ja valiti kohtumise parimaks. Kreida puhul on teadmatust rohkem, aga sealgi on tunne pigem julge.

Kui paluda asjaosalistel meenutada Eesti koondise senise ajaloo edukaimat perioodi (2010-2011), jõuab jutt ikka ja jälle faktini, et pea kõik toonased põhimehed kuulusid välisklubidesse ja olid seal reeglina ikka mängu-, mitte pingimehed. Klubide nimekiri polnud küll ülearu edev, aga sellest piisas, et koondisena Euroopa tugevaid keskmikke kimbutada.

2011. aasta septembris mängudeks Sloveenia ja Põhja-Iirimaaga (2:1 ja 4:1 võidud) kutse saanud 22 meest jagunesid liigade lõikes nii: Norra ja Eesti 3, Venemaa, Aserbaidžaan, Ungari ja Küpros 2 ning Poola, Holland, Hiina, Valgevene, Sloveenia, Inglismaa, Taani ja Ukraina 1 (olgu lisatud, et mõned mehed mängisid esi-, mitte kõrgliigas).

Mida kõrgem on keskmise koondislase iganädalane mängutase, seda suurem on šanss koondisega edu saavutada. Ning oma meeste kordaminekud välismaal külvavad Eesti jalgpalli igasse nurka inspiratsiooni ja eneseusku, innustades nooremaid kolleege endale kõrgeid sihte seadma. Seda kõike arvestades on käimasolev talv olnud Eesti jalgpalli jaoks väga hea.

Puuduvad tagatised, et kevad kujuneb sama kauniks, sest vähetõenäoline, et ükski nimetatud üheksast klubivahetusest ei lähe nurja. Vigastused, vormilangused, rivaalide väga head esitused, treenerivahetused ... selleks kõigeks tuleb valmis olla. Jalgpallis juhtub harva, et kõik laabub loodetud moel. Takistusi ja tõkkeid tuleb, tagasilööke samuti. Ent klaas on praegu pigem pooltäis kui pooltühi.