Võidukas Dani Alves oli kaunis vaatepilt. 38-aastase veteranina noortest kolleegidest koosneva võistkonna olümpiavõiduni juhtimine lisab legendaarse äärekaitsja niigi rikkalikule teenistuslehele veel ühe uhke rea. Aga mida hoolikamalt Alvesi ja tema meeskonnakaaslaste kaela riputatud medaleid silmitseda, seda tuhmimaks muutub nende sära.

Protokoll ei valeta ja pole mingit kahtlust, et Brasiilia oli Tokyo jalgpalliturniiri parim meeskond. Selles mõttes on nad kahtlemata kuldmedalite väärilised, sest nii on ju kombeks, et võitjaid autasustatakse. Ei ole ka põhjust arvata, nagu poleks brasiillased võtnud võistlust marutõsiselt ja end eesmärgile pühendanud. Nemad tegid kõik õigesti.

Aga suur pilt on valesti ja heidab paratamatult varju ka Brasiilia olümpiakullale. Kui 2012. aastal Londonis andis turniirile mõtte põnevus, mis seostus esimest korda kokku pandud Suurbritannia meeskonnaga (nad kaotasid lõpuks veerandfinaalis) ja Wembley staadionil peetud matšidega (täismaja ei tulnud sinna kordagi).

2016. aasta Rio de Janeiro olümpial andis konteksti Brasiilia meeskonnaga kaks aastat varem kodusel MM-finaalturniiril juhtunu. Vigastuse tõttu Saksamaale 1:7 kaotatud poolfinaali kõrvalt vaadanud Neymar tuli olümpiakoondisele appi, lõi finaali penaltiseerias Saksamaa (!) vastu võrku otsustava penalti.

Tokyo puhul säärast laiemat narratiivi polnud ning mida edasi turniir liikus, seda enam see häirima hakkas. Olümpiamängudele kvalifitseerumine toimub läbi vastava vanuseklassi maailmajao meistrivõistluste või sel eesmärgil korraldatud eraldiseisva valikturniiri kaudu. Ning siis võib igaüks võtta kolm vanusepiiri ületajat. See kõik jätab väga suvalise mulje.

Finalistid Brasiilia ja Hispaania võistlust suvalisena ei käsitlenud, aga näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa küll. Ning kui kaks eelmist maailmameistrit ütlevad olümpiamängudele läkitatud koosseisuga, et neil on sellest võistlusest ükskõik, on asjad valesti. Kõige suurem jama on, et see pole mitte kuidagi representatiivne.

Olümpiavõit olgu karjääri defineeriv sündmus

MM-i või EM-i või Copa America või Aafrika U20 vanuseklassi meistrivõistluste või Okeaania karika puhul pole seda jama kunagi, vaid võistluse kaal ja orgaaniline kuulumine jalgpallikalendrisse ning -ökosüsteemi tagab kõigi osalejate maksimaalse motiveerituse ja pingutuse. Keegi ei võta võistlust kergemalt ja protokoll ütleb selgelt, kes konkreetses aegruumis parim oli.

Mida ütles meile olümpiamängude meeste jalgpalliturniir? Et kolme vanusepiiri ületajaga täiendatud Brasiilia U23 vanuseklassi meeskond oli 16 väga erineva motiveeritusega koondise seas parim. See on esiteks farss ja teiseks tugevas kontrast paralleelselt naiste turniiril toimunud elutähtsate mängudega, kus osalesid selle spordiala maailma kõige-kõige paremad. Jalgpallurid, kelle jaoks olümpiavõitjaks tulemine on karjääri defineeriv sündmus.

Kanada kapten Christine Sinclair läheb ajalukku olümpiavõitjana ning Rootsi kapten Caroline Seger kaks olümpiafinaali järjest kaotanud jalgpallurina, kel oli võimalik penaltiseerias naiskonnale kuldmedal kindlustada, aga kes küttis penalti üle värava. Kas Dani Alves ja Richarlison lähevad ajalukku olümpiavõitjatena ning Pedri, Mikel Oyarzabal ja Unai Simon olümpiafinaali kaotajatena?

Muidugi mitte. Neid tutvustatavates Wikipedia-artiklites on olümpiamedal ära mainitud ühe viimase saavutusena, tagapool auhindadest, millel on tegelik tähendus, millest jalgpallurid unistavad ja mille nimel tööd rügavad.

Olümpiaturniiri laiemasse konteksti asetades on üha keerulisem leida sellele õigustust peale selle, et kuna jalgpall on maailma number üks spordiala, peab ta ka olümpiakavas olema. See on mõistlik ja arusaadav seisukoht, aga jalgpalli olümpiamängudel osalemise formaat vajab ümbervaatamist.

Naiste turniir tuleb säilitada praegusel kujul ja võimalusel sellele hoogu ja kaalu juurde anda. Näiteks nelja naiskonna lisamisega. Kuna olümpiamängudel osalevate sportlaste arv on rangelt piiratud ning ühelegi spordialale kohti naljalt juurde ei anta, on mõistlik opereerida nullsumma tingimustes ehk mis naistele juurde antakse, tuleb meestelt ära võtta.

Seega jääb alles 12 jalgpallimeeskonda. Aga kui mänguks ei oleks jalgpall, vaid saali- või rannajalgpall või mõlemad? Võistkonnaliikmete arv on neil satelliitaladel ju väiksem. Nende kahe mängu puhul poleks mingit kahtlust, et olümpia muutuks automaatselt kõigi maailma parimate ranna- ja saalijalgpallurite jaoks ülimalt tähtsaks ja ahvatlevaks sihtmärgiks.

ROK julgeb otsustada julgelt ja kiirelt

Antud mõte pole originaalne, vaid esitasin selle juba  Rio de Janeiro olümpiaraamatu jalgpallist rääkivas peatükis. Vahepeale viie aasta jooksul on tähtede seis muutunud mõnevõrra soodsamaks ning võimalust, et mõttetuks muutunud meeste olümpiaturniiriga midagi ette võetakse, tuleb hinnata kõrgemaks.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) president Thomas Bach lausus reedesel pressikonverentsil: "Sport peab minema sinna, kus asuvad inimesed. Me ei saa enam minna kuhugi mujale ja oodata, et inimesed sinna tuleksid. Peame minema sinna, kus nad juba on ja nad asuvad linnade keskustes."

Eriti just rannajalgpalliareeni annab püsti panna ükskõik kuhu. Näiteks järgmist suveolümpiat võõrustava Pariisi suurimaks sümboliks oleva Eiffeli torni külje alla. Saalijalgpalliga on säärane talitusviis võimatu ja nende olümpiašanssi tulebki seetõttu hinnata selgelt väiksemaks.

Samuti on ROK näidanud, et nad ei karda enam kiireid ja jõulisi otsuseid. Breiktantsu olümpiakavva lisamine Pariisi mängudeks nõudis olümpialiikumise juhtidelt sirget selga ja korralikku tahet, et mitte lasta end häirida kõiki uuendusi valjuhäälselt tõrjuvate tegelaste – ludiitlikke kiusupunne leiab igal elualal – tekitatud pahameeletormist.

Selle kadalipu läbis ROK kriimustusteta. Breiktantsu ei nihverdatud olümpiale tagaukse kaudu, vaid see sõidutati kuldtõllaga paraadtreppi, võeti käevangu ja viidi avavalsile. ROK näitab igal võimalusel välja, et nad on õnnelikud ja uhked, et breiktants kolme aasta pärast olümpiakavva kuulub.

Lootkem, et samasuguse tõllasõidu osaliseks saab lähitulevikus ka jalgpall, sest see avaks uusi dimensioone ja rõõme ning lõpetaks ära praegu meeste olümpiaturniiri osas valitseva ükskõiksuse.